(romaan aastast 1999)
eesti keeles: Tallinn «Varrak» 1999 (F-sari)
Raamat on ilge jama ning kohutavalt nõrk. Üldiselt olen ma oma hinnangutes ääretult leebe ja mõistapüüdev inimene, kuid selle köite puhul on igasugune tolerants üsnagi välistatud. Isegi kui see oleks saja aasta jooksul ainuke eestlas(t)e kirjutatud ulmeraamat... isegi siis poleks mõtet seda välja anda, sest selle raamatu tekitatud kahju kohalikule ulmele on suurem, kui raamatu ilmumise fakt... et nüüd on oma filosoofiline ulmeromaan olemas.
Raamatu põhipuuduseks on igavus ja hallus... raamatut on igav ja kurnav lugeda... lugedes tundsin end nagu viisakas inimene, kes peab kuulama idioodi lamisemist. Sorry, aga isik, kes ei suuda elementaarsetki mõttetööd teha ning peab ka kõige lihtsamatele küsimustele vastuse saamiseks Universumi Mõistust tülitama, see inimene on ju idioot. Kõikse hullem on veel see, et Universumi Mõistus mõjub ise kah kui hooldekodu pisut normaalsem patsient, kes oma raviasutuses sanitari koha on saanud ning siis erineb oma märksa kliinilisematest saatusekaaslastest vaid staatuse (mitte aga olemuse) poolest.
Minu arust eeldaks filosoofiline (ulme)romaan kaelamurdvaid mõtteeksperimente ja säravat esitlust ning uudseid kontseptsioone... või siis vanade tõdede esitamist värskes valguses. Meil on aga «Existerioni» näol tegemist triviaalsete pisitõdede halli ja plakatliku nämmutamisega, mille lugemiseks peab end suisa sundima.
Oleks köide vormistatud jutukoguna, siis oleks hinne ehk 1-1,5 palli kõrgem... sest see abitu raamlugu on tõesti jälk. Samas on raamatusse valitud ikka tohutu hulk hästi nõrku tekste, sellised ilmuvad raamatukaante vahel tavaliselt autori loomeelu loojakul, mil uusi tekste enam ei tule ning siis saavad lugejad teada, et kuivõrd abitult kunagi alustas see praeguseks ülitunnustatud looja. Eelmise lause viimane sõnapaar ei kehti ei Belialsi, ei Simpsoni kohta ning seega on selliste juttude praegune raamatukaante vahele toppimine ikka üsna õigustamatu. Ega sitt sellest rosinasaiaks muutu, kui sinna näpuotsast mõni rosin («Helesiniste Liivade laul», «See», «Megasiti keiss», «Tulek» jne.) pillata.
Kui autoritele ja kõikvõimalikele pöidlahoidjatele (näit. nimetu arvustaja «Marduses») tundub, et ma siin nüüd ilgelt autoritele ja maakeelsele ulmele liiga teen, siis pakuksin välja kaks üsna neutraalset mõtet:
1. Kujutage ette noort ulmehuvilist, kes on just äsja läbi lugenud oma esimesed Asimovid ja Tolkienid ning kes on kuulnud, et ka eestlased kirjutavad ulmet ja siis mingi vastutustundetu isik pistab talle «Existerioni» pihku. Ma arvan, et see noor inimene on pärast seda (vähemasti eesti) ulme jaoks kadunud hing! On ju halb?
2. Või kujutage ette estofiili, kes pole ka ulme suhtes ükskõikne ning kes siis avastab eesti ulmeromaani «Existerion». Väga piinlik juhtum ju?
Filosoofiline on romaan vaid niipalju, et esimest korda elus hakkasin ma mõtlema ulmekirjanduse lugemisele raisatud ajast ning nendin, et kui mul kunagi elu loojangul jääb päev puudu, siis läheb see kindlasti Veiko Belialsi ja Marek Simpsoni ning nende «Existerioni» kraesse. Ma tõesti kahetsen, et ma seda romaani lugesin!
-----
19.07.2006
Tõstsin hinnet ühe palli võrra. Tänaseks on eestis hakanud aktiivselt tegutsema Hans Leberechti seltsi ulmesektsioon ja hoian hinde "1" ikka täielikule sõnnikule, mida normaalne inimene kaine peaga lugeda ei suuda. Existerioni ma siiski lugesin läbi, aga Uido Truiat, Mehis Heisaart ja teisi taolisi ei suuda...
Kõik on üldiselt juba ära öeldud. Huvilistel tasuks veelkord üle lugeja Jürka arvustus ja tuletada meelde Lauri leebuma läinud arvustust, mida inimesed saavad tänu Marek Simpsoni ennastsalgavale vahendustegevusele ikka ja jälle üle lugeda «Algernoni» juuninumbri kirjaveerust. Nõustun täielikult mõlemaga.
Ja ei sõimata seda vahvat raamatut ainult võrgus, ka «Areenis» ja (korduvalt) «Loomingus» on teda mitte just hea sõnaga meenutatud.
Aga Eilishi arvustuse soovitaks panna teose võimaliku uustrüki tagakaanele.
Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.
Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.
Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".
"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"