(romaan aastast 1968)
eesti keeles: «Sõrmuste isand»
Tallinn «Tiritamm» 1996, 1997, 1998 [III köidet]
PS Kääbiku tõlge mulle meeldib väga. Oleks pidanud sellega rohkem arvestama.
Neile hajusmõtetele lisaks -- Ats Miller oma arvustuses "The Fellowship of the Ringile" ütles tegelikult sedasama, mida minagi arvan kogu sarja kohta.
Vaataks need osad siis ükshaaval läbi: 1.) "Sõrmuse Vennaskond" -- triloogia(?) huvitavaim osa, vähemalt tegevus vaheldub ning pahad saavad ka hingata. Saab viie. 2.) "Kaks Kantsi" - kogu sisu seisneb mingis suvalises soos ringiuimerdamises, vähemalt see on kõige enam meelde jäänud. Lisaks veel vist ratsutati muudkui mööda lagedat välja edasi-tagasi. Rohkem nagu ei olnudki midagi. Annan kolme. 3.) "Kuninga Tagasitulek" -- natuke nagu parem kui eelmine. Midagi siiski toimub. Millegipärast tundus eriti (hale)naljakas päris viimane lõpp, tagasijõudmine Kääbiklasse, kuhu pahad olid vahepeal mingid tehasekesed installeerinud, vist isegi korstnakestega ning puha -- seda lugedes hakkas mul tõesti ning tõsiselt paha, kõik tundus kogu eelnevalt kirjeldatud maailmaga eriti kokkusobimatu. Veel pani nördima, et sõrmuse hävitamine lõpuks nii lihtsalt läks -- eepos läbi loetud ja nüüd siis sedasi... mulps ja kõik, ei mingeid deemoneid või muid ultimate-kurielajaid. Oleks midagi enamat oodanud, lugu oli kuidagi liiga naiivne ja lihtne. Viimane jupp... no neli siis. Kogu raamatule kokku kah samapalju.
Jah, kirjanik on maailma väljamõtlemisel tõsist vaeva näinud... kuigi milleks näiteks neid kääbikute sugupuid jms kraami veel vaja on, ma ei mõista. Kaardid on abiks... kuid "Sõrmuste Isanda" lõpus ja mujal avaldatud kaartidega (kuid ka üldse igasuguste muude lisadega) on siiski liialdatud. Neid on nii palju ja kõik pisiasjad liiga liiga täpselt paika pandud. Raamatus kirjeldatud maailm muutub läägeks -- lugeja oma fantaasiale ei jäägi enam ruumi. Kui ma esimest korda pärast "Kääbikut" seda Mordoriga kaarti (btw: Mordori mäed on seal kuidagi ebalt kandilised, selgelt mitte-loodusliku päritoluga) nägin, siis oli tõesti huvitav, aga kui netis ka veel muid "Sõrmuste Isanda" maailma kaarte leidsin (näiteks too kahe mandriga, kõik kohanimed jms täpselt kindlaks määratud), siis sain mürgituse ning rohkem ei taha. Kogu tolle maailma salapära kadus ära. Need viimased kaardid konkreetselt on vist J.R.R. järglaste joonistatud ning tundub, et nad ei osanud piiri pidada. Ainult "Kääbiku"-t lugenuna oligi üks selle võludest just tundmatute-salapäraste Surnumanaja, Moria ja muu taolise _mainimine_. Natuke võõraid nimesid ja kaugeid sündmusi oli korraks sisse toodud, fantaasia hakkas tööle, kuid samas ei seletatud kõike viimaste tehniliste detailideni lahti. "Sõrmuste Isandas" sai maailm aga nii suur, et tema tegelased kadusid sinna sisse ära ning tõenäoliselt nad ekslevad seal veel tänaseni.
"Kääbiku" austajana oli seega "Sõrmuste Isand" minu jaoks pettumus. Tolkien oleks võinud (loe: pidanud) ka "Sõrmuste Isanda" "Kääbiku" kerges ja südamlikus stiilis kirjutama. Oleks mul sama palju "Kääbikut" kui "Sõrmuste Isandat", oleksin kohe väga-väga rõngas ;-)
Kui saaks hinnata raamatut ennast ja tõlget eraldi, annaks raamatule viis miinus ja tõlkele puhta ÜHE. Tõlge on ikka eriliselt mööda pandud.
TOBAJUSS? Ta nimi on Samwise Gamgee! PAUNASTE?!
Martin Edeni asemel Õnnela-Marti ei tahetud Eestile tutvustada? Või Härri Müürseppa? Ronald Nirgistet?
Tolkien puhaku rahus, töö on hästi tehtud. Raamatu tõlkijad võiksid nurka häbenema minna,
Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.
Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.
Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".
"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"