(kogumik aastast 1986)
eesti keeles: «Põlev Kroom»
Tallinn «Tänapäev» 2002 (42)
Need kogumiku tagakaanel teost tutvustavad väited küll julgustavad ei olnud, ent asi polnud siiski nii hull, kui ma kartsin. "Johnny Mnemonic" avaloona pani küll pea valutama ja tuletas meelde Ludvig Sanderit, kes "Pisuhännas" klassivend Piibelehele ütles, et tal on terve romaan valmis, ent need on ainult seosetud laused, mida näidata ette abikaasale, keda romaani sisu üldse ei huvita. Samas jälle "New Rose Hotell" jättis suhteliselt soodsa fiilingu. Üldiselt on ikkagi nii, et liigne tehnilisus tapab kirjandust, midagi pole teha. Gibsoni kogu oli tegelikult mu esimene tõsisem kokkupuude küberpungiga, nii et ega ma erilisi võrdlusmomente ei oska tuua. Ilmselt jääb zhanr mulle siiski sma võõraks kui hard-SF.
Selle raamatu ostsin kunagi ammu, kas just aastal 2002 aga ei imestaks kui üsna sarnasel ajal. Tollal natuke lugesin, ei haakinud ja sinna see jäi. Vahepeal on elus olnud paar kolimist ning ühe liikumise käigus andsin hunniku raamatuid sõbra raamaturiiulile sest noh, aeg ja olukord olid sellised. Hiljuti külas käies vaatasin sõbra riiulit selles kohas kus siis tema-minu raamatud on ja mõtlesin: prooviks uuesti!
Lood eraldi on mõnes mõttes raskelt söödavad kuna nad on kohati tehnilised (küber ikkagi ju), siis pungitakse niiet vähe pole (ehk siis stiil on hüplev) ning kokkuvõttes jäi endale rohkem meelde meeleolu. See kogu pole kindlasti selline ilus novellipalett kus lugu loo järel voolavad mööda kindlat rada. Rohkem on palju huvitavaid ideid, lummav maailm ning mittelineaarne kulg. Meenutab mingis mõttes üldse luulekogu, kus olulisemad on kujundid ning kõik pole ühtselt ja sirgelt mõistetav. “Johnny Mnemonic” meeldis endale väga (avalugu), äge ja raju lugu tüübist kes on kõndiv kõvaketas. “Kuuluv liik” on samuti lahe allegooria peoloomadest. Aga ausalt üteldes jättis muu osa raamatust üsna külmaks, oli ja polnud kah. Et oli kogu aeg midagi tõesti huvitavat aga lugemisnaudingut ei paistnud kusagilt. Õnneks polnud ei lood ega raamat väga mahukad.
Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.
Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.
Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".
"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"
