Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Clifford D. Simak ·

The Goblin Reservation

(romaan aastast 1968)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1968; aprill - juuni
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Härjapõlvlaste kaitseala»
Clifford D. Simak «Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala» 1989

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
55
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.932
Arvustused (59)

Eesti keeles ilmunud Põneviku sarjas 1989. aastal pealkirja all 'Härjapõlvlaste kaitseala'. See romaan on üks põnevamaid raamatuid üldse, mida ma kunagi lugenud olen. Simakile omaselt on teos üle kuhjatud ulmebutafooria ja rohkem või vähem fantastiliste elukatega, millega varjatakse üsna labast ehkki haaravat süzheed. A mis sa teed, raamatut lugedes vaim puhkab. Midagi paremat meelelahutuseks on raske välja mõelda.
Teksti loeti eesti keeles

Väga võimas lugu. MEELDIB JA SOOVTAN KÕIGIL LUGEDA. Samas kadestain neid, kes seda veel lugenud pole: üllatus ja kaif on neil veel ees. Mina saan vaid taas nautida tuntud taset. Nii naljakas, kui see ka pole, et USAs on seda romaani üsna sageli peetud CDSi allakäigu alguseks. Annaks Looja kõigile säherdust allakäiku. Ilus eleegiline lugu. Ning võrratu tõlge (Pesukarunaha Süsteem) ja võrratud illustratsioonid.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi lisada on tõesti väga raske. Raamat kuulub Simaki nelja parima romaani hulka (City, Time & Again, Way Station, The Goblin Reservation), olles tänapäeva angloameerika ulmes tõeline verstapost. Raamat on kirja pandud erakordselt kerge sulega, saab palju nalja, on põnevust, sensawunda't.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat tekitab imeliku tunde, äkki elavad tõesti kuskil mägedes-metsades mingid mehikesed ja tont teab kes veel, kelle elu väätushinnangud on hoopis teistsugused ning kelle jaoks inimesed oma tegemistega on nagu rumalad poisikesed... Äkki ei tohiks täiskasvanuks saades muinasjutte kohe unustada? Äkki muinasjutud on hoopis tõsijutud? Samas miks ka mitte muinasjutte sõna sõnalt võtta, kui liigagi palju inimesi maailmas võtavad piiblit sõna-sõnalt ning omavad endaarust täiuslikku maailmapilti...
Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid ulmekaid mida lugenud olen - üle prahi raamat. Eriti meeldisid sellised Simakilikult omapärased tegelased nagu Vaim, William jt. Huvitavalt olid kujutatud ka härjapõlvlased, kellele ülejäänud, kaitsealast väljapoole jääv maailm, suuremat korda ei läinud - tegelesid oma õllehapendamise jms.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata parim Simak, mida lugenud olen. Peale kõige muu on ka selline tore südamlik huumor (kasvõi see koht, kus härjapõlvlaste õlu ära neetakse ning neandertaallane). Romaani süzhee osas saab teataval määral tõmmata paralleele Zelazny "Valguse isandaga" -- mõlemas romaanis on tegemist kosmose koloniseerimise ning kolonisaatorite müütiliseks muutumisega. Ainult et ühel juhul on "teiseks pooleks" kolonisaatorite kaaslased, teisel juhul aga omasoodu arenev mõistus, mingid vastikud väikesed primaadid... Kolonisatsioon ebaõnnestub igal planeedil, mida püütakse hõivata, kolonisaatorite rass hääbub ja on määratud väljasuremisele ning selle ekspansiivse jõu kuhtumise ilmselt üheks esimeks märgiks on otsus väikesed vastikud primaadid ellu jätta, sest mõistus on Universumis sedavõrd unikaalne asi, et oleks patt seda hävitada,isegi siis, kui see võib tähendada kolonisaatorite endi hävingut... Romaan on läbi imbunud dekadentsi kujutamisest.

Lõppude lõpuks aimub ka inimkonna, noore inimkonna, kes teoses on ekspansiivse kosmose koloniseerimise faasis, saatus -- kui poleks olnud primaate, oleks Vanale Rassile ilmselt "ära teinud" Veerejad, kes omal ajal nende teenrid, abistavad mehhanismid olid. Inimeste puhul täidavad seda kohta robotid...

Teksti loeti eesti keeles

70-ndate algul õnnestus mul Pärnu raamatukogust leida venekeelne Simak’i kogu, mis sisaldas ka vaadeldava romaani. Pärast seda olin Simaki austaja. Kogumikku sai veel mitu korda laenutatud, loetud. Kümmekond aastat hiljem vedasin koju ja lasin köita sületäie raamatukogust mahakantud ulmekaid, nende seas ka Simaki see kogu. Pean seniajani vaadeldavat romaani Simaki parimaks, ilmselt laheda, sooja huumori tõttu. Ka eestikeelne tõlge on suurepärane.
Teksti loeti vene keeles

Fantastiliselt mõnus lugemine. Üks parimaid ulmeraamatuid, mis ma lugenud olen. Kuigi igasuguseid veidraid elukaid oli siin ilgelt palju (mardused, härjapõlvlased, neandertaallane, Vaim, lohe jne. jne.), ei tekkinud sellist tunnet, et oleks millegiga üle pakutud või nii. Minu arvates on see Simaki parim raamat. Ta võlub eriti oma humoorika fantastilisusega. Hindeks on võimatu panna midagi muud kui "5" ja seegi umbkaudu kümne plussiga (noh oli lihtsalt nii äge lugemine).
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti on see kommerts ja paroodia. Ja mis siis! Simak on omanäoline autor ja ta saab eneseparoodiat lubada. Kuigi "Linn" meeldis mulle tsipa rohkem, on "Kaitsela" samuti "viie" vääriline.
Teksti loeti eesti keeles

Siin pole enam palju öelda, kõik hea on juba eespool mainitud.1. Olen nõus nendega, kes kiidsid raamatu huumorikülge, mulle meeldis näiteks lõpus olev lohe keelenäitamine lõvile, kes teda ei sallinud.2.Tegelaste kirjeldus oli päris hea, lahedad nimed. 3.Lugu polnud ei liiga pikk ega lühike, just paras. *** Kokkuvõtlikult, üks parimaid Simak`e , igastahes parem kui "Linn ".
Teksti loeti eesti keeles

Tõeliselt sydamlik raamat, nauditav huumor ja mõnusad tegelased, kellest neandertaallane ja mõõkhambuline tiiger on mu erilised lemmikud. Iga rida trollide ja härjapõlvlaste suhetest oli ka igayks puhas pärl.
Teksti loeti eesti keeles

Alles hiljuti lugesin raamatu uuesti läbi ja siiamaani pole veel jõudnud ära tüüdata. Tõesti suurepäraselt kirjutatud. Asja teeb ka eripäraseks, et kõikidele olenditele on antud lihtsad ja tabavad nimetused ei ole mingeid õhust võetud ebamaised termineid. Kõik on väga maiseksmuudetud. Tasub lugeda!
Teksti loeti eesti keeles

Soe ja sümpaatne. Seda raamatut lihtsalt peab lugema, siis mõistab nii mõndagi endast väiksematest ja vanematest.
Teksti loeti eesti keeles

Kaheksandas klassis sai "Härjapõlvlaste kaitseala" põhjal isegi kirjand kirjutatud. Omal ajal lugesin seda raamatut tõesti korduvalt. Meeldisid tegelased ja huumor ning eriti see "rassiline mitmekesisus" tegelaste hulgas. Huvitav on maailm, kus härjapõlvlastel, mardustel, neandertallastel ja Veerejatel on üksteisega midagi arutada.
Teksti loeti eesti keeles

Parim Simak`i teos, mida siiani lugenud, olen kõik eesti keeles ilmunud läbilugenud. Raamat tekitas minus suurepärase enesetunde, tegu on ühe parima ulmekaga, mis ma siiani lugenud olen. Esimene kord kui teost lugesin, pidin vaimustusest lausa ogaraks minema. "Härjapõlvlaste kaitseala" väga hea sisu ja huumor muudavad romaani korduvalt loetavaks, ilma et ta kaotaks oma värskust. Simak`i fantaasia leidlikkus on lihtsalt üle mõistuse käiv.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu Simak ikka, saab ka see teos viie. Mis sellest, et see ei olegi ehk "Nagu Simak ikka," vaid väga hea "Nagu Simak ikka". Teos on tasemel. Ladus jutt, mo¤us huumor, fantastilised ideed... Tekib lausa tunne, et kas maailm on to~epoolest selline... ja kui on, siis mismoodi seal elama peaks? Sellist asja ei tasu lugemata ja"tta.
Teksti loeti eesti keeles

:-}} Nii nagu kunagi keegi ütles, et kui Lennon oleks kirjutanud vaid "Yesterday", oleks ta sama kuulus. Parafraseerides - veel midagi lisaks sellele raamatule kirjutades on Simak suutnud mu muljet endast vaid rikkuda.

PS. Nagu juba selgus, sügavalt põõsas väide - "Yesterday" olevat kirjutanud hoopis McCartney. Aga olgu see mulle õpetuseks telekast kuuldut mitte uskuda :-(

Teksti loeti eesti keeles

Mis oleks sobivam kui kiita synnipäevalast tema tippteose (v6i siis ehk yhe nendest eest) eriti ylevoolavalt kiita. Kui vaadata eelpool kirjutajaid, siis on ka ju selleks kiituseks väga sygavalt p6hjust (kahtlen sygavalt, kas m6nel teosel, mida on samas koguses arvustatud on k6ik hindajad nii yhel meelel olnud). Ja k6ik muu ongi juba eelk6nelejate poolt öeldud. Särav, humoorikas, soe, optimistlik, originaalne, etc, etc, etc. Jah, ka minu arvates kuulub teos kindlalt ulmekirjanduse tippu, mida saab olema väga-väga raske yletada.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Muhe lugemine. Päris puhas see viis just pole, aga olgu. Meeldejäävaid väljendeid, tegelasi ja juhtumisi nagu murdu. Kasvõi Veerejad, kes vähemalt sama imepärased kui kõik need vana rassi mütoloogilised olendid, on nad ju evolutsiooniline ime, sest ratast mingil põhjusel looduses ei esine:) Ja näiteks sitikad, kes peavad kukkuma õlle sisse imeliselt juhuslikult on puhas taoism.
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin, et oleks pidanud ikkagi yhe panema. Lihtsalt inimeste ehmatamise huvides. No kes siis veel, kui mitte mina, eks ole.

Käsi ei tõuse. :D

Teksti loeti eesti keeles

Kui maailma on keegi tugevalt muutnud, siis see on Simak oma mõnusa kergusega. sellest on osa saanud ka eesti inimesed, kuigi tõlge ei ole see kõige parem. Algne mõte on nagu kohendatud labasemaks ja madalamaks, siiski hea jääb heaks. Kauged tähed, ajas ränded, muinasjutulised olendid, imeline tehnoloogia ja kõike seda ühes ja samas kohas läbi ühe mehe seikluste. Võrratu. Lugu täis suurust ja kergust.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt ideaalne kompott, mis töötab ka tänapäeval: on kosomoselennud ehk "päris" ulme, on härjapõlvlased, trollid ja draakonid ehk fantasy, on huumorit ja parioodiat ehk ka Pratchetti fännidele samuti midagi. Ja ilma igasuguse irooniata, lihtsalt väga hea ja muhe raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Kultuslik nr.1 eestlastele...Millegipärast pole keegi veel maininud, et kogu tegevus oli ümbritsetud võrratu, kuldkollase ja kirju sügisilmaga.Need napid sügisesed kirjeldused andsid minu meelest teosele tohutult juurde, nagu ka üliõpilaslinnaku õhustik, baari miljöö ning viski, õlle ja samaka joomised.Trollid-kollid ja neandertallased jätsid mind natuke jahedaks, tegevusliin seevastu oli põnev ja huvitav.
Teksti loeti eesti keeles

Nojah. Jüri Kallas on ammu varem öelnud, et seda raamatut peetavat CDS allakäigu alguseks. Mul tekkis seepeale tunne, et ehk ütles keegi pensioniikka jõudnud Simakile, et temal on nüüd allakäik alanud. Mispeale CDS mõtles "ma teen teile f****ng allakäiku" ja kirjutas näidisteose.
Sellise, et keskmine ulmekirjanik oleks igalt leheküljelt leidnud kaks ideed, millest saanuks terve jutu kokku kirjutada. Sul ei lasta hetkekski rahu saada, sa pead kogu aeg autoriga kaasa ... ei, mitte tormama, vaid kulgema, sest kuigi sündmused jutus toimuvad vahel erakordse kiirusega, on kogu tegevusel siiski eht-saimaklik rahu. Ja humaansus. Ja sügis. Ma suveinimesena sügist, talve ja neid muid vastikuid aegu eriti ei salli, kuid CDS suutis mind vähemalt sügise asjus ümber veenda.
Veel ei saa ma üle ega ümber kogu juttu läbivast optimismist. (Mitte hurraa-). Ja veel, ja veel, .... ah, mis ma räägin, lugege ise. Kuid lugege originalkeeles või vene keeles; eestikeelne tõlge pole just hull, kuid tundub kuidagi puisena. Võrrelgem kas või kohta, kus Garneel (Shrimp) ütleb Maxwellile
-- inglise keeles e. originaalis: "You are talked concerning";
-- eesti keeles: "Teist on räägitud";
-- vene keeles: "Вы есть говоримы о".
Viimane paneb mind seinu mööda üles ronima...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Alo Jõekalda
24.07.1986
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
7.2010

Nagu Sven Vabar siinsamas hiljaaegu kirjutas, võib Ballard olla rohkem kummaline kui ulmeline. Ka käesoleva romaani keskmes olev tehnoloogia on eranditult kaasaegset laadi ning üleloomulikku kohtab vaid aeg-ajalt kangastuvates kujutelmades "autogeddonist", motoriseeritud maailmalõpust, kus inimsugu hävib kogu maailma endasse haaravas üüratus autoõnnetuses. Samas kui kummastav siinmaal alles algab.

Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.

Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.

Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".

"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"

Teksti loeti inglise keeles

Mina ei ütleks, et Hearni lugu oluliselt kehvem on. Erinevad olid taotlused. Hearn pakendas jaapani folkloori, mistõttu tekst pidigi mõnevõrra puise ja müüdipärasena mõjuma. Samas kui Tuglas kirjutas sügavalt ühiskonnakriitilise loo, milles väljendada "ajastu sotsiaalset viha ja kättemaksu-kirge".
Tuglas loob vastanduse realistliku ja unenäolise ruumi vahel, ent nimi Mirandola seob need siiski. Peolised on silmakirjalikud kui majaelanikud nukekubid, kes pimeduse saabudes heidavad endalt tavainimese maski ning muutuvad verd ja kättemaksu otsivaiks deemoneiks, sotsiaalse viha kehastuseks.

Ja lõpu suurepärasus peitub minu jaoks hoopis peategelase sisemonoloogis. Varemalt üdini nitšeaanlik Lorens tõdeb, et ka teel peole võib subjekt ja objekt vahetuda, kannatuste põhjustajast saada kannataja. "Kas magasin ma enne elu ees, või magan praegu?"

Stilistiline meisterlikkus on vaieldamatu. Kui Tuglasel ei oleks üksikuid paremaid novelle, saaks käesolev kahtlemata kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles

2004. aasta, Ida ja Lääs on jätkanud võidurelvastumist ning jõudnud seisu, kus kummalgi poolel on oma mutandist relvakavandaja, kes transsidest aina veidrama tööpõhimõttega toodetega välja tulevad.

Siis tulevad orjastajad Siriuselt, kes hakkavad Maa linnu tühjendama. Lääne relvakavandaja Lars Powderdry ühendab jõud Ida Lilo Topcheviga (noor, kena ja brünett, nagu ikka), et leida relv, millega siriuslaste laevad alla lasta. Mingil hetkel selgub, et transside ajal loovad nad telepaatilise sideme hoopis kellegi Ghana skisofreenikuga, kes mõtleb välja fiktiivseid relvi oma koomiksi `The Blue Cephalopod Man from Titan` jaoks. Ja siis tuleb veel mängu üks sõjaveteranist mänguasjategija, kes, nagu selgub, ei osalenud mitte 60 aasta eest toimunud II maailmasõjas vaid arvab, et on aasta 2068 ja peab silmas just alanud sõda Siriusega. Nojah, ja samas vaimus paneb Dick edasi..

Ideede poolest praktiliselt küberpunk, mis sest, et küberit ei ole ja punki ka mitte. Ükski selline autor Dickile ju tegelikult ei sarnane, kui üldse keegi, siis minu arust on see Vonnegut.

Loetust meenutab kergelt `The Game-Players of Titan`it ja `Our Friends From Frolix 8`-t. Dicki loomingu seas peetakse vist kõiki kolme kaheldava väärtusega tekstideks, aga vaevalt et on üldse keegi, keda võib ta teoste käsitlemises vähegi kompetentseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Küllaltki mõistlik teos. Idee iseenesest on ju igati huvitav ja ka parasjagu originaalne, mõttearendus seevastu mitte niiväga.
Stiil tundus kuidagi steriilne, tundub, et Banks on oma loometee käigus teatava puhastumise läbi teinud. Kuigi võib ka nii olla, et ma ei ole teda lihtsalt liiga kaua lugenud. Pärast tekkis igatahes tahtmine veidi inglisekeelset Kultuuri otsida, küllap meenus kui hea kirjanik Banks on..

Mitte et ta seda varem teinud ei oleks, aga lõpplahenduse on Banks justkui kiusu pärast sellise kirjutanud, et keegi ei saaks selle kirjeldamisel kasutada sõna etteaimatav. Halb see ei ole, aga jääb siiski mulje, et nii ei tohi käituda — selleks tarbeks on novellid.
Autor oleks nagu valinud naissoost peategelase vaid selleks, et korralik puänt garanteerida ja siis selle ebatõenäolisust naisterahva hingeelu kummalisusega õigustada. Iseasi, mida mainitud soo esindajad ise teosest arvavad.
Teksti loeti eesti keeles

Häh, "ühtegi arvustust registreeritud ei ole". Ometi peaks ju olema tegu ühega 90ndate Suurtest Ulmeteostest?

Alanud sajandi keskele paigutuv lugu mõistuse kõvakettale kolimisest. Ning võrdlemisi suurepärane teos.
Teksti loeti inglise keeles