Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

The City and the Stars

(romaan aastast 1956)

eesti keeles: «Linn ja tähed»
Tallinn «Eesti Raamat» 1981 (Mirabilia)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
46
15
4
0
0
Keskmine hinne
4.646
Arvustused (65)
Andri Riid

See mirabilia-sarjas ilmunu oli minu esmatutvus Clarke'ga. Raamatu teeb eriliseks sündmuste globaalsus. Arvutite totaalse kontrolli all hoitav linn, maalähedane telepaatiline elustiil, kosmosereisid teistesse tähesüsteemidesse ja filosoofilise kallakuga küsimused stiilis, kus on mõistuse piirid, segunevad viisil, mis paneb õhku ahmima ja raamatu lehtedest kõvemini kinni krabama. Romaan sisaldab märkimisväärse hulga huvitavaid ideid, mis kirjutamisaastat arvestades sugugi nii iseenesestmõistetavad pole. Hingetuksvõttev raamat, mis sobib ideaalselt esimeseks kogemuseks ulmekirjandusega tutvuda soovivale inimesele. Palju on veel neid eestlastest ulmehuvilisi, kel see raamat lugemata?
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Vabandan, kuid otsustan lugemise ajal kogetu järgi. Selle raamatu lugemise ajal tekkis mul raamatu keskel nädalane paus, ei mäleta, miks just. Kuid mäletan kannatamatust, et raamatut uuesti kätte saada.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Sulbi

Omal ajal pisikesele poisile, kellele see raamat oli kätte juhtunud, jättis ta ikka võimsa mulje. Mulje, mis mitmekordse ülelugemisega sugugi tuhmunud pole. Ja see on hea. Visioon tõesti võimas ning Diaspar 80ndate Nõukogude Eestit unustama panev koht. Ja Ralf Toming suurepärane tõlkija.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Erakordselt võimas teos. Teemakäsitlus stiilis 'inimene ühiskonna ja maailma vastu' on äärmiselt pretensioonikas ja esitab kirjanikule kõrged nõudmised. Antud juhul on Clarke oma ülesandega aga hiilgavalt toime tulnud, soovitan kõigile.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Jämedalt võiks Arthur C. Clarke`i romaanid kaheks jagada: sihukesed maalähedased insenerilood ja võimsa filosoofilise haardega lood.

«Linn ja tähed» kuulub sinna teise (mulle enam meeldivasse) kategooriasse. Siin on ideid ja situatsioone, millest jätkuks mõnele teisele autorile kogu eluks. Samas tasub veel meeles pidada, et romaani algvariant «Against the Fall of Night» (1948) oli kirjaniku esimene romaan ning see ideeküllus oli juba seal olemas, teostus oli vaid toorem.

Lugesin romaani «Linn ja tähed» mingil vihmasel suvepäeval maal vanaema juures (kusagil Lihula kandis) ning see oli võimas elamus: kanduda mingist üsna agraarsest paigast kuhugi kaugele.

Kui tohib romaanist esile tõsta mingeid eriti võimsaid stseene, siis eelkõige narri ja Alvini vestlused ning kui Alvin leidis selle võõra laeva vraki. Võrratu on ka nimeloome: ühtpidi üsna loomulik, teisalt kõlasid need üsna võõralt ja romantiliselt.

Kui on veel Eestis ulmehuvilisi, kel see romaan lugemata, siis on neil suurepärane võimalus heastada üks tegematajätmine oma elus. Lugege see raamat läbi!
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Priit Kallas

Üks esimesi ulmekaid mida ma lugesin. Ja kuigi praeguseks olen lugenud sadu raamatuid kuulub The City and the Stars minu arvates SFi absoluutsesse tippu.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Andres Niklus

Ega,s midagi, tuleb ka 5 panna. Kuna olen algaja, siis loen tulevikus veel-kord. Lugesin ka vanaema juures heinakuunis, arvan et see kontrast mojus hasti.
Teksti loeti eesti keeles
Maverick

Lugesin raamatu läbi kuu aega tagasi ja sellest saadud elamus oli fantastiline. Kuna olen ka ise proovinud (ja proovin ka edaspidi) SF jutte kirjutada, siis oma unistustes tahaks ma kunagi saavutada samasuguse taseme, millise Arthur C. Clarke suutis panna raamatusse "The City and the Stars". Üks küsimus? Kas viiest kõrgemat hinnet pole võimalik anda?
Teksti loeti eesti keeles
Janno Kusman

Ehk on põhjus selles, et eelnevatele arvustustele toetudes ootasin rohkem. Aga siiski hea raamat. Lugesin läbi kahe päevaga st., et ei suutnud raamatut käest ära panna. Miks siis mitte "5"? Minu jaoks oli ehk kogu see tegevus liiga abstraktsioon ja lõpus vajus nagu ära. Asja point jäi tulemata, mingist hetkest oli teada, millega raamat lõppeb.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Häirib, et maalaste probleemidele lahendust otsitakse igast Universumi urkast. Teos oma hirmpika questiga muutub ülimalt laialivalguvaks, selle asemel, et keskenduda Linna kui huvitava (ebausutava, aga siiski huvitava) sotsiaalse moodustise kirjeldamisele (umbes "Foundationi" stiilis), kirjeldatakse laia rinnaga kangelast mitmesuguste masinatega ringi sõitmas ja tundmatuid rasse avastamas Universumist lahkunud supertsivilisatsiooni varemetel. Tulemuseks on see, et teos pole ei liha ega kala - see pole kohe päris kindlasti Linna lugu ning Linna liiga suure osatähtsuse pärast ei anna ka lihtsalt miski ruumiooperliku questi mõõtu välja. Põhimõtteliselt on sellise suletud ühiskonna idee hea, kuid autor ei suuda sellele keskenduda, teos muutub mida edasi, seda laialivalguvamaks kompositsiooniliselt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Kui ma seda raamatut esimest korda lugesin, olin suurest vaimustusest suisa selili. Lugesin romaani hiljuti üle ja muutusin nukraks. Miks mu arvamus on niivõrd muutunud? Kuningas oli äkki alasti. Raamat on täis pseudoigiliikurite kirjeldusi. Miks "pseudo"? ACC päästab end fraasidega a'la: "...seni kuni Universumis eksisteerib veel mõni kvant vaba energiat..." (tegelikult kaval formuleering: puudub võimalus otseselt süüdistada teist liiki perpeetum mobile ehitamises). Niisiis Maa: siin eksisteerivad kaks imetlusväärset ühiskonda, mis on PSÜHHOLOOGILISELT täiesti usutamatud ja ilmvõimatud. Tehnika jätan ma kõrvale. Selles raamatus on viimasel puhtalt butafoorne roll. Jutt on inimesest ja ühiskonnast ning nende konstruktsioonid on suisa vigased. Ka selle, et mõlemad sotsiumid on nii kommunistlikud, kui vähetegi olla saab, annan andeks, see on autori maailmavaate küsimus ja pole minu asi talle seda ette heita. "Surematute" linn Diaspar on asustatud "Barbie" nukkudega. Biomehaaniliselt täiuslike, ilusti läikima klantsitud nukkudega, sest ainult nukud suudaksid leppida nii EBAINIMLIKU eksistentsiga, kui on aastamiljoneid valitsenud Diasparis. Neil inimnukkudel pole ju midagi teha! Nad ei pea enda ja oma järglaste olemasolu eest võitlema, neil puudub igasugune MÕTESTATUD tegevus. Kuna inimene ei saa elada ilma positiivsete ja negatiivsete emotsioonideta, tugevate tunneteta, siis on ainumas võimalus taolises kogukonnas nagu Diaspar, ära hoida enesetapuepideemiaid (mitte tagasipöördumisi "kuumuseta leeki", vaid näiteks kuskilt allahüppamisi jms) ja maniakaalseid sarimõrvu ning "ekstreemseid mänge", hoida nende "inimeste" teadvust lakkamatu kontrolli all. Niisiis on selles maailmas ainult kaht liiki Keskarvuti loodud saagad: need milles objekt "teab", et on saagas ja need, kus objekt seda ei tea ja kujutleb end "elavana". Seega ei saa mingist "ühiskonnast" Diaspari puhul isegi rääkida. Jääb üldse segaseks, millistest motiividest lähtudes Yarlan Zey jt taolise mõtetu kunstkopi lõid? Igavusest? Paisata maailma miljoneid aastaid koletuid entroopiakoguseid lihtsalt niisama?! ACC vihjab sellele, et Diasparis toimus mingi ühiskondliku teadvuse areng, mis oli vajalik, et inimeste ilmaruumikartust kummutada. Kuid tema enda poolt paika pandud mängureeglid muudavad just arengu Diasparis võimatuks. Ainus areng, mis seal juhtuda saab, leiab aset siis, kui Päike lahkub põhijadalt ja heidab ära oma väliskihid, ja see areng on häving. Mis puutub Lys'i, siis siin on asi veel absurdsem. Kui Diaspari stabiilsust hoidis Keskarvuti vaibumatu kontroll (KA sarnaneb pisut Maxwelli deemonile, kuid ärgem norigem), siis mis hoidis arenemast Lys'i? Miljonid aastad ja mitte mingeid muudatusi geenides? Ometi säilis siin suguline paljunemine. Veel, inimesed Lys'is oleksid NAGU uudishimulikud. Mis suudab uudishimulike, ebatavalisi vaimseid võimeid evivaid inimesi pikka aega nii piiratud territooriumil kinni hoida? Külmutab kinni nende ühiskondliku arengu? Miljonid aastad tegelda ainult aed-ja puuviljade uute sortide aretamisega?! Veelkord: mõlemad kogukonnad on eelkõige psühholoogiliselt ebausutavad. ACC paistab Läänes ja selle tehnikas sedavõrd kinni olevat, et peale tehnika ta mitte millestki üleüldse ei kirjuta! (See on muide põhjus, miks minu arvamus "Andromeeda udukogust" ja Vendade varasematest, "punastest", raamatutest on tõusnud. Seal on tegelasteks inimesed, siledaks lakkutud küll, kuid siiski usutavamad) Kirjutan selle "kolme" lahti: Tehniline ja muu butafooria : 5+ (see mind teismelisena ära võluski), filosoofia: 3 (nii paljukest, kui seda va filosoofiat butafooriast üle jäi), psühholoogia 1 (vähem ei saa).
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Kristjan-Joel Välja

Kahju, et Clarke''i teoseid eesti keelde ei ole tõlgitud. "Linn ja tähed" on üks nendest vähestest, mis võivad ebaõnnestunud tõlkega antiikvariaatides uhkeldada. Kahju! Aga raamat on kõigest hoolimata väga haarav, autori fantaaialend on viimase peal, filosoofilised küsimused väga huvipakkuvad. Hea, tõeliselt hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Piisavalt aktuaalne teema tänapäeva maailmas. Olen mõtelnud tihti, milleni küll võib viia teadude-tehnika areng, eeldusel, et mingi globaalne katastroof või sõda seda ei peata. Ning ilminguid, et inimeste elu hakkavad juhtima arvutid, ning inimesed kõige selle keskel vaimselt manduvad, on minu meelest juba praegu olemas. Raamutus on muidugi kirjas äärmine variant. Samas on ka näidatud Linnast väljas olev alternatiivne elukorraldus, mis võiks ka reaalne olla, kui inimene mingisugusele arenguplatoole jõuab. See võib mõistlik eluvorm olla, kui on saanud selgeks, et ajas edasi-tagasi rännata ei saa, teistesse dimensioonidesse hüpata ei saa, valgusest kiiremini (või samakiiresti) reisida ei saa jne. Sellest oleks muidugi kahju, tehniline progress võib siis tunduda mõttetuna. Kuid me ei lase ennast ju sellest heidutada!!!
Teksti loeti eesti keeles
Killu

Clarke on seda mitu korda ymber kirjutanud... See oli lugu, mllega ta ise rahul polnud. Mulle kahjuks on kätte sattunud ainult eesti keelne variant, mis küll heana ei tundunud... Aga mõni teine variant olevat parem. Ei tea. Aga tegelased olid lihtsakoelised, ja lisaks veel eelpoolmainitud asjaolu, et ühiskond oli mitteusutav. Algab ta päris paljutõotavalt, loona, jutustusena, aga hiljem kaob süzee ja jutustuslikkus ära, ja ta hakkab targutama. Just targutama: omapäraseid mõtteid nagu teosest eriti ei leidnudki... Mõni hulk ideid muidugi oli. Aga kõik nad olid lihtsakoelised, ei tekitanud soovi selle teema üle arutleda või järele mõtelda. Pärast raamatu läbi lugemist panin ta käest ja unustasin. Midagi, mille kohta teiste mõtteid kuulda tahaks ei leidnud. Kirjutatud muidugi oli päris kenasti, mingit vastikust küll ei teki, kui raamatu peale mõtlen. Kui mingiks lennureisiks raamatut vaatan, siis kiiruga võin selle kaasa haarata ka :) Aga ikkagi... Keskpärane oli. Millestki ilma ei jää, kui seda ei loe.
Teksti loeti eesti keeles
kuits

Üks minu esimesi loetud ulmekaid. Praeguseks oma 20-30 korda üle loetud. Imestama pani(ja paneb) A.C.C. mõtte laiahaardelisus. Olgugi, et on ka vigu järgnevuses(vt. Wõroka retsi), selligipoolest 5.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Normaalne jutt. Eespool on juba pikalt ära leierdatud, kuivõrd filosoofiline see lugu oli. Seetõttu ei hakka teisi üle kordama. Raamat meeldis mulle, kuigi ta ei olnud tõesti eriti usutav, millele juba vihjasid Wõrokas ja Killu. Raamatu usutavuse kohapealt oli kõige imelikum, et Diaspari ja Lysi elanikud üritasid hakata koos elama, kuigi neil olid väga suured füsioloogilised kui ka psühholoogilised erinevused. Samuti ei usu ma eriti, et inimene võib miljonite aastatega kõige vastu huvi kaotada. Tegelasetki ei olnud mingid eriti meeldejäävad ja huvitavad. Kuid tehniline pool jälle oli väga hästi valmis voolitud (arvuti võimu all olev linn pole loomulikult midagi uut, kuid siiski). Hindeks panen "nelja".
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

"Linn & Tähed" tõlkimine eesti keelde ja tema ilmumine 81-l, näitavad järjekordselt, kuivõrd oluline on tõlkepoliitika. ACC-ga alustamine just sellest raamatust oli kindlasti õige ja õigustatud ettevõtmine. Oleks ACC esimene eesti keelde ümberpandud asi olnud näituseks "Kohtumine Ramaga", või miski muu margariini-uimerdis, poleks siinmail ACC nimi, peale mõnekümne tõelise pühendunu, kellegile suurt midagi öelnud. Nii sai aga ACC nimi Eestis suureks. Olen öelnud ka CDM-i kohta, et alustanuks Eesti lugeja tema lugude lugemist "Libahundi princiibist" või "Libainimestest", poleks ta siinmail kuulsaks saanud."Linn & Tähed" aga "viit" minu käest ei saa. Ja põhjused selleks juba eelkõnelejail toodud. Raamatul on üks suur miinus. Ta liiga ropult naiivne ja psühholoogiliselt lapselik. See naiivsus ja lihtsustatus käib nii ühiskondade kujutamise, Alvini, kui süzhee kohta. Muidugi, on palju naiivseid raamatuid, mis kuulsaks saanud ja ulmekirjanik ei peagi psühholoog olema. Mitu tegelastüpaazhi Asimovil on? Kolm, neli, mis korduvad raamatust raamatusse. Aga antud juhul on sotsiaalpsühholoogia kogu loo aluseks. Nii et - pole sugugi veenvad need ühiskonnad. See aga ei tähenda, et oleks halb asi. Pole sugugi! "Linn ja Tähed" meeldib mulle väga. Ta on hea ajaviite-hoiatus kirjandus. Kergesti ja naudinguga loetav. Lapsepõlve lemmikraamat.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Järjekordne lapsepõlve ilus mälestus. Enne seda olin lugenud just Marsi kroonikaid ja Clarki optimism ja kaks utoopiat olid siis kuidagi kosutavad võrreldes Bradbury syngusega. Ytlen kohe välja, minu meelest kirjanikuna kyll Bradbury peale jäi. Minu jaoks on Clark lihtsalt väga elava fantaasiaga teadusemees, kes suudab sõnu grammatiliselt õieti ritta panna (on yx erand: Childhood`s End, mis on tõsiselt võetav meistriteos). Fanttaislaendu on selles loos aga kuhjaga, mille tõttu ongi tegelaskujud ehk pisut lahjaks jäänud, kui minu jaoks vähemalt viimase lugemise ajal polnudki see nii tähtis. See on lugu mõistusest ja sellest mis võib juhtuda. Tegelt oli ju Childhood`s Endi mõte sama, ainult et seal lasid lapsed jalga, Linnas ja tähtedes oli kogu mõistus kurat teab kuhu ajama pannud. Minu meelest pole TCatS kyll sama tasemega, mis CH, kuid klassika ja SF raudvara nime väärib ta kyll.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Paistab et kohaliku ulmefändomi hulgas yks tugevamaid nostalgiat tekitanud romaane. Kymneaastase poisikesena tundus asi tõeliselt vägev ja hiljem sai seda mitmeid aastaid iga suvi vähemasti yks kord yle loetud.

Samas ei saa mitte nõustumata jätte Wõrokaga - erilise usutavusega see teos.. ytleme, et kohati ei hiilanud. Mäletan et juba poisikesena pani see Lysi elanikonna miljonite aastate pikkune stasis mind kulme kergitama.

Sellest hoolimata on ilmselt tegemist Clarke`i yhe parema teosega. Vähemasti olen ma oma hilisematel katsetel Clarke`i lugeda regulaarselt pettumuste osaliseks saanud.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Möönan, poisid vaimustuvad seda lugedes. Lugesin ta hiljuti üle ja üldiselt pean nõustuma Wõrokaga.
Ühiskond, kus ei pea hoolitsema oma järglaste ega vist ka enese ülalpidamise eest, mandub vältimatult hedonistlikku elupõletamisse. ACC seda küll kaudselt mainib. Kusagil polnud juttu arstidest, nagu oleks Diasparis surm ära kaotatud. Surma õnnetusjuhtumite põhjal pole võimalik likvideerida. Kuna mälupankadesse jääb kõik alles, siis surm poleks küll lõplik. See kallutab inimesi veelgi enam eluohtlike harrastuste poole.
Lõpus kosmoseseiklused ka päris ei meeldinud. Inimkond pole miljard aastat Maalt lahkunud, nüüd leiab keegi raketi -- ja padavai kosmost avastama! Ilma mingi treeninguta, isegi teadmata, kuhu ja mida otsima minnakse.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Tehnoloogilse koha pealt n2ib see lugu olevat suhteliselt n6rk, t2is igiliikuri loomise ideid ja termod1naamika teise seadusega kaklemist. Samas n2ib ta mulle olevat parim teos Clarke`lt just filosoofilis-ps1hholoogilisest vaatevinklist (silmapilgutus W6rokale - sa vist peaaegu m6istsid asja, aga peaaegu ei loe, ehhee!!!). Ehk milles siis asi? Asi aga selles, et... ei olnud seal Lysis mingeid muutusi ja see oli yx v2ga hirmunud stagnantide pesa. Diaspar oli otse loomulikult nukulinn, aga tont teda teab, ta oli v2hemasti muutuv nukulinn, see, mis tegelikult t2iesti stagneerunud oli, oli ehk Lys - ja seda Diaspari loojad minu arusaamist m88da p6hiliselt reformida just tahtsidki. Aeg-ajalt tekkisid Diasparis veidrikud. Kuna nukulinnas ei saanud nad midagi 2ra teha, suundusid nad otsemaid ainsasse v6imalikku kohta, seega Lysi, kus nad said midagi 2ra teha, aga ei suutnud. Seal oli omaenda tavasid rangelt hoidev 1hiskond Maa lollimatest peadest, kes j22rap2iselt hoidsid oma ja kartsid igasuguseid muutusi. Sealsed elanikud ei olnud ise v6imelised end muutma, aga nende yhikond oli suhteliselt efektiivne k6ike teistsugust l2mmatama. Ja stagnatsiooni hiilgen2iteks oli otse loomulikult see koloonialine olend, kes ootas Suurte tagasitulekut. Istub sadu aastaid, ei muutu, ei sure v2lja kah. Ei muutu, kuna ei ole v6imeline oma j6ududega muutuma. Nagu Lys ja Diaspargi. Filosoofilises plaanis oli ka muidugi asi l6bus: seda t6lgendasin ma igatahes kui hoiatusromaani selles suhtes, et olge nii kenad, ja tehke mis tahate, aga kehast loobumine, looduslike muutuste alla surumine jne. (od1sseiades ja Childhood`s Endis domineeriv teema) on siin maatasa tehtud - nii Hullu M6istuse, Diaspari kui ka Lysi n2itel. Aga tehnoloogilised lapsused... jah, NII kaugest ajast jutsutavas loos ei ole see tehnika vast ehk mitte k6ige olulisem. See jutt oli ometi ju muust. Esimene pool Linnast. Teine pool t2htedest. Selline oli v2hemalt minu arvamus, mis v6ib k1ll olla ekslik, sest edastan ju vaid enda seisukohti, aga mitte autori omi. Clarke paremikku loeksin selle teose aga k1ll kuuluvaks.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Kõigele vaatamata on tegu hea raamatuga. Igasuguste arvamusavalduste puhul tuleb arvestada sellega, et niipalju kui on inimesi on ka erinevaid arvamusi. Ilmselt sellest ongi tingitud need üsnagi suured erinevused raamatu hinnangutes. Mina hindasin selles teoses seda maailma ja seal peituvaid seoseid, seda arusaama, mis sealt läbi kumas. Mõte, mis ACC puhul paistab rohkem silma, kui nii mõnegi teise kirjaniku puhul. Et inimene polegi ülim rass. Et on paremaid kui meie. Kuid me oleme siiski võimelised oma oskusi kosmoses maksma panema. Optmistlik seisukoht, mis lõpeb katastroofiga... Klassika, ebausutav küll, aga klassika.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Kunagi loetuna ja korduvalt loetuna meeldis väga. Mis puutub psühholoogilisse ebausutavusse, millele eelmised arvustajad viitasid, siis esiteks ei ole ma kindel, et raamat oli psühholoogiliselt ebausutav ning teiseks ei saa ma üldse aru, mis nõutakse ulmelt psühholoogilist usutavust. Miks? Ulmes kirjutatakse maailmadest ning olukordadest, kus on midagi teistmoodi. Miks ei võiks olendite psüühika olla kusagil paigas täiesti erinev inimpsüühikast (mida ennastki leidub väga erinevat)? Ning miks ei võiks arvata, et tulevikus ka inimeste psüühika on hoopis teistsugune ning pole meile, kes me elame siin ja praegu, mõistetav. Ja kui arvatakse, et tegelikult ei ole selline muutus võimalik, siis miks ei võiks ulmekirjanik välja mõelda stsenaariumi, kus see on võimalik.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Minu jaoks puudub Clarki teostes midagi ja seda igas teoses mida ma siiani lugenud olen. Sära? Hoog? Ükskõik kui head ideed ei suuda seda korvata.
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Just see raamat äratas mu. Clarke võitis kohe mu südame ja koos temaga ka ulmekirjandus. Keskkooli lõpus kirjutasin Clarke´i kohta uurimistöö, sest tahtsin nii väärt kirjanikku kindlasti kõigile tutvustada. Armastan Clarke´i just tema müstilis-filosoofilise kirjutuslaadi pärast ja Alvinis leidsin ma kohe hingesugulase -ikka leidub mõni uudishimulik, keegi, kes püüab kõiki asju teisiti teha ja teeb selle juures ootamatuid avastusi. Ja kogu see teaduslik taust annab loole tohustult palju juurde Pean Clarke´i suisa geniaalseks kirjanikuks, sest niisugusel moel mõnda raamatut armastama panna õnnestub vaid väga vähestel kirjanikel. Olen igavesti tänulik Clarke´ile selle suurepärase teose eest, mis avas mulle ukse täiesti uude maailma.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Lõhmus

Selle raamatu lugemisest on möödunud juba üksjagu aastaid ja üksikasjad on ammugi ununenud, kuid alati, kui teosele mõtlen, meenub, et tegemist oli ühe tõeliselt hea raamatuga, parimaga mida Carke`lt siiani lugenud olen. Kuigi ma ei alahinda sugugi autori rolli ulmekirjanduse üldises ajaloos, ei pea ma teda tegelikult just eriti heaks jutuvestjaks, pigem kehvaks. See arvamus tekkis aga pärast mõningate tema teiste romaanide lugemist, mis leidis aset hoopis lähemas minevikus, ning on selge, et aastate jooksul on hindamiskriteeriumid tublisti muutunud. Loomulikult oleks aus ka "Linn ja tähed" uuesti üle lugeda (ja ilmselt ma seda kunagi ka teen), kuid seniste ilusate mälestuste eest on see raamat "viie" auga ära teeninud ja millegipärast ma isegi usun, et hinne jääb püsima ka pärast korduslugemist.
Teksti loeti eesti keeles
ichi

NB! Sellest raamatust on kaks erinevat varianti ning mul on kõva kahtlus et eestikeelne tõlge on tehtud `halvemast` raamatust. Hiljuti ostsin sama raamatu inglise keeles - lõpp oli erinev, raamat pisut pikem ning originaalkeeles oli tekst loomulikult tunduvalt nauditavam.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles.
Krister Haav

Fantastiline raamat!

Loomulikult tegemist jälle "esimesega", seekord siis esimese ACC teosega, mis on jätnud endast kustumatu mulje. Seda raamatut olen lugenud juba oma 10 korda, paremad lohad on kindlasti juba pähegi kulunud, kuid nii hea on teinekord seda jälle kätte võtta, lugeda valitud lõike ja lihtsalt mõtiskleda maailma asjade üle.

See on Raamat, mida ma olen soovitanud kõigile, kes on minu käest ulmekate koha pealt nõu küsinud ja võin hea meelega tõdeda, et vastukaja on tõeliselt positiivne.

Ja veel, minu arust on raamatuv lõpetav lõik täiesti fantast! Iga kord toob see mulle külmavärinad ihule...

Lugege kindlasti!

Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Parim sci-fi mida olen üldse lugenud. Romaani puudused on üleval loetletud ja suures osas ka nõustun nendega aga need ei kõiguta mind panemast niivõrd fantastilisele teosele viit. Tõesti, kui järele mõtelda siis need isikunimed olid ikka päris hästi valitud.
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Avastasin, et ei olegi kommenteerinud-hinnanud. No tuleb viga parandada. Üks paremaid Clarki teoseid. Aga tavalugejale minu arvates ei meeldiks.
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Kender

Viis jah, mis muud. See on mu lemmikraamat nr2. (Nr. 1 on Gontsarovi Oblomov. Tglt kui täpne olla, siis mitte kogu Oblomov vaid ainult kuni lk 127. Sinnani olen lugenud umbes 50 korda. Edasi ainult see kord, kui esimest korda lugesin)

Ma ei saa kunagi aru, kui inimesed räägivad karakterite psühholoogilisest ebausutavusest. See ei ole objektiivselt ainult teksti omadus. Ma arvan, et see on alati ka lugeja probleem. Tema kujutlusvõime või -võimetuse küsimus

Ääretult nutikalt on ühes eelnevas arvustuses märgitud, et kogu mõistus on Universumist lendu tõmmanud (otseses, mitte literatuurses mõttes) ja maha on jäänud vaid lapsed. Surmani ärahirmutatud lapsed

Eelnevad arvustajad on aga jätnud tähelepanuta selle raamatu õrna ja ilusa homoarmastusliini. Õnnetu armastuse, kui täpne olla. Noor surelik kole poiss armub lootusetult pea surematusse noorde ilusasse poissi. Peaaegu inglisse. Sest seda poissi ei huvita ju eriti maised asjad. Just taevasse kisub teda.

Arvestades, kui ülepingutatult macho on enamus ulmekirjandusest ja kui püüdlikult iga endast lugupidav kirjanikunäss lisab loole romantilise kõrvalliini, siis on Linn ja Tähed seda sümpaatsem. Kasvõi vahelduse mõttes ;-)

Ja kavalalt on ta kirjutatud ka. Ma ei tea kogu maailmakirjanduses kangelast, kes oleks erilisem ja erakordsem, kui unikaal Alvin. Tõesti: miljardeid aastaid pole olnud MITTE KEDAGI temaga võrreldavat. Ja ma arvan, et mida erakordsem tegelane kirjutada, seda sügavam on lugejal rõõm samastumisest. Ma olen nii erakordne! Nii ainulaadne!

Ma loodan, et ma kellelgi selle homojutuga nüüd juhet kokku ei lasknud. Aga samas: Jungi järgi on meis niikuinii mõlemad poolused olemas.

Näeme Nightmanis.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Märt Saar

Häbiga pean tunnistama, et esmatutvus Arthur C.Clarkega sai alles nüüd tehtud. Ja võib-olla ongi nii hea.. oskan hinnata/laita nüüd rohkem kui mõned aastad tagasi. Eelnevad arvustajad on ette heitnud Clarke`i suurt hunnikut ideid, mida pole vennike suutnud viimaks enam taltsutada. Kui raamat algas täiesti korraliku sisseelamisega, siis lõpp kui selline oli küll üks paras laialivalgumine. Autorit huvitas ainult peategelase tegemised, tema (Alvini)kaugeleulatuvad ideed/mõttevälgatused (kuigi ise oli alles laps) ja tema Suur sõber Hilvar. Väärtustanud oleks kirjeldusi, kuid ainsad sündmused mida Arthur C.Clarke ette maalis, olid ulmelised. Tundus, et tavapärane(mitte-nii-ulmeline) ümbrustik ei vääri enam kirjeldamist. Igatahes sai lugu alguse sellest, et inimkond jäi alla oma sisemisele tungile, loomulikele iseloomujoontele -- uudishimule ja jultunud ettevõtlikusele. Kunagi olla rahvas rändanud Galaktikasse, kohanud teisi rasse ja tulnud maa peale tagasi. Miks? Selle küsimuse üle murdis ainult peategelane Alvin oma noort peakolukest. Nimelt on peategelane ainus Unikaalne tegelinksi maises ühiskonnas. Kui tema on teiste Diaspari (1-kahest maakera peal säilinud linnadest) kodanikega võrreldes täiesti laps -- lakkamatu uudhishimu, vähene kartus välise maialma vastu ja "välistatud" küsimuste esitamine, siis teised linnaelanikud (diasparlased ikka) on väiksed lapsed teises mõttes -- nad on kasvanud isoleeritud keskkonnas juba miljoneid aastaid (nimelt sünnivad Diaspari elanikud iga 1000 aasta tagant uuesti) ja tahavadki sinna jääda. Diaspar on paljudele ema eest, mitte kodu eest -- igavese ema eest. Ja mälupangad on nende teadmised ja Keskarvuti kui isa.Poole raamatu peal, kui juba kõvasti on räägitud millised on Alvini kurvad mõttemõlgutused ja üksildus, siis toob Clarke mängu teise linna (Lys) ja kus on hoopis teised elutingimused ning inimesed. Lys`i on alles jäänud bioloogid ja vaimse tasandi suhtlejad, rohkem inimesed kui Diaspari elanikud. Nad elavad u. 200 aastasteks ja neid ümbritseb kunagi Maine keskkond -- kaunid järved, kenad metsad, sinine taevas jmt. Peategelane Alvin leiab sealt Suure Sõbra - Hilvari. K.Kender mainis, et nii Alvin kui HIlvar olid kalduvustega. Võib-olla tõesti, aga see on jäänud lugeja enda otsustada, välja mõelda. Need ainsad korrad (u.3 korda) kus Clarke korraks mainib, millised on nende mõtted teise persooni vastu, küll ei ütle, et tegemist oleks "meestearmastajatega". Suured Sõbrad on öeldud -- Unikaalne diasparlane ja lihtne Lysi bioloog võiks öelda. Clarke segas juttu ka usundid, kuigi taunivalt. Nimetas usku haiguseks ja mõttetuks "usumaaniaks". Nimelt bioloogide asulatest veidi edasi minnes, elab järves üks kunagi Meister -- ainus usundi viljeleja, kes veel alles ning usub, et olemas on Suured ja nad kunagi tulevad maa peale. Tal pole ainult kellegile enam midagi kuulutada, võltsid imeteod on jäänd minevikku ja nõnda ta siis raamatulehekülgedel (u. 25 lk.) seal järves konutab ja saadab oma kallihinnalise Robotiga sõnumeid kuhugi universumi. Alvin peilib Meistril ta Roboti välja just õigel ajal -- Meister laguneb tükkideks ja alustab oma ürgvana sünniprotsessi -- uuesti kokkuminekut. Seda, mis Meistrist lõpuks saab, ei tea. Seda, mis Robotist saab ka ei tea. Seda mis Alvini kallimast Alystrast saab, ka ei tea. Ilmselt jättis Clarke tüdruku kuhugi Diaspari linnatänavatele nukrutsema ja vahetas ta poole loomutruuma tegelase (Hilvari) vastu välja. Läbi Alvini jõukatsumiste ja mõttemõlgutuste, ühendatakse kaks linna taas. Algab aeglane ühtlustamine. 1000 aastaseks elavad diasparlased (kelle ülemaks on Keskarvuti ja kõik oleneb Mälupankadest ning kellel puuudub naba, hambad, küüned ja karvad) ja kuni 200 aastasteks elavad proovitakse kokku liita. Teha uuesti korralik ühiskond. kas see neil kunagi õnnestub, Clarke ei ütle. Teada saab vaid, et hirmu väliskeskonna (tähistaeva ja kõrbe vastu) on võimalik ära kaotada -- aga see on aeglane protsess. Aegamisi hakkavad diaspari elanikud Lysi valguma. Kes põhjustas inimkonna allakäigu ja sundis rahvast galaktikast tagasi maa peale tulema, saab ka teada. Mis toimub kunstlikel päikeseratastel (7 tk neid + lisaplaneedid) saab ka teada, sest jutust ei puud kosmosereisid. Mihuke huvitav olend on Vanamonden -- ka seda saab raamatust teada. Kui Sind peaks huvitama, siis aga otsi see 223 lk`ne raamat kuskilt üles. Raamat oli veidi rohkem kui hea. 4 plussiga võib-olla oleks õige. Kuid olgu olgu -- see oli ikkagi esmatutvus Arthur c.Clarkega ja seega -- kes teab milliseid tekste ma veel satun lugema. Ja raamat pani ikka natuke mõtlema ka. PS: kuskil 152-156 lk. vahel (Mirabilia) on üks kirjaviga -- lihtsalt väike täheviperus. Ja kuskil 200 lk. piirimail on kaks lauset kogemata kokku läinud, seal on mõte sassi läinud. Need vead jäid lihtsalt esialgsel hoomamisel silma.
Teksti loeti eesti keeles
Eevur Tumm

Eks ta üks lapsepõlve iidoleid ole. Raamat on naiivne, kuid vahest mitte nii väga kui alustuseks paistab. Reaalsuse suhtelisusest on üldjuhul ikka huvitav lugeda. Võtmeks võib soovi korral võtta Suurte tulemist, mis jäi meelde kui ideaalselt töötava propaganda näide. Kui ikka suudad kiiresti ja usutavalt valetada s.o. reaalsust luua, siis ka valitsed seda reaalsust ja neid, kes seda usuvad. See paneb muidugi nende linnriikide olemuse üle tõsiselt muretsema. Et "ideaalriik" ongi ainult küünilise manipuleerimise tulemus. Ja sellisena mõttetu. Igal juhul kõlbas lugeda küll.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Kui omal ajal päris noorena seda loetud sai, siis oli vaimustus ikka suur. Mõelge ise: kosmoselaevad, kadunud tsivilisatsioonid ja puha. Aja möödudes on vaimustus siiski lahtunud. Kuidagi kunstlik ja elutu tundub raamat täna, aga noh, nelja saab ikka.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Vapustavalt hea teos. Raamatus käsitleti filosoofilisi teemasid, mille üle on arutatud aegade algusest saadik. Minu jaoks omas tähtsust vabatahte küsimus. Kui arvuti juhib Linna, kas on võimalik, et inimestel on vabatahe? Arvuti lõi illusioonid ja piiras nende vabatahet sellega, et ei lubanud inimestel väljuda Linnast (seadis inimeste mällu tõkke, mis keelas neil Linnast lahkuda). Mingil määral saab seda võrrelda Matrixiga.

Igaljuhul on tegemist väga suurepärase teosega. Teos valmis ise 50ndate lõpus. Mind pani aga imestama see, et kuidas oli seda teost võimaluk üldse mõista 50ndatel (kogu see arvuti mälupankade värk jne)??? Minu arvates on seda teost kergem mõista tänapäeval ja seega pole see konseptsioon mitte mingilgi määral vananenud. Igal juhul soovitan ma seda raamatut kõigile.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Olgu loogikavigadega kuidas on, kuid isegi mina kui üldtuntud fantaasiavaene inimene nägin neid maailmu.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Mart Pechter

The City and the Stars on sureva Maa tüüpi ulmelugu ülikaugest tulevikust, kus aeg on ära kuivatanud Maa ookeanid ja kulutanud tolmuks tema mäed. Lõputus kõrbes seisab ja on juba vähemalt miljard aastat seisnud ainult üks linn - arvutite juhitud täiuslikus tasakaalus surematu Diaspar koos oma elanikega, kes kunagi linnast ei lahku.
 
Loo peategelaseks on noormees Alvin, kes erinevalt oma eakaaslastest kogu aeg seletamatut rahutust tunneb. Lõpuks seletatakse talle, et erinevalt teistest linnaelanikest, kes sünnivad Keskarvuti mälust ikka uuesti ja uuesti, on tema unikaal, süsteemi eripära kes võib ilmuda vaid korra saja miljoni aasta jooksul.
 
Seepeale otsustab Alvin teoks teha oma kinnisidee ja linnast lahkuda. Selle juures on talle abiks Khedron, salapärane tegelane kes kutsub end Narriks. Nõnda õnnestub Alvinil avastada salajane transpordikeskus, mis on kunagi viinud kõigisse maailma linnadesse. Nüüd aga on seal aktiivne ainult üks liin, mille lõpus helendab salapärane nimi LYS...
 
Ma pean ütlema, et lugesin maakeeles ilmunud tõlget nooremana ikka korduvalt üle - kuid praegu võtsin selle originaalkeeles ette vähemalt 15 aastat pärast selle kaante viimast avamist. Huvitav on lõpuks tõdeda, et mu mõtted ja tunded on kunagisega võrreldes üsna sarnased.
 
Nimelt on sellel teosel väga võimas algus ning selle avalause: "Linn lebas kõrbe rinnal nagu ergav juveel" on jätkuvalt suure ilu- ja sisendusjõuga. Ma olen päris kindel, et umbes teose esimese neljandiku jooksul koos peategelasega kõigepealt Diaspari avastada ja siis sealt põgenemisteed leida oleks ka praegu igaühele täiesti vaimustav.
 
Muidugi on võimalik selles Diaspari utoopias näha ka rohkem kui väikest annust düstoopiat. Uskumatu stabiilsus on saavutatud selliste valikutega, et inimesed on vaid pisut enamat kui (olgugi, et heatahtliku) arvutisüsteemi korraldatavas mängus osalevad nukud. Kuid seda enam on võimalik Alvinile kaasa elada.
 
Sellega võrreldes on Lysi süsteemi säilimine tegelikult palju-palju ebatõenäolisem. Ning mingis mõttes hakkabki minu jaoks lugu alates Lysi jõudmisest kergelt maha käima - ja seda järjest enam, mida kosmiliselt suuremaid mõõtmeid lugu lõpuks võtab. Natuke hakkab siis juba häirima ka Clarke'i vanamoeline viis vahepeal asju jutustajahäälega seletada.
 
Liikumine väikeselt tasandilt suuremale on muidugi Clarke'i teostes tihti esinev (näiteks "Lapsepõlve lõpp" või "2001: kosmoseodüsseia"). Siiski ei ole minu arvates selline üleminek alati hästi õnnestunud, kuigi erinevatel põhjustel - kui "2001" lõpp on näiteks liiga segane, siis selle loo lõpp on pigem liiga lihtne.
 
Seega erinevalt paljudest ei pea ma seda lugu Clarke'i parimaks. Siiski on selle alguse ilu täiesti võimatu üle hinnata. Samuti tuleb au anda selle kunagisele väga heas tõlkes ilmumisele sarjas "Mirabilia". Olen kohanud ka 60+ lugejaid, kes ütlevad, et: "Muidu mulle ulme ei meeldi, aga vaat see "Linn ja tähed"...".
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Alo Jõekalda
24.07.1986
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
7.2010
Alo Jõekalda

Nagu Sven Vabar siinsamas hiljaaegu kirjutas, võib Ballard olla rohkem kummaline kui ulmeline. Ka käesoleva romaani keskmes olev tehnoloogia on eranditult kaasaegset laadi ning üleloomulikku kohtab vaid aeg-ajalt kangastuvates kujutelmades "autogeddonist", motoriseeritud maailmalõpust, kus inimsugu hävib kogu maailma endasse haaravas üüratus autoõnnetuses. Samas kui kummastav siinmaal alles algab.

Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.

Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.

Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".

"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"
Teksti loeti inglise keeles
Alo Jõekalda

Mina ei ütleks, et Hearni lugu oluliselt kehvem on. Erinevad olid taotlused. Hearn pakendas jaapani folkloori, mistõttu tekst pidigi mõnevõrra puise ja müüdipärasena mõjuma. Samas kui Tuglas kirjutas sügavalt ühiskonnakriitilise loo, milles väljendada "ajastu sotsiaalset viha ja kättemaksu-kirge".
Tuglas loob vastanduse realistliku ja unenäolise ruumi vahel, ent nimi Mirandola seob need siiski. Peolised on silmakirjalikud kui majaelanikud nukekubid, kes pimeduse saabudes heidavad endalt tavainimese maski ning muutuvad verd ja kättemaksu otsivaiks deemoneiks, sotsiaalse viha kehastuseks.

Ja lõpu suurepärasus peitub minu jaoks hoopis peategelase sisemonoloogis. Varemalt üdini nitšeaanlik Lorens tõdeb, et ka teel peole võib subjekt ja objekt vahetuda, kannatuste põhjustajast saada kannataja. "Kas magasin ma enne elu ees, või magan praegu?"

Stilistiline meisterlikkus on vaieldamatu. Kui Tuglasel ei oleks üksikuid paremaid novelle, saaks käesolev kahtlemata kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Alo Jõekalda

2004. aasta, Ida ja Lääs on jätkanud võidurelvastumist ning jõudnud seisu, kus kummalgi poolel on oma mutandist relvakavandaja, kes transsidest aina veidrama tööpõhimõttega toodetega välja tulevad.

Siis tulevad orjastajad Siriuselt, kes hakkavad Maa linnu tühjendama. Lääne relvakavandaja Lars Powderdry ühendab jõud Ida Lilo Topcheviga (noor, kena ja brünett, nagu ikka), et leida relv, millega siriuslaste laevad alla lasta. Mingil hetkel selgub, et transside ajal loovad nad telepaatilise sideme hoopis kellegi Ghana skisofreenikuga, kes mõtleb välja fiktiivseid relvi oma koomiksi `The Blue Cephalopod Man from Titan` jaoks. Ja siis tuleb veel mängu üks sõjaveteranist mänguasjategija, kes, nagu selgub, ei osalenud mitte 60 aasta eest toimunud II maailmasõjas vaid arvab, et on aasta 2068 ja peab silmas just alanud sõda Siriusega. Nojah, ja samas vaimus paneb Dick edasi..

Ideede poolest praktiliselt küberpunk, mis sest, et küberit ei ole ja punki ka mitte. Ükski selline autor Dickile ju tegelikult ei sarnane, kui üldse keegi, siis minu arust on see Vonnegut.

Loetust meenutab kergelt `The Game-Players of Titan`it ja `Our Friends From Frolix 8`-t. Dicki loomingu seas peetakse vist kõiki kolme kaheldava väärtusega tekstideks, aga vaevalt et on üldse keegi, keda võib ta teoste käsitlemises vähegi kompetentseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles
Alo Jõekalda

Küllaltki mõistlik teos. Idee iseenesest on ju igati huvitav ja ka parasjagu originaalne, mõttearendus seevastu mitte niiväga.
Stiil tundus kuidagi steriilne, tundub, et Banks on oma loometee käigus teatava puhastumise läbi teinud. Kuigi võib ka nii olla, et ma ei ole teda lihtsalt liiga kaua lugenud. Pärast tekkis igatahes tahtmine veidi inglisekeelset Kultuuri otsida, küllap meenus kui hea kirjanik Banks on..

Mitte et ta seda varem teinud ei oleks, aga lõpplahenduse on Banks justkui kiusu pärast sellise kirjutanud, et keegi ei saaks selle kirjeldamisel kasutada sõna etteaimatav. Halb see ei ole, aga jääb siiski mulje, et nii ei tohi käituda — selleks tarbeks on novellid.
Autor oleks nagu valinud naissoost peategelase vaid selleks, et korralik puänt garanteerida ja siis selle ebatõenäolisust naisterahva hingeelu kummalisusega õigustada. Iseasi, mida mainitud soo esindajad ise teosest arvavad.
Teksti loeti eesti keeles
Alo Jõekalda

Häh, "ühtegi arvustust registreeritud ei ole". Ometi peaks ju olema tegu ühega 90ndate Suurtest Ulmeteostest?

Alanud sajandi keskele paigutuv lugu mõistuse kõvakettale kolimisest. Ning võrdlemisi suurepärane teos.
Teksti loeti inglise keeles