Minu arust Kingi kõige parem romaan üldse. Huvitav jälgida algusest lõpuni. Annie Wilkesiga küll kohtuda ei tahaks. "Kui sa vaatad kaosesse, siis kaos vaatab sinusse"Nietzschelt on loo kreedo, kus Annie on kaos ja Paul Sheldon on sina.
(romaan aastast 1987)
eesti keeles: «Misery»
Tartu «Elmatar» 1998 (Öölane, nr 35)
Tallinn «Eesti Päevaleht» 2007
(Hiljem) Nägin filmi kah ära, aga raamatust jäi see kohe väga palju nõrgemaks. Kui oleks filmiga alustanud, siis jäänuks raamat kardetavasti lugemata...
Kiidetakse lõppu ja mõnd lõikamisekohta - ehk peab veel lehitsema, sest tõtt-öelda jäi pooleli - mina ennast ja maailma ei vihka ning ajaga on parematki teha. Näiteks lilli nuusutada.
Enne raamatu lugemist sai filmi vaadatud, mis juba siis tundus üpriski räme olevat, ma mõtlen eelkõige Sheldon´i jalgade katki löömine “igati meeldiva“ Annie Wilkesi poolt, kuid nüüd kus raamatuga tutvus tehtud, ütleks et lavastaja ei julgenud raamatut järgida ning sellepärast on filmis niipalju teist.
Raamat on täis julmust ja õudust, mis kõikidele ei saa meeldida. Seda võib võtta kui omamoodi õpikut, mis annab õpetust õuduse, hullumeelsuse, hirmu ja tapmise teemadel.
Väga meeldis kuidas enesekindlast Paul Sheldonist sai hull ning muidugi oli huvitav jälgida Annie tegevust, kusjuures alati kui räägiti temast oli mul silme ees Kathy Bates!
Kindel 5, parim õudukas siiani!
Meeldivaid õhtuid selle raamatu seltsis!
Sisust lühidalt - armastatud rahvakirjanik Paul Sheldon (kes kirjutab muuhulgas siirupisi naistekaid, kus peategelaseks naine nimega Misery) teeb napsus peaga autoga teel mitu head tiiru ning saab rängalt viga. Kirjaniku avastab lumehangest endine medõde Annie Wilkes, kes Pauli elu päästab ja enda juurde võtab. Naine poputab kirjaniku enam-vähem kõbusaks aga kuna mehe jalad on saanud õnnetuses rängalt viga siis tulevad mängu ka tugevad valuvaigistid, mille tõttu Paul jääb nende konksu otsa. Lisaks ei taha Annie mõteldagi sellele, et kirjanik võiks ta juurest lahkuda. Siis selgub, et Annie on suur-suur Misery fänn, küll aga pole ta veel jõudnud värskelt ilmunud viimast Misery raamatut lugeda. Kui see raamat saab loetud ning selgub, et Misery saab surma - siis on kuri karjas ja hakkab Annie tegelik pale paljastuma. Rohkem ei tahaks detaili minnagi, seda enam, et...
...stiili poolest on tegu psühholoogilise romaaniga. Mõned nimetavad seda psühholoogiliseks õuduseks. Osad lausa psühholoogiliseks õuduspõnevikuks. Enda jaoks on see ilma mingi kahtluseta endiselt kõige õudsem raamat, mida olen lugenud. Ma ei taha selle väitega kedagi lugemisest eemale peletada kuna see raamat pole mingi lihtne veristamine või GRRMilik vägivallapulm. Ei, kõik on kenasti paigas ning tegu on kahtlemata maailmakirjanduse klassikasse kuuluva teosega. See raamat on mu jaoks üks hea näide sellest, et hea raamat on hea raamat, olenemata sellest, mis žanrisse ta kuulub. Jah, kohati on ikka väga jälke stseene, eriti kuna King on sinna ümber pununud väga huvitava sisedialoogi. Verisemad-karmimad kohad pole eesmärgiks per se vaid üks paljudes vahenditest, millega jutustada meeldejääv ja mõtlemapanev lugu.
Esimest korda lugesin raamatut ilmselt ca 20 aastat tagasi, ilmus Elmatari Öölase sarjas. Tollal jättis kustumatu mulje, praegu uuesti ingliskeeles üle lugedes olid nö. olulised murdepunktid seni kenasti meeles. Mis oli aga huvitav - omal ajal lugedes ei tajunud üldse, kuivõrd erinevatest teemades on raamat kokku laotud, kui kihiline see teos on. Üks osa on tõesti kahe peategelase vahel toimuv, kus on sadismi algul ühel, hiljem mõlemal pool. Või siis Stockholmi sündroom, mis pani kohati täitsa mõtlema, et kui pea peale võib teinekord kassi küünte vahel oleva hiire mõttemaailm keerduda. Küll aga oli praegu uuesti üle lugedes täiesti uus mõõde sisevaade kirjaniku mõttemaailma. Kuidas ta ideid saab, kuidas kirjutatakse erakordselt keerulistel hetkedel, kuidas põimuvad päriselu ja verivärskelt arenev käsikiri. See oli ikka pagana põnev vaatenurk, mis esimesel lugemisel ilmselt üldse tähelepanu ei tõmmanud.
Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.
Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.
Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".
"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"