Valdav enamus maailmas (loe: Eestis) leiduvast kiidulaulust selle raamatu osas on seotud tõigaga, et paljud on seda raamatut lugenud lapsena või vähemalt noorena ning nüüd siis meenutavad heldimuspisar silmis, kui uhke ja põhjapanev SF see raamat ikka oli.
Võib-olla oli nii, võib-olla mitte, ent minule ta säärast WOW elamust ei pakkunud nagu näiteks Lemi Solaris (või Eeden).
Asum on hea lugemine, mõnus ja loogiliselt üles ehitatud, ent samas on lood selles natuke liiga ühesuguse mustriga. Midagi juhtub, tundub, et kõik veab viltu, kohe-kohe on kõik metsas ja siis äkki saabub positiivne lõpplahendus ning selgub, et peategelane just seda plaaniski ning taustal tegutses hoopis mingi muu agendat ajades. Tuleb järgmine lugu järgmise tegelasega ja muster kordub üks ühele. Siis kolmas jutt ja neljas jutt... Kõike seob kriis, selle saabumine ja selle ületamine.
Kui psühhoajaloolase Hari Seldoni kriisid, või õigemini nende saabumise ennustatus on nende Asumi juttude ühendavaks jooneks, siis taustal näeme seal juures ka inimajaloo eksistentsiaalset arengut läbi ühiskondade mõjutamise taktikate. Impeerium kukub kokku ning tundub, et inimkonna arengut saab säilitada vaid läbi teaduse ja teadmiste. Teadusele järgneb religioon, kui mõjutusvahend teaduse propageerimiseks. Teadmised kaovad ja teadussaavutused jäävad. Kui inimkond on tehtud sõltuvaks teaduse saavutustest läbi religioonim hakkab arenema kaubandus. See läheb üle vabakaubanduseks ning lõpptulemuseks saame ühiskonna, mis sõltub tarbimisest, ent kus religioon on muutunud teise- või kolmandajärguliseks.
Asimovi jutust kumasid mitmel korral läbi teatud fookuspunktid, ent kuidagi kummalisel kombel suutis ta järgneva looga neid fookuspunkte nihutada ja nende olemuse muuta vastupidiseks. Näiteks, kui esimese loo fookuseks võiks pidada, et vaid teadmised suudavad inimkonda hoida eksistentsiaalsest kriisist, siis teise loo käigus selgub, et teadmised ei olegi olulised, on vaid teadussaavutused ning religioon, mis laseb teadmistest loodud teadust tarbida kontrollitud tingimustes. Sadakond aastat hiljem selgub aga, et fookuspunkt on edasi liikunud vaba kaubanduse peale, kusjuures religioon on justkui iganenud tabuteema ja teadmisi pole inimkonnal samuti enam olemas. Feodaalkord tundub elavat kauem, kui ajutise nähtusena religioon ning kunagised vereliinid omavad ühiskondlikus plaanis rohkem mõjuvõimu, kui teadmised ja teadussaavutused.
Ja viimase asjana peaks rääkima sellest, millest Asumi puhul ei saa ei üle ega ümber - tuumaenergia. Kogu galaktiline impeerium ja hilisem killustatud maailmakaart on otseselt sõltuv tuumaenergiast. Selle abil tehakse kõike - ruumilaevadest ja relvadest ehete ja nipsasjakesteni välja. Kaelakeed tuumareaktoriga, et ehted ikka ilusasti helgiksid, tuumaenergiat kasutavad skalpell-noad, lõikurid, isiklikud kaitsekilbid, lendavad troonid ja aupaisted. Aga kõige selle ulme juures, kus vabalt kasutati hüperruumi ja tähtedevahelist transporti, kirjeldati maailmu, mis vähemalt lugemise ajal kangastusid kui mahajäetud pseudokeskaegsed asulad, kõigi oma feodaalide, krahvide ja lihtrahvaga, kes solgivee tänavale viskab, peldikus tagumikku ei pühi ja iga kolmas tüüfusesse sureb, ent sealiha lõigatakse tuumalõikuriga ning elektrit toodavad hiiglaslikud tuumareaktorid.
Vastuoluline ja kummastav üheaegselt ja mida rohkem tagantjärgi raamatule mõelda, seda kummalisemaks sealne maailm muutub.
