Aldous Huxley

Antoloogias on seekord vaid kolm juttu, see-eest on kõik pikemapoolsed, samuti on tähelepanuväärne, et vist esmakordselt sarja ajaloos pole raamatus ühtegi õuduslugu.

Numbri kaks tõlkelugu on suurepärased tekstid ja pakuvad ehedat lugemisrõõmu. Näib et "Marduse" tõlketoimetus on lõpuks jalgu alla saamas ja loodetavasti see protsess tulevikus jätkub.

Mis puutub kelmidesse ja kangelastesse, siis esmamulje on, nagu oleks Lew R. Berg ja Siim Veskimees Karen Orlau nime all suled ristanud, sedavõrd ilmetu ja konarlik on see tekst. Ühel hetkel on autorikollektiivile meenunud, et naiskirjanikuna esinetakse ja siis on käigu pealt kahele tegelasele soolõikus tehtud ja lõppu kokkuvõttev stseen lisatud. Ilmselt teen ma siin siiski Bergile liiga, ta on enamaks võimeline, sest süzhee poolest on antud juhul tegu pigem mingi "tooge-mõõk-ära" fantasymängu üleskirjutusega. Püüdest tegelastele mingit hinge sisse puhuda jääb meelde vaid ülemäärasest killurebimisponnistusest rikutud dialoog. Orlau katse fantasyzhanris midagi pikemat kirjutada väärib tunnustust, paraku on esimene katse aia taha läinud ja oleks võinud sahtlisse jääda.

Muidugi on Orlau lühiromaani õnnetuseks olla ilmunud kahe tugeva teksti vahele pakituna, aga viimatimainitud on ka sada korda lugejasõbralikumad tekstid, kaotamata sellega kübetki oma suurusest.

Arvustusterubriigis torkab silma hiiliv auditooriumist võõrandumine. Pikemas programmilises artiklis analüüsib Mario Kivistik ulme ja ulmekirjanduseks nimetatava kodumaise kirjanduse vahekorda 2002. a. saagi baasil, leiutab käigu pealt uusi termineid (laud-, kaus-, näivulme ja mida kõike veel) neid õieti defineerimata ja tulemuseks on udujutt, mille korduv lugemine mõjub laastavalt vaimsele tervisele. Raul Sulbi arvustus Veikko Vangoneni jutukogule aga on vist algselt "Loomingus" avaldamiseks planeeritud, selle oleks võinud kirjutada vabalt valitud pealiskaudne peavoolu literaat ja arvustatavast teosest sunnib ta paraku suure kaarega ümber käima (mis tõenäoliselt ei olnud arvustuse kirjutamise eesmärk).

Nii et antoloogias on nii head kui halba, aga pikemas perspektiivis jääb siiski rohkem meelde tõlkelugudest saadud nauding, seega 4+.

Siiski ei kurda ma väga "Retke..." sisu üle. Kaanel reklaamitud "tipplugu" peaks küll pigem Kaluginile, mitte Martinile viitama. Ise küll "Liivakuningatele" Hugot ega Nebulat ei annaks. Ehk veidi üle keskmise tekst, ehk mäletan ta sisu ka veel aasta pärast, aga midagi erilist ta küll ei ole. Selle eest "Mona Lisa" puhul tuleb vaid kadestada autori fantaasialendu, lausa põnev lugeda. Orlau pikem jutustsus on aga liiga tihe, et seda nautida ja ma pole ka muidu suur fantasy-sõber. Nimede, sündmuste ja suhete rägastik ei tekita tervikpilti sellest maailmast. Näib, nagu võinuks "Kelmidele..." eelneda teine vähemalt sama pikk tekst, kus oleks rahulikumalt tegelaste ja nende liigikaaslaste kombed ära seletatud. Praegune jutt ajas lihtsalt pea paksuks. Viga võib muidugi ka minu peas olla.

Kivistiku teesid ulme liigitamisest näivad esialgu küll õiged olevat, kuid usun, et näiteks toodud teoseid üle lugedes võiks ka põhjendatult vastu polemiseerida. Kokkuvõttes - keskmise taseme "Mardus".

Nagu Marduse tavadele kohane, on ka sel korral kaante vahel kohustuslik prohmakas. Orlau lühiromaan on kõike muud kui hea ja huvitav. Minu arvates oleks ta võinud selle arvutimängu-referaadi kenasti HDDsse saata. Sealsed friigid rõõmustaksid ja kiidaksid lõputult. Lool pole ei tegu ega nägu (kui lugedes paar lehekülge aeg-ajalt vahele jätta, ei juhtu absoluutselt mitte midagi. Teistkordsel lugemisel on jutt veel halvem kui enne!). Selline ülejala kirjandus liigitub kenasti sinna Soobli loo kanti (kuigi, viimane oli lausa klass omaette. Orlault poleks nii niru asja küll oodanud).

Muud arvustused olid sedakorda asjalikud. Kivistiku piiritluskatsetust on küll huvitav lugeda, kuid vaikselt hakkab juba nalja tegema selle ulmekirjanduse uute ja uute terminitega raamistamine. Aga sellest Riid juba rääkis.

Abel Caini “diskursus” on küll vähe iganenud. Kõike seda oleks saanud ka ilma Straussi ja Todorovi tüütamata kenasti ära öelda. Pealegi ei leia binaarse vastandamise (ja muud) teooria(d) enam kirjanuses sugugi nii laia kasutuspinda. See oli rohkem iseloomulik müütidele ja pärimustele ja sedasorti arhailistele asjadele. (Kui vaadata Algernonis ilmunud Habichti artiklit, siis on seegi kitsasse ringi kuuluv A-B, mis leiab peamiselt rakendust muinasjutu-, seiklus- ja fantasy kraami valdkonnas) Kaasaegne kirjandus saadab igasuguse iganenud strukturalismi seenele ja teeb mis tahab. Cainil on huvitav lähenemine sellegipoolest.

Kokkuvõttes igati kobe kogumik. Hindaks meelsasti viiega, ent Orlau soust, mis kolmandiku kogumikust enda alla haarab, kisub hinde kahjuks 4 peale.

Ilmselt mitte ka arvamuse osas. Kui ma mõtlesin neile kolmele jutule, olles just lõpetanud suurepärase Martini, siis kerkis mulle silme ette pilt kahest mäest, mille vahel on kuristik. Jah. Nii ma seda juttude osa näengi. Paraku. Ja ma ei saa aru, miks pagana päralt oli vaja kuristikku? Et esile tõsta niigi hääd lood? Võimalik. Aga miks rõhutada nende ülimuslikku olemust halva asja taustal.. jääb mõistatuseks. On aga kehva loo autorile solvav, mu meelest. Ei ole vaja alati ja iga hinna eest sellist kraami sisse toppida. No olgu, eesti oma autor ja puha. Kuid ikkagi.
Tahaks kangesti ühe lapsepõlve lemmikraamatu tegelase järgi teha: at-at-at!

PS. Kui ma oleks esimestena lugenud antoloogia esimest ja kolmandat juttu, ei oleks Katz nii kergelt pääsend.. Natuke solvav on, et selline jutt on kahe superhea asja vahel. Lugeja petmine vms.

Ei ole n6us nendega, kes "Kelme ja kangelasi" mutta materdavad. Sel on olemas omad vead ja neist olen ma pikemalt kirjutanud just tema enda hinnangus.

Kuiv6rd olen k6iki kolme ilmutatut juba (k)arvustanud, siis ytlen paar sooja s6na arvustuste ja Mario artikli kohta. Oleks hirmus kurb, kui antoloogiates l6petataks arvustuste ja muu publitsistika ilmutamine. "Piiritluskatse ulmekaardil" oli t6eliselt m6nus lugemisvara ja ma suutsin vaimusilmas suht selgelt näha tavakriitikuid, kes seda nähes hambaid krigistavad, kuna tase ja teema valdmine oli k6rgelt yle keskmise. Arvustused olid kah meeldivad ja minu yllatuseks väga objektiivsed, mis tähendab, et olenemata oma isiklikest eelistustest olid arvustajad suutnud anda adekvaatsed ja ysna erapooletud pildid materjalist. Mis siin ikka pikalt lobiseda, "vaga hea" ja ei grammigi vähem.

Teoreetilise osa lugesin läbi. Ja unustasin. Vähem kui kuu ajaga. :(

Kiidan ja soovitan kogumikku, tingimusel et keskmist lugu ei loeta.