Jutte on seinast seina, nii teema kui ka taseme poolest. Isegi peaaegu kõik tõlkejutud olid trükkimist väärt ja üle keskmise paremad (va Grin´i oma). Kodumaistelt autoritelt olid paremad palad Hargla, Trinity ja Simpsoni sulest. Natuke kaugemale taha jäid Laur ja Maapoeg ja Perner. Ülejäänud paistsid olevat “augutäide”.
Vangonen kirjutab muidu hästi, aga konkreetne lugu oli täiesti mõttetu. Ei olnud sel ei tegu ega nägu. Piirsild pole isegi kommenteerimist väärt.
Hargla “Vereta jaht” haaras korralikult ja üllatas uudse teemaga. Hea variatsioon Tondipüüdjast.
Trinity üllatas seekord pea-aegu et SF-iga. Autor oskab luua maailma, nii et see elama hakkab ja meeleolu tekitab.
Simpsonil ka justkui SF lugu, mis tekitab küll hunniku paralleele, aga ometi kannab hästi omapärast nägemust. Nii head Simpsoni pole juba tükka aega lugenud!
Teistel ei kandnud idee eriti välja ja takerdus kuhugi ridade vahele. Lauri keeleline teostus oli päris hea, aga jutust jäi järele vaid nukker pildike, mis eriti midagi ei öelnud. Perneriga sama lugu, ainult pildike oli mitte nukker, vaid üritas olla kuidagi müstiline. Maapojal oli algul kõik okey, aga siis hääbus jutt arusaamatusse müstikasse, millele ei raatsinud autor ühtegi seletavat kommentaari lisada. Tundus nagu oleks jutt jutu pärast, et loe, kui igav on!
Kokkuvõtteks mätsisid paremad lood (koos välisautoritega) puudujäägid kinni. Head ja halvad lood läksid keskelt pooleks. Aga eks nii nende kogumikega olegi! 4 pisikese miinusega.