Ma ei soovi siinkohal teksti pointi ära rääkida – kuigi, mis seal salata, vilunud ulmefänn tabab selle lugemise käigus kiirelt ära! Aga see selleks. Jutt on lihtsalt tuim! Autor on elementaarse kirjaoskuse omandanud, kuid kadunud on igasugune värskus. See värskuse nõue on ehk pisut subjektiivne ja ehk ka selline tagantjärele tarkus, kuid isegi korduslugemisel mõjuvad mitmed Urmas Alase jutud värskelt (ja seda hoolimata isegi nende teatavast teisejärgulisusest)... «Mäng» jätab aga lihtsalt tuimapoolse käsitöö mulje. Okay, see käsitöö on sedapuhku suhteliselt õnnestunud.
Värskelt pärast uut lugemist mõtlesin, et siit tuleb ehk isegi neli. Pärast juttu «Saamatud» mõjus see lugu suisa hästi. Kuid siis meenusid sellised Urmas Alase jutud, nagu «Viitsütik», «Hea tahte avaldus» ja «Lennukihk» – ning sai selgeks, et kolmest enam oleks liig panna! Ka olin ma jutu täielikult unustanud – seegi puuduseks!!!