Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Urmas Alas ·

ajakirjapublikatsioon: «Pioneer» 1989; nr 3 (märts)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002

Tekst leidub kogumikes:
  • Pioneer/Põhjanael
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
3
6
0
2
1
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (12)

Tore nali küll! Eesti Ulmeantoloogia algab puhta plagiaadiga. Ma pole siiani julgenud veel kedagi plagiaadis süüdistada, kuna ma ei tea, kust maalt algab see “täielik plagiaat”, aga Alase loo puhul ei ole küll mingit kahtlust.

Okey, võtle kätte Bradbury emakeelne kogumik “Kaleidoskoop” ja seal on jutt “Ootaja”(isegi pealkiri on Alasel sama!):

1.lause: Bradbury: “Ma elan kaevus.” – Alas: “Ma leban liivas.”
2. lause: B: “Ma elan kaevus nagu suits.” – 4. lause: Alas: “Nagu suits imbun igasse prakku ja uurdesse.”
3.lause: B: “Nagu aur kivist kurgus.” – A: “Nagu puu sirutun edasi.” Jne.

Vahepeal on mõned variatsioonid, aga mõlemas versioonis läheb see keegi rändurite tajusse ja tunneb ja kogeb seal nende kaudu. Ja mõlemad lood lõppevad ühte moodi:

Viimane lause: B: “Ma lihtsalt ootan.” – A: “Olen jälle ootel.”

No ma ei tea... Olgugi, et Bradbury on emakeelde tõlgitud, jätkus Alasel ometi julgust jutul veel korra ilmuda! Häbi, mees, häbi! Ma ei usu nüüd enam eluilmas, et sa mõne loo ka ise välja mõelnud oled. Ja häbi Eesti ulmekogumikule, et see plagiaadiaga algab! Kohe näha, kuidas Eesti Värk käib! Aga vähemalt oli plagieerimiseks hea jutt valitud. Asi seegi! (Bradbury saab loo eest VIIE, Alas paraku ÜHE, sest mahakirjutamise eest meil häid hindeid ei anta!)

Teksti loeti eesti keeles

Ok, olgu plgieerimisega l6pus ja alguses kuidas on, aga jutu keskpaik ei ole mulle kyll tuttav mitte. Jah, Bradbury`ga samas v6tmes, kuid paraku tuntavalt mannetum. Kirjatsura lihtsalt ei kanna Suurmeistri stiili ja tunnetust välja. Mäletan, et ei olnud "The One Who Waits"`i lugenud enne kui Alase vastavat kirjatykki lappasin ja siis sattusin pea ekstaatilisse olekusse. Lugesin seda ikka ja jälle yle ja vist isegi mitu korda päevas. "Martian Cronichles"`i olin läbi lugenud ja m6tlesin, et kurat, kus ikka vend poaneb, meie oma onkel ja kirjutab nii et luu paistab. Ei suuda keegi kirjeldada minu pettumust ja solvumistunnet hetkel, kui ma Bradbury ootaja peale sattusin. Noh, hää kyll, selle suure ja helge tunde eest saab Alas patuga pooleks "n6rga" kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Palju inimesi, palju arvamusi.

Kindlasti ei pea ma seda juttu plagiaadiks! Sedasorti meeleolupiltide kirjutamine pole üldsegi ainult Ray Bradbury ainuõigus. Olen ka ise lugenud Ray Bradbury juttu «The One Who Waits», olin lugenud seda ka enne Urmas Alase jutu esmailmumist. Ei seganud see kõik jutu «Ootel» nautimist – oli hea esmalugemisel, oli hea ka raamatukaante vahel. Ainuke erinevus kahe publikatsiooni vahel on vast see, et esmatrükis oli jutul ka pühendus Ray Bradburyle – seega on alusetu väita, et Urmas Alas püüdis lugejat petta! Iseküsimus, et miks see kordustrüki puhul ära jäi? Ehk pidas autor ise seda liialt pretensioonikaks? Minule see pisut sellisena paistis. Kahjuks võimaldab just antud asjaolu kohalikul ulmepolitseil oma rumalaid süüdistusi esitada.

Soovitaks, et inimesed võiksid rohkem erinevaid autoreid lugeda... siis saaks selgeks, et sedavõrd unikaalne see Ray Bradbury kah nüüd pole. Ka soovitaks kodanikel endale selgeks teha mõiste pastiðð sisu – oleks abiks küll!

Mis puutub juttu endasse, siis minu hinne peaks kõik ütlema... hindasin seda juttu kõrgelt omal ajal, hindan ka nüüd.

Teksti loeti eesti keeles

Loomulikult meenus seda juttu lugedes Ray Bradbury "Ootaja" ning veidi aja pärast ka "Sinine pudel" aga ikkagi oli hea. Ei suutnud need sarnasused mind niivõrd häirida, et hinnet langetama peaks. Võibolla kriipsu võrra tõesti kehvem, kui Bradbury aga hinne alla nelja, oleks minu meelest küll selge ülekohus.
Teksti loeti eesti keeles

Tõenäoliselt oleks viide et "pühendet Bradburyle" arusaamatused ära hoidnud. Muidu aga... hoolimata, et pole päris minu maitse ja et ilma Bradbury`ta sellist lugu poleks Alas kirjutanud; hoolimata, et kivimüüjad tapnud massi käitumine on ebausutav, polegi nagu suurt midagi ette heita. Naiivne, ent julgelt teostatud, Uue Laine eelse ameerika ulme tõmmis. Võib vee peale tõmmata ja "ühe" panna, võib ka "nelja" panna. Mina panen "nelja".
Teksti loeti eesti keeles

Mõjud Bradbury`lt on tõepoolest märgatavad, autor alustab ja lõpetab sarnaselt, püüdlikult poeetiliselt. Jutu Sisulgi pole suuri erinevusi sügismeistri loominguga, küll aga julgus kirjutada taolist süzheed ja ebalooglisuste rida `90ndatele lähenedes, väärib ilmselt heakskiitu. Ja halb lugemisvara ta ju ei ole...
...kuid poleks Bradbury`t, poleks ka seda üllitist.
Teksti loeti eesti keeles

Ilus ümmargune filosofeeriv jutuke. Omas ajas eesti ulmekirjanduse kontekstis kindlasti kõva sõna. Aga paraku just sellist laadi jutud mulle eriti ei meeldi. Ega ka viidatud Bradbury jutt minult kõrgemat hinnet saanud.
Teksti loeti eesti keeles

Täiuslik Bradbury matkimine, kuid kindlasti mitte plagiaat. Bradbury ise mult selle jutu eest vast "viit" ei saaks, aga Alas küll.
Teksti loeti eesti keeles
x
Arvo Laarmann
19.10.1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Eelnevaid arvustusi lugedes tekkis tunne, et midagi selles loos läks minu jaoks kaduma. Kurb oli vaadata kuidas tugevatel emotsioonidel põhinev jutt arvustajate poolt seatud piiride ja tehniliste üksikasjadega ribadeks kisutakse. See oli minu meelest hingega lugu ja nii ma teda võtsingi.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu jäi tõesti veidi väheks. Loo põhieesmärgiks oli minu meelest siiski hoiatada lapsevanemaid, kes oma lapsi ära unustama kipuvad.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast selle jutu lugemist tuli endalgi tahtmine heategusid korda saata ja lõpetada see õeluse endasse kogumine. Hakkan siis pihta ja panen alustuseks sellele loole hindeks viis.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis veidi rohkem kui "Tempel selvas". Tempo ja stiil sobisid päris hästi kokku. Loo miinuseks on aga see, et põhjusele, mille pärast möll üldse pihta hakkab, nii vähe tähelepanu pööratakse.
Teksti loeti eesti keeles

Seiklusjutu kohta oli tõesti päris hea. Templit oli väga hästi kirjeldatud. Siiski jäid häirima kuidagi tuimad tegelased, ja lahendamata mõistatused. Oleks teada tahtnud, mis pärast need nooled ära haihtusid. Kotkasulg oli tõesti kõige meeldivam tegelane. Willardist jääb aga selline mulje, et ta püsib elus ainult tänu sellele, et teda mitte kunagi esimesena ei rünnata.
Teksti loeti eesti keeles

Tõlkejuttudest avaldasid kõige paremat muljet Sawyeri ja Nenoneni jutud. Trinity jättis kodumaistest autoritest kõige meeldivama mälestuse. Mario kivistiku artikkel muutis ka kogumikku vähe asjalikumaks.
Teksti loeti eesti keeles