Tore nali küll! Eesti Ulmeantoloogia algab puhta plagiaadiga. Ma pole siiani julgenud veel kedagi plagiaadis süüdistada, kuna ma ei tea, kust maalt algab see “täielik plagiaat”, aga Alase loo puhul ei ole küll mingit kahtlust.

Okey, võtle kätte Bradbury emakeelne kogumik “Kaleidoskoop” ja seal on jutt “Ootaja”(isegi pealkiri on Alasel sama!):

1.lause: Bradbury: “Ma elan kaevus.” – Alas: “Ma leban liivas.”
2. lause: B: “Ma elan kaevus nagu suits.” – 4. lause: Alas: “Nagu suits imbun igasse prakku ja uurdesse.”
3.lause: B: “Nagu aur kivist kurgus.” – A: “Nagu puu sirutun edasi.” Jne.

Vahepeal on mõned variatsioonid, aga mõlemas versioonis läheb see keegi rändurite tajusse ja tunneb ja kogeb seal nende kaudu. Ja mõlemad lood lõppevad ühte moodi:

Viimane lause: B: “Ma lihtsalt ootan.” – A: “Olen jälle ootel.”

No ma ei tea... Olgugi, et Bradbury on emakeelde tõlgitud, jätkus Alasel ometi julgust jutul veel korra ilmuda! Häbi, mees, häbi! Ma ei usu nüüd enam eluilmas, et sa mõne loo ka ise välja mõelnud oled. Ja häbi Eesti ulmekogumikule, et see plagiaadiaga algab! Kohe näha, kuidas Eesti Värk käib! Aga vähemalt oli plagieerimiseks hea jutt valitud. Asi seegi! (Bradbury saab loo eest VIIE, Alas paraku ÜHE, sest mahakirjutamise eest meil häid hindeid ei anta!)

Teksti loeti eesti keeles

Tarts

28.03.2002, kell 12:15

Ok, olgu plgieerimisega l6pus ja alguses kuidas on, aga jutu keskpaik ei ole mulle kyll tuttav mitte. Jah, Bradbury`ga samas v6tmes, kuid paraku tuntavalt mannetum. Kirjatsura lihtsalt ei kanna Suurmeistri stiili ja tunnetust välja. Mäletan, et ei olnud "The One Who Waits"`i lugenud enne kui Alase vastavat kirjatykki lappasin ja siis sattusin pea ekstaatilisse olekusse. Lugesin seda ikka ja jälle yle ja vist isegi mitu korda päevas. "Martian Cronichles"`i olin läbi lugenud ja m6tlesin, et kurat, kus ikka vend poaneb, meie oma onkel ja kirjutab nii et luu paistab. Ei suuda keegi kirjeldada minu pettumust ja solvumistunnet hetkel, kui ma Bradbury ootaja peale sattusin. Noh, hää kyll, selle suure ja helge tunde eest saab Alas patuga pooleks "n6rga" kätte.

Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas

30.03.2002, kell 17:22

Palju inimesi, palju arvamusi.

Kindlasti ei pea ma seda juttu plagiaadiks! Sedasorti meeleolupiltide kirjutamine pole üldsegi ainult Ray Bradbury ainuõigus. Olen ka ise lugenud Ray Bradbury juttu «The One Who Waits», olin lugenud seda ka enne Urmas Alase jutu esmailmumist. Ei seganud see kõik jutu «Ootel» nautimist – oli hea esmalugemisel, oli hea ka raamatukaante vahel. Ainuke erinevus kahe publikatsiooni vahel on vast see, et esmatrükis oli jutul ka pühendus Ray Bradburyle – seega on alusetu väita, et Urmas Alas püüdis lugejat petta! Iseküsimus, et miks see kordustrüki puhul ära jäi? Ehk pidas autor ise seda liialt pretensioonikaks? Minule see pisut sellisena paistis. Kahjuks võimaldab just antud asjaolu kohalikul ulmepolitseil oma rumalaid süüdistusi esitada.

Soovitaks, et inimesed võiksid rohkem erinevaid autoreid lugeda... siis saaks selgeks, et sedavõrd unikaalne see Ray Bradbury kah nüüd pole. Ka soovitaks kodanikel endale selgeks teha mõiste pastiðð sisu – oleks abiks küll!

Mis puutub juttu endasse, siis minu hinne peaks kõik ütlema... hindasin seda juttu kõrgelt omal ajal, hindan ka nüüd.

Teksti loeti eesti keeles