Voodihaige poiss saatis koera välja kirjakesega, et see talle külalisi tooks. Ükskord kaevaski kutsu talle külalise välja.
1.
51
4.608
2.
53
4.434
3.
9
4.778
4.
32
4.188
5.
2
4.5
9.
1
4.0
11.
1
4.0
1.
1
5.0
1.
1
3.0
2.
1
5.0
4.
16
4.875
5.
15
4.667
6.
4
4.25
7.
1
4.0
8.
1
4.0
10.
1
3.0
12.
1
3.0
13.
4
4.75
14.
2
4.5
19.
1
3.0
20.
17
4.235
21.
1
3.0
22.
2
5.0
24.
1
5.0
28.
3
4.333
29.
3
4.0
30.
2
4.0
31.
1
5.0
34.
1
3.0
35.
1
5.0
36.
1
5.0
37.
1
3.0
43.
15
4.067
44.
1
2.0
45.
2
3.0
46.
21
4.19
47.
3
4.0
48.
2
4.0
49.
3
4.0
50.
3
4.0
51.
10
3.5
52.
1
4.0
57.
14
4.0
58.
5
3.8
59.
1
3.0
60.
1
2.0
61.
14
3.571
62.
21
3.619
64.
2
5.0
65.
8
3.125
67.
1
5.0
71.
1
4.0
72.
2
3.5
73.
1
4.0
75.
19
3.947
76.
22
4.545
77.
1
4.0
78.
4
5.0
79.
1
4.0
80.
9
3.444
81.
2
3.0
82.
15
4.533
83.
7
4.571
89.
1
5.0
90.
16
4.438
91.
4
4.0
92.
11
3.727
94.
13
4.615
95.
15
4.667
96.
3
4.333
97.
6
5.0
98.
13
4.462
99.
2
5.0
107.
1
5.0
112.
1
5.0
114.
12
3.417
115.
8
3.875
116.
1
5.0
118.
3
3.333
120.
1
5.0
121.
1
4.0
124.
4
5.0
126.
2
5.0
129.
12
4.583
130.
2
3.5
131.
2
4.5
132.
12
4.417
133.
1
5.0
136.
2
4.5
137.
1
2.0
139.
1
4.0
140.
3
5.0
141.
2
3.0
142.
25
4.6
143.
1
4.0
144.
4
4.0
145.
2
2.5
146.
1
5.0
147.
1
2.0
149.
12
4.083
151.
4
4.5
152.
3
4.667
153.
1
3.0
154.
1
4.0
155.
1
5.0
156.
6
4.333
157.
1
5.0
158.
3
3.667
159.
2
4.0
162.
1
4.0
164.
26
4.692
166.
2
4.5
167.
3
4.0
168.
2
2.0
169.
2
3.5
172.
1
5.0
173.
1
3.0
175.
17
4.647
177.
2
2.0
180.
2
4.0
182.
2
3.0
184.
1
3.0
186.
10
4.1
187.
1
3.0
188.
2
3.5
195.
2
5.0
196.
1
3.0
197.
1
2.0
199.
1
4.0
200.
11
3.818
201.
1
4.0
202.
2
3.0
203.
1
3.0
204.
1
2.0
205.
2
3.0
206.
1
5.0
207.
1
2.0
208.
1
5.0
209.
1
3.0
210.
5
4.0
212.
2
3.0
214.
17
4.647
216.
1
4.0
218.
11
3.909
222.
1
5.0
223.
3
3.0
224.
2
4.0
225.
2
5.0
226.
1
4.0
227.
1
4.0
228.
1
5.0
229.
1
5.0
230.
1
4.0
231.
1
5.0
232.
2
2.5
233.
1
4.0
234.
2
5.0
235.
3
3.0
238.
1
5.0
239.
2
4.5
240.
1
4.0
241.
1
2.0
244.
1
5.0
245.
1
4.0
246.
2
3.5
247.
2
3.0
252.
1
5.0
257.
1
5.0
258.
1
5.0
262.
1
5.0
266.
1
3.0
267.
1
5.0
269.
1
5.0
271.
1
3.0
275.
1
4.0
278.
1
3.0
280.
1
2.0
283.
1
3.0
285.
1
3.0
286.
2
3.0
292.
1
4.0
293.
9
4.0
294.
1
3.0
297.
1
3.0
298.
1
4.0
303.
1
4.0
304.
1
4.0
305.
1
4.0
306.
1
3.0
307.
1
3.0
308.
1
4.0
309.
1
5.0
310.
1
4.0
312.
1
3.0
317.
1
5.0
318.
1
3.0
320.
1
3.0
322.
1
4.0
325.
1
3.0
326.
1
4.0
327.
1
2.0
328.
1
3.0
329.
1
3.0
330.
1
3.0
331.
1
2.0
332.
1
3.0
333.
1
3.0
334.
1
3.0
336.
1
3.0
338.
1
4.0
340.
1
3.0
353.
1
5.0
386.
1
4.0
387.
1
5.0
388.
1
4.0
389.
1
4.0
390.
1
3.0
391.
1
3.0
392.
1
4.0
393.
1
3.0
394.
1
5.0
395.
1
4.0
396.
1
2.0
397.
1
5.0
398.
1
5.0
399.
1
5.0
3.
8
4.875
6.
3
4.667
10.
4
4.75
11.
2
4.0
15.
2
5.0
18.
4
4.0
20.
1
5.0
23.
1
4.0
26.
1
5.0
29.
1
4.0
30.
1
3.0
38.
1
5.0
41.
2
4.0
47.
1
4.0
48.
1
4.0
50.
19
4.737
51.
1
3.0
52.
1
5.0
(jutt aastast 1947)
eesti keeles: «Emissar»
Ray Bradbury «Kaleidoskoop» 2000
(Hakkasin taas mõtisklema Bradbury stiili üle ja millegipärast kasvab minus veendumus, et kui keegi Eesti autoritest nt Algernonis midagi Ray stiilis kirjutaks -- pean silmas just väga põhjalikke, väga detailseid kirjeldusi -- siis tehtaks ta maatasa. Öeldaks lihtsalt, et: ballast; jutu seisukohalt ebaoluline; mõte kaob kirjeldustesse ära; mis iganes. Aga see on järjekordne uitmõte, mis siia ilmselt ei sobi).
Üks mulle "The October Country" kogumikust enim meeldinud jutte.
Kirjutatud on hästi (ega Bradbury vist teisiti oskagi)... sisu on kah kena ja inimlik ning õõvane... kuid pärast jutu lugemist tekib rahulolematus.
Jah, just see rahulolematus segab «viiega» hindamist! Kuid neli on ju kah hea hinne?
Kusjuures juhin tähelepanu peni käitmuisele enne seda, kui ta ära kadus. Nimelt "Ta seisis iga päev tundide kaupa värisedes nagu ketti pandult ja tormas siis otsejoones minema, nagu oleks keegi teda hüüdnud." Sellest järeldub, et selle külalise ülestunhimine polnud peni initsiatiiv, vaid surnu ise tahtis veel korraks tagasi tulla ning pani koera ennast välja kaevama. See, et loomad tunnevad igasuguste üleloomulike elukate lähedust või kutset palju paremini kui inimesed, on väga levinud motiiv. Seda, et needsinased üleloomulikud ise endaga hakkama ei saa ja kutsa abi vajavad, pole varem kohanud. Pigem kipuvad millegi poolest avevatud surnud ikka inimestele ennast ilmutama ja abi paluma (näiteks kui nende haua peale miski maja ehitatud, mis nende säilmetele rõhku avaldab), aga selline asi on küll suhteliselt kummaline, et kodukäija muidu hauast välja ei saa, kui et keegi peab teda välja kaevamas käima.
Lihtsalt nõiduslikult mõnusa ja veidi õõvase tunde tekitas see ühtpidi kole südamlik, emotsionaalne, lähedusest rääkiv ja teisalt nii ehedate loodus- ja miljöömaalingutega õudusjutt!
Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...
Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.
Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?
Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.
Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.
Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.
Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.
Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.