Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Peter S. Beagle ·

The Last Unicorn

(romaan aastast 1968)

eesti keeles: «Viimane ükssarvik»
Tallinn «Kupar» 1993

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
24
0
3
0
0
Keskmine hinne
4.778
Arvustused (27)
Jüri Kallas

Kirjandusliku fantasy suurteos eesti keeles! Ning ilmselt jäi ta ka kohalikele fännidele üsna märkamatuks: ripub teine siin BAASis retsimata juba oma mitu nädalat. Samas lugesid seda raamatut üsna mõnuga säherdused tegelased, kes ulme poole ei vaatagi. Loomulikult ei pidanud nad ka seda raamatut ulmeks: lihtsalt kummaline mütoloogiline proosa. Selline on juba nende piiripealsete tekstide saatus. Raamatu iseloomustamiseks sobiks minu arust kõige paremini kaks sõna: eleegiline lumm! Lugu viimasest ükssarvikust on kummaline, kurbnukker ning samas kuidagi ülevalt lootusrikas. Sisuks - nagu zhanri reeglid nõuavad - Quest. Tõtt öelda, üsna raske on selle romaani sisu ümber jutustada... tähendab, et ma ei oskagi seda. Aga lugeda soovitaksin kindlasti, eriti neil, kes "high fantasyt" austavad. Siis te ehk ka mõistate, miks ma JRRT eriliseks kirjanikuks ei pea. Kuigi... see raamat võib teile ka mitte meeldida. Kõik on võimalik! Romaani on tõlkinud Krista Kaer. Nagu tema puhul kombeks, on tõlge tore, kuigi samas võib ette heita miskit samasugust, nagu ka Ursula K. Le Guini "Maamere" sarja puhul. Tõlge on tore, ladus eesti keel ja puha... kuid mingite asjadega ei jää kohe kuidagi rahule. Aga see on juba tegelikult virisemine... Krista Kaera tõlked pole kunagi halvad. Lihtsalt minusugusel EGOl on teinekord raske harjuda ajadega, mida olen originaalis lugenud ning mille lugemisel on juba tekkinud mõtted, kuidas see peaks eesti keeles kõlama. Aga vaat kujundus on raamatul küll ilge: sihuke anonüümne (pseudo)akademism. Võimalik, et just selle kujunduse tõttu see raamat siin sedavõrd märkamatult ilmuski. Lugege kindlasti, kui suudate nautida miskit, mis pole action ega ka karmtõsine filosoofia. On aga hoopis justkui muinasjutt ning samas ei ole kah!
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
Laur Salundi

Nii jah. Veel paar nädalat mööda ja veel üks arvustus sellele loole. Polegi nagu rohkem lisada midagi. Hea raamat oli, st on. Kurb nati muidugi et sellele siin nii vähe tähelepanu on pööratud, kuna see on natuke rohkemat väärt. Enne nendesamustegi kääbikuliste suguseltsi juurde asumist võiks tegelikult natuke tõesti kasvõi võrdlemiseks midagi tõsisemat enne lugeda. Ise lugesin antud lugu küll väga hea meelega ja soovitaks teistelegi. Peaks ta ilmselt kunagi veel läbi lugema kui aega on, kuna taoliste natuke mõttekate raamatute puhul võib ka hiljem ühtteist huvitavat avastada.
Teksti loeti eesti keeles
Katariina Roosipuu

Igati nõus ylalöelduga. Ja hea meel, et raamat lõpuks baasi jõudnud, oli teine juba nii pikka aega hinge peal, õieti lausa sydametunnistusel. Tõeliselt hea raamat, mille hall kujundus ning hinnaklass 5 krooni Kupra raamatupoes ei ennustanud vähimalgi määral sisu ytlemata hääd taset. Yllatus oli seda meeldivam. Tjah, see on raamat, millest tahaks absoluutses ylivõrdes rääkida ;) Puhas poeesia, selline habras ja nukravõitu, nagu pealkirigi ennustab - meenutab mingil viisil Carteri muinasjutte. Lugedes võib lootusetult raamatu maailma sisse elada, ning seda valusamalt isiklik on ilu ja imepärasuse kaitsetuse tunnetamine. Ykssarvik on juba selline mystiline olend, symbol, mis kuidagi väga sygavalt puudutab. Mida kaugemale lugeda, seda enam syveneb hirm, et lugu lõpeb traagiliselt - kui mõnikord on synge lõpp kokkuvõttes pigem plussiks kui miinuseks, siis selle raamatu puhul hoidsin ma kyll käsi ja jalgu risti, et ei tuleks mingit õnnetut lõppu, sest selline kunstiline kõrgtasemetaotlus oleks autori poolt kyll puhas sadism ;). VÄGA lootusetu tunne oleks tekkinud. Ja jumal tänatud, õnneks läks sellega, kuigi kartus näris viimaste lehekylgedeni. Kokkuvõtlikult: parim ja ootamatuim leid raamatulettidelt. Tahaks veel õige mitmendat korda yle lugeda, aga olen juba 4 tykki välja laenanud. Tagasi ei ole yhtegi saanud ;)
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Eelpool juba pikk jutt kirjas. Lisada palju ei olegi, Tõsiselt hästi kirjutatud.. kirjanduslik muinasjutt. Tavapärase fantasyga seda yhte patta panna minuarust hästi ei saa. Kui millegagi võrrelda, siis võibolla Tolkieni "Lehe ja Puuga".
Teksti loeti inglise keeles
Katjusha

"Viimane Ükssarvik" tõestab veenvalt, et aeg- ajalt tasub üle vaadata allahinnatud raamatute lett ja sealt mõni igavalt halli kaanekujundusega teos ka pea olematu hinnaga ära osta. Sest vähemalt käesoleval juhul on sisu absoluutselt fantastiline! Viplalalik Võlur, reibas näitsik, viimane ükssarvik, kuri kuningas, kurb prints- kõik nad on olemas ja kõik nad otsivad midagi. Lõpuks saades õnnelikumaks kui kunagi varem ja minnes vastu uutele seiklustele.
Teksti loeti eesti keeles
Veiko Kastanje

Hea lugu, eriti omapärase huumorimeelega inimene võiks teda ehk muinasjutu paroodiaks nimetada. Võlurid, ükssarvik ja armastus, igati sõbralik ja hästi loetav raamat. Ning väheseid positiivseid ja ootamatuid üllatusi eestikeelsete raamatute lettidel.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Nõustun Veikoga; see on muinasjutu paroodia. Aeg-ajalt pilatakse muinasjutu stampe. Robin Hood tehakse maatasa (eks tõestage, et asi ei olnud nii!) Kuid samas on jutt kuidagi puhas, ta ei lange laadanalja labasusse. Võiks koguni öelda -- ta on sealpool head ja kurja. Nagu oleks loo autor ükssarvik ise. Millekski niisuguseks pole JRRT iialgi võimeline.

Kümmekond lehekülge enne lõppu ütleb autor võimaliku lõpu ära. Mina oleksingi nii lõpetanud. Katz pidas seda õnnetuks -- ei tea, kas ikka oli nii...

Minu ema ulmet ei loe. Kuid lehekülgede servalt leidsin aeg-ajalt ema pliiatsiga kirjutatud märkusi. Nii et, jah, tema mitte ainult luges, vaid tutvustas ka õpilastele. See oli väärt tegu.
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

See oli üks tõeliselt hinge kosutav raamat. Kõik ilus, müstiline ja fantastiline pole veel maailmast kadunud. Kartsin minagi, et teos lõpeb kurvalt, sest inimkonna olukord ON traagiline. Me oleme unustanud muinasjuttude reaalsuse ja kanname kaine ja ratsionaalse mõtlemise talumatut koormat - on suur õnn, et kõik veel pole langenud. Just Peter Beagle´i raamat ja selle õnnelik lõpp tõestavad seda. Seda peaksid lugema kõik, kellel on veel usku unistustesse ja needki, kellel ei ole...
Teksti loeti eesti keeles
Antonia

Üks hingematvamaid raamatuid, mida iial lugenud olen. Kõik eelpool kiitjad on minu eest enamuse ära öelnud, nii et jäägu siis minu poolt pealegi ilus rasvane viis (ja tunne, et seda on armetult vähe).
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Olen ennast läbi puurinud ja kiitmiseks küll põhjust ei näe. Mis siin siis on? Täiskasvanutele mõeldud muinasjutt(rääkivad loomad-linnud), mitte aega fantasy. Siin pole Tolkieni võimsust, Moorcocki sünget dekadentsi, Howardi põnevat seikluslikkust ega Pratchetti lahedat killurebimist-mitte midagi! On mingi pingevaba värk, huumorivaba Monty Python. Siiralt on kahju neist,kes pärast Beagle kurioosset eestindamist 1993-ndal aastal fantaasiakirjanduse lugemisest loobusid(küllap neidki leidus!). Aga kellele meeldib ekstentriline ja veidravõitu stiil, lugegu rahumeeli.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Ei jätku sõnu - nii hea. Ja vaidleks ka nii põhimõtte pärast vastu eelkirjutajale. Minu arust on selles teoses siiski nii võimsust, seikluslikkust kui ka huumorit - kõike on lihtsalt mõõdukalt ja see selle heaks teebki. Kahtlen ka sügavalt, kas leidus ükski inimene kes loobus fantasy lugemisest ainult ühe raamatu pärast, mis talle ei meeldind.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Eks proovige m6nele t6simeelsele kirjandusinimesele öelda, et tegemist on ulmega! Tulemuseks on irrrmus puhkimine ja vähemalt poole tunnine tiraad teemal, et tegemist on allegooriaga, kunstmuinasjutuga ja yldse t6sise kirjanduslikku väärtust omava teosega, mille ulme hulka liigitaja vajab vähemalt p6hjalikku ravi. Siiani tulevad kylmavärinad peale, kui seda raamatut meenutan, oli ikka häbemataselt hea kyll. Ka t6lge on IMHO tasemel, sellegi eest annaks lisapunkti, sest tegemist on ysna mitmeplaanilise ja kindlasti mitte lihtsa tekstiga. Usun, et edasine kiidulaul on liigne.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Misfit Creep

otsustasin raamatu osta peale mõne esimese lause läbilugemist. minu otsust mõjutas ka raamatu hind - mis pärnus port arturis maksis 7 krooni. ma ei pettunud. parim seitsme kroonine ost mille kunagi teinud olen. igatahes minu arvamus ükssarvikutest kui sellistest võluloomadest üldse on täielikult muutunud. paremuse poole muidugi.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Muinasjutt, milles puuduvad üdini pahad tegelased. Autor suurepärase huumoriga. Ei riku naljatamistega loo tõsidust, ei kaota ükssarvikute õrna salapära.

Veidi meenutas Astrid Lindgreni "Mio mu Mio`t". Ainult et tegelased olid isikupärasemad, dialoogid humoorikamad ning sisu tugevam.
Väga meeldis...
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Ei suuda mina sõnadesse ümber panna seda tunnet, mis valdas mind selle raamatu lugemisel. Ei suuda mina kirjutada ilusaid sõnu selle raamatu ülistamiseks, sest selliseid sõnu pole üldse olemas. Jääb minu kiitus kahvatuks kajaks hiilgusele, mida see raamat sisaldab.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Ei ole halba ilma heata. Tänu sellele, et kirjastus Kupar läks pankrotti ja neist järeleläänud raamatud võileivahinnaga maha müüdi, õnnestus ka minul see teos viimaks hankida. Juba 7 aastat tagasi pärast Jyrka arvustusega tutvumist otsustasin kindlalt, et pean selle raamatu ükskord läbi lugema ja sellest peale käisin raamatupoodides ning antikvariaatides ikka lahtiste silmadega ringi, aga asjata. Lõpuks selgus ka põhjus - 1600 eksemplari seisid Kupra laos! Aga arvestades eestikeelse väljaande "kujundust" ei ole ka sugugi võimatu et ma sellest raamatust mitu korda lihtsalt mööda kõndisin. On teine peaaegu sama tabamatu-märkamatu nagu ükssarvik!

Igatahes õigustas lugemiselamus kõiki neid otsingutele kulutatud aastaid. Lugu täitis kõik ootused. Aspekt, mida oodatagi ei osanud, oli suurepärane huumor. Kohati meenutas see lausa Pratchetti paremaid palu, kuid kuna `killurebimine` ei olnud ilmselt eesmärk omaette (või õigemini sisaldas teos ka väga palju muud peale selle) ei hakanud see lugedes koormama.

Samuti avaldas muljet väga kujundlik keelekasutus, mida võib kohata pea igal leheküljel - kuidas nõia sõnadest jääb õhku mee ja püssirohu hõng, kuidas tuli kössitab koldes jne.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Sisu pole mõtet kommenteerima hakata, mis ma tast ikka yle kiidan. On kyll, jah, täiskasvanute muinasjutt. Ja on inimesi, kes selliseid asju pelgavad, sest sygaval sisimas ei tunne nad end ikka veel piisavalt kindlalt täiskasvanuna. Jummel kyll, kui ma muinasjutulugemisega avalikus kohas vahele jään, siis saavad kõik aru, et ma olen alles väike! Rahu, rahu. Ei nad saa.

Kaanekujundus peab ilmselt olema parafraas neile keskaegsetele prantsuse vaipadele, kus sarvikud peal. Yks linn oli nende poolest kuulus, aga mitte ei mäleta, milline. Väga kenad vaibad olid, värvilised. Kaane viga selles ongi.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Ilmselt hea loo tunnus on selles, et seda saab väga mitmel viisil lugeda. Paljud asjad on siin hästi paigas. Stseen pealuuga ja mäletamisega eriti. Ja karmtõsine filosoofia on see ka. Viis pluss.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Seda raamatut teistkordselt üle lugedes tabasid mind kahetised tunded. Esiteks olen ma nõus vaidlema ülalpool mainitud tõsise kirjandusinimesega kasvõi hommikuni teemal, et "Viimne ükssarvik" on stiilipuhas ulme, puhas fantasy, kuigi ehk allegooriline ja mitte väga epic.

Teiseks olen ma aga valmis vaidlema ulmepuritaanidega näiteks Estconil kah hommikuni teemal, et stiilipuhtast fantasyst on asi ikka valgusaastate kaugusel ja pigem on tegu allegoorilise osalt mõistujutu, osalt paroodia vormis kõrgkirjandusega ja et ulmeks saab seda raamatut nimetada vaid äärmiselt üldistades.

Raamat ise aga ei jätnud mulle erilist muljet ei esimesel korral õige ammu lugedes ega ka nüüd teist korda üle lugedes. Tegemist on üsna igava rännakuga, kus plussiks ohter mütoloogia kasutamine, võrdluste tulevärk ja paha vaimu Punase Sõnni ebamäärane kirjeldamine. Raamat tundus mulle spetsiaalselt erinevate üliarenenud romantikasoonega õrnhingede ja diipi pseudofilosoofilist möginat armastavate "mõtlejate" jaoks kirjutatud olevat, mida minu arvates tõendavad ka ülalpool olevad kiitvad arvustused.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Mind ka see romaan omal ajal ei kõnetanud. Kusjuures ma mäletan täpselt lugemisaegset emotsiooni nii umbes 13-aastasena: et kõik oleks paigas, kui kirjutatud oleks intensiivsemalt. Kuidagi tuimavõitu ja pooles vinnas tundus olevat, seda just eelkõige stiili osas. Ma ei tea, võib-olla peaks nüüd uuesti lugema, sest midagi seal ikkagi oli. Aga seni jääb "rahuldav" hinne.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

millised (väga subjektiivsed) hea raamatu tunnused on selles raamatus leitavad:

Lõputult käiamata idee - olemas
Reaalellu sobivad filosoofiad ja tähelepanekud - olemas
Arusaadavad, loogilised ja mitmetahulised pea- ning kõrvaltegelased - olemas
Kaastunnet või imetlust äratavad ja ometi hirmutavad ohtlikud tegelased - olemas
Õõv - olemas
Loogiline looloogika metaloogikaga segamini - olemas
Lõbu ja naer - olemas
Elus naistegelased - olemas
Nägusad noored mehed - olemas
Hea, vaheldusrikas ja rütmiline keel - olemas
Tundlikud kirjeldused - olemas
Samastumisvõimalus - olemas
Lahtine lõpp - olemas
Helge järeltunne - olemas

nagu.... mida veel vaja?
Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Saar
1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Märt Saar

Diplomaatiline puutumatus on minu esmakokkupuuteks Sheckleyga. Kuna tema muid teosed lugenud ei ole, ja 50ndate ulmekonteksti ei tunne, siis võrdlejat minust pole. Meeldis ladus jutustamisoskus ja loogikapõhine lähenemine, aga ka lahendamine ja lahenemine, mis ulme puhul mu meelest üsna tavatu on.
Teksti loeti inglise keeles
Märt Saar

See ei ole ulme, vaid mehe ja naise perekonnakssaamise lugu. Ilmselt peegeldab see ka Orlau inimeseksolemise teekonda. Pildina kõlbab ja värskendab, on isegi armas. Aga jutuna on ilma saba ja jalgadeta. Sellest ka kolm.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Üle pika aja lugesin jälle ulmekirjandust ja Zelazny ei vedanud alt. Tunnen, et olen tagasi paljukiidetul Teel. Aga olen ma ainuke, kellele tundub, et Zelazny on prohvetlikult osanud nii MacBookidest kui iPhonidest kuulutada?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Lugu algas Harglale väga tüüpiliselt: suur hulk taustainfot antakse võimalikult otseselt ja kiirelt, võttes lugejalt avastamisrõõmu. Seevastu on jutu ülesehitus mugav ja lihtne, sellest tulenevalt ka kergesti jälgitav.
Autor suutis puändiga üllatada ja anda loole uue plaani. Siiski oleks oodanud ka kõrvaltegelastelt rohkem sügavust. Ise pean dialoogi pingestatusest tähtsamaks tõepärasust.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Algus oli üsnagi paljutõotav: sõjaaegses olukorras ilmub külla üsnagi räsitud rüütel. Tundub nagu peategelane... Küla on täbaras olukorras, mispeale rüütel võtab mehed enese juhtimise alla ja hakkab röövlijõukudele vastu. Palju lahinguid ja palju verd. Aga rüütel polegi peategelane, selleks on hoopiski mingi omapärane sõna, mis kordub igal leheküljel ja millest mõtleb iga tegelane: vabadus. See häiris.
Teine osa juba räägib verest. Enam ei ole nii palju vabadust, see on rohkem tagaplaanil. Veri ja kättemaks. Ainus huvitav detail on õiglased. Kuid needki ammendavad end nugade ja mustade kottidega.
On veel osasid, uusi tegelasi ja käitumisviise. Keegi pole hea, keegi ei ole täiuslik, kuigi eesmärgid on enamikul üllad ja head. Tekst on hoogne, läbimõeldud, aga etteaimatav. Loeks nagu dekoreeritud ajalooõpikut.
Oma vigadega meeldis Baiita siiski rohkem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Mingi psühholoogiline ulmeelement selles ju oli, aga - et lugu elama hakkaks, seda küll ei juhtunud. Karakter oli igav, mingit tegevustikku ei olnud, idee oli lame ja lõpp ettearvatav. Ainus mis üllatas, oli jutu valik kogumikku. Miks just see?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Niivõrd kõrge hinne on tingitud vaid jutu huvitava esimese poole eest, kus anti lugejale võimalus loos rännata. Aga see, kus Grpowski oma lahendkäike hakkas avalikustama, kippus asi nüriks. Milleks seletada terve lehekülg ühte-sama mõtet, kui seda saaks teha kahe-kolme konkreetse lausega? Ei maksa lugejat alahinnata, ta oskab ka mõelda!
Ulmet selles loos ei olnud, kirjanik vist väsis fantaseerimast, kasutades vahest vaid müstilisi nimetusi, mis ausalt-öeldes: ilma tugeva tagapõhjata auditooriumi külmaks jätavad.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ootasin küll mitu nädalat, et mõista, mida "Veneetsia Peeglites" nõnda kõrgelt hinnatakse, aga tolku sellest polnud. Ikka tundub kõige nõrgema Grpowski jutuna. Nagu oleks kirjutatud vaid kogumiku avaldamise pärast. Sama kehtib ka ankrujutu "Mees, kes ei joonud viskit" puhul. Mingit erilist ideed või mõtet välja ei lugenud, ulmelist elementi jäi väheseks, Grpowski mõjus rohkem algelise kriminalistina, kes lihtlabastes lühijuttudes ringi rändab ja üritab jätta elutarka muljet, avaldades oma teadmised vaid loo lõpuridades, kus rohkem mängib rolli saatus kui eksortsisti hallid ajurakud ja vilunud oskused.
Kahju.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ma ei tea nüüd.
Minule tundus, et see lugu oli ainuüksi avaldamise pärast kirjutatud. Kuidagi väga pingutanud, liialt skemaatiline, ei jätnud muljet nagu tekst oleks elanud tervikuna. Selles mõttes siis muust Hargla loomingust tsipa erinev. Kuigi jah, mõned killud olid kogunisti nõnda head, et lõigust sai paar korda veel üle käidud.
Sisust on tunduvalt kergem aru saada, kui mõista, millised paralleelkujud on tegelikult Vana väljaku isikutel. Ajaloo tundmine ka kahjuks ei tule... Mitte et mul nüüd seda oleks, siit ka siis kolm.

Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ise taevani ei kiida, ei kavatsegi.

Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.

Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Näha on, et autor ka Piiblit lugenud. Jünger vaidleb õpetajaga, käänatakse sõnu ja tegusid, kohati mõni väärtõlgendus, aga ikkagi -- huvitavalt Kristuse õpetusele (sõnadele/tegudele) lähenemine. Kui autoriks oleks Hargla, jätaks lugu kahtlemata ristiusule negatiivse varjundi ja autori selgesõnalise opositsiooni, kuid kui tegemist on Belialsiga... ei tea. Ja parem ongi, lugejal rohkem vabadust.
Häiris aga loo lõpp, otseses mõttes sai haaravast dialoogist mõõga-ja-mantli laast. Et jäi nagu küsimus rippuma: "Milleks nüüd siis selline pööre?"

Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kui nüüd aus olla, siis ma ei teadnudki, et Belials ka sedaviisi oskab kirjutada. Ja veel väga hästi kirjutada. Sootuks teistsugusena tundus, kui muud sõnutegevad jubinad.
Räägib teismelistest poistest, lapsepõlvehirmudest ja parima sõbra tapmissoovist. Kuid kuhu Belials tegelikult oma tegelastega sammub, lugeja muidugi ei tea. Ja hea on, seda huvitavam on tekst.

Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Belialsi esinduslikku loomingusse täiesti sobilik laast. Ehk siis teisisõnu -- korralik fantasymaailma poeesia, kus mõõkade asemel kehtivad pillid ja võitluse asemel meloodiad.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Nõrk neli, aga siiski neli.
Minu jaoks ehk liig lüüriline. Samaaegselt aga meenutab üht hiljuti esikümnes olnud koduvideode õudusthrillerit, vähemalt puändi poolest. Ja kui miski juba miskit meenutab, pole tegemist enam üllatava puändi, vaid loomutruu lõpuga. Ja seda ju lugeja lühijutu puhul näha ei taha...
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Üks paremaid Belialsi lühijutte!
Nukker väike poiss ja karm saatus, siit ka paljukiidetud "armas" fiiling.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ladusas stiilis kirja pandud meeleolukas jutt Poola matusetraditsioonidest ja perekonnaelust. Sisuliselt jätab Grpowski lugejaga hüvasti, annab teatepulga oma õpilasele ning jätab lugejani moraali, mis nagu pahatihti Hargla puhul ikka, ümber pealkirja keerleb. Kuigi ulmeline sisu praktiliselt puudub, on vaid nimede mainimine, ei jätnud lugu sugugi kehvemat muljet kui muu Grpowski sarja üllitised. Moraal siin oli, ja mitte sugugi halb, annab kogunisti mõtlemisainet.

Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Paistab, et loo alusmaterjaliks või inspiratsiooniallikaks jällegi inglise vanameister. Tsiteeritakse ju kuningas Leari, lisatakse natuke moraalitsemist (:"ükski armastus ei õigusta elustamist"), antakse mõtlev kriminoloog Grpowski (või peaks ütlema vastupidi? Antakse rumalad kõrvaltegelased) ja puänt, mis sarjale uue hoo sisse annab.
Õnneks sel korral Hargla moraalitsemise kahtlast teed pidi niivõrd ei läinud. Olles loonud teksti, mida juhib rumal peategelane (sel korral mitte Pan, vaid McMoran) ei saagi ühtki lugejat rahuldavat kuldset tõetera välja hauduma panna. Lisaks võib öelda, et "Eeben" kui sarja neljas lugu, alles kogumikule Põnevusromaani tiitli andiski.

Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Tegemist on jutuga, mis meenub vaid meenutades. Et on üks jutt kusagil kogumikus, mis räägib ühest maailmast. Ei olnud huvitav see maailm ja kui kogu loo sisu enam huvitav ei ole, siis miks peaks kõrgelt hindama?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kuigi enamik tekste viielatti ei ületa, jääb lõpuks ikkagi mulje nagu oleks üks tõsiseltvõetav Juubelikogumik läbi loetud.

Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kosmoseooperi teeb see heaks, et lugeja on valmis ühe hoobiga kaanest kaaneni silmi vedama ja lõpuks õhkama: "oi kui tore, nüüd ootan järge."
Ja kui põhirõhk on sündmustikul, siis on see ju loogiline, et enam kõigile ei meeldi. Mullegi mitte. Kui piisavalt paeluv ei ole, siis miks üldse end piinata ja lõpuni lugeda?br>Oleks ju tore, kui mingi mõte või huvitav idee sisse toodaks. See, et kuskil tundmatus Universumis on mingid Uued Tundmatud kosmoseapararaadid ei tohiks veel kõik olla. Sellest lihtsalt ei piisa.
Ehk siis: sisu rohkem, möla vähem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Lõpuks oli selle ajakeeramisega kogu puänt ära nämmutatud, paralleelmaailmad jätsid külmaks, ainus, millega autor oskas alguses huvitavalt ringi käia, oli Margiti-Margoti nimi. Niisamuti jäi tegelaste usutavusest puudu.
Aga kui lugeda soojenduseks "Saamatud", mõjub "Mäng" lausa mängulise kergusega, mida lausa lust lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Pigemini oleks võidud luua üks tavaline novell, mis räägib politseinolgi eluolust ja mõttemaailmast, kui mõnest tsivilisatsioonidevahelisest spioonitüdrukust, kellel abimeheks virtuaalsed kuubikud ja jalgadega kivilahmakas. Ega siis ulmelised vidinad ja taustainformatsioon veel ulmet tee! Ja popiks ja noortepäraseks nüüd autor vaevalt sihukeste võtete läbi saab. Kirjutada tuleb ikka seda, mis kõige paremini välja tuleb ja mis meeldivaks ajaveetmisvormiks kujuneks. "Saamatud" on ulmekogumikus otseses mõttes saamatu. Kahju küll.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Taaskord on autor üritanud üht suurmeistrit järgida ja kirjutada aegumatu SF tondijutt. Tuleb välja aga, et tekst on täis ebaloogilisusi ja konarlikke mõttemõlgutusi, mis ainult segavad lugemist. Ühesõnaga, "Kaunis kannibaalia" lugemusele kasuks ei tule.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Mõjud Bradbury`lt on tõepoolest märgatavad, autor alustab ja lõpetab sarnaselt, püüdlikult poeetiliselt. Jutu Sisulgi pole suuri erinevusi sügismeistri loominguga, küll aga julgus kirjutada taolist süzheed ja ebalooglisuste rida `90ndatele lähenedes, väärib ilmselt heakskiitu. Ja halb lugemisvara ta ju ei ole...
...kuid poleks Bradbury`t, poleks ka seda üllitist.
Teksti loeti eesti keeles