Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Maniakkide Tänav ·

Teoloogiatudengi katse

(jutt aastast 1998)
http://www.algernon.ee/node/226

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 1998; detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Mardus 1/99» 1999
Maniakkide Tänav «Euromant» 2011

Tekst leidub kogumikes:
  • Algernon
  • Mardus
Hinne
Hindajaid
2
6
4
11
3
Keskmine hinne
2.731
Arvustused (26)
Indrek Hargla

Erinevalt MT eelmistest lugudest võis seda juba lugeda, kirjapandu ei hakanud oma mõttetuses vastu, lugu kuigimoodi arenes ja ka mingi seostatuse maik oli asjal man. See on aga ka positiivse poole pealt kõik. See lihtsalt ei ole täiskasvanud inimese tekst.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Oota, kas see oli tollest hullust kes miski aparaadiga kuskil yhikas inimestele kombitsaid kylge kasvatas? Huh.. Misasi see kyll olema peab, mida endale systida tuleb, et säherdusi asju kirjutada? Tundub et hakkan vanaks jääma.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

väga ladus ja lahe horrorisugemetega küberpunk. stiilselt välja peetud lugu ilmselt kõige paljulubavamalt noorelt eesti ulmeautorilt. neli just seepärast, et paremad lood on ehk alles ees.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Eelmine arvustaja näib seda kübervärki ikka sedavõrd kummardavat, et haibib kõike, mis sellist märki küljes kannab... isegi kui see on sedavõrd jube nähtus kui eesti oma ulme!!!

Jutt ise on selline keskmine Maniakkide Tänava loome... Kõigist seni «Marduses» ja «Algernonis» ilmunud hr. Tänava tekstidest pean ma siiski parimaks «Doonorelundeid»!!!

Tegelikult ütleks ma just selle jutu kohta, et soolikates sobramine ja kondipurus müttamine... pisut nalja päästis muidu üsna lootusetu loo.

Ja kui keegi Eestis splatterit kirjutab, siis on see pigem hr. Tänav, kui Marek SimPson!
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Nii nii mina sellele jutukesele üle ühe ei kavatsegi anda. Juttu lugedes jättis ta mulle vägagi küber pungi mulje millel oli väga pinna pealne sisu. Siiski oli see jutt sisutihedam kui M.Simpsoni "Maailma parim splatter" jutukese, kuid siiski ei oleks tasunud nii väga jälgida põhimõtet - mida rohkem verd ja soolikaid seda parem - selle asemel oleks pidanud Hr. Maniakkide Tänav kirjutama raamatule rohkem sisu. Kuigi oli selle jutu idee iseenesest hea (jumal kui küberneetik) EI OLNUD selle teostamine mittemidagi värt. Katsed millega ta oma väiteid üritas tõestada olid liiga lihtlabased ning isegi banaalsed pealekauba ei olnud need tõsiselt võetavad. Oleks pidanud paremini läbi mõtlema, millega tõestada sellist väidet. Ning veel rõhutan seda, et ei ole mõtet sisutul retsimisel vaid oleks hea kui asi oleks sisukam kuid sellel kohta ei saa öelda, et see oleks sisutihe olnud. Sellepärast ta ei vääri rohkemat kui üks.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Oeh... Huvitav, kas härra autor on üldse oma lugejate peale mõelnud? Arvatavasti mitte, sest muidu oleks ta vähemalt püüdnud sellest teosest ka midagi asjalikku valmis teha. Sisutu jama, millele on hoolega küberpungi mekki juurde lisatud ning loodetud, et nüüd on vist hea lugu valmis. Muuseas, uuest Mardusest ma lootsin eelkõige seda, et nad üritavad teostada vähemalt elementaarset valikut ega lase igasugust jama oma lehekülgedele. Kahjuks ma eksisin!!! Sest seda lugu poleks ma kindlasti seesinatses ajakirjas kohata tahtnud, Algernoniski sai temat nii öelda ringiga mööda mindud. Aga küberneetilise hinge idee... Iseenesest ju väärt, aga sellel teemal kirjutama peaks küll kellegi muu panema!!!
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Nii lollakalt sürr lugu, et ei saa kohe väiksemat hinnet panna. Oleks too lugu olnud ainult mingi ajude pritsimine, siis oleks ilmselt hinne madalam, kuid kogu see vildak sisu päästis siin ühtteist, nii et mulle igatahes meeldis. Võibolla ongi mingi kiiks küljes, aga alla nelja ei pane mingil juhul.

Loodetavasti ei mõjutanud hinnet mu elupaiga (Narva mnt ühiselamu) lähimas naabruses asuv usuteaduskonna maja...
Teksti loeti eesti keeles
Orcus K.

Kammaan, imelik et sellist asja isegi avaldati. Punki ei fänna, isegi mitte küberit. Tahaks öelda, et õpi kirjutama, aga kes teab, pärast oskabki ja kogu kupatus oli tahtlik. Ikkagi, milleks paberit määrida, loe parem midagi!
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Tundub, et autor püüab elukutselise pungimehe ning undergroundi, keda miski peale tema enda nägemuse ei huvita, muljet jätta... Selliseid nähtud varemgi ja mõnede eranditega on tegu olnud isikutega, kes püüavad kramplikult sisemisele tühjusele mingit dekoratsiooni ette manada. Kuna ma kodanikuga Tänav, Maniakkide, isiklikult tuttav pole, siis ei saa selles hinnangus päris kindel olla, aga kangesti tundub küll sedamoodi, et lugemuse või kirjutamisoskuse puudumist tahetakse "originaalsuse" taha varjata.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Mäletan, et kuskilt lugesin selle loo kohta lausa ülistavaid arvustusi, ise üle kahe küll ei tahaks panna. Üks viletsamaid Tänava jutte üldse.
Teksti loeti eesti keeles
Viko Kõva

See kirjanduslik eksperiment on liialt naturalistlik ja ei sobi minu maitsega eriti hästi kokku. Liialt palju soolikaid! Seetõttu ka selline hinne.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Oma yllatuseks leian end panemas sellele naturalistlikule, verd tilkuvale ja haisvale laastukesele sygavalt positiivset hinnet. Kyber v6i punk v6i nemad koos - jummala kama. Tegelt on ju sihitud hoopis mujale ja tegu on ilmse ja j6hkra satiiriga.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Aastaid hiljem üle lugedes pean hinde "kahe" peale langetama, sest tekst tundub ikkagi arusaamatu ja sisutu sogana.

Lool põhinev lühinäidend, mida esitati "Euromandi" esitlusel Tartu Lutsu-nimelises raamatukogus ja mille videosalvestus on YouTube`iski üleval, jättis aga kuidagi jaburalt lõbusa mulje-võimalik, et seetõttu, et näitlejaid ise hästi tunnen...
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

See tekst oli küll parem kui taadeldus, kuid ega ma selleski erilist ideed ei leidnud! Mingi õpilane hävitab mingi seadmega mingi tüübiga ja teeb temast siis midagi. Mis mõte sellel on? Ma ei saa ka aru, et kuidas on see seotud küberpunkiga? Aga eks seda ütlevad kirjanduses kogenumad sellid, kui seda olen mina nii et ma parem ei hakka tühja asja pärast siin vaidlema!

Lugu oli ladusalt ette kantud nii et minu arust loetav! Ei tahaks viite panna aga nii halb see ka mulle ei tundunud, et kahe saaks nii et peab kolme-nelja vahelise hindega leppima. Kuna seda aga pole saab ta nelja!

Kuigi üks asi jäi mulle arusaamatuks. Kuidas on teise inimesi rõve tapmine seotud teoloogiaga? Sellele küsimusele tahaks tõesti vastust!
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Noh teoloogiatudengi katse see küll pole. Sest teoloogid pole ju tehnoloogiaga sina peal. Teoloogid hakkaksid manama, needma, loitsima, paluma, lausuma aga mitte mingit visisonorit ehitama. Pigem on see mingi füüsiku-matemaatiku katse. Võimisiganes.

Narva maante ühika lühikirjeldus oli küll suurepärane. Neid korke keerasidki tavaliselt venelased välja. Mis teha. Ja teoloogid elasid seal ka. Üldiselt – neli.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Oot, kus see küberpunk siin oli? Masendavalt jama jutt, juba täiesti üllatustevabalt ilma alguse ja lõputa ja sügavama sisuta. Polnud siin mingit katset ja teoloogiatudeng oleks võinud ka ükskõik mis tudeng olla ja tegelikult isegi mitte tudeng. See teoloogiatudeng olemine ei väljendunud jutu poindis kohe mitte kuidagi.

Ülinõrk ikka.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

Lugu on paremini jälgitav kui Taadeldus. Nõustun Friedenthaliga selles suhtes et teoloogiatudengite katse see küll ei olnud. Aga näha on et autor on tahtnud loo üle võlli keerata ja selleks sobis teoloog hästi. Ma usun et isand Freudil oleks mõndagi öelda tegelase kohta kes kirvega soovib lapsele makku äsada. Ja need indogermaanlased kes seal ühikas jõlkusid, need mõjusid kuidagi eriti naturaalsetena, nii et juba nende pärast võiks nelja panna.
Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Saar
1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Märt Saar

Diplomaatiline puutumatus on minu esmakokkupuuteks Sheckleyga. Kuna tema muid teosed lugenud ei ole, ja 50ndate ulmekonteksti ei tunne, siis võrdlejat minust pole. Meeldis ladus jutustamisoskus ja loogikapõhine lähenemine, aga ka lahendamine ja lahenemine, mis ulme puhul mu meelest üsna tavatu on.
Teksti loeti inglise keeles
Märt Saar

See ei ole ulme, vaid mehe ja naise perekonnakssaamise lugu. Ilmselt peegeldab see ka Orlau inimeseksolemise teekonda. Pildina kõlbab ja värskendab, on isegi armas. Aga jutuna on ilma saba ja jalgadeta. Sellest ka kolm.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Üle pika aja lugesin jälle ulmekirjandust ja Zelazny ei vedanud alt. Tunnen, et olen tagasi paljukiidetul Teel. Aga olen ma ainuke, kellele tundub, et Zelazny on prohvetlikult osanud nii MacBookidest kui iPhonidest kuulutada?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Lugu algas Harglale väga tüüpiliselt: suur hulk taustainfot antakse võimalikult otseselt ja kiirelt, võttes lugejalt avastamisrõõmu. Seevastu on jutu ülesehitus mugav ja lihtne, sellest tulenevalt ka kergesti jälgitav.
Autor suutis puändiga üllatada ja anda loole uue plaani. Siiski oleks oodanud ka kõrvaltegelastelt rohkem sügavust. Ise pean dialoogi pingestatusest tähtsamaks tõepärasust.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Algus oli üsnagi paljutõotav: sõjaaegses olukorras ilmub külla üsnagi räsitud rüütel. Tundub nagu peategelane... Küla on täbaras olukorras, mispeale rüütel võtab mehed enese juhtimise alla ja hakkab röövlijõukudele vastu. Palju lahinguid ja palju verd. Aga rüütel polegi peategelane, selleks on hoopiski mingi omapärane sõna, mis kordub igal leheküljel ja millest mõtleb iga tegelane: vabadus. See häiris.
Teine osa juba räägib verest. Enam ei ole nii palju vabadust, see on rohkem tagaplaanil. Veri ja kättemaks. Ainus huvitav detail on õiglased. Kuid needki ammendavad end nugade ja mustade kottidega.
On veel osasid, uusi tegelasi ja käitumisviise. Keegi pole hea, keegi ei ole täiuslik, kuigi eesmärgid on enamikul üllad ja head. Tekst on hoogne, läbimõeldud, aga etteaimatav. Loeks nagu dekoreeritud ajalooõpikut.
Oma vigadega meeldis Baiita siiski rohkem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Mingi psühholoogiline ulmeelement selles ju oli, aga - et lugu elama hakkaks, seda küll ei juhtunud. Karakter oli igav, mingit tegevustikku ei olnud, idee oli lame ja lõpp ettearvatav. Ainus mis üllatas, oli jutu valik kogumikku. Miks just see?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Niivõrd kõrge hinne on tingitud vaid jutu huvitava esimese poole eest, kus anti lugejale võimalus loos rännata. Aga see, kus Grpowski oma lahendkäike hakkas avalikustama, kippus asi nüriks. Milleks seletada terve lehekülg ühte-sama mõtet, kui seda saaks teha kahe-kolme konkreetse lausega? Ei maksa lugejat alahinnata, ta oskab ka mõelda!
Ulmet selles loos ei olnud, kirjanik vist väsis fantaseerimast, kasutades vahest vaid müstilisi nimetusi, mis ausalt-öeldes: ilma tugeva tagapõhjata auditooriumi külmaks jätavad.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ootasin küll mitu nädalat, et mõista, mida "Veneetsia Peeglites" nõnda kõrgelt hinnatakse, aga tolku sellest polnud. Ikka tundub kõige nõrgema Grpowski jutuna. Nagu oleks kirjutatud vaid kogumiku avaldamise pärast. Sama kehtib ka ankrujutu "Mees, kes ei joonud viskit" puhul. Mingit erilist ideed või mõtet välja ei lugenud, ulmelist elementi jäi väheseks, Grpowski mõjus rohkem algelise kriminalistina, kes lihtlabastes lühijuttudes ringi rändab ja üritab jätta elutarka muljet, avaldades oma teadmised vaid loo lõpuridades, kus rohkem mängib rolli saatus kui eksortsisti hallid ajurakud ja vilunud oskused.
Kahju.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ma ei tea nüüd.
Minule tundus, et see lugu oli ainuüksi avaldamise pärast kirjutatud. Kuidagi väga pingutanud, liialt skemaatiline, ei jätnud muljet nagu tekst oleks elanud tervikuna. Selles mõttes siis muust Hargla loomingust tsipa erinev. Kuigi jah, mõned killud olid kogunisti nõnda head, et lõigust sai paar korda veel üle käidud.
Sisust on tunduvalt kergem aru saada, kui mõista, millised paralleelkujud on tegelikult Vana väljaku isikutel. Ajaloo tundmine ka kahjuks ei tule... Mitte et mul nüüd seda oleks, siit ka siis kolm.

Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ise taevani ei kiida, ei kavatsegi.

Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.

Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Näha on, et autor ka Piiblit lugenud. Jünger vaidleb õpetajaga, käänatakse sõnu ja tegusid, kohati mõni väärtõlgendus, aga ikkagi -- huvitavalt Kristuse õpetusele (sõnadele/tegudele) lähenemine. Kui autoriks oleks Hargla, jätaks lugu kahtlemata ristiusule negatiivse varjundi ja autori selgesõnalise opositsiooni, kuid kui tegemist on Belialsiga... ei tea. Ja parem ongi, lugejal rohkem vabadust.
Häiris aga loo lõpp, otseses mõttes sai haaravast dialoogist mõõga-ja-mantli laast. Et jäi nagu küsimus rippuma: "Milleks nüüd siis selline pööre?"

Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kui nüüd aus olla, siis ma ei teadnudki, et Belials ka sedaviisi oskab kirjutada. Ja veel väga hästi kirjutada. Sootuks teistsugusena tundus, kui muud sõnutegevad jubinad.
Räägib teismelistest poistest, lapsepõlvehirmudest ja parima sõbra tapmissoovist. Kuid kuhu Belials tegelikult oma tegelastega sammub, lugeja muidugi ei tea. Ja hea on, seda huvitavam on tekst.

Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Belialsi esinduslikku loomingusse täiesti sobilik laast. Ehk siis teisisõnu -- korralik fantasymaailma poeesia, kus mõõkade asemel kehtivad pillid ja võitluse asemel meloodiad.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Nõrk neli, aga siiski neli.
Minu jaoks ehk liig lüüriline. Samaaegselt aga meenutab üht hiljuti esikümnes olnud koduvideode õudusthrillerit, vähemalt puändi poolest. Ja kui miski juba miskit meenutab, pole tegemist enam üllatava puändi, vaid loomutruu lõpuga. Ja seda ju lugeja lühijutu puhul näha ei taha...
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Üks paremaid Belialsi lühijutte!
Nukker väike poiss ja karm saatus, siit ka paljukiidetud "armas" fiiling.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ladusas stiilis kirja pandud meeleolukas jutt Poola matusetraditsioonidest ja perekonnaelust. Sisuliselt jätab Grpowski lugejaga hüvasti, annab teatepulga oma õpilasele ning jätab lugejani moraali, mis nagu pahatihti Hargla puhul ikka, ümber pealkirja keerleb. Kuigi ulmeline sisu praktiliselt puudub, on vaid nimede mainimine, ei jätnud lugu sugugi kehvemat muljet kui muu Grpowski sarja üllitised. Moraal siin oli, ja mitte sugugi halb, annab kogunisti mõtlemisainet.

Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Paistab, et loo alusmaterjaliks või inspiratsiooniallikaks jällegi inglise vanameister. Tsiteeritakse ju kuningas Leari, lisatakse natuke moraalitsemist (:"ükski armastus ei õigusta elustamist"), antakse mõtlev kriminoloog Grpowski (või peaks ütlema vastupidi? Antakse rumalad kõrvaltegelased) ja puänt, mis sarjale uue hoo sisse annab.
Õnneks sel korral Hargla moraalitsemise kahtlast teed pidi niivõrd ei läinud. Olles loonud teksti, mida juhib rumal peategelane (sel korral mitte Pan, vaid McMoran) ei saagi ühtki lugejat rahuldavat kuldset tõetera välja hauduma panna. Lisaks võib öelda, et "Eeben" kui sarja neljas lugu, alles kogumikule Põnevusromaani tiitli andiski.

Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Tegemist on jutuga, mis meenub vaid meenutades. Et on üks jutt kusagil kogumikus, mis räägib ühest maailmast. Ei olnud huvitav see maailm ja kui kogu loo sisu enam huvitav ei ole, siis miks peaks kõrgelt hindama?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kuigi enamik tekste viielatti ei ületa, jääb lõpuks ikkagi mulje nagu oleks üks tõsiseltvõetav Juubelikogumik läbi loetud.

Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kosmoseooperi teeb see heaks, et lugeja on valmis ühe hoobiga kaanest kaaneni silmi vedama ja lõpuks õhkama: "oi kui tore, nüüd ootan järge."
Ja kui põhirõhk on sündmustikul, siis on see ju loogiline, et enam kõigile ei meeldi. Mullegi mitte. Kui piisavalt paeluv ei ole, siis miks üldse end piinata ja lõpuni lugeda?br>Oleks ju tore, kui mingi mõte või huvitav idee sisse toodaks. See, et kuskil tundmatus Universumis on mingid Uued Tundmatud kosmoseapararaadid ei tohiks veel kõik olla. Sellest lihtsalt ei piisa.
Ehk siis: sisu rohkem, möla vähem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Lõpuks oli selle ajakeeramisega kogu puänt ära nämmutatud, paralleelmaailmad jätsid külmaks, ainus, millega autor oskas alguses huvitavalt ringi käia, oli Margiti-Margoti nimi. Niisamuti jäi tegelaste usutavusest puudu.
Aga kui lugeda soojenduseks "Saamatud", mõjub "Mäng" lausa mängulise kergusega, mida lausa lust lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Pigemini oleks võidud luua üks tavaline novell, mis räägib politseinolgi eluolust ja mõttemaailmast, kui mõnest tsivilisatsioonidevahelisest spioonitüdrukust, kellel abimeheks virtuaalsed kuubikud ja jalgadega kivilahmakas. Ega siis ulmelised vidinad ja taustainformatsioon veel ulmet tee! Ja popiks ja noortepäraseks nüüd autor vaevalt sihukeste võtete läbi saab. Kirjutada tuleb ikka seda, mis kõige paremini välja tuleb ja mis meeldivaks ajaveetmisvormiks kujuneks. "Saamatud" on ulmekogumikus otseses mõttes saamatu. Kahju küll.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Taaskord on autor üritanud üht suurmeistrit järgida ja kirjutada aegumatu SF tondijutt. Tuleb välja aga, et tekst on täis ebaloogilisusi ja konarlikke mõttemõlgutusi, mis ainult segavad lugemist. Ühesõnaga, "Kaunis kannibaalia" lugemusele kasuks ei tule.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Mõjud Bradbury`lt on tõepoolest märgatavad, autor alustab ja lõpetab sarnaselt, püüdlikult poeetiliselt. Jutu Sisulgi pole suuri erinevusi sügismeistri loominguga, küll aga julgus kirjutada taolist süzheed ja ebalooglisuste rida `90ndatele lähenedes, väärib ilmselt heakskiitu. Ja halb lugemisvara ta ju ei ole...
...kuid poleks Bradbury`t, poleks ka seda üllitist.
Teksti loeti eesti keeles