Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Astrid Lindgren ·

Ronja Rövardotter

(romaan aastast 1981)

eesti keeles: «Röövlitütar Ronja»

Astrid Lindgren «Vennad Lõvisüdamed. Röövlitütar Ronja»
Tallinn «Tiritamm» 1996

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
22
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.846
Arvustused (26)
Kristjan Sander

Suurepärane lastefantasy ja minu arvates kõige parem AL teos. Omal ajal, kui ilmus koos Vendade Lõvisüdametega, lugesin 14 (!) korda järjest läbi - sellist rekordit ei esine ühegi teise raamatu juures ja seda võib ka suti raske mõista olla. Sellest piisab, et viis panna, kuid nüüd tagantjärele vaadates tuleb ikkagi teos omas zhanris oivaliseks tunnistada. Puudus Lõvisüdamete kodumaa kaitsmise temaatika ja mõningane triviaalsus, metsaelanikud olid mõnusalt müütilised ning kogu see Romeo ja Julia lugu suht hästi kirja pandud. Peamine oli siiski mets oma isevärki eluga, mida tasuks välja tuua vastava kirjelduse ühe tipuna ka täiskasvanutele mõeldud Fantasy osas. Selleni ei küüni ei Kääbiku Sünklaas ega muud sarnased asjad.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Mh, mispärast ta niiviisi teeb? Kääbik ja Sünklaas jätku parem rahule. Ma olen Kääbikut omal ajal ikka rohkem lugenud kui 14 korda. Aga Ronja on _tõesti_ võrratu! Hämmastav kusjuures, et minuteada on taseni viimane Lindgreni teos mis eesti keelde tõlgiti. kaantega väljaannet eesti keeles ei olnud. Huvitav miks?
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Minu mäletamist mööda anti "Mio, mu Mio" välja veel hiljem kuiRonja (vt. eelmist arvustust), aga see pole praegu tähtis. Olulisemon asjaolu, et see raamat teeb (minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt) pikalt ära Fantasy-zhanri suvalisele keskmisele esindajale, kus peale lohede ja võlurite midagi omapärast ei ole. Siin aga on ainuüksi hallvanakesed viit punkti väärt.
Teksti loeti eesti ja rootsi keeles
Laur Salundi

Hää lugu neh. Sai omal ajal isegi paar korda loetud (kui ma oma lemmikuid hakkaks kümme korda järjest läbi lugema, siis ei jääkski vist muuks aega). Aga jah. Ühtegi halba sõna selle kohta õelda ei saa. Päris mõnus lastejutt. Meenutada on hea, aga ise vist praegu uuesti lugeda ei viitsiks. "Kääbikust" parem igal juhul.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Raamat mida ma lugesin mitmeid kordi vaimustusega läbi. Muidugi väiksena olles. Viimati kui lugesin ei olnud ta päris see mida ma uuesti lootsin. Igal juhul oli hea fantasy, minu arust parem veel kui Tolkieni "Kääbik" või "Sõrmuste isand", Päris viit ei tahaks ma ka panna kuna see fantaasia maailm ei ole päris täielikult tema välja mõeldud. Nimelt oli seal tugev mütoloogia hõng juures nt. need lendavad pool inimesed (õiget nime ma neil ei mäleta) on ka igalpool mujal mütoloogias sama moodi kasutuses. Nendel on isegi sama välimuse kirjeldus, tundub vaid, et nimi on muudetud. Mina tean neid elukaid Skakkide nime all. Trollid ja muud taolised päntajalad on ju kõik Lindgreni kodumaisest mütoloogiast laenatud. Kuid siiski raamat oli väga hea. Ülimalt hästi kirjeldatud tegevus. Eriti hästi sobib ta lugeda 10 kuni 13 aasta vanustele. See on veel üks raamat, mis peaks olema tuttav kõikidele ulmehuvilistele inimestele.
Teksti loeti eesti keeles
Katariina Roosipuu

Ogar annus elurõõmu on selles raamatus sees. Hästi abiks, kui kõrvad longu vajuvad ja muidu ka tore. Selline raamat, millest on raske kui mitte päris võimatu teha filmi või näidendit, millesse raamatu fiiling sisse jääks. Ma olen vist kolme erinevat ronjanäidendit vaatama läinud just selles lootuses, et ehk äkki näitavadki elusat muinasjuttu, aga ei tyhjagi - mingit kaltsuteatrit ja pullitegemist näidatakse. Pyha pilastus ja kõik need teised sõnad. Ka filmid ei taha kuidagi yle raamatu seatud lati ulatuda.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Mitte just lemmik Lingreni teos. Filmi ei vaadanud ka just suure huviga. See oleks võinud olla "Vennad Lõvisüdamed" taoline raamat. Kohati läks üpris igavaks. Lõpuni sai vähemalt loetud ja "4" panen sellepärast, et Lindgren on lihtsalt hea.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

See raamat käib ulme alla?? Olgu pealegi. 4 on umbkaudu paras hinne selle kohta, mida ma ta`st lapsena arvasin.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Praegu tagasi vaadates üks nendest raamatutest, mis mulle kuidagi ei meeldinud, kui ma "veel väike" olin. Praegu aga... Võin häbenemata öelda, et see on üks minu lemmikutest.

Oh saaks ometi plussegi juurde panna.... Viiest jääb väheks.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Mul ei õnnestunud seda raamatut lapsena lugeda sel lihtsal põhjusel, et juba selle kirjutamise ajal, rääkimata eesti keeles väljaandmise ajast, olin sihuke suur ja karvane, hääl jäme ja lapsepõlv ammu unustatud asi. Aga ikkagi meeldis väga, just oma elurõõmu ja toredate tegelaste pärast. Kirjutan kahel käel alla Katzi arvamusele filmide-teatri koha pealt, ainult selle reservatsiooniga, et tolles paari aasta taguses Tartu vabaõhulollitamises oli paar laulu, millest õhkus raamatu fiilingut ja mida kahjuks enam pole kuulda olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Sümpaatselt naljakad metsakollid (paar kurjemat ka muidugi sekka), eluterve huumoriga röövliseltskond ja igatsus lihtsa inimlikkuse järele. Meeldis juba kümmekond aastat tagasi ega ole praegugi oma karget võlu kaotanud.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Kuulge teie! Jätke kohe heaga Tolkien rahule! Olgugi, et zhanrilt v6iks nii Tolkieni telliseid kui ka "Ronjat" fantasy alla pista, on nad ju tegelt absoluutselt erineva suunitlusega kirjutataud. "Ronja" on selline pisiske olukirjeldus, Tolkien aga lööb eeskätt oma mastaapsusega. Kui proovita Tolkieni ja Lindgrenit v6rrelda tehle siis seda nende teostega, mida v6rrelda annab (ntx "L6visydamed" v6i "Mio, mu Mio"). Nojah ja ehk on Tolkieni "S6rmused" ja Lindgreni "Ronja" siiski veidike erinevatele sihtgruppidele suunatud (mis kyll BAAS`i lugedes veidike kahtlema paneb ;-) ).
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Jälle üks Romeo ja Julia lugu, ent... parem kui Shakespeare. Esimene armastus, aga mitte "ja nad abiellusid ja elasid õnnelikult kuni surmani" tüüpi lugu. Väga ilusasti on kirjas, mismoodi Ronja ja Birk metsas elasid. Ja lõpp -- amor vincit omnia, siia, veider küll, sobis.
Sarnane teos on veel Richard Rohu "Kodus ja metsas". Suvel saab metsas hakkama, aga talvel... jah, vaja koju tulla.

Romaani ulmeosa on kõrvaline ja selle saaks eriti midagi kaotamata kõrvale jätta -- aga ei ole ju nii, hallvanakesed ja erinnüsed/ skakid annavad jutule palju juurde. Nii et kõlbab siiski BAASi panna ja 5-ga hinnata.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Polnud küll lemmik Lindgreni teos (ilmselt Ronja pärast), kuid ei saa märkimata jätta, et Lindgren oli, on ja jääb minu jaoks parimaks naiskirjanikuks. Ilma temata oleks Euroopa lastekirjandus väga-väga vaene. Mäletamist mööda lugesin ma Ronjat kõigest paar korda. Ja mäletamist mööda oli teas hea, kuid mitte suurepärane.
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Armas raamat - et Lindgren ka sellisest keskkonnast midagi nii hingelist oskab välja võluda!
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Metsmardused, hallvanakesed, tötskääbused ja sõbrad.

Kunagi pisikesena ette loetud ja filmina nähtud, lugesin ise Ronjat raamatuna esimest korda alles täiskasvanuna ja õnneks oli kogu selle maailma võlu täiesti alles. Ronja üks plusse on kindlasti see, et tänu tegevuse põhjamaisusele võib hallvanakesi ja metsmarduseid ka suvalises Eesti metsas ette kujutada, ja kes teab, v-o nähagi... röövlid on juba ju olemas.

Sõna "tötskääbus" eest tahaks tõlkijale eraldi viie anda.
Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Saar
1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Märt Saar

Diplomaatiline puutumatus on minu esmakokkupuuteks Sheckleyga. Kuna tema muid teosed lugenud ei ole, ja 50ndate ulmekonteksti ei tunne, siis võrdlejat minust pole. Meeldis ladus jutustamisoskus ja loogikapõhine lähenemine, aga ka lahendamine ja lahenemine, mis ulme puhul mu meelest üsna tavatu on.
Teksti loeti inglise keeles
Märt Saar

See ei ole ulme, vaid mehe ja naise perekonnakssaamise lugu. Ilmselt peegeldab see ka Orlau inimeseksolemise teekonda. Pildina kõlbab ja värskendab, on isegi armas. Aga jutuna on ilma saba ja jalgadeta. Sellest ka kolm.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Üle pika aja lugesin jälle ulmekirjandust ja Zelazny ei vedanud alt. Tunnen, et olen tagasi paljukiidetul Teel. Aga olen ma ainuke, kellele tundub, et Zelazny on prohvetlikult osanud nii MacBookidest kui iPhonidest kuulutada?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Lugu algas Harglale väga tüüpiliselt: suur hulk taustainfot antakse võimalikult otseselt ja kiirelt, võttes lugejalt avastamisrõõmu. Seevastu on jutu ülesehitus mugav ja lihtne, sellest tulenevalt ka kergesti jälgitav.
Autor suutis puändiga üllatada ja anda loole uue plaani. Siiski oleks oodanud ka kõrvaltegelastelt rohkem sügavust. Ise pean dialoogi pingestatusest tähtsamaks tõepärasust.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Algus oli üsnagi paljutõotav: sõjaaegses olukorras ilmub külla üsnagi räsitud rüütel. Tundub nagu peategelane... Küla on täbaras olukorras, mispeale rüütel võtab mehed enese juhtimise alla ja hakkab röövlijõukudele vastu. Palju lahinguid ja palju verd. Aga rüütel polegi peategelane, selleks on hoopiski mingi omapärane sõna, mis kordub igal leheküljel ja millest mõtleb iga tegelane: vabadus. See häiris.
Teine osa juba räägib verest. Enam ei ole nii palju vabadust, see on rohkem tagaplaanil. Veri ja kättemaks. Ainus huvitav detail on õiglased. Kuid needki ammendavad end nugade ja mustade kottidega.
On veel osasid, uusi tegelasi ja käitumisviise. Keegi pole hea, keegi ei ole täiuslik, kuigi eesmärgid on enamikul üllad ja head. Tekst on hoogne, läbimõeldud, aga etteaimatav. Loeks nagu dekoreeritud ajalooõpikut.
Oma vigadega meeldis Baiita siiski rohkem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Mingi psühholoogiline ulmeelement selles ju oli, aga - et lugu elama hakkaks, seda küll ei juhtunud. Karakter oli igav, mingit tegevustikku ei olnud, idee oli lame ja lõpp ettearvatav. Ainus mis üllatas, oli jutu valik kogumikku. Miks just see?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Niivõrd kõrge hinne on tingitud vaid jutu huvitava esimese poole eest, kus anti lugejale võimalus loos rännata. Aga see, kus Grpowski oma lahendkäike hakkas avalikustama, kippus asi nüriks. Milleks seletada terve lehekülg ühte-sama mõtet, kui seda saaks teha kahe-kolme konkreetse lausega? Ei maksa lugejat alahinnata, ta oskab ka mõelda!
Ulmet selles loos ei olnud, kirjanik vist väsis fantaseerimast, kasutades vahest vaid müstilisi nimetusi, mis ausalt-öeldes: ilma tugeva tagapõhjata auditooriumi külmaks jätavad.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ootasin küll mitu nädalat, et mõista, mida "Veneetsia Peeglites" nõnda kõrgelt hinnatakse, aga tolku sellest polnud. Ikka tundub kõige nõrgema Grpowski jutuna. Nagu oleks kirjutatud vaid kogumiku avaldamise pärast. Sama kehtib ka ankrujutu "Mees, kes ei joonud viskit" puhul. Mingit erilist ideed või mõtet välja ei lugenud, ulmelist elementi jäi väheseks, Grpowski mõjus rohkem algelise kriminalistina, kes lihtlabastes lühijuttudes ringi rändab ja üritab jätta elutarka muljet, avaldades oma teadmised vaid loo lõpuridades, kus rohkem mängib rolli saatus kui eksortsisti hallid ajurakud ja vilunud oskused.
Kahju.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ma ei tea nüüd.
Minule tundus, et see lugu oli ainuüksi avaldamise pärast kirjutatud. Kuidagi väga pingutanud, liialt skemaatiline, ei jätnud muljet nagu tekst oleks elanud tervikuna. Selles mõttes siis muust Hargla loomingust tsipa erinev. Kuigi jah, mõned killud olid kogunisti nõnda head, et lõigust sai paar korda veel üle käidud.
Sisust on tunduvalt kergem aru saada, kui mõista, millised paralleelkujud on tegelikult Vana väljaku isikutel. Ajaloo tundmine ka kahjuks ei tule... Mitte et mul nüüd seda oleks, siit ka siis kolm.

Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ise taevani ei kiida, ei kavatsegi.

Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.

Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Näha on, et autor ka Piiblit lugenud. Jünger vaidleb õpetajaga, käänatakse sõnu ja tegusid, kohati mõni väärtõlgendus, aga ikkagi -- huvitavalt Kristuse õpetusele (sõnadele/tegudele) lähenemine. Kui autoriks oleks Hargla, jätaks lugu kahtlemata ristiusule negatiivse varjundi ja autori selgesõnalise opositsiooni, kuid kui tegemist on Belialsiga... ei tea. Ja parem ongi, lugejal rohkem vabadust.
Häiris aga loo lõpp, otseses mõttes sai haaravast dialoogist mõõga-ja-mantli laast. Et jäi nagu küsimus rippuma: "Milleks nüüd siis selline pööre?"

Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kui nüüd aus olla, siis ma ei teadnudki, et Belials ka sedaviisi oskab kirjutada. Ja veel väga hästi kirjutada. Sootuks teistsugusena tundus, kui muud sõnutegevad jubinad.
Räägib teismelistest poistest, lapsepõlvehirmudest ja parima sõbra tapmissoovist. Kuid kuhu Belials tegelikult oma tegelastega sammub, lugeja muidugi ei tea. Ja hea on, seda huvitavam on tekst.

Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Belialsi esinduslikku loomingusse täiesti sobilik laast. Ehk siis teisisõnu -- korralik fantasymaailma poeesia, kus mõõkade asemel kehtivad pillid ja võitluse asemel meloodiad.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Nõrk neli, aga siiski neli.
Minu jaoks ehk liig lüüriline. Samaaegselt aga meenutab üht hiljuti esikümnes olnud koduvideode õudusthrillerit, vähemalt puändi poolest. Ja kui miski juba miskit meenutab, pole tegemist enam üllatava puändi, vaid loomutruu lõpuga. Ja seda ju lugeja lühijutu puhul näha ei taha...
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Üks paremaid Belialsi lühijutte!
Nukker väike poiss ja karm saatus, siit ka paljukiidetud "armas" fiiling.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ladusas stiilis kirja pandud meeleolukas jutt Poola matusetraditsioonidest ja perekonnaelust. Sisuliselt jätab Grpowski lugejaga hüvasti, annab teatepulga oma õpilasele ning jätab lugejani moraali, mis nagu pahatihti Hargla puhul ikka, ümber pealkirja keerleb. Kuigi ulmeline sisu praktiliselt puudub, on vaid nimede mainimine, ei jätnud lugu sugugi kehvemat muljet kui muu Grpowski sarja üllitised. Moraal siin oli, ja mitte sugugi halb, annab kogunisti mõtlemisainet.

Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Paistab, et loo alusmaterjaliks või inspiratsiooniallikaks jällegi inglise vanameister. Tsiteeritakse ju kuningas Leari, lisatakse natuke moraalitsemist (:"ükski armastus ei õigusta elustamist"), antakse mõtlev kriminoloog Grpowski (või peaks ütlema vastupidi? Antakse rumalad kõrvaltegelased) ja puänt, mis sarjale uue hoo sisse annab.
Õnneks sel korral Hargla moraalitsemise kahtlast teed pidi niivõrd ei läinud. Olles loonud teksti, mida juhib rumal peategelane (sel korral mitte Pan, vaid McMoran) ei saagi ühtki lugejat rahuldavat kuldset tõetera välja hauduma panna. Lisaks võib öelda, et "Eeben" kui sarja neljas lugu, alles kogumikule Põnevusromaani tiitli andiski.

Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Tegemist on jutuga, mis meenub vaid meenutades. Et on üks jutt kusagil kogumikus, mis räägib ühest maailmast. Ei olnud huvitav see maailm ja kui kogu loo sisu enam huvitav ei ole, siis miks peaks kõrgelt hindama?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kuigi enamik tekste viielatti ei ületa, jääb lõpuks ikkagi mulje nagu oleks üks tõsiseltvõetav Juubelikogumik läbi loetud.

Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kosmoseooperi teeb see heaks, et lugeja on valmis ühe hoobiga kaanest kaaneni silmi vedama ja lõpuks õhkama: "oi kui tore, nüüd ootan järge."
Ja kui põhirõhk on sündmustikul, siis on see ju loogiline, et enam kõigile ei meeldi. Mullegi mitte. Kui piisavalt paeluv ei ole, siis miks üldse end piinata ja lõpuni lugeda?br>Oleks ju tore, kui mingi mõte või huvitav idee sisse toodaks. See, et kuskil tundmatus Universumis on mingid Uued Tundmatud kosmoseapararaadid ei tohiks veel kõik olla. Sellest lihtsalt ei piisa.
Ehk siis: sisu rohkem, möla vähem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Lõpuks oli selle ajakeeramisega kogu puänt ära nämmutatud, paralleelmaailmad jätsid külmaks, ainus, millega autor oskas alguses huvitavalt ringi käia, oli Margiti-Margoti nimi. Niisamuti jäi tegelaste usutavusest puudu.
Aga kui lugeda soojenduseks "Saamatud", mõjub "Mäng" lausa mängulise kergusega, mida lausa lust lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Pigemini oleks võidud luua üks tavaline novell, mis räägib politseinolgi eluolust ja mõttemaailmast, kui mõnest tsivilisatsioonidevahelisest spioonitüdrukust, kellel abimeheks virtuaalsed kuubikud ja jalgadega kivilahmakas. Ega siis ulmelised vidinad ja taustainformatsioon veel ulmet tee! Ja popiks ja noortepäraseks nüüd autor vaevalt sihukeste võtete läbi saab. Kirjutada tuleb ikka seda, mis kõige paremini välja tuleb ja mis meeldivaks ajaveetmisvormiks kujuneks. "Saamatud" on ulmekogumikus otseses mõttes saamatu. Kahju küll.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Taaskord on autor üritanud üht suurmeistrit järgida ja kirjutada aegumatu SF tondijutt. Tuleb välja aga, et tekst on täis ebaloogilisusi ja konarlikke mõttemõlgutusi, mis ainult segavad lugemist. Ühesõnaga, "Kaunis kannibaalia" lugemusele kasuks ei tule.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Mõjud Bradbury`lt on tõepoolest märgatavad, autor alustab ja lõpetab sarnaselt, püüdlikult poeetiliselt. Jutu Sisulgi pole suuri erinevusi sügismeistri loominguga, küll aga julgus kirjutada taolist süzheed ja ebalooglisuste rida `90ndatele lähenedes, väärib ilmselt heakskiitu. Ja halb lugemisvara ta ju ei ole...
...kuid poleks Bradbury`t, poleks ka seda üllitist.
Teksti loeti eesti keeles