(romaan aastast 1951)
eesti keeles: «Asum»
Tallinn «Eesti Raamat» 1985 (Mirabilia)
Sari ise minu uks lemmikuid SF vallas ning "Asum" koos "Asumi ja Impeeriumiga" on kahtlemata verstapost ka kogu zhanri lõikes. Peale selle on minu arvates Asimovi 4 tippteost "Asum", "Asum ja Impeerium", "Igaviku lõpp" ja "Nemesis".
26.02.2011: Tarmo Õuemaa arvustusele täienduseks, et ka mina kirjutasin Asumi universumist (küll vist siiski järgmisest raamatust) 9. klassi proovikirjandi :)
Kummatigi tundub mulle, et ma ei taha "Asumit" enam üle lugeda. Ehkki viimane kord tegin seda aasta-paar tagasi, arvan ma, et olen kõnealust raamatut tarbinud juba täpselt niipalju kui vaja.
Ja algus... algus oli võimas. Kolmanda looni oli võimas välja. Väga hea oli - kiidan igati. Siis aga kiskus kuidagi yksluiseks ja igavaks. Noh, et on probleem, siis on... ja siis?
Ainult et ei tule meelde ÜHTEGI nii naistevaest ulmeraamatut... Tõesti ei tule!? Kas kellegi oleks midagi välja pakkuda?
Tegelikult see ei häiri - vägagi huvitav ja loetav on ta ikkagi. Aga huvitav-huvitav... kas keegi tegi samasisulise märkuse Asimovile, et ta seda järgmises osa parandama hakkab...
Sisust nii palju, et nüüd, kus "Edasi, Asum" eesti keeles ilmunud, on esimesest loost saanud siduv tükk sarja kahe osa vahel.
Teisest loost lugesin seekord mõnuga loogikalise sümbolanalüüsi kohta, sest vahepeal sai kõrgkoolis seda teemat "nuusutatud". Väga humoorikas ja samas õpetlik, kuidas osavad poliitikud suudavad viie päeva jooksul "keda kuraditki" ütlemata läbirääkimisi pidada.
Kolmas lugu jätkab sealt, kust teine lõppeb. See jutuke on mind iga kord võlunud oma dramaatilise lõpplahendusega. See kord ei olnud erandiks, sest tegemist on minu isikliku lemmikuga sellest romaanist.
Neljas ja viies lugu näitavad Asumi arenemist võimsaks majandusimpeeriumiks ning on sissejuhatuseks "Asumile ja impeeriumile".
Annan hindeks 4, sest ma ei saanud seda süsti, mis vaimustust tekitab.
Kui keegi tõesti ei tea, siis veidi sisust. Galaktikaimpeeriumis on miljoneid tähesüsteeme ja selle keskus Trantor näib igavene. Ometi on üks Trantori teadlane, psühhoajaloolane Hari Seldon välja rehkendanud, et impeerium juba roiskub, lagunemine on vältimatu ja parim, mida inimkond saab ette võtta, on lühendada barbaarsuseaega 30 000 aastalt 1000 aastale. Selleks olevat vaja kokku panna inimkonna põhjalikuim teadmistekogu, galaktika entsüklopeedia. Seldon on nõus koos 100 000 teadlasega kolima vaesele ja tühisele planeedikesele galaktika serval, et seal oma suure tööga peale hakata. Võimukandjad lubavad seda meelsasti, sest nii saab tüütust hukukuulutajast pealinnas lahti.
See on lühidalt Asumi esimese raamatu sissejuhatav peatükk. Järgmised neli lugu selles romaanis näitavad, kuidas teadlasteasum või lihtsalt Asum liigub Seldoni etterehkendatud kurssi mööda ühest näiliselt ületamatust kriisist järgmisse, kuid tulles neist iga kord tugevamana välja.
Uuesti üle lugedes avastasin, et karakterite tüpaažid käivad närvidele. Head on sihukesed Metsiku Lääne ettevõtlikud uljaspead, võimulolijad on mitte inimesed, vaid lausa karikatuurid. Ja pahad - kroonprints, kellel on kõõrdpilk, kitsehabe ja tõmmu jume...
Kogu mastaapsuse juures tunduvad tegevuspaigad inimtühjad. Kaks-kolm inimest räägivad linnapea kabinetis, siis kaks-kolm inimest kosmoselaevas või teisel planeedil kohas ja lõpuks jälle peategelased pluss surnud Seldoni video.
Need on aga pisikesed etteheited. Kui tahan mingeid lõõmavaid karaktereid, võin ju Dostojevskit lugeda. Asumi sarja võlu on lihtsas ja puhtas vääramatute ajalooprotsesside esilemanamises. Ma kardan, et need, kes naeruvääristavad psühhoajaloo ideed, lihtsalt ei aima, kui lähedal mõnede tollal veel õieti väljakujunemata sotsioloogiaharude kirjeldamisele Asimov oli.
Kindlasti kiidan ka raamatu vormi - lühijuttude või episoodide rida, mis laseb esimese osa jooksul juba mitusada aastat kiirendatult edasi liikuda ja toob raamatusse mitu kõrgpunkti ühe ja viimase asemel. Mida kokkuvõtteks öelda? Vaimustas noorelt ja ei valmistanud pettumust ka praegu üle lugedes. Soovitan, kui BAASis käib tõesti keegi, kes seda veel lugenud ei ole.
Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...
Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.
Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?
Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.
Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.
Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.
Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.
Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.