Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Indrek Hargla ·

Cuncti simus concanentes: Ave Maria

(jutt aastast 2002)
https://algernon.ee/node/249

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2002; oktoober
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Fantastika» 2004

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Algernon
Hinne
Hindajaid
7
6
1
0
0
Keskmine hinne
4.429
Arvustused (14)
Meelis Friedenthal

Ma jätan sisukirjelduse kellelegi sellisele, kes seda osavamalt teeks, ja kes seda ka rohkem vajalikuks peab. Jutt on ju kõigile kättesaadaval.

Minu arvates parim jutt Harglalt, mis ma üldse lugenud olen. Tegelikult võibolla viimase aja parim lugemiselamus. Hea ülesehitus, korralikud detailid, läbimõeldud sisu. Meeldis. Ei hakanud silma ka teoloogilist vusserdamist ja tüütut holmes-watsonlikku targutamist. Kena ekstaatiline müstitsism. Väga hästi ära tabatud ja kirjeldatud püha prostituudi motiiv (lihalikult vahendatud Jumalik armastus) ning ikooni kaudu maailma jõudev arusaamine sellest. Nõus ka sellega, et sellise doktriini pooldajad pole sisuliselt kristlased. Nagu iga äärmus, muidugi, kätkeks ka selle õpetuse järgimine endas ohtusid, aga sinna ei saanudki lugu välja jõuda. Kas nüüd jääks üle loota järgmist kirgastunud kunstnikku? Või ei saabu maailma enam kunagi nii pühasid ikoone? Ootame ja loodame.

Lõpuks... oli tunda (minu jaoks) «Foucault’ pendli» mõjusid – Kaana pulm, templirüütlid, jumalik Sophia – ja see pole mõeldud etteheitena. Lühidalt, viis pluss.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Imelik panna kuidagi nelja.

Kõik oli nagu omal kohal. Meeleolud elasid, tegelased niisamuti. Isegi õlekõrte hõrk hõng, kõrtsimelu ja päikeselaigud Magdaleena kujul tulid ebaloomulikul viisil silme ette.

Kuid ei meeldinud mulle see, mis jutus kõlama jäi: "Ave Maria, sa jumalik hoor."

Hinne on pandud seega täiesti subjektiivselt, huvitavusest ja tasemel-kirjutamisest rääkimata...
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

T6eliselt ekstaatiline jutt! Olenemata igasugusest ajaloolisest taustast ja ysna otsestest ja v6iks öelda isegi suhteliselt j6hkratest vihjetest kubisemisest on tegu suurepäraselt ja p6hjalikult väljapeetud looga. Kuulub kindlasti minu lemmikute hulka yldse. Äärmiselt helge ja positivistlik, suurepärane vaheldus väsitavale ja tihti ka depressiivsele postmodernitlikule maailmale. Samas ka mitte päris eskapism. S6naga: "viis".
Teksti loeti eesti keeles
Heili Kase

T6esti hea, asjaga on vaeva na"htud ja to"o:d tehtud, t6eliselt professionaalne jutt ja seda juhul kui ainult ideest oleks piisanud, et ilma erilist vaeva na"gemata keskmiselt hea kirjatykk kokku vorpida. Tuletab natuke meelde " Sierra Titauna nekropoli".
Teksti loeti eesti keeles
Raul Sulbi

Ekstaatiline on see tekst tõesti!

Pean käesolevat juttu Indrek Hargla seni absoluutseks tipuks. Siinkohal võikski arvustuse lõpetada, aga kirjutan veidi veel.

Nagu juba öeldud, best ever on see tükk ning ehk vaid "Uskmatuse hind", "Kindel linn" ja "Mees Assisi linnast" jõuavad kuhugi lähedusse. Samas olin seda lugedes üsna kummalises seisus, kuna Hargla veel ilmumata alt. ajaloolises 16. sajandis aset leidva romaani "Palveränd Uude Maailma" miskisugune tööversioon käsikirjas siinkirjutajal loetud on. Et nagu üsna mitmete tegelaste nimed olid samad, maailm oli sarnane ning osaliselt ka tegelasi liikuma panevad hoovad ning siis see järgnenud liikumine. Oli ka autori hoiatus, et ei maksa väga üle tähtsustada neid seoseid vms.

Nojah, lõppeks on eri tegelaste saatus siinses jutus siiski romaanimaailmast hoopis erinev ning ka vahepalana käesolev lugu miski interluudiumina tollesse mahukasse teksti ei sobiks. Ometigi...

Ei oskagi täpselt oma tundmusi kirjeldada, siin jutus esitatud lugu, maalitud tegelased, kasvõi see sügisene Akvitaania õhk jõuab nagu rohkem lugejani, jõuab paremini kohale. Lööb teravamalt ja sügavamale. Et kuigi tegelikult hoopis teisel teemal kirjutatud, mõjub kõnealune tekst ikkagi nagu romaani meisterlik kvintessentsi geniaalselt edasiandev aperitiiv. Ja see on parem kui romaan. Valusam, värvilisem ja ekstaatilisem.

Ja jälle ka pisike detektiivloo nõks, et kelle mälestustega siis ikkagi tegu on, noh, usun edevalt, et arvasin selle ehk veidi varem ära kui "keskmine lugeja":) Muidu on siin aga Eco "Foucault..." ja ehk mõne varakristluse ja Akvitaania seoseid otsiva teksti mõjusid näha küll, selline üsna Wilson-Baigent-Leigh` pseudoajalooliste telliste ("Püha Graal ja Püha Veri" eestikeelsetest nt.) ja Eco ajaloolis-müstitsistlike konspiratooriumide laadis maiuspala on meil siin tõesti.

Igatahes läbi Akvitaania kuningriigi Santiago de Compostelasse suunduvate Aidanni ja Gretheli, peapiiskop Lutheri, Heinrich Cornelius Agrippa von Nettesheimi, Vahimeeste ordu ning selle prokuraatori, vend Andrease jt. kohtuvad huvilised ehk millalgi 2003. aastal raamatulehekülgedel uuesti.

Seniks aga võib meeldivaid sügistalviseid õhtutunde veeta just selle jutustuse ning ehk ka temaatiliste kulinaarsete saavutuste ja alkoholi seltsis. Igatahes veendun ma üha enam, et max. professionaalselt teostatud alternatiivajalugu on oma rohkete muude kvaliteetide kõrval iga kell parem suvalisest reisikirjast/rännuraamatust.

Aga ega ma tegelt selliseid isiklikult väga läbiraputanud tekste märkimisväärsel tasemel ja seostatud vormis arvustada ei suudagi...

KAIF.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Keskajal jutlustab üks sekt armastust ja väidab, et Maarja, keda algkristlased kummardasid, polnud Jeesuse ema, vaid Maarja Magdaleena. Loomulikult kiusab inkvisitsioon sekti taga ja otsib selle viimset reliikviat. 5+
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Hargla viimase aja produktsiooni lugedes kipub vägisi peale tulema tunne, et ette on sattunud kreemikook, mis lisaks maasikamoosiga üle valatud... Käesolevale tükile pole alla 4+ muidugi põhjust anda, samas jääb see siiski meelelahutuskirjanduse tasemele. Autor on kõvasti vaeva näinud ajaloolise taustaga, kuid samas unustanud inimesed selles: tema tegelasekujutus kipub olema pigem must-valge, me näeme muretuid noori hedoniste armastusjumalanna palverännakul mööda Euroopat ning fanaatilisi põlevasilmseid ilulämmatajaid nendega terase ja tule abil arveid õiendamas. Vähemalt minu jaoks jääb selline tegelaskujutus Holliwoodi kostüümidraamade tasemele, kus pühendatakse ju samuti lõpmatult kaadreid tegelasi ümbritsevale kaunile, kuid pahatihti imevähe tegelasile endile. Kauni Edela-Euroopa ja elurõõmude kirjeldused on justkui ilus toos, mille seest lugeja ei leia paraku aga muud, kui peotäie sarnaseiks treitud malendeid.

Hargla lembus mõnukirjelduste vastu on juba legendiks saanud. Keegi tark mees ütles kunagi, et suurem osa kirjanikke kirjutab kogu elu ühtainust lugu erinevates variatsioonides; nähtavasti käib see ka Indrek Hargla kohta. Mulle tundub, et kui autor edaspidi pingutaks jõudu oma tegelaste psühholoogia ja neid liikumapanevate protsesside keerulisemaks ja mitmetasandilisemaks muutmisel, siis see lugu ainult võidaks.

Keegi kodanik Hallas kirjutab "Eesti Päevalehes", et "Üldse aga kipuvad ulmekirjanduse asjatundjad ulmesse annekteerima teisigi valdkondi, kus on ülekaalus hoopis muud väärtused." Tegemist on arvustusega "Palverännule uude maailma", millega "...Ave Maria" on tihedalt seotud. Jättes kõrvale asjaolu, et alternatiivajalugu on traditsiooniliselt ja mitte mingisuguse hiljutise "annekteerimise" tulemusena ulmekirjanduse osana vaadeldud, tahaks öelda, et vähemalt käesolevas teoses pole teps mitte "ülekaalus hoopis muud väärtused". Suurele (suuremale?) osale ulmekirjandusest on oluline autorit huvitava teadusliku probleemi kesksus, selle prevalveerimine kõigi muude kompositsiooni elementide üle. Täpselt sama võib märgata ka "...Ave Maria" puhul, ainult et füüsika või matemaatika asemel on siin asukohal ajalugu ja usuteadus. Teatud abstraktsiooniastmelt vaadates kasutab "...Ave Maria" ulmekirjandusele omaseid skeeme täpselt samal kombel, kui mõni Isaac Asimovi romaan.
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Selle jutu läbilugemine valmistas mulle piina juba esimestel lehekülgedel. Heietav ja lohisev jutustus ei tekitanud seda köitvat tempot, mis naelutaks pilgu teksti külge ega laseks raamatut või juttu enne käest ära panna, kui asi läbi. Seega tekkis tunne, et autor on loo suht mehhaniliselt ja tuimalt kirja pannud ja selle kirjutamine oli talle ehk sama suur vaev, kui lugemine minu jaoks. Väike tempomuutus toimus jutu lõpus, kuid see ei päästnud enam suurt midagi.

Vaadates eelarvustajate kiidulaulu ja lõputut ahhetamist, murran siin omaette pead, et mis rahvast õigupoolest selle jutu juures köidab? Kas see, et kristluse teemat vägistatakse? Või (pseudo)ajaloolised detailid ja miljöö? Aga jätame selle...

Kindlasti lähtub mu hinnang isiklikust maitsest. Aga kuna olen aastate jooksul õppinud vaatama ka tehnilist teostust, siis see pool kipubki loo uimaseks tegema. Jah, ma tean, et enamus ajaloolisi raamatuid on just võimalikult lohisevas võtmes kirjutatud, kus üle pingutatakse arhailise või poeetilise sõnavalikuga. Aga kui tulemus on selline, et esimesed 30 lehekülge lugu lihtsalt seisab paigal ja viimasel 20 leheküljel teeb paar väikest sammu, siis meenutab lugemiselamus pigem koolipõlve ja oh-kui-tüütuid kohustuslikke raamatuid (balzak ja co), mille mõte mattus paksu sõnadelaviini alla.

Tahaks küsida edasi retooriliselt, et kas (pseudo)ajalooline jutustus nõuab tingimata passiivset jutustuslaadi? Aga samas on see autori valik, kuidas teostada ja kui söödavaks jutt teha. Mõned naudivad... aga mina ohkan raskelt ja leian, et olen kümneid kordi huvitavamaid jutte Hargla sulest lugenud. Ja paremusjärjestuses oleks see jutt kindlasti viimaste seas. 3 pika sabaga...
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Esialgu mõtlesin piirduda klassikalise fraasiga "kuna pole ulme, ei arvusta", aga järele mõeldes leidsin, et ehk ei ole see ikka päris õige. Pealegi on mul kombeks, et kui tõesti pole ulme, siis ikka tõesti ei arvusta ja ei pane hinnet ka.

Aga kui nüüd järgi mõelda, siis kus see ulme siin õigupoolest on? Et alternatiivajalugu? Kuna ma pole mittealternatiiv-ajaloo alal spetsialist, ei julge ma tegelikult väga kindlate väidetega esineda, aga minu meelest on siiski tegu pigem keskaja teemalise müstifikatsiooni kui alternatiivajalooga. Alternatiivajalugu on minu jaoks ikka Dicki "Mees kõrges lossis" või midagi taolist.

Mis ei tähenda, et tegu poleks ilusa jutuga. On küll ilus jutt.

Et miks ma siis ikkagi seda arvustust kirjutan, kui ma leian et tegu ei ole ulmega? Vahetult enne talletasin nimelt BAASi oma märkmed Terry Pratchetti "Jingo" kohta, ning nüüd hakkasin järgi mõtlema et kas too oli millegi poolest eriti rohkem ulme. Ei suutnud ennast veenda.
Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Saar
1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Märt Saar

Diplomaatiline puutumatus on minu esmakokkupuuteks Sheckleyga. Kuna tema muid teosed lugenud ei ole, ja 50ndate ulmekonteksti ei tunne, siis võrdlejat minust pole. Meeldis ladus jutustamisoskus ja loogikapõhine lähenemine, aga ka lahendamine ja lahenemine, mis ulme puhul mu meelest üsna tavatu on.
Teksti loeti inglise keeles
Märt Saar

See ei ole ulme, vaid mehe ja naise perekonnakssaamise lugu. Ilmselt peegeldab see ka Orlau inimeseksolemise teekonda. Pildina kõlbab ja värskendab, on isegi armas. Aga jutuna on ilma saba ja jalgadeta. Sellest ka kolm.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Üle pika aja lugesin jälle ulmekirjandust ja Zelazny ei vedanud alt. Tunnen, et olen tagasi paljukiidetul Teel. Aga olen ma ainuke, kellele tundub, et Zelazny on prohvetlikult osanud nii MacBookidest kui iPhonidest kuulutada?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Lugu algas Harglale väga tüüpiliselt: suur hulk taustainfot antakse võimalikult otseselt ja kiirelt, võttes lugejalt avastamisrõõmu. Seevastu on jutu ülesehitus mugav ja lihtne, sellest tulenevalt ka kergesti jälgitav.
Autor suutis puändiga üllatada ja anda loole uue plaani. Siiski oleks oodanud ka kõrvaltegelastelt rohkem sügavust. Ise pean dialoogi pingestatusest tähtsamaks tõepärasust.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Algus oli üsnagi paljutõotav: sõjaaegses olukorras ilmub külla üsnagi räsitud rüütel. Tundub nagu peategelane... Küla on täbaras olukorras, mispeale rüütel võtab mehed enese juhtimise alla ja hakkab röövlijõukudele vastu. Palju lahinguid ja palju verd. Aga rüütel polegi peategelane, selleks on hoopiski mingi omapärane sõna, mis kordub igal leheküljel ja millest mõtleb iga tegelane: vabadus. See häiris.
Teine osa juba räägib verest. Enam ei ole nii palju vabadust, see on rohkem tagaplaanil. Veri ja kättemaks. Ainus huvitav detail on õiglased. Kuid needki ammendavad end nugade ja mustade kottidega.
On veel osasid, uusi tegelasi ja käitumisviise. Keegi pole hea, keegi ei ole täiuslik, kuigi eesmärgid on enamikul üllad ja head. Tekst on hoogne, läbimõeldud, aga etteaimatav. Loeks nagu dekoreeritud ajalooõpikut.
Oma vigadega meeldis Baiita siiski rohkem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Mingi psühholoogiline ulmeelement selles ju oli, aga - et lugu elama hakkaks, seda küll ei juhtunud. Karakter oli igav, mingit tegevustikku ei olnud, idee oli lame ja lõpp ettearvatav. Ainus mis üllatas, oli jutu valik kogumikku. Miks just see?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Niivõrd kõrge hinne on tingitud vaid jutu huvitava esimese poole eest, kus anti lugejale võimalus loos rännata. Aga see, kus Grpowski oma lahendkäike hakkas avalikustama, kippus asi nüriks. Milleks seletada terve lehekülg ühte-sama mõtet, kui seda saaks teha kahe-kolme konkreetse lausega? Ei maksa lugejat alahinnata, ta oskab ka mõelda!
Ulmet selles loos ei olnud, kirjanik vist väsis fantaseerimast, kasutades vahest vaid müstilisi nimetusi, mis ausalt-öeldes: ilma tugeva tagapõhjata auditooriumi külmaks jätavad.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ootasin küll mitu nädalat, et mõista, mida "Veneetsia Peeglites" nõnda kõrgelt hinnatakse, aga tolku sellest polnud. Ikka tundub kõige nõrgema Grpowski jutuna. Nagu oleks kirjutatud vaid kogumiku avaldamise pärast. Sama kehtib ka ankrujutu "Mees, kes ei joonud viskit" puhul. Mingit erilist ideed või mõtet välja ei lugenud, ulmelist elementi jäi väheseks, Grpowski mõjus rohkem algelise kriminalistina, kes lihtlabastes lühijuttudes ringi rändab ja üritab jätta elutarka muljet, avaldades oma teadmised vaid loo lõpuridades, kus rohkem mängib rolli saatus kui eksortsisti hallid ajurakud ja vilunud oskused.
Kahju.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ma ei tea nüüd.
Minule tundus, et see lugu oli ainuüksi avaldamise pärast kirjutatud. Kuidagi väga pingutanud, liialt skemaatiline, ei jätnud muljet nagu tekst oleks elanud tervikuna. Selles mõttes siis muust Hargla loomingust tsipa erinev. Kuigi jah, mõned killud olid kogunisti nõnda head, et lõigust sai paar korda veel üle käidud.
Sisust on tunduvalt kergem aru saada, kui mõista, millised paralleelkujud on tegelikult Vana väljaku isikutel. Ajaloo tundmine ka kahjuks ei tule... Mitte et mul nüüd seda oleks, siit ka siis kolm.

Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ise taevani ei kiida, ei kavatsegi.

Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.

Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Näha on, et autor ka Piiblit lugenud. Jünger vaidleb õpetajaga, käänatakse sõnu ja tegusid, kohati mõni väärtõlgendus, aga ikkagi -- huvitavalt Kristuse õpetusele (sõnadele/tegudele) lähenemine. Kui autoriks oleks Hargla, jätaks lugu kahtlemata ristiusule negatiivse varjundi ja autori selgesõnalise opositsiooni, kuid kui tegemist on Belialsiga... ei tea. Ja parem ongi, lugejal rohkem vabadust.
Häiris aga loo lõpp, otseses mõttes sai haaravast dialoogist mõõga-ja-mantli laast. Et jäi nagu küsimus rippuma: "Milleks nüüd siis selline pööre?"

Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kui nüüd aus olla, siis ma ei teadnudki, et Belials ka sedaviisi oskab kirjutada. Ja veel väga hästi kirjutada. Sootuks teistsugusena tundus, kui muud sõnutegevad jubinad.
Räägib teismelistest poistest, lapsepõlvehirmudest ja parima sõbra tapmissoovist. Kuid kuhu Belials tegelikult oma tegelastega sammub, lugeja muidugi ei tea. Ja hea on, seda huvitavam on tekst.

Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Belialsi esinduslikku loomingusse täiesti sobilik laast. Ehk siis teisisõnu -- korralik fantasymaailma poeesia, kus mõõkade asemel kehtivad pillid ja võitluse asemel meloodiad.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Nõrk neli, aga siiski neli.
Minu jaoks ehk liig lüüriline. Samaaegselt aga meenutab üht hiljuti esikümnes olnud koduvideode õudusthrillerit, vähemalt puändi poolest. Ja kui miski juba miskit meenutab, pole tegemist enam üllatava puändi, vaid loomutruu lõpuga. Ja seda ju lugeja lühijutu puhul näha ei taha...
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Üks paremaid Belialsi lühijutte!
Nukker väike poiss ja karm saatus, siit ka paljukiidetud "armas" fiiling.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ladusas stiilis kirja pandud meeleolukas jutt Poola matusetraditsioonidest ja perekonnaelust. Sisuliselt jätab Grpowski lugejaga hüvasti, annab teatepulga oma õpilasele ning jätab lugejani moraali, mis nagu pahatihti Hargla puhul ikka, ümber pealkirja keerleb. Kuigi ulmeline sisu praktiliselt puudub, on vaid nimede mainimine, ei jätnud lugu sugugi kehvemat muljet kui muu Grpowski sarja üllitised. Moraal siin oli, ja mitte sugugi halb, annab kogunisti mõtlemisainet.

Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Paistab, et loo alusmaterjaliks või inspiratsiooniallikaks jällegi inglise vanameister. Tsiteeritakse ju kuningas Leari, lisatakse natuke moraalitsemist (:"ükski armastus ei õigusta elustamist"), antakse mõtlev kriminoloog Grpowski (või peaks ütlema vastupidi? Antakse rumalad kõrvaltegelased) ja puänt, mis sarjale uue hoo sisse annab.
Õnneks sel korral Hargla moraalitsemise kahtlast teed pidi niivõrd ei läinud. Olles loonud teksti, mida juhib rumal peategelane (sel korral mitte Pan, vaid McMoran) ei saagi ühtki lugejat rahuldavat kuldset tõetera välja hauduma panna. Lisaks võib öelda, et "Eeben" kui sarja neljas lugu, alles kogumikule Põnevusromaani tiitli andiski.

Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Tegemist on jutuga, mis meenub vaid meenutades. Et on üks jutt kusagil kogumikus, mis räägib ühest maailmast. Ei olnud huvitav see maailm ja kui kogu loo sisu enam huvitav ei ole, siis miks peaks kõrgelt hindama?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kuigi enamik tekste viielatti ei ületa, jääb lõpuks ikkagi mulje nagu oleks üks tõsiseltvõetav Juubelikogumik läbi loetud.

Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kosmoseooperi teeb see heaks, et lugeja on valmis ühe hoobiga kaanest kaaneni silmi vedama ja lõpuks õhkama: "oi kui tore, nüüd ootan järge."
Ja kui põhirõhk on sündmustikul, siis on see ju loogiline, et enam kõigile ei meeldi. Mullegi mitte. Kui piisavalt paeluv ei ole, siis miks üldse end piinata ja lõpuni lugeda?br>Oleks ju tore, kui mingi mõte või huvitav idee sisse toodaks. See, et kuskil tundmatus Universumis on mingid Uued Tundmatud kosmoseapararaadid ei tohiks veel kõik olla. Sellest lihtsalt ei piisa.
Ehk siis: sisu rohkem, möla vähem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Lõpuks oli selle ajakeeramisega kogu puänt ära nämmutatud, paralleelmaailmad jätsid külmaks, ainus, millega autor oskas alguses huvitavalt ringi käia, oli Margiti-Margoti nimi. Niisamuti jäi tegelaste usutavusest puudu.
Aga kui lugeda soojenduseks "Saamatud", mõjub "Mäng" lausa mängulise kergusega, mida lausa lust lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Pigemini oleks võidud luua üks tavaline novell, mis räägib politseinolgi eluolust ja mõttemaailmast, kui mõnest tsivilisatsioonidevahelisest spioonitüdrukust, kellel abimeheks virtuaalsed kuubikud ja jalgadega kivilahmakas. Ega siis ulmelised vidinad ja taustainformatsioon veel ulmet tee! Ja popiks ja noortepäraseks nüüd autor vaevalt sihukeste võtete läbi saab. Kirjutada tuleb ikka seda, mis kõige paremini välja tuleb ja mis meeldivaks ajaveetmisvormiks kujuneks. "Saamatud" on ulmekogumikus otseses mõttes saamatu. Kahju küll.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Taaskord on autor üritanud üht suurmeistrit järgida ja kirjutada aegumatu SF tondijutt. Tuleb välja aga, et tekst on täis ebaloogilisusi ja konarlikke mõttemõlgutusi, mis ainult segavad lugemist. Ühesõnaga, "Kaunis kannibaalia" lugemusele kasuks ei tule.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Mõjud Bradbury`lt on tõepoolest märgatavad, autor alustab ja lõpetab sarnaselt, püüdlikult poeetiliselt. Jutu Sisulgi pole suuri erinevusi sügismeistri loominguga, küll aga julgus kirjutada taolist süzheed ja ebalooglisuste rida `90ndatele lähenedes, väärib ilmselt heakskiitu. Ja halb lugemisvara ta ju ei ole...
...kuid poleks Bradbury`t, poleks ka seda üllitist.
Teksti loeti eesti keeles