(romaan aastast 1976)
eesti keeles: «Oberoni käsi»
Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)
Pea- ja ka muude tegelaste uskumatu idiootsus saavutab haripunkti. Eelduslikult tavaline inimene kuskilt Varjust õpib iseseisvalt kaarte kasutama ja annab sealjuures Amberi printsidest tugevaimale, üleloomulikule olendile, kes peaks iga inimese sõrmeliigutusega teelt pühkima, lihtsalt pasunasse. See kõik ei tekita Corwinis mingit kahtlust, omaette kergendavalt ohates ta lihtsalt nendib, et oi kui hea, et Ganelon kohal oli ja heas vormis pealegi... Muide, ta laseb ennast Gerardil antud juhul mitte millegi eest peaaegu maha lüüa, millisest saatusest oleks võinud päästa lihtne pistoda vööl. Siis selle asemel, et ilmselt Universumi kõige hinnalisem ese, Kohtunikujuveel Maalt sõnnikuhunnikust ära tuua, kollab ta tükk aega mööda amberit ja selle ümbrust ringi, külastab Randomi naist ja veeretab sellega jutukera. Siis ratsutab ta oma eelduslikule vaenlasele Julianile otse sülle. Peategelasel lihtsalt vedas, et Julian parasjagu sõbralikult meelestatud oli (Juliani kõige iseloomulikumaks jooneks kujunes minu meelest üldse pugejalikkus igaühe suhtes, kes parajasti jõukeskmes näis olevat -- oli see siis Eric, Corwin või Random). Peale kõige oli Corwin veel maletaja, ma usun, et ta Maa-nimelises varjus Pariisi kohvikutes oli väga halba malet mänginud (kuigi vaimne puue ei ole alati takistuseks malelisele karjäärile ja vastupidi -- Napoleon näiteks mängis ka halba malet). Mulle on arusaamatu, kuidas Oberon ta välja valis kuningaks -- st. mille alusel. Kui tegude järgi vaadata, oleks tulnud kõnesolevast pojukesest eemal hoida kõik teravad ja vähegi ohtlikud esemed, alustades igasugustest relvadest ja lõpetades krooniga, Maal oli ta juba korra ülejäänud võsukeste tegevuse tulemusel puhtjuhuslikult õigesse kohta sattunud, st. vaimselt ebastabiilsetele isikutele mõeldud asutusse ning minu poolest oleks võinud sinna jäädagi.
Lõpust. Kui lõpplahendus oli ootamatu või kuidagi nii, olen mina Debora Vaarandi või kuidagi nii. See, kuidas Ganelon vaikselt juhtimist üle võttis, oli märgata juba käesoleva köite esimestest lehekülgedest -- ning kui juba mina, nõrk Varju asukas, suutsin seda märgata, oleks Amberi prints, kes on seda mängu aastasadu mänginud, ammugi taipama pidanud. Kusjuures mulle tundub, et autoril polnud enne seda osa kavas Ganelonist Oberoni teha -- tasub vaid meenutada, kuidas Benedict teda eelmises osas tuuseldas, seal oli ta veel suhteliselt normaalne mees.
Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...
Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.
Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?
Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.
Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.
Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.
Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.
Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.
