Karel Michal

Oh häda. Aga ma nyyd reedel Veskimehe käest saan..

Alustuseks parafraseeriks Neil Armstrongi. Tegemist on suure sammuga kodumaise ulme arengus. Samas väikese sammuga Siim Veskimehe loomingus.

Yldisemaks hädaks oli see, et kõike seda rabelungi ja actionit oli kirjutatud kuidagi buddhalikult häirimatult distantsilt. Ehk kõige karikatuursem ja seeläbi tegelikult pingelisemgi stseen, kus yks tegelastest kylma rahuga pealt vaatab, kuidas keegi proua tema tuttava laipa lohistab ja mõtleb, et ma parem ei lähe talle appi, muidu peab vaene tydruk pärast veel kahte keha tassima. Tulevahetused, plahvatused, jälitamised, autori, tema tegelaste ja lõppkokkuvõttes lugeja näos ei liigu ykski muskel. Noh, selle ylalkirjeldatud stseeni puhul on säärane distants omal kohal ja cool. Yldises plaanis niiväga cool enam ei ole.

Dialoogid. Neid oli raamatus kahesuguseid. Yhetedel juhtudel jahus enamasti yks meestegelastest mõne naistegelasega. Ysna lakoonilised, tabavad, mõnusad. Teist sorti dialoogid olid mingi aktiivsema tegevuse taustal. Tuimad ja kohati silmatorkavalt ebaloomulike sõnastustega.

Sõnastused yldiselt. Sorry aga kohati tundusid nad lohakad. Kuni selleni, et mitmes kohas tuli kange tahtmine kätte võtta ja mõned laused ymber kirjutada. Kuidagi löövamaks, äkilisemaks. Kõige kummalisem, et nii oli see ainult kohati. Umbes nii, et mõne peatyki ajal autoril oli vaim peal ja mõne ajal mitte eriti..

Teose voorustest. Need on põhiliselt “strateegilist” laadi. Esiteks on tegemist yle ei tea kui mitme aja esimese kodumaise tõsise Science Fiction romaaniga. Mitte ainult selles mõttes, et raketid ja muu säärane vaid sellisega kus võetakse läbi tõsiseid kysimusi ja antakse nendele ka vastuseid. Kasvõi ainult seda biokonstruktsioonidesse suhtumise teemat lugeda oli sularõõm. Selles mõttes jääb ainult öelda, et oleks sääraseid raamatuid ometi rohkem.

Kommentaariks hindele. Sisu eest viis, teostuse eest kolm. Kokku neli.

Nozilat, autori väitmisi sumbunud ja stagneerunud heaoluühiskonda, noolib oma haardesse kaubandusliit (WTO analoog?), mis sinna sokutanud destabiliseerimise eesmärgil tehisinimesi. Ärksamad kodanikud pöörduvad abipalvega Föderatsiooni eriteenistuse poole, mille esindajana Chaterate pöörabki asjad nii, et Nozila liitub ilmselt Föderatsiooniga. Kaupmeeste vandenõule antakse küll vastulöök, ent see lõpetab ka Nozila isoleerituse ja iseolemise.

Tegevustikult on seega põnevik, milles paugutamist, tagaajamist, lävimisi kaunite naisterahvastega, saladuste ja vandenõude paljastamist. Seda saadavad tegelaste vestlused, milles avatakse Nozilat, Föderatsiooni ja palju muudki. Mina päriselt hard sf’iks ei nimetaks... Nozila astronoomiat ja tähelendude põhimõtet küll seletatakse, ent mitte väga pealetükkivalt. Autori fookus näikse olevat rohkem sotsiaalses modelleerimises.

Muljed, hinne? Üldiselt oli stseene, kus lausa aplodeerisin ja mida mitu korda üle lugesin. Samas jälle kippus vahepeal järg kaduma ja lugu ise soiku jääma. Üldmulje jäigi setsap kuidagi hüplik. Struktuurilt on romaan episoodide kogu, milliseid siis väga detailselt ja kohati väga edukalt kirja pannakse. Ja just siis, kui asjad hakkavad huvitavaks minema, kui oled end antud olustikku sisse elanud, lõppeb peatükk ära ja lugeja paistakse ajas mitu päeva edasi, vahel ka hoopis teisele planeedile. Vaat seda heidakski subjektiivsest vaatepunktist ette - et ei tekkinud kohalolekutunnet; romaan ei olnud sujuvalt ja ühtlaselt jooksev lugu, vaid Chaterate’i ekskurssidega nööri otsa pikitud piltide jada. Aga põnevusromaanis, millena “Ogaline päike” ju mõeldud oli, on just aegupidi kasvav pinevus ja järk järgult saabuv kulminatsioon tähtis? Edukamalt on kasutatud lahendusvõtmete peitmist teksti, mida siis tegelased hiljem õige nurga alt lahti seletavad. Ning ka pildid ja episoodid klapivad kenasti ühtsesse loogilisse skeemi. Ent kuidagi saanuks seda ehk kompaktsemaks suruda ja voolavamaks ja värvikamaks kirjutada. Ka madinastseenid tundusid kuidagi kohustuslikena vahele pikitud.

Sündmistik ja taustasuhted on üldiselt mõeldud illustreerimaks autori ideid ja siin jääb lugejale vaba valik, kuidas neisse suhtuda. Enamuses lastakse neil ideedel kuuldavaks saada Chaterate’i suu läbi, ent ka tollest spioonist võib lugeja vabalt ise oma arvamuse kujundada. Nii et ideestikult siiras (ehkki mitte väga mõttelennuline, pigem konservatiivne), samas delikaatne romaan, mis põnevikuna just päriselt ei õnnestu, küll aga seab kohalikus plaanis teadusulme standardeid ja on üpriski nauditavalt kirja pandud. Väga julgeid ja fantastilisi tulevikumaailmu Veskimees siiski ei maali... Võin eksida, aga visioonierkuselt on tase ehk kuskil 50-ndates? Mõtlen, et Simmonsi, Chalkeri, Beari, Benfordi, Hamiltoni, ja paljude,paljude teiste suurkujude ulme on ikka rohkem ulmelisem ja pildid võimsamad. “Ogalise” maailm meenutab “Asumi” oma - lennatakse vaid ühelt planeedilt teisele ja aetakse kosmilisi vandenõusid uppi. Laiekraaneffekti päriselt ei teki.

Nii et esiteks selle teatava hüplikuse ja teiseks kuidagi liiga ettevaatliku ulmlemise eest praegu siiski “neli”. Aga päris “viiest” palju puudu ei jää.

Kodumaiselt autorilt sellise stiiliga raamatut saada – see on ikkagi midagi märkimisväärset. Novaatorlik!

Aga kuna stiil oli talumatult tüütu ja nauding oli seetõttu raske tulema, siis viit ei raatsi anda.

Liigsed tegelased
Ehkki Uang Tai alias Rufusega seostuvad romaani kirjanduslikult kõige mõjuvamad leheküljed, on uue tegelase (ja vaevalt et temale ettenähtud tegevust poleks tahtmise korral kellelegi teisele saanud omistada) sissetoomine poole romaani pealt segav, eksitav ja ärritav. Palju on ka selliseid tegelasi, kes ilmuvad et kohe kaduda, kuid kelle nime peab autor vajalikuks meile teatada.

Lohakusvead
Näiteks lause "Personali moodustasid ainult kaks näitsikut, kes peamiselt tegelesid lobisemisega" (lk. 81), kätkeb endast sisemist vastuolu (sõna ainult on ilmselgelt liigne). Ebaloogilisus lause tasandil (kui selliseid on rohkesti) segab lugemist. Samuti jättis Öak`i ja Aligo dialoog romaani alguspooles mulje halvasti tõlgitud inglisekeelsest algupärandist (a la Terasrott). Kuid Veskimees ei vassi mitte ainult sõnastusega. Lk. 114 veel seltskonnas viibinud professor Leonard Bistolf haihtub (autor ei ütle kuhupoole ta või kellega läheb, ilmselt on mõeldud et tegelane lihtsalt aurustub) ja 14 lehekülge hiljem nimetab Zätereit et professor on kadunud "mis tähendab et nüüdseks teavad meie vaenlased sama palju kui teadis professor" ning veelgi hiljem, et professori peitumineku organiseeris tegelikult Zätereit ise. COME ON!

Pealetükkiv ideoloogia
On raske ja isegi kuritegelik mitte nõustuda sellega et "Elu mõte on ellu jääda. Elule on inimene andnud ka muid mõtteid, mis muudavad selle tema jaoks elamisväärseks, aga kui peamine mõte ei ole teostatud, on teiste üle arutlemine tühine ajaraiskamine", ja mitmete teiste mõtetega, mis romaanis avaldamist on leidnud, küll võib aga väidelda nende ideede avaldamisvormi üle. Ehkki romaani lõpp meenutab paljuski Asimovi, on näiteks Zätereit ilmne laen Heinleini tegelastegaleriist, kelle ainus mõte on lugejat õpetada. Autoripoolne suhtumine võiks lugejani jõuda kaudselt, nt. läbi tegevuse aga mitte tegelastepoolsete loengute kaudu.

Tegelastel on liiga palju seletada
Praktiliselt kõik tegelased laskuvad pikkadesse heietustesse, olgu selleks siis Nozila legendid, meenutused kooliajast või muud süzhee seisukohast tarvilik. Ei saa heaks kiita asjaolu, et kõik taustmaterjal jõuab meieni pajatuste vahendusel.

Enamikku neist puudustest oleks saanud siluda veidigi läbimõelduma kirjutamise ning rohkem lahti kirjutatult. Süzheed ja tegelasi on olemasoleva napi mahu kohta kindlasti liiga palju. Võib-olla oligi Veskimehe taotluseks pisut vormiga eksperimenteerida, ainult et kas lugeja eemalepeletamine peaks autori taotluste hulka kuuluma?

Hindeks on "kolm pluss" ja seda absoluutses skaalas. Häbenemisväärset midagi pole, tuleb edasi kirjutada ja ega need meistritöödki tulemata jää. BAAS näitab, et Siim Veskimehe produktsioon on 2001 aastal oluliselt langenud ja pole eelnenuga samaväärne (kui välja arvata romaan, mis on tegelikult valminud juba 2000). Loodame käesolevast aastat uut tulemist (2003. a. märkus - ei tulnud!).

P.S. Mis mind naerma ajas ja Indiana Jonesi meenutas: "Zätereit võttis vöölt oma toru, sihtis ja lasi esimese nähtavaloleva lennuki alla, sihtis teist/.../ Teine sai tabamuse ja laskus tulekerana kõrbesse."

Kauges tulevikus toimuvatele sündmustele iseloomulik (mulle liiga) raskepärane tehniline taust ei anna samuti teosele punkte juurde. Samuti nagu asjaolu, et lugemise ajal oli võimatu aru saada, mis on tegelaste käitumist ajendavad motiivid. Üht teist selgub alles viimastel lehekülgedel. Ent milles peaks seisnema lugemisnauding, kui sündmuste ja asjaosaliste vahelised seoseid on suuremas osas võimatu ära arvata? Toimuva mõte näib reaalajas olevat arusaadav ainult autorile.

Kas "Ogaline Päike" oli see tekst, mis osales ka romaanivõistlusel ja TOP-10-sse ei jõudnud? Kui nii, ma ei imesta.

Huvitav, kas kõik selle föderatsiooni liikmed ajavad oma missioone niimoodi, et kohe igaühega voodisse jne. Nati Bondilik käitumine mõlema tegija poolt(Zätereit ja Rufus). Ja milline tark agent roniks voodisse naisega, kes just külma südamega ühe maha lasi?

Olen üpriski kindel, et kui poole aata pärast sellele meenutan vaevalt midagi meelde tuleb. Polnd see romaan eriti huvitav ega meeldejääv. Hindkas kui "ajaraisk". Paistab, et Veskimees ikak ei kuulu nende kirjanikke hulka, keda heameelega loeksin.

Võiks ju kohe anda hävitava paugu, et raamatu kõige esimese lehekülje kõige esimeses lõigus on mitu silmatorkavat ja räiget kirjaviga, mida iga toimetaja peaks esimesel pilgul märkama; inimeste nimed ja käitumismotiivid on napakad ja lugejat koheldakse alaarenenud debiilikuna, kellele kõik tuleb pehmeks mäluda, lusikale pudistada huulte vahelt ja siis hoolitsevalt kurku suruda. Toomas Aas on eespool märkinud, et teda häiris see, et kõik tehti puust ette ja värviti punaseks pealekauba, jääb üle vaid sellele alla kirjutada. Üldse võib kõigile ülalpool toodud kiitustele ja laitustele alla kirjutada. Aga see jätaks üldmulje väga ühekülgseks, sest tegu ei olnud ju siiski halva raamatuga!

Sellest hoolimata lugesin raamatu kohe ostmise päeval ahnelt läbi, isegi naersin mõne nalja peale suure häälega ja ei kahetse selleks kulunud rahast ainsatki senti. Maailm tundus loogiline, jutt tundus mõnusa jutuna ja mitte napaka melanhoolse huinamuinana (kui ma peaksin valima, et kas võtta üksikule saarele näiteks Simmonsi mõni raamat või käesolev, võtaksin käesoleva) ja tegelikult oli väga hästi jutustatud stseene ka; selliseid, mis panid unustama, et tegu on eesti autoriga.

Aga samas... Nüüd... 5-6 tundi peale raamatu teistkordset lugemist (eelmine oli küll kiirustav ja lihtsalt ühe sõbra juures aega parajaks tegemine ja seega on ehk seletatav, miks sellest erilist muljet ei jäänud tookord)... Ma ei mäleta eriti hästi, et millest ma täpselt lugesin... Ja lugedes ei tulnud tekst ka väga tuttav ette, kuigi lugesin raamatut kunagi minevikus ka... No ma mäletan süžeed üldjoontes ja tegelasi, aga midagi meeldejäävat selles raamatus vist ei olnud järelikult.

Klišeesid on muidugi masendavalt palju... Kõik naised on sihvakad, kaunid ja valmis avajalu kangelasi vastu võtma igas asendis (meenub lausa Tolkien, kellel iga raamatus vastujalutav naine oli iluduskuninganna); kõik lennukid kukuvad esimese sihtimisega alla ja ülepea läheb kõik nagu lepase reega. Imekaunis ja seksikas politseimutt, keda keegi kohtama ei kutsu... Kuskil kaevanduses sureva isa viimane pihtimus sõbrale, mida pealt kuulatakse. Mees, kes mängleva kergusega kummutab kanget alkoholi ja paneb naisi kahe-ja kolmekaupa maha ja ei armasya neist kedagi ja kelle parim sõber kohe alguses maha lüüakse... No on klišeesid ju ikka piisavalt!

Nii et Veskimehe raamat püstitas mulle peamiselt ühe küsimuse - kas üks asi saab korraga olla üsna halb ja samas päris hea? Tundub, et saab. Vead ja head on üsna hästi balansis, nii et kokku venitab minu jaoks nõrgukese nelja ja koha mu raamaturiiulis kui eesti SF üks paremaid näiteid siiski.