(jutt aastast 1998)
eesti keeles: «Vahejaam»
antoloogia «Täheaeg 1: Sädelevad uksed» 2002
PS - Ei puutu küll otseselt juttu endasse, vaid retsepstiooni, aga vahel tekib tõesti soov haarata sulg elik kivi ja mõnda asja selgitada. Näiteks seda, et et E.Browni siinarvustatav lühijutt "Onward Station" kummalisel kombel ei pretendeerigi olema puberteediea psühholoogia adekvaatne akadeemiline käsitlus, vaid jutus kirjeldatakse ühte konkreetset neiut, kelle E.Browni kirjanduslikel ambitsioonidel välja mõtles. Sel neiul on - vabandage väljendust - kompleks. Tal on kinnisidee, obsessioon, luul kui soovite, kiiks. Ja mitme kokkulangevuse tõttu juhtub ta armuma inimesse, kes samuti põeb depressioone. Elus juhtub igasuguseid asju. Elu võib ka selline olla. Mõnel pool, välismaal näiteks, roogib korralik toimetaja jutust üleliigsed seletamised välja, muide. Niiet lubatagu siis need seletamised siin ära teha.
28.06.2014: Jah, muidugi ei pretendeeri see tekst akadeemilisele üldistusjõulisele mudelile teismeliste psühholoogia vallas, nagu Indrek Hargla väga õigesti märgib. See on, ma usun, kõigile selge. Selge ei ole, miks kogu seda tundeküllast soigumist vaja on. Et milleks niimoodi kirjutada ja sellist tegelaskuju taaskord välja mõelda? Või sellist ininat tõlkida? Pole ta ju ei esimene, kümnes ega viiekümneski omataoline. Meilgi oli siin ju oma pisarakiskujate suurmeister täitsa olemas, Marek Simpson nimeks...
PS. Lugu on suhteliselt imal (see vist ongi angloameerika roosa külg).
PSS. Loomulikult kõik laused, mis jutumärkidesse pandud, ei ole raamatus esindatud. Seal on lihtsalt kõik fraasijupid üksteisest märkuste ja mõttepausidega eraldatud. Kuid mõte jääb samaks, allkirjuta lihtsalt oli konkreetsem.
Juttu on ladus lugeda. Selline olmeulme, millele on tehnilis-butafoorsete vihjetega kaubanduslik välimus on antud. Üldiselt võis juttu lugeda, kuid eetiline konflikt on tobe! Mingi ektsentrilise filosoofi ja tema ärapööranud tütre pärast ei hakka keegi ju progressi peatama.
Omaette lugu on veel selle kooliplika pilastamisega õpetaja poolt ... ehe näide kõlbelisuse puudumisest postmodernses kirjanduses. Kõlbelisuse puudumine seisneb selles, et perverdist «kangelase» vajakajäämisi esitatakse kui tundliku natuuri suurt kirge! Haige värk.
Tulemuseks ongi siis lugu, mis oma tiirasuses ja tagurlikkuses on kenaks kompanjoniks nii üsna mitmele Indrek Hargla jutule siinsamas Maarjamaal.
Ei midagi isiklikku, aga selliseid mõtteid see jutt tekitas. Ausaltölda oli see jutt paras seebikas! Nelja saab anda eelkõige lugemise ladususe eest.
Muidugi on selline elu raske, aga kes tahab nii väga lugeda sellest, et mehe "hinges valitseb tühjus" ja et "elu näib mõttetuna"?Millegipärast näib autor arvavat, et kahe luuseri afääri lugeja ette toomine on hea mõte.
Eriti raske on elada kaasa inimesele, keda absoluutselt ei morjenda oma õpilasega vahekorda astumise moraalne külg. See võiks olla antud ameti juures tabuks justkui. Vastasel korral võiks ju võimaluse koolitüdrukutega või -poistega magada kuulutada ametiga kaasnevaks lisaboonuseks. Veel enam, selle võiks õpilastele suisa kohustuslikuks, eraldi õppeaineks teha. Väheneks ka õpetajate rahulolematus madala palgaga.
Mõtlen, et kui taheti kirjutada juttu surematuse varjukülgedest, siis ei tulnud küll midagi eriti välja ja kui õnnetust armastusest, siis samahästi võinuks ka koertepulmast kirjutada ning antud lugu pole mitte depressiivne vaid halenaljakas.
Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...
Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.
Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?
Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.
Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.
Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.
Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.
Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.
