Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ray Bradbury ·

ajakirjapublikatsioon: «Colliers» 1952; 28. juuni
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kõuekärgatus»
«Horisont» 1968; nr 5

«Kõue kõmin»
«Mardus» 1994; nr 4 (Ray Bradbury ekstra)
Ray Bradbury «Kaleidoskoop» 2000

Tekst leidub kogumikes:
  • Horisont
  • Mardus
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
16
8
1
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (25)
Andri Riid

Siin on midagi jäiga ajateooria pooldajatele. Minevikku dinosaurusesafarile viidud teravate elamuste otsija teeb hirmust püksid täis ja astub seal kogemata surnuks tühise liblika. Viimasest piisab, et olevikku pea peale pöörata. Süüdlane saab lõplikult piki tatti, kuid lugu siiski maksimumhinnet ei saa, sest Bradbury kirjeldab vaid emotsioone, jättes ajamahhinatsioonides tuhnimise teistele.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Bradbury on püüdnud teise äärmuse poole ajarändamise paradoksi käsitlemisel: selle loo järgi põhjustab ükskõik kui suur muutus minevikus tohutuid ja ettearvamatuid tagajärgi tulevikus. Vastukaaluks võiks seada Asimovi "The Ugly Little Boy", milles on aja "iseenesest tervenemise" kontseptsioon välja toodud. Loomulikult on esimene variant levinum ning usutavam, kuid viib paraku järeldusele, et IGASUGUNE ajas rändamine mõjutab tulevikku. Bradbury kirjeldatud ettevaatusabinõud ajas rändamisest on mõttetud, sest rida auke jääb ikka lahti: värvipommi värv sauruse kehal (kuulid, tõsi küll, võeti kaasa) ning ebaloomulik haav, mis võivad põhjustada mõne äärmiselt tähtsa mutuka surma, õhumolekulide liikumine, mida nagunii ei ole võimalik vältida jne. Kui juba suvalise liblika tapmine tõi kaasa piisavalt tõsise tagajärje, siis ei ole need efektid sugugi tähtsusetud. Aga idee on hea ning selle eest saab oma nelja kätte.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Jaanis Tali

SF üks leivanumbritest ju: mine aga ajas tagasi ja keera endale (või teistele) sikku nii, et vähe ei ole.Aga lugu on veenvalt ja meeldejäävalt kirja pandud ja mõjub. Hea loo kirjutamiseks ei peagi enamasti mingites mahhinatsioonides tuhnima.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Võibolla mulle lihtsalt meeldivad ajas rändamise tekstid aga selle loo puhul pean oma arvamust kohendama, et "neli" on Bradbury parim tase. Alati ikka ei ole. No arvame puändi ette ära aga lugu on hea ikkagi.Väheke häiris see natsismindus. Aga mis teha, see ju jänkide suurim hirm.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Väga hea lugu. Mulle küll meeldis, lugesin mitu korda. Üldse oli see `Marduse` Bradbury ekstra tohutult tervitatav idee.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Piisavalt hea, et viit väärida. Ajaloo muutumine on muidugi tühise liblika surma tõttu päris ränk, kuid mitte keegi ei või öelda, kuidas see sündmus tegelikult ajalugu mõjutaks. Mulle igatahes asja esitamise vorm meeldis - keele moondumine ning teise tüübi võit valimistel minevikust tagasi pöördumisel.
Teksti loeti inglise keeles
Märt Laur

Ehkki ajarändude idee on äraleierdatud, oskas Bradbury seda ideed siiski keskpärasel - ei - meeldival kujul vormindada. Peategelase tühine viga minevikus, mis oleviku pea peale keerab ja siis veel see suur-tükk-ajab-suu-lõhki moraal... noh, pole paha. Hilisem originaalis lugemine sundis hinnet "4" pealt "5" peale tõstma.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
Jüri Kallas

Aastaid oli see jutt minu jaoks Ray Bradbury ideaaltekst ning on siiani üks lemmikuid...

Ausaltöelda ei huvita mind karvavõrdki mingi ajateooria, kuigi ka siin on üks ebateaduslikumaid ulmakirjanikke sedapuhku endale ebaomaselt meeldivalt tasemel. Mulle on selles jutus alati meeldinud just need emotsioonid ja pildid. Väärt jutt, kus minuarust on kõik kõigekõrgemal tasemel... kasvõi selline pisike kõrvaldetail aastaarvude näol, mida ajarännul (autori poolt) möödalibisemas märgatakse...

Pean tunnistama, et kuigi ma hindan tohutult Mario Kivistiku teeneid Ray Bradbury eestindamisel, jääb «A Sound of Thunder» minu jaoks siiski eelkõige Andres Tarandi tõlgituna «Kõuekärgatuseks» – usun, et paljuski mängib siin rolli minu noor iga, milles ma jutu esmakordselt lugesin, kuid ikka aastaid oli Andres Tarand minu teadvuses siiski eelkõige tohutuhea Ray Bradbury tõlkija!
Teksti loeti eesti, vene ja inglise keeles
Dragofor

Üsnagi meeldiv ajarändude teemaline lugu, kus Bradbury on tasemel nagu alati. Tuleb tunnistada, et asi oli lugemist ja tähelepanu väärt, kuigi minu enda jaoks vähendas teose hinnet just see emotsionaalsus, kuid samas pean tunnistama, et teistmoodi kirjutatuna oleks asi samuti nadi olnud. Nokk kinni, saba lahti... Igal juhul, minevikus toimuvad pisimadki muutused võivad muuta ajalugu. Mind huvitaks aga väga, kummal siis õigus on, kas Bradbury`l või Asimovil, kelle nime üks eelnevaist arvamusavaldajaist samuti esile tõi? See määrab ju üsna paljugi selles osas, kui palju rakendatav on ajarännud ka reaalsuses, juhul kui see kunagi teoks saab. Ja mine sa tea. Äkki ühel päeval saabki...
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Kord aastaid tagasi kuulsin lugu raadiost ja see jäi siis muidugi kõige põnevama koha peal pooleli. Igatahes hakkasin ma siis otsima, et kelle lugu ja mis pealkiri. Kulus aega mis ta kulus, aga kätte sain! Huvitav on tegelikult mõelda, mida põhjustab iga meie samm, iga mõte kauges tulevikus - nt võib üks aevastus kuskil maailmas orkaani valla päästa...Nii et vaadake ette...
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Väga hea ajarännu teemaline jutuke. Meeldis just see, et jutt oli ehitatud üles emotsionaalsele tasemele, mitte aga tehnikale. Jajah, suur tükk ajab suu lõhki. Kindel viis.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Tarts

Igati hea ja ladusalt kirjutatud lugu. Alla viie ei t6use minu käsi kuidagi panema.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Krafinna de Kraax

Hmm. Jälle see vana sara: mõtlesin loo esimesi ridu lugedes. Otse loomulikult, lugesin seda kunagi kogumikust, nüüd aga Horisondi väljavõttest. Jättis parema mulje. Miskipärast. Tõlge?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Just selline Bradbury mulle meeldib. Ja seda enam veel dinosaurused, kes juba pisipõlvest peale mulle väga sümpaatsete tegelastena tundunud. Lugu oli lihtne ja oma lihtsusega ta ka tabas (nagu enamjaolt kõik R.B. tekstid).
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Üks enimmeeldivaid Bradbury tekste, olgugi et (ainuke võimalik) lõpp oli juba algusest saati teada. Ehkki sääraseid jutte on suhteliselt palju kirjutatud on see päris hästi välja kukkunud. Eriti koomiliselt on minu arust välja tulnud see koht, kus peategelasel hakkas kiire võitlusplatsilt lahkumisega.

Siiski leidus ka siin paljugi ebaloogilist nagu ka hr. Sander juba mainis: Kui tõesti minevikus isegi rohuliblet liigutada ei tohi, kuidas siis saab juttu olla veel dinosauruste jahtimisest. Paratamatult, kui see kütte märkab, teeb ta mõne muu liigutuse, kui ette oli määratud ja lömastab või jätab lömastamata mõne sitika. Samas aga kui tulevik tõesti muutub nii palju, et isegi kirjakeel on teine, kuidas siis küll saavad valimistele pääseda samad inimesed?
Teksti loeti eesti keeles
Eevur Tumm

Loogikavigadest kubisev äärmiselt mõjus tekst. Vastutusest, kausaalsusest jms. Mulle lihtsalt meeldib Bradbury võime otse ajju (peamiselt küll emotsioonide aladesse) virutada. Loomulikult olid ajarändude firma ettevaatusabinõud puudulikud, aga mis siis, tegemist oli pigem moraalse probleemiga. Bushido. Lisaks jällegi kirjutamisoskus: eelajaloolisuse kirjeldused väga võimsad.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Kui ülejäänud teksti võib defineerida sõnaga hea, siis lõpp muudab asja väga heaks! Kuul rauda ja kõmaki, väga tore. Väga viis!
Teksti loeti eesti keeles
Ivar Mällas

Kohe kuidagi ei taha sellist teooriat uskuda. Ma arvan, et ühe isendi tapmine ei suuda mõjutada tulevikku, eriti kui tegu on veel putukaga. Neid ju nii palju. Häirisid ka loogikavead. Kui juba taime peale ei tohi astuda, siis ei saaks ju üldse ajas rännata. Kui ikkagi uskuda seda, et pisike muutus minevikus nii palju tulevikku mõjutab, siis miks olid muutused loo lõpus nii väikesed?
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Väga hea emotsionaalne lugu! Lõpp toob lausa mõnuvärinad ihule!
Aga lugege tõesti seda "Horisondis" ilmunud Andres Tarandi tõlget, see on lausa klass omaette.
P.S. Loo ainetel on 2005. aastal ka samanimeline film vändatud - seda vältige!
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Ma selle jutu loogikavigade üle ei virise, sest Bradbury ja loogika on üldse ortogonaalsed. "Neli" tuleb sellepärast, et puhtemotsionaalne jutt mulle väga ei istu.
Olles lugu lugenud 1968. aasta Horisondist ja vaadates nüüd siit Baasist 1994. aasta tõlkele pandud pealkirja, tekib mul tunne, et seda "uus"tõlget hakkan lugema ainult relva ähvardusel.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Märt Saar
1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Märt Saar

Diplomaatiline puutumatus on minu esmakokkupuuteks Sheckleyga. Kuna tema muid teosed lugenud ei ole, ja 50ndate ulmekonteksti ei tunne, siis võrdlejat minust pole. Meeldis ladus jutustamisoskus ja loogikapõhine lähenemine, aga ka lahendamine ja lahenemine, mis ulme puhul mu meelest üsna tavatu on.
Teksti loeti inglise keeles
Märt Saar

See ei ole ulme, vaid mehe ja naise perekonnakssaamise lugu. Ilmselt peegeldab see ka Orlau inimeseksolemise teekonda. Pildina kõlbab ja värskendab, on isegi armas. Aga jutuna on ilma saba ja jalgadeta. Sellest ka kolm.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Üle pika aja lugesin jälle ulmekirjandust ja Zelazny ei vedanud alt. Tunnen, et olen tagasi paljukiidetul Teel. Aga olen ma ainuke, kellele tundub, et Zelazny on prohvetlikult osanud nii MacBookidest kui iPhonidest kuulutada?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Lugu algas Harglale väga tüüpiliselt: suur hulk taustainfot antakse võimalikult otseselt ja kiirelt, võttes lugejalt avastamisrõõmu. Seevastu on jutu ülesehitus mugav ja lihtne, sellest tulenevalt ka kergesti jälgitav.
Autor suutis puändiga üllatada ja anda loole uue plaani. Siiski oleks oodanud ka kõrvaltegelastelt rohkem sügavust. Ise pean dialoogi pingestatusest tähtsamaks tõepärasust.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Algus oli üsnagi paljutõotav: sõjaaegses olukorras ilmub külla üsnagi räsitud rüütel. Tundub nagu peategelane... Küla on täbaras olukorras, mispeale rüütel võtab mehed enese juhtimise alla ja hakkab röövlijõukudele vastu. Palju lahinguid ja palju verd. Aga rüütel polegi peategelane, selleks on hoopiski mingi omapärane sõna, mis kordub igal leheküljel ja millest mõtleb iga tegelane: vabadus. See häiris.
Teine osa juba räägib verest. Enam ei ole nii palju vabadust, see on rohkem tagaplaanil. Veri ja kättemaks. Ainus huvitav detail on õiglased. Kuid needki ammendavad end nugade ja mustade kottidega.
On veel osasid, uusi tegelasi ja käitumisviise. Keegi pole hea, keegi ei ole täiuslik, kuigi eesmärgid on enamikul üllad ja head. Tekst on hoogne, läbimõeldud, aga etteaimatav. Loeks nagu dekoreeritud ajalooõpikut.
Oma vigadega meeldis Baiita siiski rohkem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Mingi psühholoogiline ulmeelement selles ju oli, aga - et lugu elama hakkaks, seda küll ei juhtunud. Karakter oli igav, mingit tegevustikku ei olnud, idee oli lame ja lõpp ettearvatav. Ainus mis üllatas, oli jutu valik kogumikku. Miks just see?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Niivõrd kõrge hinne on tingitud vaid jutu huvitava esimese poole eest, kus anti lugejale võimalus loos rännata. Aga see, kus Grpowski oma lahendkäike hakkas avalikustama, kippus asi nüriks. Milleks seletada terve lehekülg ühte-sama mõtet, kui seda saaks teha kahe-kolme konkreetse lausega? Ei maksa lugejat alahinnata, ta oskab ka mõelda!
Ulmet selles loos ei olnud, kirjanik vist väsis fantaseerimast, kasutades vahest vaid müstilisi nimetusi, mis ausalt-öeldes: ilma tugeva tagapõhjata auditooriumi külmaks jätavad.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ootasin küll mitu nädalat, et mõista, mida "Veneetsia Peeglites" nõnda kõrgelt hinnatakse, aga tolku sellest polnud. Ikka tundub kõige nõrgema Grpowski jutuna. Nagu oleks kirjutatud vaid kogumiku avaldamise pärast. Sama kehtib ka ankrujutu "Mees, kes ei joonud viskit" puhul. Mingit erilist ideed või mõtet välja ei lugenud, ulmelist elementi jäi väheseks, Grpowski mõjus rohkem algelise kriminalistina, kes lihtlabastes lühijuttudes ringi rändab ja üritab jätta elutarka muljet, avaldades oma teadmised vaid loo lõpuridades, kus rohkem mängib rolli saatus kui eksortsisti hallid ajurakud ja vilunud oskused.
Kahju.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ma ei tea nüüd.
Minule tundus, et see lugu oli ainuüksi avaldamise pärast kirjutatud. Kuidagi väga pingutanud, liialt skemaatiline, ei jätnud muljet nagu tekst oleks elanud tervikuna. Selles mõttes siis muust Hargla loomingust tsipa erinev. Kuigi jah, mõned killud olid kogunisti nõnda head, et lõigust sai paar korda veel üle käidud.
Sisust on tunduvalt kergem aru saada, kui mõista, millised paralleelkujud on tegelikult Vana väljaku isikutel. Ajaloo tundmine ka kahjuks ei tule... Mitte et mul nüüd seda oleks, siit ka siis kolm.

Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ise taevani ei kiida, ei kavatsegi.

Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.

Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Näha on, et autor ka Piiblit lugenud. Jünger vaidleb õpetajaga, käänatakse sõnu ja tegusid, kohati mõni väärtõlgendus, aga ikkagi -- huvitavalt Kristuse õpetusele (sõnadele/tegudele) lähenemine. Kui autoriks oleks Hargla, jätaks lugu kahtlemata ristiusule negatiivse varjundi ja autori selgesõnalise opositsiooni, kuid kui tegemist on Belialsiga... ei tea. Ja parem ongi, lugejal rohkem vabadust.
Häiris aga loo lõpp, otseses mõttes sai haaravast dialoogist mõõga-ja-mantli laast. Et jäi nagu küsimus rippuma: "Milleks nüüd siis selline pööre?"

Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kui nüüd aus olla, siis ma ei teadnudki, et Belials ka sedaviisi oskab kirjutada. Ja veel väga hästi kirjutada. Sootuks teistsugusena tundus, kui muud sõnutegevad jubinad.
Räägib teismelistest poistest, lapsepõlvehirmudest ja parima sõbra tapmissoovist. Kuid kuhu Belials tegelikult oma tegelastega sammub, lugeja muidugi ei tea. Ja hea on, seda huvitavam on tekst.

Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Belialsi esinduslikku loomingusse täiesti sobilik laast. Ehk siis teisisõnu -- korralik fantasymaailma poeesia, kus mõõkade asemel kehtivad pillid ja võitluse asemel meloodiad.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Nõrk neli, aga siiski neli.
Minu jaoks ehk liig lüüriline. Samaaegselt aga meenutab üht hiljuti esikümnes olnud koduvideode õudusthrillerit, vähemalt puändi poolest. Ja kui miski juba miskit meenutab, pole tegemist enam üllatava puändi, vaid loomutruu lõpuga. Ja seda ju lugeja lühijutu puhul näha ei taha...
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Üks paremaid Belialsi lühijutte!
Nukker väike poiss ja karm saatus, siit ka paljukiidetud "armas" fiiling.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ladusas stiilis kirja pandud meeleolukas jutt Poola matusetraditsioonidest ja perekonnaelust. Sisuliselt jätab Grpowski lugejaga hüvasti, annab teatepulga oma õpilasele ning jätab lugejani moraali, mis nagu pahatihti Hargla puhul ikka, ümber pealkirja keerleb. Kuigi ulmeline sisu praktiliselt puudub, on vaid nimede mainimine, ei jätnud lugu sugugi kehvemat muljet kui muu Grpowski sarja üllitised. Moraal siin oli, ja mitte sugugi halb, annab kogunisti mõtlemisainet.

Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Paistab, et loo alusmaterjaliks või inspiratsiooniallikaks jällegi inglise vanameister. Tsiteeritakse ju kuningas Leari, lisatakse natuke moraalitsemist (:"ükski armastus ei õigusta elustamist"), antakse mõtlev kriminoloog Grpowski (või peaks ütlema vastupidi? Antakse rumalad kõrvaltegelased) ja puänt, mis sarjale uue hoo sisse annab.
Õnneks sel korral Hargla moraalitsemise kahtlast teed pidi niivõrd ei läinud. Olles loonud teksti, mida juhib rumal peategelane (sel korral mitte Pan, vaid McMoran) ei saagi ühtki lugejat rahuldavat kuldset tõetera välja hauduma panna. Lisaks võib öelda, et "Eeben" kui sarja neljas lugu, alles kogumikule Põnevusromaani tiitli andiski.

Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Tegemist on jutuga, mis meenub vaid meenutades. Et on üks jutt kusagil kogumikus, mis räägib ühest maailmast. Ei olnud huvitav see maailm ja kui kogu loo sisu enam huvitav ei ole, siis miks peaks kõrgelt hindama?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kuigi enamik tekste viielatti ei ületa, jääb lõpuks ikkagi mulje nagu oleks üks tõsiseltvõetav Juubelikogumik läbi loetud.

Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kosmoseooperi teeb see heaks, et lugeja on valmis ühe hoobiga kaanest kaaneni silmi vedama ja lõpuks õhkama: "oi kui tore, nüüd ootan järge."
Ja kui põhirõhk on sündmustikul, siis on see ju loogiline, et enam kõigile ei meeldi. Mullegi mitte. Kui piisavalt paeluv ei ole, siis miks üldse end piinata ja lõpuni lugeda?br>Oleks ju tore, kui mingi mõte või huvitav idee sisse toodaks. See, et kuskil tundmatus Universumis on mingid Uued Tundmatud kosmoseapararaadid ei tohiks veel kõik olla. Sellest lihtsalt ei piisa.
Ehk siis: sisu rohkem, möla vähem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Lõpuks oli selle ajakeeramisega kogu puänt ära nämmutatud, paralleelmaailmad jätsid külmaks, ainus, millega autor oskas alguses huvitavalt ringi käia, oli Margiti-Margoti nimi. Niisamuti jäi tegelaste usutavusest puudu.
Aga kui lugeda soojenduseks "Saamatud", mõjub "Mäng" lausa mängulise kergusega, mida lausa lust lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Pigemini oleks võidud luua üks tavaline novell, mis räägib politseinolgi eluolust ja mõttemaailmast, kui mõnest tsivilisatsioonidevahelisest spioonitüdrukust, kellel abimeheks virtuaalsed kuubikud ja jalgadega kivilahmakas. Ega siis ulmelised vidinad ja taustainformatsioon veel ulmet tee! Ja popiks ja noortepäraseks nüüd autor vaevalt sihukeste võtete läbi saab. Kirjutada tuleb ikka seda, mis kõige paremini välja tuleb ja mis meeldivaks ajaveetmisvormiks kujuneks. "Saamatud" on ulmekogumikus otseses mõttes saamatu. Kahju küll.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Taaskord on autor üritanud üht suurmeistrit järgida ja kirjutada aegumatu SF tondijutt. Tuleb välja aga, et tekst on täis ebaloogilisusi ja konarlikke mõttemõlgutusi, mis ainult segavad lugemist. Ühesõnaga, "Kaunis kannibaalia" lugemusele kasuks ei tule.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Mõjud Bradbury`lt on tõepoolest märgatavad, autor alustab ja lõpetab sarnaselt, püüdlikult poeetiliselt. Jutu Sisulgi pole suuri erinevusi sügismeistri loominguga, küll aga julgus kirjutada taolist süzheed ja ebalooglisuste rida `90ndatele lähenedes, väärib ilmselt heakskiitu. Ja halb lugemisvara ta ju ei ole...
...kuid poleks Bradbury`t, poleks ka seda üllitist.
Teksti loeti eesti keeles