(jutt aastast 1993)
eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002
Lisaks vaid niipalju, et tegu on tõesti hädise jutuga, kus püütakse edutult üheks siduda unise Esti provintsilinna elu-olu ning galaktilises mastaabis kosmoseooperit. Tulemus on nadi ka siis, kui ma ei võrdleks seda mitte millegagi... kui võrdleks, paneks ühe! Kui tahta öelda midagi positiivset, siis provintsilinnna elu-olu tuli autoril veenvamalt välja. Kui kas seda nüüd ulmejutu puhul väga positiivseks pidada saab? Eriti kui ulmeosa peaaegu et puudub.
Kaks, sest jälle olen ma ühe jama võrra targem.
Tagantjärele tarkusena võiks öelda, et antud jutt on kohalikus ulmes üks esimesi tekste, kus Raimond Kaugveri stilistikat järgides ning kohutavalt moraliseerides pannakse paika mingeid autorile endale olulisi asju. Ja et autor on kunagi ulmest huvitatud olnud, siis valatakse see kõik mingi maitsetu ulmesoustiga üle. Urmas Alase «novaatorlus» pole kahjuks vett vedama läinud – Indrek Hargla on tänapäeval selle tehnika aktiivsemaid rakendajaid kodumaises ulmes. Jah, loomulikult võib ulmes lahendada ka kõiksuguseid päevakajalisi argiprobleeme, kuid sel juhul peaks ka mingigi põhjus olema, et miks tegevustikule ulmeline varjund on antud. Urmas Alase jutust jäi mulje, et seda on tehtud vaid selleks, et ulme abil teksti paremini müüa. Võimalik, et ma eksin, kuid arvaja ning hinde panija olen siiski mina.
Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...
Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.
Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?
Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.
Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.
Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.
Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.
Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.
