Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· J. K. Rowling ·

Harry Potter and the Goblet of Fire

(romaan aastast 2000)

eesti keeles: «Harry Potter ja tulepeeker»
Tallinn «Varrak» 2000

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
15
6
1
0
0
Keskmine hinne
4.636
Arvustused (22)
Antti Helemets

Lugu algab sellega, et Harry elab oma onu ja tädi juures. Elu on halb, sünnipäev on tulemas. Siis läheb sealt ära (lendluupalli võistlust vaatama ning rohkem seda mängu raamatus vist polegi) ja lõpuks läheb kooli, kus keegi tahab teda ära tappa. Kõik see on juba kolmes raamatus olnud. Lendluupalli asemel on kolme kooli vaheline nõidade võistlus, mis ammu ära keelati, kuna surmajuhtumeid tuli liiga palju ette. Harrylgi on selles oma osa. Tegevus on rohkem hajutatud aasta peale kui varem ning lõpus pole sugugi uue õppeaasta ootamine vaid ka midagi muud. Peale selle saavad tegelased aasta vanemaks ja ka sellega kaasnevad mõned probleemid.
Teksti loeti inglise keeles
Annaliisa

Kõige pikem osa siiani (Järgmine pidi sada lehekülge pikem olema). Arvasin alguses et see osa jääb kolmandale alla. Aga kui oli kolme kooli vahelise võistluse viimane etapp sain aru et raamat on sama hea. Kõik võtab uue pöörde. Keegi sureb ja see kelle mime ei tohi nimetada (p.s. Lord Voldemort) tõuseb taas. Harry elab üle taas kohutava kohtumise jne. Lugege ise. Kirjanik on suurepäraselt Harry tundeid ja kogu seda õhkkonda mis seal oli kirjeldanud siis kui Harry oli võitluse juba ära pidanud.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

tädi rowlingi jutukera jätkab vaikse ja ühtlase vurinaga oma veeremist... tegelastel on äkitsi tekkinud palju uusi tundeid, millega nad ei oska hästi midagi pihta hakata, aga nad ongi ju pubeka-ikka jõudnud! tekib selline tunne, et tegelaste eeskujud on kirjanikul omast kodust võtta - ea poolest küll nagu sobiks... nii hää raamat oli küll, et tekkis kahetsuse tundmus, et viiendat raamatut veel saadaval ei olnud!
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Jälle neelas väike raamatusõber ahnelt kogu 4.osa, enne veel, kui see enamustes raamatupoodideski ilmus. Piinava rahutusega pani ta lõpuks raamatu käest, sest mitte miski ei jõua veel lõpule, kõik kestab edasi ja üha suurema hooga. Vahest tuleb raamatusõbrale lausa hirm peale, et 21.sajand tema elus hoopis tagaplaanile jääb ja raamatute müstiline maailm domineerima hakkab. Aga sellises maailmas, nagu seda on Rowlingi võlumaailm, tasub elada küll! Aga nüüd tuleb vaid kannatamatult oodata 5.osa.PS!Vahepeal on ehk lootust, et Potteri teemal veel üht-teist ilmub!:)
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Mida osa edasi, seda paksem raamat. Ja "The Goblet of Fire" on juba üsna paks (eriti võrreldes "Philosopher`s Stone`ga).

Käesolev neljas osa on huvitav sellepoolest, et tehakse tähtis pööre: Voldemort tõuseb taas. Mäletatavasti sai ju "X-files`degi" edu alguse tegevuspöördest ajal, mil Scully kadunud oli (teda kehastav näitleja käis sünnitamas).
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Esimene "Potter.." millele ilm,a igasuguse südametunnistusega vastuollu minemiseta panen nelja, kusjuures sellise tugevapoolse. IMHO on suur asi, kui inimene suudab peale mitut õnnetut ja hästi loetavat raamatut järgmisele sarja raamatule, milles suurelt osalt ka samad tegelased, vahelduseks ka miski syzhee sisse kirjutada kusjuures jääb ajuti täitsa tunne, et tegu on lihast ja verest inimestega, kes oma tegusid teevad. Loomulikult on ikka veel igavene hulk groteskseid tegelasi, kellest lugemisel tahaks piinlikusest punastada (kuigi seda ju tädi Rowling on kirjutanud), aga siiski hakkab nii m6nelegi täitsa usutav nägu ette tulema. Jahah, lisaks 10 punni selle eest, et mina ei suutnud kuni lahtiseletamiseni aru saada, et mis siis ikkagi toimub ja kes siis on see pähh, kes Harrykesele käru pyyab keerata.
Suhteliselt libedasti kulus see tellis ja ega ei saanud arugi, et teda tegelikult oma kaks korda rohkem kui teist ja kolm korda rohkem kui esimest osa oli.
Lähen pagana libedale teele, kui hakkan seda kellelegi soovitama, kuid kuna teos on loetav ka ilma eelmisteta, siis ega ma eriti ei p6e kah.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Seni parim ja paksim. Võiks lausa väita, et väga hea, fantastiline, aga siiski ei rohkemat, ega vähemat kui ajaviide. Rowling on lihtsalt hea jutuvestja.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

See siis see kõige paksem teos. Ja peale neljandat... on suur paus. Paus kommertsiks. Rowling on naisbard, kes kasvanud rasketes tingimustes inglise ühiskonnas. Nüüd ta lihtsalt puhkab ja kirjutab vahelduva eduga. Siiski neli, sest see ei ole suurepärane ega paku mõtlemisainet.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Hindeks saab 3 väikese plussiga, kuna nauditavad olid kajuks ainult algus ja lõpp(vahepeal on suisa tegemist "Gooti Horroriga"). See muidugi ei tähenda seda, et raamatut ei ole mõtet lugeda. Lugege ikkagi !!!
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Raamat oli väga huvitav. Originaalne oli Tulepeekri mäng, mis lisas Potterile uudsust. Alguses olnud lendluudpall võis mõne ära tüüdata, kuid mulle isiklikult meeldiva Rowlingi lendluudpalli mängude kirjeldused. Need on väga huvitavad. Ja muidug võidab alati Harry.

Tulepeekri mängu ülesanded võlusid ja olid huvitavad. Ise selliseid ei usu, et oleks nii varmas tegema. Kuid samas on nad ka huvitavad, nii et kes teab...

Raamat oli hästi kirjutatud ja eriti paelus Harry võitlus Voldemordiga raamatu lõpus. See käis aga täiega närvidele, et jäi nii palju küsimusi. Selle tõttu jäin ma täiega viiendat osa ootama ja olin väga õnnetu kui pidin viiendas osas pettuma. Aga neljas osa on ikkagi viite väärt. Inglise keeles üle lugedes tõstaks veel vot hinnetki ... arvamus kohe tõusis.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Johannes Koit

Kui ma komanda osa arvustuses mainisin, et see väike (või juba teismeline) võluripoiss mind ära tüütama hakkab, siis nüüd pean ma oma sõnad tagasi võtma. Neljas Potter on kõike seda, mida esimesed kolm päris täpselt veel ei ole. Põnevam, tempokam, paremini teostatud ja ka märksa paksem. Igatahes mulle meeldis, sisu oli kenasti paigas, kuid maksimum hinnet ei suuda ma sellele ikkagi panna. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Saar
1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Märt Saar

Diplomaatiline puutumatus on minu esmakokkupuuteks Sheckleyga. Kuna tema muid teosed lugenud ei ole, ja 50ndate ulmekonteksti ei tunne, siis võrdlejat minust pole. Meeldis ladus jutustamisoskus ja loogikapõhine lähenemine, aga ka lahendamine ja lahenemine, mis ulme puhul mu meelest üsna tavatu on.
Teksti loeti inglise keeles
Märt Saar

See ei ole ulme, vaid mehe ja naise perekonnakssaamise lugu. Ilmselt peegeldab see ka Orlau inimeseksolemise teekonda. Pildina kõlbab ja värskendab, on isegi armas. Aga jutuna on ilma saba ja jalgadeta. Sellest ka kolm.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Üle pika aja lugesin jälle ulmekirjandust ja Zelazny ei vedanud alt. Tunnen, et olen tagasi paljukiidetul Teel. Aga olen ma ainuke, kellele tundub, et Zelazny on prohvetlikult osanud nii MacBookidest kui iPhonidest kuulutada?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Lugu algas Harglale väga tüüpiliselt: suur hulk taustainfot antakse võimalikult otseselt ja kiirelt, võttes lugejalt avastamisrõõmu. Seevastu on jutu ülesehitus mugav ja lihtne, sellest tulenevalt ka kergesti jälgitav.
Autor suutis puändiga üllatada ja anda loole uue plaani. Siiski oleks oodanud ka kõrvaltegelastelt rohkem sügavust. Ise pean dialoogi pingestatusest tähtsamaks tõepärasust.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Algus oli üsnagi paljutõotav: sõjaaegses olukorras ilmub külla üsnagi räsitud rüütel. Tundub nagu peategelane... Küla on täbaras olukorras, mispeale rüütel võtab mehed enese juhtimise alla ja hakkab röövlijõukudele vastu. Palju lahinguid ja palju verd. Aga rüütel polegi peategelane, selleks on hoopiski mingi omapärane sõna, mis kordub igal leheküljel ja millest mõtleb iga tegelane: vabadus. See häiris.
Teine osa juba räägib verest. Enam ei ole nii palju vabadust, see on rohkem tagaplaanil. Veri ja kättemaks. Ainus huvitav detail on õiglased. Kuid needki ammendavad end nugade ja mustade kottidega.
On veel osasid, uusi tegelasi ja käitumisviise. Keegi pole hea, keegi ei ole täiuslik, kuigi eesmärgid on enamikul üllad ja head. Tekst on hoogne, läbimõeldud, aga etteaimatav. Loeks nagu dekoreeritud ajalooõpikut.
Oma vigadega meeldis Baiita siiski rohkem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Mingi psühholoogiline ulmeelement selles ju oli, aga - et lugu elama hakkaks, seda küll ei juhtunud. Karakter oli igav, mingit tegevustikku ei olnud, idee oli lame ja lõpp ettearvatav. Ainus mis üllatas, oli jutu valik kogumikku. Miks just see?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Niivõrd kõrge hinne on tingitud vaid jutu huvitava esimese poole eest, kus anti lugejale võimalus loos rännata. Aga see, kus Grpowski oma lahendkäike hakkas avalikustama, kippus asi nüriks. Milleks seletada terve lehekülg ühte-sama mõtet, kui seda saaks teha kahe-kolme konkreetse lausega? Ei maksa lugejat alahinnata, ta oskab ka mõelda!
Ulmet selles loos ei olnud, kirjanik vist väsis fantaseerimast, kasutades vahest vaid müstilisi nimetusi, mis ausalt-öeldes: ilma tugeva tagapõhjata auditooriumi külmaks jätavad.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ootasin küll mitu nädalat, et mõista, mida "Veneetsia Peeglites" nõnda kõrgelt hinnatakse, aga tolku sellest polnud. Ikka tundub kõige nõrgema Grpowski jutuna. Nagu oleks kirjutatud vaid kogumiku avaldamise pärast. Sama kehtib ka ankrujutu "Mees, kes ei joonud viskit" puhul. Mingit erilist ideed või mõtet välja ei lugenud, ulmelist elementi jäi väheseks, Grpowski mõjus rohkem algelise kriminalistina, kes lihtlabastes lühijuttudes ringi rändab ja üritab jätta elutarka muljet, avaldades oma teadmised vaid loo lõpuridades, kus rohkem mängib rolli saatus kui eksortsisti hallid ajurakud ja vilunud oskused.
Kahju.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ma ei tea nüüd.
Minule tundus, et see lugu oli ainuüksi avaldamise pärast kirjutatud. Kuidagi väga pingutanud, liialt skemaatiline, ei jätnud muljet nagu tekst oleks elanud tervikuna. Selles mõttes siis muust Hargla loomingust tsipa erinev. Kuigi jah, mõned killud olid kogunisti nõnda head, et lõigust sai paar korda veel üle käidud.
Sisust on tunduvalt kergem aru saada, kui mõista, millised paralleelkujud on tegelikult Vana väljaku isikutel. Ajaloo tundmine ka kahjuks ei tule... Mitte et mul nüüd seda oleks, siit ka siis kolm.

Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ise taevani ei kiida, ei kavatsegi.

Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.

Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Näha on, et autor ka Piiblit lugenud. Jünger vaidleb õpetajaga, käänatakse sõnu ja tegusid, kohati mõni väärtõlgendus, aga ikkagi -- huvitavalt Kristuse õpetusele (sõnadele/tegudele) lähenemine. Kui autoriks oleks Hargla, jätaks lugu kahtlemata ristiusule negatiivse varjundi ja autori selgesõnalise opositsiooni, kuid kui tegemist on Belialsiga... ei tea. Ja parem ongi, lugejal rohkem vabadust.
Häiris aga loo lõpp, otseses mõttes sai haaravast dialoogist mõõga-ja-mantli laast. Et jäi nagu küsimus rippuma: "Milleks nüüd siis selline pööre?"

Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kui nüüd aus olla, siis ma ei teadnudki, et Belials ka sedaviisi oskab kirjutada. Ja veel väga hästi kirjutada. Sootuks teistsugusena tundus, kui muud sõnutegevad jubinad.
Räägib teismelistest poistest, lapsepõlvehirmudest ja parima sõbra tapmissoovist. Kuid kuhu Belials tegelikult oma tegelastega sammub, lugeja muidugi ei tea. Ja hea on, seda huvitavam on tekst.

Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Belialsi esinduslikku loomingusse täiesti sobilik laast. Ehk siis teisisõnu -- korralik fantasymaailma poeesia, kus mõõkade asemel kehtivad pillid ja võitluse asemel meloodiad.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Nõrk neli, aga siiski neli.
Minu jaoks ehk liig lüüriline. Samaaegselt aga meenutab üht hiljuti esikümnes olnud koduvideode õudusthrillerit, vähemalt puändi poolest. Ja kui miski juba miskit meenutab, pole tegemist enam üllatava puändi, vaid loomutruu lõpuga. Ja seda ju lugeja lühijutu puhul näha ei taha...
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Üks paremaid Belialsi lühijutte!
Nukker väike poiss ja karm saatus, siit ka paljukiidetud "armas" fiiling.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ladusas stiilis kirja pandud meeleolukas jutt Poola matusetraditsioonidest ja perekonnaelust. Sisuliselt jätab Grpowski lugejaga hüvasti, annab teatepulga oma õpilasele ning jätab lugejani moraali, mis nagu pahatihti Hargla puhul ikka, ümber pealkirja keerleb. Kuigi ulmeline sisu praktiliselt puudub, on vaid nimede mainimine, ei jätnud lugu sugugi kehvemat muljet kui muu Grpowski sarja üllitised. Moraal siin oli, ja mitte sugugi halb, annab kogunisti mõtlemisainet.

Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Paistab, et loo alusmaterjaliks või inspiratsiooniallikaks jällegi inglise vanameister. Tsiteeritakse ju kuningas Leari, lisatakse natuke moraalitsemist (:"ükski armastus ei õigusta elustamist"), antakse mõtlev kriminoloog Grpowski (või peaks ütlema vastupidi? Antakse rumalad kõrvaltegelased) ja puänt, mis sarjale uue hoo sisse annab.
Õnneks sel korral Hargla moraalitsemise kahtlast teed pidi niivõrd ei läinud. Olles loonud teksti, mida juhib rumal peategelane (sel korral mitte Pan, vaid McMoran) ei saagi ühtki lugejat rahuldavat kuldset tõetera välja hauduma panna. Lisaks võib öelda, et "Eeben" kui sarja neljas lugu, alles kogumikule Põnevusromaani tiitli andiski.

Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Tegemist on jutuga, mis meenub vaid meenutades. Et on üks jutt kusagil kogumikus, mis räägib ühest maailmast. Ei olnud huvitav see maailm ja kui kogu loo sisu enam huvitav ei ole, siis miks peaks kõrgelt hindama?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kuigi enamik tekste viielatti ei ületa, jääb lõpuks ikkagi mulje nagu oleks üks tõsiseltvõetav Juubelikogumik läbi loetud.

Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kosmoseooperi teeb see heaks, et lugeja on valmis ühe hoobiga kaanest kaaneni silmi vedama ja lõpuks õhkama: "oi kui tore, nüüd ootan järge."
Ja kui põhirõhk on sündmustikul, siis on see ju loogiline, et enam kõigile ei meeldi. Mullegi mitte. Kui piisavalt paeluv ei ole, siis miks üldse end piinata ja lõpuni lugeda?br>Oleks ju tore, kui mingi mõte või huvitav idee sisse toodaks. See, et kuskil tundmatus Universumis on mingid Uued Tundmatud kosmoseapararaadid ei tohiks veel kõik olla. Sellest lihtsalt ei piisa.
Ehk siis: sisu rohkem, möla vähem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Lõpuks oli selle ajakeeramisega kogu puänt ära nämmutatud, paralleelmaailmad jätsid külmaks, ainus, millega autor oskas alguses huvitavalt ringi käia, oli Margiti-Margoti nimi. Niisamuti jäi tegelaste usutavusest puudu.
Aga kui lugeda soojenduseks "Saamatud", mõjub "Mäng" lausa mängulise kergusega, mida lausa lust lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Pigemini oleks võidud luua üks tavaline novell, mis räägib politseinolgi eluolust ja mõttemaailmast, kui mõnest tsivilisatsioonidevahelisest spioonitüdrukust, kellel abimeheks virtuaalsed kuubikud ja jalgadega kivilahmakas. Ega siis ulmelised vidinad ja taustainformatsioon veel ulmet tee! Ja popiks ja noortepäraseks nüüd autor vaevalt sihukeste võtete läbi saab. Kirjutada tuleb ikka seda, mis kõige paremini välja tuleb ja mis meeldivaks ajaveetmisvormiks kujuneks. "Saamatud" on ulmekogumikus otseses mõttes saamatu. Kahju küll.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Taaskord on autor üritanud üht suurmeistrit järgida ja kirjutada aegumatu SF tondijutt. Tuleb välja aga, et tekst on täis ebaloogilisusi ja konarlikke mõttemõlgutusi, mis ainult segavad lugemist. Ühesõnaga, "Kaunis kannibaalia" lugemusele kasuks ei tule.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Mõjud Bradbury`lt on tõepoolest märgatavad, autor alustab ja lõpetab sarnaselt, püüdlikult poeetiliselt. Jutu Sisulgi pole suuri erinevusi sügismeistri loominguga, küll aga julgus kirjutada taolist süzheed ja ebalooglisuste rida `90ndatele lähenedes, väärib ilmselt heakskiitu. Ja halb lugemisvara ta ju ei ole...
...kuid poleks Bradbury`t, poleks ka seda üllitist.
Teksti loeti eesti keeles