kui teised raamatud juba kirjas on, siis paneme ikka selle ühe lindgreni tuntuma kah kirja. vana asi ja suhteliselt melanhoolne, aga täiesti loetav (eriti lastele)! ümber ei jutusta - lugege ise kui tõepoolest pole siiani lugenud!
(romaan aastast 1973)
https://www.etera.ee/zoom/29819/view?page=40
eesti keeles: «Vennad Lõvisüdamed»
«Pioneer» 1977; nr. 1 (jaanuar) - nr. 12 (detsember)
Astrid Lindgren «Vennad Lõvisüdamed. Röövlitütar Ronja»
Tallinn «Tiritamm» 2001
Nii et soovitavalt lugemiseks enne, kui hormoonid möllama hakkavad. Nendele aga, kes enne mainitud varateismelist iga ei jõudnud - lugu algab sellest, et on üks õnnetu poiss, kes haigusega voodis. Tema vanem, suurem ja suurepärane vend päästab ta põlevast majast ja saab ise surma, ütleb aga enne, et nad varsti kohtuvad Nangijalas. Poiss sureb varsti ja avastabki end paigas, kus ta terve on. Muidu on külaelu õnnelik, aga tasapisi selgub, et on veel üks teine küla, mille on vallutanud pahad, kes elavad kindluses kolmandas kohas ja kes on endale allutanud ühe lohe. No ja loomulikult läheb sõjaks, millest meie vennaksed kõrvale ei jää - ja seda mis seal juhtub, ei ole tõesti mõtet edasi anda (nagu juba mainitud, päris põnev on, kuigi lapsik). Lõpp traagiline aga õnnelik.
Mainida tasuks veel seda, et Rootsis võib tuhandete surmakuulutuste juures lehtedes leida "Requiescat in pace" vqi muu taolise asemel "vi sees i Nangijala" ("kohtume Nangijalas") - Lindgreni muinasjutu sõnad on folkloorist üle kasvanud vaata et pseudoreligiooniks - mis muidugi tekitab ametliku, kristliku kiriku tegelastele maohaavadega sarnanevaid sümptoome:
"… Mõlemad raamatud ["vennad…" + "Mio, mu Mio"] on nn fantaasialood. … (ühena neljast kategooriast) võib neid nimetada "kangelasemüüdiks": peategelasel on missioon, mille ta täidab aidates üleloomulikku ja saades viimaselt ühtlasi abi. Ta ületab piiri võõrasse maailma, pimeduseriiki, mis on surma sümbol. Pärast suuri võitlusi on ülesanne täidetud ja ta võib koju tagasi pöörduda. Viimast saab tihti tõlgendada reinkarnatsiooni või uuestisünnina. … (uurijad) on teinud raamatute keele põhjaliku analüüsi ja leidnud palju paralleele piiblist… (järgneb 2 lehekülge näiteid)" Tekst (vaba tõlge) Jonas Lindberg (Uppsala Ülikooli Teoloogia instituut) "Bröderna Leionhjärta - en frälsninghistoria" (Vennad Lõvisüdamed - lunastuslugu").
Näiteks meeldib mulle väga vaikselt ja varjatuna antud julguse mitme näo olemus. Et on olemas Sofia, Orvar ja Joonatan, kes ei karda mitte põrmugi, ja samas Karl, kes kardab, aga samas on sitaks vapper hirmust kontides hoolimata, sellest hoolimata, et ta ise ennast argpüksiks arvab. Et märgata, kuidas autoriseisukoht läheb jutustaja omast lahku, peab natuke läbinägelik olema, ent mitte hirmus - mu 9-aastane poeg näiteks näris läbi.
Ja siis see: "Mõnesid asju lihtsalt peab tegema, muidu pole sa inimene vaid lihtsalt mingi kerge rämps."
Ning kuidas Tengil on usutav - kui keegi on nii paha, nii paha, on ta tavaliselt raamatutes lihtsalt ülearu paha ning seega vale - aga Lindgren on suutnud näidata teda täpselt nii palju, et lugeja jõuaks arusaamisele, et ai. Ja samas nii vähe, et mitte hakata mõtlema, et ta ju ka sööb hommikusöögiks pigem pannkooke kui väikesi lapsi.
Ainus asi, mis toob hinde õiglaselt ikkagi nelja peale alla, on maailmade vahel rändamine, mida peetakse selle raamatu põhiasjaks millegipärast. Et pärast surma on mingi teine paik ja seal surres jälle teine paik ja nii ilmselt lõputult edasi. Esiteks täiesti ebaloogiline, kuhu läksid Karm ja Katla surres siis näiteks? Ja teiseks - kust pagan Joonatan seda teadis üldse?!
Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...
Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.
Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?
Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.
Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.
Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.
Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.
Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.