Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arthur Conan Doyle ·

The Lost World

(romaan aastast 1912)

ajakirjapublikatsioon: «The Strand Magazine» 1912; aprill - november
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kadunud maailm»
Viljandi «Sakala» 1928
Arthur Conan Doyle «Kadunud maailm. Maracoti sügavik»
Tallinn «Birgitta» 1994

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
25
7
0
1
0
Keskmine hinne
4.697
Arvustused (33)
Jüri Kallas

Olen seda romaani lugenud kõigepealt eesti keeles, siis sattus mingi originaalväljaanne kätte. Ning eelmise nädala ühel öösel – kui und ei tulnud – lugesin antud romaani ka vene keeles läbi.

Miks ka vene keeles lugesin: lihtsalt ei viitsinud voodist tõusta, kuid diivanilaual oli parajasti üks paks venekeelne Arthur Conan Doyle`i ulmevalimik. Loomulikult võtsin ma unelektüüriks juba loetud teksti.

Hea raamat on.

Lugesin ilusti lõpuni, ega jäänudki magama, kuigi mul see peaaegu pähe juba kulunud on.

Võiks öelda, et suisa kanooniline «kadunud maailma» (ingl. ka «lost race») lugu. Sisust pole mõtet rääkida, seda raamatut on mitmes-setmes trükis ka eesti keeles ilmutatud. Kes vähegi leiab aega klassikaga tutvumiseks, võiks paar tundi oma elust sellele romaanile pühendada, kui ta seda muidugi teinud juba pole. Asi on igatahes seda väärt.

Lugege!!!
Teksti loeti eesti, inglise ja vene keeles
Tundmatu Arvustaja

Tore lugu legendaarse Sherlock Holmes'i "isalt". ACD tõestab veenvalt, et hea kirjamees suudab end näidata igas zhanris. Jutt ise sisaldab mitmeid elemente, mis vahepeal ulmes lausa kanoniseeritud olid: raske ja vaevaline retk kuhugi "maailma äärde", veidrikust professor kummalised ja uskumatud seiklused... Õnnis sajandialguse maailm, mil Maakera oli palju-palju suurem kui praegu... Soovitan!
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

"Kadunud Maailm" on "Maracoti Sügavikuga" võrreldes nagu öö ja päev. Raamat oli huvitav ja seiklusrikas. Kui nüüd seda võrrelda Crichtoni "Jurassic Parkiga", vòib oletada kust MC on oma jutukese idee saanud. aga tegelikult siiski mitte vist. Tore, et selles raamatus spekuleeriti veel tundmata kohtadega ja ei tehtud sama viga mis Maracoti raamatus. Ega praegugi ju keegi ei tea, mis kusagil maailmas olla võib, äkki ongi kuskil veel alles mingisugused sauruselaadsed elukad (nt. Loch Nessi järves). Antud raamatus küll põnevusest puudu ei tule. Soovitav lugemisvara igas eas ulmehuvilistele.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Üks lapsepõlvelemmikuid, mis seal salata. Selle kõrval näivad kõik kaasaegsed variatsioonid sauruste teemal abitute ja kulunutena.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Esimest korda lugesin pägalikust peast. Pani võbisema. Eriti hästi läksid peale illustratsioonid ja kogu see teaduslik ja tark jutt sinna juurde. Laiendab silmaringi ja rahuldab esteetilist maitset, vähemalt minu oma. Pani kaasa elama.
Teksti loeti eesti keeles
Rauli Rajande

Kuna raamatu kirjutamisel pole kirjanikul olnud muud sügavat mõtet peale suure lugejamenu saavutamise, siis poleks ta tohtinud niivõrd paljusid ebatõenäolisi asjaolusid ühes raamatus kokku viia.
Teksti loeti eesti keeles
kuits

Põnev, tõesti põnev. Ei tea kas "Jurassic Park" on ikka sellest raamatust inspireeritud, nagu siin eespool on väidetud? Mingit muud sarnasust mulle küll silma ei torka, välja arvatud muidugi dinosaurused. Aga need võivad ka mõnikord kahe silma vahele jääda.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Väga hea raamat. Sest pakub lugemismõnu nii kümneaastasele poisikesele kui viiekümneaastasele mehele (kui see muidugi pole suutnud poisikest endas lõplikult hävitada). Huumor annab lisaväärtuse.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Muidu ju päris kena, aga see teaduslik ja tark jutt... No ega ikka ei ole küll teaduslik ja tark surnud loomade südameid veel paar päeva pärast surma tuksuda lasta ja olid ka mõned teised asjad.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Saurused on ajast aega pakkunud kirjanikele ainet , kes on seda suutnud kasutada paremini, kes halvemini. Doyle on olnud oma tasemel ega valmistunud pettumust. Üsna loetav raamat ja pakkus mulle suuremat naudingut kui Crichtoni samaaineline teos.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Väga omapärane teos iseenesest häst välja kukkunud ning väärib kiidusõnu Minu arvates on pareim sauruste ja eelajalooliste elukatega olev raamat mida ma olen lugenud.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Ka sellele klassikaromaanile heidavad meie baaslased ette vähest teaduslikku põhjendatust! Noh, aga see polnud ju üldse eesmärk!. Conan Doyle soovis lugejale pakkuda fantaasiaküllase retke maailma minevikku ja sai sellega suurepäraselt hakkama. Oma aja kohta oli kindalsti tegemist suure julgustükiga. See raamat on mõjutanud samalaadseid teoseid "Ershoti kraatrist" kuni Crichtoni seepideni välja. Muide "Jurassicud" meeldisidki mulle tükk maad vähem, just see bioloogiline-geneetiline teaduskamm muutis nad igavaks.
Lugesin "Kadunud maailma" ka täiskasvanuna ja tunnistan, et kannatab lugeda küll, tekst on küllaltki kvaliteetne ja asjalik. Puudub ajastule omane heietamine ja üliemotsionaalsus.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Kunagi oli ikka põnev ning hirmutav küll. Siiani meeles kirjeldus sellest, kuidas rahvast kaljult alla ogade otsa loobiti. Nüüd vanemas eas aga uuesti lugeda vist küll enam ei viitsiks.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Hea raamat. See raamat näitab veelgi ACD geniaalsust. Mitu korda läbi loetud raamat. Eriti haarasid mind huvitavad karakterid ja sündmustik. Professor oli tõeline pujään. Teised ACD ulmekad ei ole nii head.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Minu esimene raamat. S.t esimene raamat trykita"htedega - enne seda olin lugenud suurekirjalisi pisiraamatuid nagu TIBU.Sellest sai alguse minu kiindumus raamatute vastu - nii et meeldis (kuigi elamusi eriti ei ma"leta.. palju me ikka oma teisest eluaastast ma"letame).Viimati sai teda ta"ie to~sidusega loetud kaheteistkymnendal eluaastal - siis leidsin selle asemele Obrushtshevi veidi harivama dinosauruseepopo"a - "Plutoonia". Samas nostalgiatekitajana, raamatuna omaette, minu esimese raamatuna - sellisel kujul on see teos, millest pean ikka lugu! Illustratsioonid. Ma"letan, kuidas joonistasin neid jo¤glasena kopeerimispaberi abil yles, yritades jooni pikendades va"lja no~iduda, millise kujuga need elukad seal tegelikult on. Et milline on siis see elu kadunud maailma karmidel kaljudel kaugel kurupurimaal. Ja oli ju ka selline raamat meil riiulis, nagu "Baskerville`ide koer". Nad olid ko~rvuti ja mul on meeles, kuida ma mitmel korrl piilusin yle kapiserva, vaatasin, et enna"e! sama nimi! ja keerasin iidseid ja uuemaid raamatuid t2is klaakapi ukse lukust lahti ja libistasin selle raamatu riiulilt va"lja (po"o"ramata sugugi ta"helepanu sinna tekkivatele "Mirabiliatele" ja yritasin toimuvale kaasa elada. Ja yha uuesti panin ma ta ka"est, suutmata mo~ista, miks see ikkagi nii teistsugune on, kus on "Kadunud maailma" vo~luilm... Hiljem muidugi hakkasin ka neid lugusid hindama...Ahjaa, ta"ielikult mo~istsin seda raamatut alles neljateistkymnesena, peale seda, kui olin la"bi lugenud loomade elu. Siis sain veidi parema pildi sellest, mis elukad neil teel ikkagi sellest mitteulmelisemast poolest ringi jalutasid. Senini olin olnud alati suures ha"mmingus, yritades va"lja mo~elda, mis elukas see Zhararaka ikkagi on. Madu on. Yx myrgisemaid vesise eluviisiga madusid Lo~una-Ameerikas. Ja siis valdas mind kahjutunne. Ja"in mo~tlema sellele, kui rikkalik see selvamaailm ikkagi on... Kui palju vo~imalusi, kui palju a"ra kasutamata ja"a"nut... Aga olnut see enam olematuks ei muutnud ja ma pole kindel, kas suutnukski nii noorena kogu seda vo~imalikku kyllust hoomata.
Teksti loeti eesti keeles
Misfit Creep

Vaatan siin et teised on panuud siin viisi ja neljasid ja nagu ei julgegi kahte panna, aga panen siiski kuna see on minu arvamus tollest teosest. ei meeldinud mitte sugugi, kuidagi vaevaga sain selle poole peale ja selle osa olen jõudnud ka juba ära unustada. ta jäägu parem oma Sherlock Holmes`i juurde
Teksti loeti eesti keeles
Antonia

Miks ma viie panin? Nostalgiast, nähtavasti. Ma ei mäleta enam isegi täpselt tegevuskäigu kõiki liine, küll aga on meeles, kuidas raamatut kümneaastasele omase õhinaga särasilmselt neelatud sai. Küllap ta praegu mulle enam ei meeldiks - või siis ei avaldaks vähemalt erilist muljet ja ma korjaks säält kindla pääle välja peotäite kaupa traagelniite ja lapsusi ja romantilist ilutsemist jne. Hetkel pole see üldse oluline. Tähtis on hoopis respekt praegu isegi natuke kauge ja võõrana tunduva kümneaastase plika vastu, kes kogu tolle kirju reisiseltskonna seiklustest siiras vaimustuses nii mõnegi unetunni näppas. :)
Teksti loeti eesti keeles
Kalev

Selline lugu on ka tänapäevastatud (Jurassic Park, Crichton) kuid vanem versioon on siiski hulga sobivam ja parem lugeda. Olen lugenud lapsena ja ka hiljem (kui end enam nii lapsena ei tundnud). Hinne 5+ mõlemal korral. Sherlocki isa oli tõesti head klassi kirjanik, et suutis nii erinevates zanrites kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Fantastiline teos, alates esimestest ridadest, mille mõte küll alles hiljem selgeks saab ("...professor Challenger võtab oma laimukaebuse tingimusteta tagasi ja lubab, et ei tee raamatu ilmumisele enam mingeid takistusi..." tsitaat mälu järgi). Suurepärane lugemisvara, mis alati tuju heaks teeb - vana hea progressiuskne maailm, kus ka homme päike paistis! Suurepärased tegelased ja nauditav tekst.

"...sellisena on ta mulle meelde jäänud, suitsetamas kamina ees ja mõtlemas jahist elukatele, keda võib peale rasket õhtusööki unes näha..."
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Minagi pean alustama sellest, et raamat on üks lapsepõlvelemmikuid, kuid erinevalt paljudest raamatutest, mis praegu enam midagi erilist ei paku, on "Kadunud maailm" jäänud heaks.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Meetrimehena olles oli see mu lemmikraamat. Iga suvi sai 1-2 korda läbi loetud (Ja nii 4 suve järjest). Enda lõbuks trükkisin isegi ümber. Romaanist jäi meelde ainult positiivne elamus. Ja kuidas ma muidu saaksingi hinnata kui mitte viiega. Raamat, mida peab iga raamatutest huvitunud poisinolk kordki lugenud olema. Väga väga tase raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Äärmiselt hea raamat. Doyle näitab head taset. Antud raamat oli lapsepõlvs üks mu suuri lemmikuid ja meeldib praegugi. Autor on loonud mõnusa tegelaste komplekti, kes koos annavad loole jumet.Eriti hea kontrasti annavad keevaline Challenger ja külmavereline Lord Roxton. Kogu seiklus on kirjeldatud huvitavalt ja põnevust on hästi üleval hoitud. Köitev seiklusjutt, mis väärib kindlasti lugemist.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Jajah, ja nostalgia oli kah vanasti kuidagi etem... Nostalgia nostalgiaks, aga Doyle oskab kirjutada ja teeb seda nauditavalt ka sada aastat hiljem lugedes. Teeme nii, et asja usutavusest ja t6siteaduslikkusest siin polemiseerima ei hakka - ei ole tegu sellise teosega. Pinget osatakse hoida, tegevus käib kogu aeg, tuleb ka pisut ootamatuid pöördeid. Kahjuks on aeg siiski maksimumist ühe pallikese maha nysinud ja nii ta siis ongi, et "väga heast" jääb kröömikene puudu ja jääb järele "hea"
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Kunagi lapsepõlves sai see romaan raamatukogu lugemissaalis läbi loetud. No oli vast võimas! Hiljem sai antikvariaadist 1958. aastyal ilmunud eksemplar hangitud. 2002. aasta juunis, kui ma kopsupõletikuga toas vedelesin, lugesin romaani uuesti läbi. Siis enam nii võimsat muljet ei jätnud, ehkki võib-olla oli küsimus mu halvas enesetundes, mis romaani täielikku nautimist takistas. Hindes pole mingit kahtlust, kasvõi nostalgia pärast.
Teksti loeti eesti keeles
Triin Põldra

Pole vist ühtegi raamatut sellise õhina ja innuga lugenud, kui seda. Väga meeldis, väga. See ogade otsa loopimine ajas turjakarvad turri - ju mind on õnnistatud liigelava kujutlusvõimega. Püüdsin ette kujutada, et mis tunne mul oleks, kui mind kõigutataks käte otsas ja ma tean, et mul pole mitte kuskile pääsu, et kohekohe ma suren väga rõvedat ja valusat surma...

Jube hakkas.

Viis pluss!
Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Saar
1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Märt Saar

Diplomaatiline puutumatus on minu esmakokkupuuteks Sheckleyga. Kuna tema muid teosed lugenud ei ole, ja 50ndate ulmekonteksti ei tunne, siis võrdlejat minust pole. Meeldis ladus jutustamisoskus ja loogikapõhine lähenemine, aga ka lahendamine ja lahenemine, mis ulme puhul mu meelest üsna tavatu on.
Teksti loeti inglise keeles
Märt Saar

See ei ole ulme, vaid mehe ja naise perekonnakssaamise lugu. Ilmselt peegeldab see ka Orlau inimeseksolemise teekonda. Pildina kõlbab ja värskendab, on isegi armas. Aga jutuna on ilma saba ja jalgadeta. Sellest ka kolm.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Üle pika aja lugesin jälle ulmekirjandust ja Zelazny ei vedanud alt. Tunnen, et olen tagasi paljukiidetul Teel. Aga olen ma ainuke, kellele tundub, et Zelazny on prohvetlikult osanud nii MacBookidest kui iPhonidest kuulutada?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Lugu algas Harglale väga tüüpiliselt: suur hulk taustainfot antakse võimalikult otseselt ja kiirelt, võttes lugejalt avastamisrõõmu. Seevastu on jutu ülesehitus mugav ja lihtne, sellest tulenevalt ka kergesti jälgitav.
Autor suutis puändiga üllatada ja anda loole uue plaani. Siiski oleks oodanud ka kõrvaltegelastelt rohkem sügavust. Ise pean dialoogi pingestatusest tähtsamaks tõepärasust.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Algus oli üsnagi paljutõotav: sõjaaegses olukorras ilmub külla üsnagi räsitud rüütel. Tundub nagu peategelane... Küla on täbaras olukorras, mispeale rüütel võtab mehed enese juhtimise alla ja hakkab röövlijõukudele vastu. Palju lahinguid ja palju verd. Aga rüütel polegi peategelane, selleks on hoopiski mingi omapärane sõna, mis kordub igal leheküljel ja millest mõtleb iga tegelane: vabadus. See häiris.
Teine osa juba räägib verest. Enam ei ole nii palju vabadust, see on rohkem tagaplaanil. Veri ja kättemaks. Ainus huvitav detail on õiglased. Kuid needki ammendavad end nugade ja mustade kottidega.
On veel osasid, uusi tegelasi ja käitumisviise. Keegi pole hea, keegi ei ole täiuslik, kuigi eesmärgid on enamikul üllad ja head. Tekst on hoogne, läbimõeldud, aga etteaimatav. Loeks nagu dekoreeritud ajalooõpikut.
Oma vigadega meeldis Baiita siiski rohkem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Mingi psühholoogiline ulmeelement selles ju oli, aga - et lugu elama hakkaks, seda küll ei juhtunud. Karakter oli igav, mingit tegevustikku ei olnud, idee oli lame ja lõpp ettearvatav. Ainus mis üllatas, oli jutu valik kogumikku. Miks just see?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Niivõrd kõrge hinne on tingitud vaid jutu huvitava esimese poole eest, kus anti lugejale võimalus loos rännata. Aga see, kus Grpowski oma lahendkäike hakkas avalikustama, kippus asi nüriks. Milleks seletada terve lehekülg ühte-sama mõtet, kui seda saaks teha kahe-kolme konkreetse lausega? Ei maksa lugejat alahinnata, ta oskab ka mõelda!
Ulmet selles loos ei olnud, kirjanik vist väsis fantaseerimast, kasutades vahest vaid müstilisi nimetusi, mis ausalt-öeldes: ilma tugeva tagapõhjata auditooriumi külmaks jätavad.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ootasin küll mitu nädalat, et mõista, mida "Veneetsia Peeglites" nõnda kõrgelt hinnatakse, aga tolku sellest polnud. Ikka tundub kõige nõrgema Grpowski jutuna. Nagu oleks kirjutatud vaid kogumiku avaldamise pärast. Sama kehtib ka ankrujutu "Mees, kes ei joonud viskit" puhul. Mingit erilist ideed või mõtet välja ei lugenud, ulmelist elementi jäi väheseks, Grpowski mõjus rohkem algelise kriminalistina, kes lihtlabastes lühijuttudes ringi rändab ja üritab jätta elutarka muljet, avaldades oma teadmised vaid loo lõpuridades, kus rohkem mängib rolli saatus kui eksortsisti hallid ajurakud ja vilunud oskused.
Kahju.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ma ei tea nüüd.
Minule tundus, et see lugu oli ainuüksi avaldamise pärast kirjutatud. Kuidagi väga pingutanud, liialt skemaatiline, ei jätnud muljet nagu tekst oleks elanud tervikuna. Selles mõttes siis muust Hargla loomingust tsipa erinev. Kuigi jah, mõned killud olid kogunisti nõnda head, et lõigust sai paar korda veel üle käidud.
Sisust on tunduvalt kergem aru saada, kui mõista, millised paralleelkujud on tegelikult Vana väljaku isikutel. Ajaloo tundmine ka kahjuks ei tule... Mitte et mul nüüd seda oleks, siit ka siis kolm.

Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ise taevani ei kiida, ei kavatsegi.

Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.

Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Näha on, et autor ka Piiblit lugenud. Jünger vaidleb õpetajaga, käänatakse sõnu ja tegusid, kohati mõni väärtõlgendus, aga ikkagi -- huvitavalt Kristuse õpetusele (sõnadele/tegudele) lähenemine. Kui autoriks oleks Hargla, jätaks lugu kahtlemata ristiusule negatiivse varjundi ja autori selgesõnalise opositsiooni, kuid kui tegemist on Belialsiga... ei tea. Ja parem ongi, lugejal rohkem vabadust.
Häiris aga loo lõpp, otseses mõttes sai haaravast dialoogist mõõga-ja-mantli laast. Et jäi nagu küsimus rippuma: "Milleks nüüd siis selline pööre?"

Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kui nüüd aus olla, siis ma ei teadnudki, et Belials ka sedaviisi oskab kirjutada. Ja veel väga hästi kirjutada. Sootuks teistsugusena tundus, kui muud sõnutegevad jubinad.
Räägib teismelistest poistest, lapsepõlvehirmudest ja parima sõbra tapmissoovist. Kuid kuhu Belials tegelikult oma tegelastega sammub, lugeja muidugi ei tea. Ja hea on, seda huvitavam on tekst.

Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Belialsi esinduslikku loomingusse täiesti sobilik laast. Ehk siis teisisõnu -- korralik fantasymaailma poeesia, kus mõõkade asemel kehtivad pillid ja võitluse asemel meloodiad.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Nõrk neli, aga siiski neli.
Minu jaoks ehk liig lüüriline. Samaaegselt aga meenutab üht hiljuti esikümnes olnud koduvideode õudusthrillerit, vähemalt puändi poolest. Ja kui miski juba miskit meenutab, pole tegemist enam üllatava puändi, vaid loomutruu lõpuga. Ja seda ju lugeja lühijutu puhul näha ei taha...
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Üks paremaid Belialsi lühijutte!
Nukker väike poiss ja karm saatus, siit ka paljukiidetud "armas" fiiling.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ladusas stiilis kirja pandud meeleolukas jutt Poola matusetraditsioonidest ja perekonnaelust. Sisuliselt jätab Grpowski lugejaga hüvasti, annab teatepulga oma õpilasele ning jätab lugejani moraali, mis nagu pahatihti Hargla puhul ikka, ümber pealkirja keerleb. Kuigi ulmeline sisu praktiliselt puudub, on vaid nimede mainimine, ei jätnud lugu sugugi kehvemat muljet kui muu Grpowski sarja üllitised. Moraal siin oli, ja mitte sugugi halb, annab kogunisti mõtlemisainet.

Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Paistab, et loo alusmaterjaliks või inspiratsiooniallikaks jällegi inglise vanameister. Tsiteeritakse ju kuningas Leari, lisatakse natuke moraalitsemist (:"ükski armastus ei õigusta elustamist"), antakse mõtlev kriminoloog Grpowski (või peaks ütlema vastupidi? Antakse rumalad kõrvaltegelased) ja puänt, mis sarjale uue hoo sisse annab.
Õnneks sel korral Hargla moraalitsemise kahtlast teed pidi niivõrd ei läinud. Olles loonud teksti, mida juhib rumal peategelane (sel korral mitte Pan, vaid McMoran) ei saagi ühtki lugejat rahuldavat kuldset tõetera välja hauduma panna. Lisaks võib öelda, et "Eeben" kui sarja neljas lugu, alles kogumikule Põnevusromaani tiitli andiski.

Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Tegemist on jutuga, mis meenub vaid meenutades. Et on üks jutt kusagil kogumikus, mis räägib ühest maailmast. Ei olnud huvitav see maailm ja kui kogu loo sisu enam huvitav ei ole, siis miks peaks kõrgelt hindama?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kuigi enamik tekste viielatti ei ületa, jääb lõpuks ikkagi mulje nagu oleks üks tõsiseltvõetav Juubelikogumik läbi loetud.

Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kosmoseooperi teeb see heaks, et lugeja on valmis ühe hoobiga kaanest kaaneni silmi vedama ja lõpuks õhkama: "oi kui tore, nüüd ootan järge."
Ja kui põhirõhk on sündmustikul, siis on see ju loogiline, et enam kõigile ei meeldi. Mullegi mitte. Kui piisavalt paeluv ei ole, siis miks üldse end piinata ja lõpuni lugeda?br>Oleks ju tore, kui mingi mõte või huvitav idee sisse toodaks. See, et kuskil tundmatus Universumis on mingid Uued Tundmatud kosmoseapararaadid ei tohiks veel kõik olla. Sellest lihtsalt ei piisa.
Ehk siis: sisu rohkem, möla vähem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Lõpuks oli selle ajakeeramisega kogu puänt ära nämmutatud, paralleelmaailmad jätsid külmaks, ainus, millega autor oskas alguses huvitavalt ringi käia, oli Margiti-Margoti nimi. Niisamuti jäi tegelaste usutavusest puudu.
Aga kui lugeda soojenduseks "Saamatud", mõjub "Mäng" lausa mängulise kergusega, mida lausa lust lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Pigemini oleks võidud luua üks tavaline novell, mis räägib politseinolgi eluolust ja mõttemaailmast, kui mõnest tsivilisatsioonidevahelisest spioonitüdrukust, kellel abimeheks virtuaalsed kuubikud ja jalgadega kivilahmakas. Ega siis ulmelised vidinad ja taustainformatsioon veel ulmet tee! Ja popiks ja noortepäraseks nüüd autor vaevalt sihukeste võtete läbi saab. Kirjutada tuleb ikka seda, mis kõige paremini välja tuleb ja mis meeldivaks ajaveetmisvormiks kujuneks. "Saamatud" on ulmekogumikus otseses mõttes saamatu. Kahju küll.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Taaskord on autor üritanud üht suurmeistrit järgida ja kirjutada aegumatu SF tondijutt. Tuleb välja aga, et tekst on täis ebaloogilisusi ja konarlikke mõttemõlgutusi, mis ainult segavad lugemist. Ühesõnaga, "Kaunis kannibaalia" lugemusele kasuks ei tule.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Mõjud Bradbury`lt on tõepoolest märgatavad, autor alustab ja lõpetab sarnaselt, püüdlikult poeetiliselt. Jutu Sisulgi pole suuri erinevusi sügismeistri loominguga, küll aga julgus kirjutada taolist süzheed ja ebalooglisuste rida `90ndatele lähenedes, väärib ilmselt heakskiitu. Ja halb lugemisvara ta ju ei ole...
...kuid poleks Bradbury`t, poleks ka seda üllitist.
Teksti loeti eesti keeles