Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· J. K. Rowling ·

Harry Potter and the Philosopher`s Stone

(romaan aastast 1997)

eesti keeles: «Harry Potter ja Tarkade Kivi»
Tallinn «Varrak» 2000

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
22
12
4
0
0
Keskmine hinne
4.474
Arvustused (38)
Arvi Nikkarev

Noor britt Joanne Rowling tegi mõned aastad tagasi pika rongisõidu ajal üksikasjaliku plaani avaldada terve sari teismelistele mõeldud fantasy-romaane. Tegevus toimuks kinnises nõiakoolis ja peategelasteks oleksid 11-13 aastased õpilased. Sari sai kohe väga populaarseks nii siin kui ka sealpool Lompi. Tõsi küll, nii mõneski USA osariigis on Harry Potteri raamatud keelustatud. Nimelt ei mõisteta teostes nõidust sugugi hukka, kuigi peaks, sest nõiausk on ju ristiusu suurim vaenlane! Harry Potteri sarja menu saladus on lihtne: hoogne tegevus ja teismeliste elus ettetulevate probleemide ning olukordade käsitlemine. Kogenud fantasy-fänn sealt uusi ideid ei leia, aga paar meeldivalt veedetud õhtupoolikut on ka midagi väärt. Soome keeles on ilmunud vist neli Harry Potteri romaani, vaadeldav on esimene. Kuna raamat on miljoneid teismelisi meelitanud ulmekirjanduse juurde, siis hindeks 5.

Selle köite alguses selgub, et Harry Potter on orb, kelle vanemad olid head võlurid, kes hukkusid ühe kurja võluri käe läbi. Imekombel pääseb väikelaps Harry. Poisike paigutatakse tädi perekonda, mille liikmed on ebatavaliselt igavad ja vastikud inimesed. Raamatu esimesed poolsada lehekülge kujutavadki Harry kannatusterohket ja haledat elu selles peres. Keskmiselt igav kohustuslik osa. Möödus kümme aastat ja siis läheb Harry tädi ja onu vastuseisust hoolimata nõidade kooli ja raamat saab hoo sisse. See on internaatkooli tüüpi asutus, kust õppeaasta jooksul käiakse kaks korda kodus (jõuluvaheaeg ja suvevaheaeg). Teades Harry tausta, on ütlematagi selge, et jõuluvaheaja veedab Harry koolis. Nagu kõik poisid, leiab Harry endale sõpru (Ron ja metsnik või jääger Hagrid) ning vaenlasi (Draco Malfoy), mõned õpetajad on head (McGarmiva, kes on VÄGA range aga õiglane), mõned halvad (Kalkaros). Nagu juba pealkirjast selgub, on selles köites tähtis roll tarkade kivil.
Teksti loeti soome keeles
Raul

Mulle meeldis. Hea lahe lugemine oli ja väga ladus pealekauba. Ilmselt loen varsti veel ja soovitan teistelegi. Ei tasu lasta ennast petta kui "teismelistele mõeldud raamatust".
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Minule ka meeldis. Kuigi mitte ei saa aru, miks seda raamatukest mujal maailmas nii superheaks peetakse. Huumor on hea, ideed päris värsked - öökullipost! - ja stiil meenutab tõesti ühtepidi Roald Dahli ja teistpidi P.L. Traversit ( ma ei lugenud kaaneümbrist enne, kui raamat oli läbi, nii et targemate pealt mahakirjutamisega seekord tegu ei ole) ja üldse on selline mõnus lasteraamat. Milleks teismelised - arvatavasti sobib ka normaalsetele (loe arenenud) kaheksa-aastastele väga hästi. Muide kellegi eestlase - nime kahjuks ei mäleta, häbi mulle - kunagine lugu soonõid August Sarvepillist (avaldati minu mäletamist mööda "Piobneeris", või oli siis juba "Põhjanael"?) oli peaaegu sama hea, kuigi mõnevõrra ugrimugrisem.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Ee.. mulle ka meeldis. Samas, võimalik et tegemist on nostalgiast tulenevate mälumoonutustega kuid minu lapsepõlve top kymnesse see teos siiski ei satuks. Vähe sellest et Lindgren, isegi Aino Perviku "Arabella" oli vähemasti mälu järgi parem. Niiet viite käsi panema ei tõuse.

Loodetavasti on selle Potter sarja haipimisel vähemasti see kõrvaleffekt, et laseb lapsukestel meie juurde tulla..
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Ostsin oma lugupeetud järelkasvule sünnipäevaks nimetet teose ja selle järje. Efekt oli suht hea: poisiuss, kellel muidu peab kaikaga järel käima, et ta miskit loeks, sai esimese ööga (sic!) raamatu läbi. Järg on millegipärast venima jäänd (ehk on asi selles, et rõõmus issi lapsukesele tubli töö eest arvuti koju vedas ;)) ). Nojah, mis pattu salata, lugesin raamatu isegi läbi ja krt, minul läks tuntavalt kauem aega. IMHO elab lugupeet pr kirjanik piiratud inimest ekeskel, kellest selles raamatus kirjutabki. Ei saa ma öelda, et mul kummagi maailma vastu (ei mugude ega võlurite) erilist sümpaatiat oleks tekkind. Peale selle kumas pea igalt leheküljelt läbi Terry Pratchett.Hää kyll, mis ma ikka kurdan, pidi ju tegu olema lasteraamtuga ja selleks on ta ju kena kyll. Neli.P.S minu meelest Pioneeris ilmunud "Sarvepilli loo" autor oli Oskar Tanner, aga m võin asjaga väga puusse panna, mis teha, skleroos ;)
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

Lugu oli hea.Meeldis väga.Alguses enne lugema hakkamist arvasin ma et raamat on üle reklaamitudja ei vasta mu ootustele.Aga (Vau) kuidas ma eksisin!!!!!!!He lugu noortele! (Mida ma olen 15a.)Arvan et täiskasvanutele see võib isegi meeldida.Ainuke miinus raamatus oli slytherni majamaha tegemine.Ma saan aru et iga maja arvas et on teistest parem. Ja ega Potteri maja palju parem ei olnud.Kaks tegelast tundusid sümpaatsed.Väga suur, aga heasüdamlik Hagrid. Keskahjuks koolist välja visati.(Mida ma loodanet ta tagasi saab) ja professor Dumbledore.Kes oli õiglane ja tark.Raamatut soovitan kõigile.Ained olid koolis huvitavad.Öökulli post originaalne.Kaardid mida koguti toredad (Pildil olev isik sai liikuda) jne.Väga hea ajaviide
Teksti loeti eesti keeles
Katjusha

Pead ma küll ei annaks, aga millegipärast olen üsna kindel, et oleks ma 20 aastat noorem oleks see üks mu lemmikraamatutest. Ja veaksin vanemad poodi ja hakkaksin selle raamatu ees nutma ja jalgu trampima. Millegipärast ma ei mäletagi lapsepõlvest võlurilugusid, olid küll igat tõugu seiklusjutud maalt ja merelt ning muidu lustakad jutud laste tegemistest, pluss veel vaprate nõukogude pioneeride üllad teod, aga tõsised võluda oskavad võlurid olid nagu puudu.
Teksti loeti eesti keeles
Rauli Rajande

Ostsin siis ka selle kogu maailmas laineid löönud teose, et vaadata mis tas siis nii erilist on - ja ei olnudki. Oli täpselt selline raamat nagu ma juba enne arvasin olevat - selge süzeega, rohke butafooriaga raamat, millest mingit sügavamat ideed peale ühtlaselt läbikumavate üldinimlike polegi mõtet otsida. Häbiasi oleks kui ta saaks mulle enim meeldinutega võrdse hinde, samas pole kirjanik üle pingutanud, ega proovinud kirjutada midagi sellist millest tema mõistus üle ei käiks - oma eesmärgi kirjutada loetav raamat on ta igal juhul täitnud. Seega jääb hindeks neli.

Igati hea teos lapsevanematele, kes tahaksid avardada oma laste silmaringi ja juhtida neid ulmekirjanduse mõtlema panevaid ideid sisaldava maailma juurde. Ise võib muidugi kah lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Umbes 70. lehekülje juures olin kindel, et ka "Ashinari kroonikad" võiks vabalt Briti Raamatuauhinna Lastekirjanduse preemia ning Smartise auhinna võita. Eks ta ole umbes samamoodi sirgjooneline, alguses konarlik ja pärast ladusam. Siiski HP on originaalsem, kuid näiteks "Kääbikule" või Astrid Lindgreni raamatutele jääb kõvasti alla. Eks see alla või peale jäämine tuleneb muidugi ka sellest, kes mida esimesena ja millal loeb, kas "Harry Pottereid", "Võlur Ozi" või "Röövlitütar Ronjat". Kuid taolist nõmedust nagu lendluuapall nendes teistes siiski ei olnud. Muidu siuke südamlik lugu, "neli".
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Ja taas saab ühe suurepärase hinde üks suurepärane raamat! Muinasjutu ja ulmearmastaja Eilish kiindus sellesse raamatusse veel enne, kui see Eestis ilmus - kaanepilt oli nii ahvatlev, et ta pikemalt mõtlemata otsustas, et kui see kord ka meil ilmub, ostab ta selle ära. Ja see oli väga õige otsus, sest just sellisesse müstilisse maailma pageb ta kõige meelsamini. Rowlingu fenomen on taas ühe lugeja õnnelikuks teinud!!!
Teksti loeti eesti keeles
Misfit Creep

Põhimõtteliselt sama tekst mis ellmisel. Neli aga sellepärast, et olen parematki lugenud. Iseenesest aga kõvasti üle keskmise raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

ei ole kahtlustki, et sari on üle reklaamitud - midagi "maailma alustugesid raputavat" välja ei lugenud, üsna palju oli klisheesid, aga... samas - hää ja ladusalt loetav raamat, milles nii õpetusterakesi kui ka kohati päris mõnusat huumorit (mingitel hetkedel tekkis isegi õrn paralleel terry pratchettiga...). raamat küll eeskätt noortele ja noortest, kuid ka vanainimesele üsna kosutav. parafraseerides andrus kivirähki arvustust mingis ajalehes (kuigi tundus, et tema küll potterit lugenud ei olnud - paralleelid j.r.r.tolkieniga!) - jumal õnnistagu koduperenaisi, kellel on piisavalt aega raamatuid kirjutada ja see ei tee üldse paha, kui tal on seejuures ka hää fantaasia, hää huumorimeel ja hää kirjutamisoskus!
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Tunnistan, et üsna raske on ainult tekstile endale, mitte saatvale azhiotaazhile keskenduda. Kui see siiski õnnestub, siis erilist naudingut ka ei saa. Tegu on üheselt lastekirjandusega, mille BAASikuuluvus osalt ka hinnet madaldab. Aga kui ta siin on, siis ei saa ka ainult lastekirjanduse kaanonitest lähtuda, eks? Lastele, kusjuures, kindlasti meeldib.

Mis meeldis, oli romaani esimene ja viimane kolmandik. Alguses mängis autor oma kaardid kontseptsioonid üsna osavalt välja. Ka sotsiaalne pila (Briti) ühiskonna tarbimismaaniast ja klassistruktuurist oli mõnusalt välja peetud. Keskel saabus aga jahmerdamine ja jant. Võiksin siinkohal nimetada kümmetkonda nooruses loetud raamatut, kus seikluslik osa oli põnevam, usutavam, dramaatilisem. Meelde tulid (halvemad) pioneerifilmid... Lõpus aga selgus, et oli küll tädi Rowlingul veel mõned trumbid varuks.

Meetodilt oli aga nende väljamängimine lugeja petmine. Kõik olulised võtmed seletati lahti - kohe ja pealetükkivalt Harry Potteri vaatenurgast - aga et veel mingi muu lahendusvariant võimalik oleks, sellele üldse ei viidatud. Autor teadis, aga hoidis enda teada. Ja siis, kui midagi muud enam üle jäänud, lasti kurikaelal endal seletusi anda, milline teguviis oli täiesti motiveerimata. Siiski see lõpuosa pakkus üllatuse, mis lubab hindele plussi taha kirjutada.

Ilmselgelt oli raamat kirjutatud Hollywoodi lastekomöödiaid silmas pidades; täpselt samasugused mallid ja ülesehitus. See oli üsna tülgastav. Lendluudpallist ei saanud ma ka aru, kas tegu oli tõsiselt võetud asjaga või pilaga briti erakoolides nii fetisheeritud kriketimängu aadressil. Üldiselt see sportmängu süzheeliin nagu väga peale ei läinud. Tegelaskujud, nagu arvata võis, olid lihtsustatud ka karikeeritud; Hagrid siiski õnnestus autoril sümpaatseks kirjutada. Pedagoogika koha pealt aga... kas ei paku see raamat nõrgematele lastele mitte liigpalju võltslohutusi?

Hinne märgib köitvusastet, millega romaan mind enda küljes hoidis.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Esimese romaani kohta koduperenaiselt üllatavalt hea. Nagu juba öeldud - lihtsalt hea ajaviide, ei enamat. Kohati muutus asi sellepärast igavaks, et lihtsalt olin tegevustikuga oma peas paar lehekülge ees - niivõrd etteennustatav oli nende tegelaste tegutsemine.
Tundub, et Rowling on suure osa oma teose süþeest ja võluesemetest teistelt autoritelt "laenanud". Isegi minu suhteliselt väikese lugemuse juures oli tuttavate kohtade "avastamisrõõmu" suhteliselt palju. Kaks kohta, kust autor on eriti palju üle võtnud on: Kettamaailm ja Enderi mäng.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

"Veni, Vidi, Vici": ütles kord Julius Caesar. Sama saatis ka Rowling korda. Ta lihtsalt istus kohvitassi taga ja kirjutas... 10 aastaga kogus suurel hulgal materjale. Nüüd vaikselt puhkab loorbveritel. Rowling tegutses kui rooma keiser, töötas kui ameerika karjasepoiss, kuid mõtleb kui inglane.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Lastekirjandus või mitte, aga see konkreetne ood Harry Potteri vahvusele ja muudele õilsatele omadustele ei meeldinud. Ja olen täiesti kindel ka selles, et see ei oleks meeldinud isegi mitte siis, kui ma oleks olnud noorem. Tegelased olid loo nautimise jaoks liiga üheplaanilised ja lamedad - nende käitumist prognoosida oli enamasti lihtsam, kui homset ilma ennustada. Otse loomulikult ei ole ta mitte kõige hullem kraam, mida lugeda, paaril korral suutis Rowling siiski üllatada, ja selle eest tuleb olla vaid tänulik. Lisaks pean tunnistama, et olles lugenud teksti nii inglise kui ka eesti keeles, leidsin, et need, kes vaid eestikeelsega lepivad, kannatavad rängalt. Ingliskeelne Rowling on kohe märkimisväärselt parem!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Lily Tamm

Jõekaldaga on mul suht sama saatus, kuid kuna lugemisest on tükk aega möödas siis panen nelja.Olen ka paremaid lugenud...
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Minuga oli nõnda, et nägin kõigepealt filmi, siis lugesin raamatut. Film oli vaadatav, raamat aga suisa meeldis.

Võiks nüüd ju siinkohal pikalt ja laialt sisu seletama hakata, kuid pole põhjust. Kes on lugenud, see teab niigi ... kes aga lugenud pole, see kirub ikka lugemata edasi.

Meeldis loo lahe olek, see mille puudumine enamuse kohalikku kirjandust nii tüütuks teeb ... teisisõnu puudus raamatust see umbne vaim, mis lehvib enamuse eesti kirjanduse (sh. ka lastekirjanduse) kohal. Tegelased on sümpaatsed ning autoril on rohkelt fantaasiat jagunud ka maailma jaoks. Romaan on kindlasti ehtne žanrifantasy, mitte mingi moodne muinasjutt.

Meeldis ning loen romaani ka tulevikus, kohe kindlasti loen!

Ilmselt tuleks siin rääkida ka Harry Potteriga seotud foonist. Jah, ka minul hakkas see mõõdutundetu promokampaania vastu, aga sellest ei muutunud see raamat ei paremaks, ei halvemaks. Kui J. K. Rowling kuulsaks sai, siis ilmus välja üks Ameerika naisautor, kes süüdistas Rowlingut plagiaadis. Seni on Rowling kõik kohtuprotsessid võitnud. Ka siinmail on otsitud Harry Potteri juuri maakeelde tõlgitud ulmest. Jõudu tööle! Lugege rohkem erinevaid raamatuid, siis saate aru, et plagiaat pole nii lihtne, kui teile tundub. Sealjuures näib mulle endale, et J. K. Rowlingu lugemus ulme alal on suhteliselt olematu.

Eraldi tahaks rääkida sellest, mis kõikvõimalikke kohalikke «analüütikuid» häirib. Ehk siis lastekirjanduse ja ulme vahekorrast. Jah, romaan on kirjutatud lastele (jätan vanusepiiride määramise kõikvõimalike tädide/onude hooleks), aga keegi võiks mulle ära seletada, et miks ei võiks ulmekirjandus laiemalt ja fantasy kitsamalt sisaldada endas ka lasteraamatuid. Lastekirjandus ei eksisteeri ju mingis omaette maailmas. Tõsi, lastekirjanduses on teatavad piirangud (vähemasti oleks nomraalne, kui need seal oleks), aga need paar piirangut ei muuda ju lasteulmet mingiks vaimseks värdjaks, mida iga «kõva mees» peaks tormama ummisjalu tümitama?
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Tunnistan, et seda raamatut on suisa võimatu hinnata objektiivselt, laskmata end mõjutada sinna ümber kedratud süüdimatust haibist. Teisalt olen hoidunud avaldamast arvamust mõtlematult ja põhjalikult sõnu kaalumata. Olen 2 osa noore Potteri seiklustest läbi lugenud, ühe kiiresti, omaette, teise mõne nädala jooksul lastele ette lugedes. Selleks viimaseks teos kõlbab. Kõlbas tegelikult ka kiiresti lugemiseks ja sellest see hinne "3" - tugev keskmine, lugemisele kulutatud aega mahavisatuks ei loe. Kõik muu aga on Golikov eelpool ära öelnud - tegemist on sihukese värvilise natuke debiilse barbie-maailmaga, mida on lihtne tarbida - ja nimetet tõdemusest ilmselt tulebki otsida teose meeletu populaarsuse juuri.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Polnudki nii paha, kartsin ausalt öeldes hullemat. Täitsa loetav kraam, natuke lapsik küll, aga kuuldavasti pidi see järgmistes osades paranema. Kiirelt loetav, veel kiiremini unustatav. Millestki nii tobedast kui lendluudpall pole ma varem kuulnud, mulle jäi selle mängu mõte täiesti arusaamatuks, ja kahtlustan , et see poleks mingi eriti populaarne ja kõigile arusaadav mäng, nagu jalgpall näiteks.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Potteri esimene seiklus, mida algul ei kavatsenud üldse lugeda just selle suure haibi tõttu, kuid lõpuks otsustasin siiski käsile võtta mingitel mälestustest kadunud põhjustel ja haaras see mind siis, kui ka nüüd, aastaid hiljem (2007) ning pani alguse suhteliselt tahtmatule (kuid täitsa meeldiva) Potteri-fänluse.

Esimest osa lugedes oli tegelikult tunne nagu Rowling kirjutaks mingit peent paroodiat. Alles järgmiste osade kallale asudes, kus Rowling surmtõsiselt oma maailma edasi raius, hakkas nagu ilmnema, et tal on tegelikult midagi suuremat ja kenamat plaanis kui vaid paroodia. :)
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Johannes Koit

Ma poleks eales uskunud, et ma neid sõnu ütlen, kuid täitsa hea oli. Meeletu haip, mis selle Potteri ümber koondunud oli, sundis mind sellest raamatust kaua kaarega ringi käima, kuid lõpuks otsustasin asjale siiski võimaluse anda. Ei kahetse, ladusalt loetav ja lihtne, täiesti sobilik ajaviitekirjandus nii vanale kui noorele. Aga midagi jäi nagu puudu. Uudsus vist, kõik oli enne juba nähtud ja kuuldud ja loetud, ei midagi üllatavat. Sellepärast ka neli.
Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Saar
1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Märt Saar

Diplomaatiline puutumatus on minu esmakokkupuuteks Sheckleyga. Kuna tema muid teosed lugenud ei ole, ja 50ndate ulmekonteksti ei tunne, siis võrdlejat minust pole. Meeldis ladus jutustamisoskus ja loogikapõhine lähenemine, aga ka lahendamine ja lahenemine, mis ulme puhul mu meelest üsna tavatu on.
Teksti loeti inglise keeles
Märt Saar

See ei ole ulme, vaid mehe ja naise perekonnakssaamise lugu. Ilmselt peegeldab see ka Orlau inimeseksolemise teekonda. Pildina kõlbab ja värskendab, on isegi armas. Aga jutuna on ilma saba ja jalgadeta. Sellest ka kolm.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Üle pika aja lugesin jälle ulmekirjandust ja Zelazny ei vedanud alt. Tunnen, et olen tagasi paljukiidetul Teel. Aga olen ma ainuke, kellele tundub, et Zelazny on prohvetlikult osanud nii MacBookidest kui iPhonidest kuulutada?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Lugu algas Harglale väga tüüpiliselt: suur hulk taustainfot antakse võimalikult otseselt ja kiirelt, võttes lugejalt avastamisrõõmu. Seevastu on jutu ülesehitus mugav ja lihtne, sellest tulenevalt ka kergesti jälgitav.
Autor suutis puändiga üllatada ja anda loole uue plaani. Siiski oleks oodanud ka kõrvaltegelastelt rohkem sügavust. Ise pean dialoogi pingestatusest tähtsamaks tõepärasust.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Algus oli üsnagi paljutõotav: sõjaaegses olukorras ilmub külla üsnagi räsitud rüütel. Tundub nagu peategelane... Küla on täbaras olukorras, mispeale rüütel võtab mehed enese juhtimise alla ja hakkab röövlijõukudele vastu. Palju lahinguid ja palju verd. Aga rüütel polegi peategelane, selleks on hoopiski mingi omapärane sõna, mis kordub igal leheküljel ja millest mõtleb iga tegelane: vabadus. See häiris.
Teine osa juba räägib verest. Enam ei ole nii palju vabadust, see on rohkem tagaplaanil. Veri ja kättemaks. Ainus huvitav detail on õiglased. Kuid needki ammendavad end nugade ja mustade kottidega.
On veel osasid, uusi tegelasi ja käitumisviise. Keegi pole hea, keegi ei ole täiuslik, kuigi eesmärgid on enamikul üllad ja head. Tekst on hoogne, läbimõeldud, aga etteaimatav. Loeks nagu dekoreeritud ajalooõpikut.
Oma vigadega meeldis Baiita siiski rohkem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Mingi psühholoogiline ulmeelement selles ju oli, aga - et lugu elama hakkaks, seda küll ei juhtunud. Karakter oli igav, mingit tegevustikku ei olnud, idee oli lame ja lõpp ettearvatav. Ainus mis üllatas, oli jutu valik kogumikku. Miks just see?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Niivõrd kõrge hinne on tingitud vaid jutu huvitava esimese poole eest, kus anti lugejale võimalus loos rännata. Aga see, kus Grpowski oma lahendkäike hakkas avalikustama, kippus asi nüriks. Milleks seletada terve lehekülg ühte-sama mõtet, kui seda saaks teha kahe-kolme konkreetse lausega? Ei maksa lugejat alahinnata, ta oskab ka mõelda!
Ulmet selles loos ei olnud, kirjanik vist väsis fantaseerimast, kasutades vahest vaid müstilisi nimetusi, mis ausalt-öeldes: ilma tugeva tagapõhjata auditooriumi külmaks jätavad.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ootasin küll mitu nädalat, et mõista, mida "Veneetsia Peeglites" nõnda kõrgelt hinnatakse, aga tolku sellest polnud. Ikka tundub kõige nõrgema Grpowski jutuna. Nagu oleks kirjutatud vaid kogumiku avaldamise pärast. Sama kehtib ka ankrujutu "Mees, kes ei joonud viskit" puhul. Mingit erilist ideed või mõtet välja ei lugenud, ulmelist elementi jäi väheseks, Grpowski mõjus rohkem algelise kriminalistina, kes lihtlabastes lühijuttudes ringi rändab ja üritab jätta elutarka muljet, avaldades oma teadmised vaid loo lõpuridades, kus rohkem mängib rolli saatus kui eksortsisti hallid ajurakud ja vilunud oskused.
Kahju.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ma ei tea nüüd.
Minule tundus, et see lugu oli ainuüksi avaldamise pärast kirjutatud. Kuidagi väga pingutanud, liialt skemaatiline, ei jätnud muljet nagu tekst oleks elanud tervikuna. Selles mõttes siis muust Hargla loomingust tsipa erinev. Kuigi jah, mõned killud olid kogunisti nõnda head, et lõigust sai paar korda veel üle käidud.
Sisust on tunduvalt kergem aru saada, kui mõista, millised paralleelkujud on tegelikult Vana väljaku isikutel. Ajaloo tundmine ka kahjuks ei tule... Mitte et mul nüüd seda oleks, siit ka siis kolm.

Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ise taevani ei kiida, ei kavatsegi.

Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.

Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Näha on, et autor ka Piiblit lugenud. Jünger vaidleb õpetajaga, käänatakse sõnu ja tegusid, kohati mõni väärtõlgendus, aga ikkagi -- huvitavalt Kristuse õpetusele (sõnadele/tegudele) lähenemine. Kui autoriks oleks Hargla, jätaks lugu kahtlemata ristiusule negatiivse varjundi ja autori selgesõnalise opositsiooni, kuid kui tegemist on Belialsiga... ei tea. Ja parem ongi, lugejal rohkem vabadust.
Häiris aga loo lõpp, otseses mõttes sai haaravast dialoogist mõõga-ja-mantli laast. Et jäi nagu küsimus rippuma: "Milleks nüüd siis selline pööre?"

Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kui nüüd aus olla, siis ma ei teadnudki, et Belials ka sedaviisi oskab kirjutada. Ja veel väga hästi kirjutada. Sootuks teistsugusena tundus, kui muud sõnutegevad jubinad.
Räägib teismelistest poistest, lapsepõlvehirmudest ja parima sõbra tapmissoovist. Kuid kuhu Belials tegelikult oma tegelastega sammub, lugeja muidugi ei tea. Ja hea on, seda huvitavam on tekst.

Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Belialsi esinduslikku loomingusse täiesti sobilik laast. Ehk siis teisisõnu -- korralik fantasymaailma poeesia, kus mõõkade asemel kehtivad pillid ja võitluse asemel meloodiad.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Nõrk neli, aga siiski neli.
Minu jaoks ehk liig lüüriline. Samaaegselt aga meenutab üht hiljuti esikümnes olnud koduvideode õudusthrillerit, vähemalt puändi poolest. Ja kui miski juba miskit meenutab, pole tegemist enam üllatava puändi, vaid loomutruu lõpuga. Ja seda ju lugeja lühijutu puhul näha ei taha...
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Üks paremaid Belialsi lühijutte!
Nukker väike poiss ja karm saatus, siit ka paljukiidetud "armas" fiiling.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ladusas stiilis kirja pandud meeleolukas jutt Poola matusetraditsioonidest ja perekonnaelust. Sisuliselt jätab Grpowski lugejaga hüvasti, annab teatepulga oma õpilasele ning jätab lugejani moraali, mis nagu pahatihti Hargla puhul ikka, ümber pealkirja keerleb. Kuigi ulmeline sisu praktiliselt puudub, on vaid nimede mainimine, ei jätnud lugu sugugi kehvemat muljet kui muu Grpowski sarja üllitised. Moraal siin oli, ja mitte sugugi halb, annab kogunisti mõtlemisainet.

Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Paistab, et loo alusmaterjaliks või inspiratsiooniallikaks jällegi inglise vanameister. Tsiteeritakse ju kuningas Leari, lisatakse natuke moraalitsemist (:"ükski armastus ei õigusta elustamist"), antakse mõtlev kriminoloog Grpowski (või peaks ütlema vastupidi? Antakse rumalad kõrvaltegelased) ja puänt, mis sarjale uue hoo sisse annab.
Õnneks sel korral Hargla moraalitsemise kahtlast teed pidi niivõrd ei läinud. Olles loonud teksti, mida juhib rumal peategelane (sel korral mitte Pan, vaid McMoran) ei saagi ühtki lugejat rahuldavat kuldset tõetera välja hauduma panna. Lisaks võib öelda, et "Eeben" kui sarja neljas lugu, alles kogumikule Põnevusromaani tiitli andiski.

Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Tegemist on jutuga, mis meenub vaid meenutades. Et on üks jutt kusagil kogumikus, mis räägib ühest maailmast. Ei olnud huvitav see maailm ja kui kogu loo sisu enam huvitav ei ole, siis miks peaks kõrgelt hindama?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kuigi enamik tekste viielatti ei ületa, jääb lõpuks ikkagi mulje nagu oleks üks tõsiseltvõetav Juubelikogumik läbi loetud.

Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kosmoseooperi teeb see heaks, et lugeja on valmis ühe hoobiga kaanest kaaneni silmi vedama ja lõpuks õhkama: "oi kui tore, nüüd ootan järge."
Ja kui põhirõhk on sündmustikul, siis on see ju loogiline, et enam kõigile ei meeldi. Mullegi mitte. Kui piisavalt paeluv ei ole, siis miks üldse end piinata ja lõpuni lugeda?br>Oleks ju tore, kui mingi mõte või huvitav idee sisse toodaks. See, et kuskil tundmatus Universumis on mingid Uued Tundmatud kosmoseapararaadid ei tohiks veel kõik olla. Sellest lihtsalt ei piisa.
Ehk siis: sisu rohkem, möla vähem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Lõpuks oli selle ajakeeramisega kogu puänt ära nämmutatud, paralleelmaailmad jätsid külmaks, ainus, millega autor oskas alguses huvitavalt ringi käia, oli Margiti-Margoti nimi. Niisamuti jäi tegelaste usutavusest puudu.
Aga kui lugeda soojenduseks "Saamatud", mõjub "Mäng" lausa mängulise kergusega, mida lausa lust lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Pigemini oleks võidud luua üks tavaline novell, mis räägib politseinolgi eluolust ja mõttemaailmast, kui mõnest tsivilisatsioonidevahelisest spioonitüdrukust, kellel abimeheks virtuaalsed kuubikud ja jalgadega kivilahmakas. Ega siis ulmelised vidinad ja taustainformatsioon veel ulmet tee! Ja popiks ja noortepäraseks nüüd autor vaevalt sihukeste võtete läbi saab. Kirjutada tuleb ikka seda, mis kõige paremini välja tuleb ja mis meeldivaks ajaveetmisvormiks kujuneks. "Saamatud" on ulmekogumikus otseses mõttes saamatu. Kahju küll.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Taaskord on autor üritanud üht suurmeistrit järgida ja kirjutada aegumatu SF tondijutt. Tuleb välja aga, et tekst on täis ebaloogilisusi ja konarlikke mõttemõlgutusi, mis ainult segavad lugemist. Ühesõnaga, "Kaunis kannibaalia" lugemusele kasuks ei tule.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Mõjud Bradbury`lt on tõepoolest märgatavad, autor alustab ja lõpetab sarnaselt, püüdlikult poeetiliselt. Jutu Sisulgi pole suuri erinevusi sügismeistri loominguga, küll aga julgus kirjutada taolist süzheed ja ebalooglisuste rida `90ndatele lähenedes, väärib ilmselt heakskiitu. Ja halb lugemisvara ta ju ei ole...
...kuid poleks Bradbury`t, poleks ka seda üllitist.
Teksti loeti eesti keeles