(jutt aastast 1997)
http://www.digar.ee/id/nlib-digar:125113
eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002
Juhan Habicht on kogu aeg rääkinud, et ta püüab endas kirjutamistungi maha suruda ... minu meelest asjata ... Juhan Habicht peaks kirjutama, PEAKS KINDLASTI KIRJUTAMA, sest siis jääks ehk nii mõnegi küündimatu sulesepa looming avaldamata ... kui pizza laual, siis keegi lehmakoogi poole enam ei kiibitse...
Mulle meeldis ja soovitan kindlasti kõigil lugeda! See tekst annab eesti keeles märksa paremini aimu küberpungist, kui need diletantlikud Gibsoni tõlkekäkerdised ... uskuge mind! ... olen lugenud küberpunki mitmes keeles ning see lugu on oma feelingult just selline ehe tükk ... ning samas on ta ka minuarust paroodia!!!
Loost endast nii palju, et Eesti õblukesse küberpunki annab ta päris tõhusa panuse. Ise muidu selle kirjandusliigi suurimate austajate hulka ei kuulu, kuid vahel on päris meeldiv heal tasemel küberlugusid lugeda. Warcraft n_thousand on kaheldamatult üks neist, sestap ka hea hinne.
wcnt kuulub väheste kiiduväärt erandite hulka. Seda tänu sellele, et autor on kirjutanud mitte niivõrd arvutist kui tegelikult ikka inimesest. Minu jaoks on oluline ka see, et tegelike IT terminitega ei ole väga kõvasti puusse pandud. Ei tea kas valdab Habicht ise teemat või konsulteeris asjatundjatega, igatahes ühtegi laustotrustselles osas silma ei hakanud.
Lisame siia juurde veel hea idee ja saamegi kokku jutu mis on kõrgeima hinde igati ära teeninud.
Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...
Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.
Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?
Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.
Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.
Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.
Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.
Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.
