Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· J. R. R. Tolkien ·

The Lord of the Rings: The Fellowship of the Ring

(romaan aastast 1954)

eesti keeles: «Sõrmuste isand. Esimene osa: Sõrmuse vennaskond»
Tallinn «Tiritamm» 1996

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
21
1
2
0
0
Keskmine hinne
4.792
Arvustused (24)
Misfit Creep

Esimene osa (või raamat) "Sõrmuste Isanda" triloogiast. Natuke parem kui "Kaks kantsi" kuid loomulikult on mõlemad täisti viie väärilised. Vennaskonna koostamine. Pika teekonna ränk ja raske algus. Teekond kust nad ei pruugi enam tagasi tulla. Gandalfi kõrge kukkumine Moria kaevandustes. Balini kuningriik jne. Sündmused, sündmused ,seda lugedes juba naljalt igav ei hakka. põnevust jätkub kogu esimese osa lõpuni kus Vennaskonna üks kaaslastest ei suuda enam taltsutada oma iha Sõrmuse järele ja ründab...Lugege ise kui te veel ei ole seda teinud. Mõtteainet jätkub küllaga.
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

Issake kuidas suudab keegi nii põneva maailma välja mõelda?Tegelased on nii nunnud. Mõnes kohas tuli pisar silma.Sündmused on nii tõetruud.(nagu eepos, nagu maailma kroonika)Pole kohe sõnugi.Nii hea raamat!!!!!!!!!!!Lugege kõik.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Tõmbame hinnet alla :)

Minu arust saaks seda raamatut kirjutada ka vähemate sõnadega. Loomulikult on see, mis kirjas, pandud sinna ka äärmiselt mõjukalt... Aga see ei vabanda. Ja ma ei saa ikka veel aru, miks oli vaja "Kääbikus" esinenud nimed ühtäkki maakeelde tõlkida.... Igatahes tõlkija kommentarid olid ebaveenvad, minu arust kannatas sellega raamatu loetavus.

Aga kuigi hinne on neli, ostsin selle raamatu siiski ära, ehk on teinekordki hää lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
mcpat ( naine )

Igatpidi mõnus, ja see pikk keeruline seletamine siin ka omamoodi mõnus, kuigi jätab vähem ruumi fantaasial, samas aga on kõik silme ees nii täiuslik......mm nimed? eks seelle tõkimisisega on nagu on, harjub ära, aga saagi aru kuidas siis õige on...
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Hea raamat, aga umbes 4-5 korda pikem kui tarvis. Kui "Kääbikule" panin õige mitmel põhjusel "5"-e, siis siin on kirjutatud sellele hea järg, millele aga kahjuks on metsikult õhku sisse puhutud. Hinnates kogu triloogiat ühe loona - sest seda ta on - on enamik esimest raamatut väga hea, ja nii ka viimase raamatu viimane kolmandik. Terve teine raamat on suhteliselt mõttetu edasi-tagasi tormamine. Kui "Kääbikut" loen ma väsimatult iga viie aasta tagant, siis Sõrmuste triloogiast ma vaevalt hakkan end teist korda läbi närima (lõpuks on nii palju muud huvitavat lugeda!).

Õieti peaks siia joone alla tõmbama, sest kogemused on näidanud, et iga sisulise kriitika peale saad kaela karja agressiivseid fänne, kellele millegipärast tundub, et teose suuruse mittemõistmise eest tuleks sind kõrvaldada genofondist… Sellegipoolest terendub mul saaga asemel silme ees umbes üheksa kääbiku-taolist raamatut, umbes sama pikad ja sama head. Noh, kui mitte sama head, siis peaaegu. Materjali ju oli. Ilmselt aga poleks siis sellist monumentaalset teost ja autoril sellist kuulsust(?) Keegi väitis, et tekst on nii tihe, et kui paar lehekülge vahele jätta, ei saa enam aru, mis toimub. Õige, aga kui sada vahele jätta, ei juhtu midagi - vihjetest saad teada, et mõned on maha löödud ja nad ikka otsivad. Ausalt öeldes olengi raamatu peale pisut pahane - nii palju loetud, aga ma ei tea õieti midagi maailmast, kus kõik toimus. Ma ei näinud elu, selle asemel nad muudkui kappasid ja hakkisid üksteist. Tagantjärele raamatule mõeldes näengi vaimusilmas vaid mööda porist kõnnumaad paljastatud mõõkadega ratsutavaid peletisi (sinna hulka arvan ka haldjad, päkapikud ja kääbikud)…
Teksti loeti eesti keeles
Diamond

Jah, siin polegi midagi seletada eriti - ikka väga hea ja tugev raamat on! Huvitav on nende raamatute juures see, et neid kõlbab lugeda nii väikestele lastele unejutuna kui ka täiskasvanule ajaviiteks. Tohutult huvitav ja meeldejääv maailm on selles raamatus üles ehitatud. Selline temaatika läheb minu maitsega isiklikult kõige paremini kokku - Tolkieni raamatuid saab hästi võrrelda ka metal muusikaga. Täpsemalt siis power metaliga. On väga palju bände, kes kasutavad Tolkieni teoseid bändi lüürikas inspiratsioonina. Näiteks toon ka välja mõned nii öelda Tolkieni teemalised metalbändid: vahest üks originaalsemaid ja paremaid gruppe on sümfoonilist eepilist power metalit viljelev bänd Rhapsody, mis on pärit Itaaliast. Ära tasub nimetada ka kindlasti bändi Blind Guardian, kelle loo nimed juba, nagu näiteks "The lord of the rings" ütlevad ära, millest bänd laulab. Ja tõesti, kuulates sellist muusikat ja lugedes Tolkieni sa lihtsalt siirdudki sinna iidsesse, müstilisse ja imelisse maailma koos draakonite, võlurite- ja teistega. Vapustav!!!
Teksti loeti eesti keeles
Jaanus Arumaa

Geniaalne ja muidu igati täiuslikkuselähedane teos. Kui võimalik, vältige siiski eestikeelset tõlget - see on üsna kohutav.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Märt Saar

On sadu ja sadu tuhandeid inimesi.. rohkemgi veel... kõvasti rohkem. Kõik nad on kiitnud kord esimest, kord teist, kord kolmandat raamatut. Mina ei hakka kiitma. Tolkiini puhul ei ole vaja otsida vigu teosest, seda on teinud rohkem kui miljonid lugejad. Ei ole vaja ka kirjeldada sündmustikku. On vaja hinnet. Minu hinne ei üllata ilmselt kedagi -- ei tohikski
Teksti loeti eesti keeles
Ermelin Hunt

Täpselt see stiil, mida selline raamat nõuab ja piisav jutustamisoskus (Tolkien on üks parimaid jutuvestjaid, keda lugenud olen), põnevus poeb põue juba esimestel lehekülgedel ega kao ka lõpus kuhugile - torma aga poodi või raamatukokku teise osa järgi, hingematvad kirjeldused, mis panevad esteedi või lüüriku ohkama ja silmanurka ilmunud pisarat salamisi varrukasse pühkima ja tõeline südamlikkus, mis haarab lugeja lingu ega lasegi enam lahti - Tolkieni ei saa lugeda, teda tuleb läbi elada. Ühesõnaga - viiepallisüsteemis oleks hinne 6.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Kuigi siin osas antakse teada, mille pärast nad seda teevad, pole siin suurt midagi erilist. Kari karvasi ja sulelisi jalutab jällegi ringi, kui vaja siis kakelevad, kui vaja poevad põõsa peitu jne... Olgu sellega kuidas on, sihuke juba kord fäntaasi sisu kipub olema. Mind häiris eelkõige see ülepingutatud pateetika, tohutud kiidulaulud, liialt must-valge vorm ja liigne venitamine. Ei teeks paha, kui oleks umbes poole lühem.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Kui Kääbik oli minu arust üks lihtsakoeline laste muinasjutt, siis see raamat jättis mulle märksa parema mulje. Jah, algus kippus natuke venima, kuid see polnud takistavaks faktoriks. Eriti meeldis mulle teose viimane kolmandik. See haldjamets oli nii hästi välja mõeldud ja vormistatud. Ma ei tea mitte ühtegi teist kirjeldust, mis sellele vastaks.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

minu arust on see jutt täiesti viite väärt! see, et ta nii pikk on jätab lugemisrõõmu ju kauemaks! kunagi ammu sain esimese osa sünnipäevaks, kuid varsti muretsesin ka teised osad, sest see lihtsalt oli nii huvitav! esimeses oli rohkem huumorit kui teistes. Bilbo ja puha ju! olen ka esimese osa filmi näinud. oli täitsa hea, kuid raamat on siiski parem!

ei taha hakata mõttetuid suurendusi kasutama nagu "täiega hea", kuid minu arust ta oli selline! tegelikult, eks mõni koht oli küll selline, kus oleks võinud lühemaks jätta, kuid viite on ta siiski väärt!
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Tolkieni triloogia on kolossaalne - tõesti ühe mehe elutöö kõige oma keelte ja ajalooga. Olen sellest siiamaani lummatud ja mul on peaaegu et raske uskuda, et see kõik on kellegi väljamõeldis...
Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Saar
1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Märt Saar

Diplomaatiline puutumatus on minu esmakokkupuuteks Sheckleyga. Kuna tema muid teosed lugenud ei ole, ja 50ndate ulmekonteksti ei tunne, siis võrdlejat minust pole. Meeldis ladus jutustamisoskus ja loogikapõhine lähenemine, aga ka lahendamine ja lahenemine, mis ulme puhul mu meelest üsna tavatu on.
Teksti loeti inglise keeles
Märt Saar

See ei ole ulme, vaid mehe ja naise perekonnakssaamise lugu. Ilmselt peegeldab see ka Orlau inimeseksolemise teekonda. Pildina kõlbab ja värskendab, on isegi armas. Aga jutuna on ilma saba ja jalgadeta. Sellest ka kolm.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Üle pika aja lugesin jälle ulmekirjandust ja Zelazny ei vedanud alt. Tunnen, et olen tagasi paljukiidetul Teel. Aga olen ma ainuke, kellele tundub, et Zelazny on prohvetlikult osanud nii MacBookidest kui iPhonidest kuulutada?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Lugu algas Harglale väga tüüpiliselt: suur hulk taustainfot antakse võimalikult otseselt ja kiirelt, võttes lugejalt avastamisrõõmu. Seevastu on jutu ülesehitus mugav ja lihtne, sellest tulenevalt ka kergesti jälgitav.
Autor suutis puändiga üllatada ja anda loole uue plaani. Siiski oleks oodanud ka kõrvaltegelastelt rohkem sügavust. Ise pean dialoogi pingestatusest tähtsamaks tõepärasust.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Algus oli üsnagi paljutõotav: sõjaaegses olukorras ilmub külla üsnagi räsitud rüütel. Tundub nagu peategelane... Küla on täbaras olukorras, mispeale rüütel võtab mehed enese juhtimise alla ja hakkab röövlijõukudele vastu. Palju lahinguid ja palju verd. Aga rüütel polegi peategelane, selleks on hoopiski mingi omapärane sõna, mis kordub igal leheküljel ja millest mõtleb iga tegelane: vabadus. See häiris.
Teine osa juba räägib verest. Enam ei ole nii palju vabadust, see on rohkem tagaplaanil. Veri ja kättemaks. Ainus huvitav detail on õiglased. Kuid needki ammendavad end nugade ja mustade kottidega.
On veel osasid, uusi tegelasi ja käitumisviise. Keegi pole hea, keegi ei ole täiuslik, kuigi eesmärgid on enamikul üllad ja head. Tekst on hoogne, läbimõeldud, aga etteaimatav. Loeks nagu dekoreeritud ajalooõpikut.
Oma vigadega meeldis Baiita siiski rohkem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Mingi psühholoogiline ulmeelement selles ju oli, aga - et lugu elama hakkaks, seda küll ei juhtunud. Karakter oli igav, mingit tegevustikku ei olnud, idee oli lame ja lõpp ettearvatav. Ainus mis üllatas, oli jutu valik kogumikku. Miks just see?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Niivõrd kõrge hinne on tingitud vaid jutu huvitava esimese poole eest, kus anti lugejale võimalus loos rännata. Aga see, kus Grpowski oma lahendkäike hakkas avalikustama, kippus asi nüriks. Milleks seletada terve lehekülg ühte-sama mõtet, kui seda saaks teha kahe-kolme konkreetse lausega? Ei maksa lugejat alahinnata, ta oskab ka mõelda!
Ulmet selles loos ei olnud, kirjanik vist väsis fantaseerimast, kasutades vahest vaid müstilisi nimetusi, mis ausalt-öeldes: ilma tugeva tagapõhjata auditooriumi külmaks jätavad.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ootasin küll mitu nädalat, et mõista, mida "Veneetsia Peeglites" nõnda kõrgelt hinnatakse, aga tolku sellest polnud. Ikka tundub kõige nõrgema Grpowski jutuna. Nagu oleks kirjutatud vaid kogumiku avaldamise pärast. Sama kehtib ka ankrujutu "Mees, kes ei joonud viskit" puhul. Mingit erilist ideed või mõtet välja ei lugenud, ulmelist elementi jäi väheseks, Grpowski mõjus rohkem algelise kriminalistina, kes lihtlabastes lühijuttudes ringi rändab ja üritab jätta elutarka muljet, avaldades oma teadmised vaid loo lõpuridades, kus rohkem mängib rolli saatus kui eksortsisti hallid ajurakud ja vilunud oskused.
Kahju.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ma ei tea nüüd.
Minule tundus, et see lugu oli ainuüksi avaldamise pärast kirjutatud. Kuidagi väga pingutanud, liialt skemaatiline, ei jätnud muljet nagu tekst oleks elanud tervikuna. Selles mõttes siis muust Hargla loomingust tsipa erinev. Kuigi jah, mõned killud olid kogunisti nõnda head, et lõigust sai paar korda veel üle käidud.
Sisust on tunduvalt kergem aru saada, kui mõista, millised paralleelkujud on tegelikult Vana väljaku isikutel. Ajaloo tundmine ka kahjuks ei tule... Mitte et mul nüüd seda oleks, siit ka siis kolm.

Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ise taevani ei kiida, ei kavatsegi.

Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.

Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Näha on, et autor ka Piiblit lugenud. Jünger vaidleb õpetajaga, käänatakse sõnu ja tegusid, kohati mõni väärtõlgendus, aga ikkagi -- huvitavalt Kristuse õpetusele (sõnadele/tegudele) lähenemine. Kui autoriks oleks Hargla, jätaks lugu kahtlemata ristiusule negatiivse varjundi ja autori selgesõnalise opositsiooni, kuid kui tegemist on Belialsiga... ei tea. Ja parem ongi, lugejal rohkem vabadust.
Häiris aga loo lõpp, otseses mõttes sai haaravast dialoogist mõõga-ja-mantli laast. Et jäi nagu küsimus rippuma: "Milleks nüüd siis selline pööre?"

Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kui nüüd aus olla, siis ma ei teadnudki, et Belials ka sedaviisi oskab kirjutada. Ja veel väga hästi kirjutada. Sootuks teistsugusena tundus, kui muud sõnutegevad jubinad.
Räägib teismelistest poistest, lapsepõlvehirmudest ja parima sõbra tapmissoovist. Kuid kuhu Belials tegelikult oma tegelastega sammub, lugeja muidugi ei tea. Ja hea on, seda huvitavam on tekst.

Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Belialsi esinduslikku loomingusse täiesti sobilik laast. Ehk siis teisisõnu -- korralik fantasymaailma poeesia, kus mõõkade asemel kehtivad pillid ja võitluse asemel meloodiad.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Nõrk neli, aga siiski neli.
Minu jaoks ehk liig lüüriline. Samaaegselt aga meenutab üht hiljuti esikümnes olnud koduvideode õudusthrillerit, vähemalt puändi poolest. Ja kui miski juba miskit meenutab, pole tegemist enam üllatava puändi, vaid loomutruu lõpuga. Ja seda ju lugeja lühijutu puhul näha ei taha...
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Üks paremaid Belialsi lühijutte!
Nukker väike poiss ja karm saatus, siit ka paljukiidetud "armas" fiiling.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ladusas stiilis kirja pandud meeleolukas jutt Poola matusetraditsioonidest ja perekonnaelust. Sisuliselt jätab Grpowski lugejaga hüvasti, annab teatepulga oma õpilasele ning jätab lugejani moraali, mis nagu pahatihti Hargla puhul ikka, ümber pealkirja keerleb. Kuigi ulmeline sisu praktiliselt puudub, on vaid nimede mainimine, ei jätnud lugu sugugi kehvemat muljet kui muu Grpowski sarja üllitised. Moraal siin oli, ja mitte sugugi halb, annab kogunisti mõtlemisainet.

Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Paistab, et loo alusmaterjaliks või inspiratsiooniallikaks jällegi inglise vanameister. Tsiteeritakse ju kuningas Leari, lisatakse natuke moraalitsemist (:"ükski armastus ei õigusta elustamist"), antakse mõtlev kriminoloog Grpowski (või peaks ütlema vastupidi? Antakse rumalad kõrvaltegelased) ja puänt, mis sarjale uue hoo sisse annab.
Õnneks sel korral Hargla moraalitsemise kahtlast teed pidi niivõrd ei läinud. Olles loonud teksti, mida juhib rumal peategelane (sel korral mitte Pan, vaid McMoran) ei saagi ühtki lugejat rahuldavat kuldset tõetera välja hauduma panna. Lisaks võib öelda, et "Eeben" kui sarja neljas lugu, alles kogumikule Põnevusromaani tiitli andiski.

Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Tegemist on jutuga, mis meenub vaid meenutades. Et on üks jutt kusagil kogumikus, mis räägib ühest maailmast. Ei olnud huvitav see maailm ja kui kogu loo sisu enam huvitav ei ole, siis miks peaks kõrgelt hindama?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kuigi enamik tekste viielatti ei ületa, jääb lõpuks ikkagi mulje nagu oleks üks tõsiseltvõetav Juubelikogumik läbi loetud.

Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kosmoseooperi teeb see heaks, et lugeja on valmis ühe hoobiga kaanest kaaneni silmi vedama ja lõpuks õhkama: "oi kui tore, nüüd ootan järge."
Ja kui põhirõhk on sündmustikul, siis on see ju loogiline, et enam kõigile ei meeldi. Mullegi mitte. Kui piisavalt paeluv ei ole, siis miks üldse end piinata ja lõpuni lugeda?br>Oleks ju tore, kui mingi mõte või huvitav idee sisse toodaks. See, et kuskil tundmatus Universumis on mingid Uued Tundmatud kosmoseapararaadid ei tohiks veel kõik olla. Sellest lihtsalt ei piisa.
Ehk siis: sisu rohkem, möla vähem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Lõpuks oli selle ajakeeramisega kogu puänt ära nämmutatud, paralleelmaailmad jätsid külmaks, ainus, millega autor oskas alguses huvitavalt ringi käia, oli Margiti-Margoti nimi. Niisamuti jäi tegelaste usutavusest puudu.
Aga kui lugeda soojenduseks "Saamatud", mõjub "Mäng" lausa mängulise kergusega, mida lausa lust lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Pigemini oleks võidud luua üks tavaline novell, mis räägib politseinolgi eluolust ja mõttemaailmast, kui mõnest tsivilisatsioonidevahelisest spioonitüdrukust, kellel abimeheks virtuaalsed kuubikud ja jalgadega kivilahmakas. Ega siis ulmelised vidinad ja taustainformatsioon veel ulmet tee! Ja popiks ja noortepäraseks nüüd autor vaevalt sihukeste võtete läbi saab. Kirjutada tuleb ikka seda, mis kõige paremini välja tuleb ja mis meeldivaks ajaveetmisvormiks kujuneks. "Saamatud" on ulmekogumikus otseses mõttes saamatu. Kahju küll.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Taaskord on autor üritanud üht suurmeistrit järgida ja kirjutada aegumatu SF tondijutt. Tuleb välja aga, et tekst on täis ebaloogilisusi ja konarlikke mõttemõlgutusi, mis ainult segavad lugemist. Ühesõnaga, "Kaunis kannibaalia" lugemusele kasuks ei tule.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Mõjud Bradbury`lt on tõepoolest märgatavad, autor alustab ja lõpetab sarnaselt, püüdlikult poeetiliselt. Jutu Sisulgi pole suuri erinevusi sügismeistri loominguga, küll aga julgus kirjutada taolist süzheed ja ebalooglisuste rida `90ndatele lähenedes, väärib ilmselt heakskiitu. Ja halb lugemisvara ta ju ei ole...
...kuid poleks Bradbury`t, poleks ka seda üllitist.
Teksti loeti eesti keeles