Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· J. R. R. Tolkien ·

The Silmarillion

(romaan aastast 1977)

eesti keeles: «Silmarillion»
Tallinn «Tiritamm» 1999

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
23
7
5
0
1
Keskmine hinne
4.417
Arvustused (36)
Tundmatu Arvustaja

Raamat, mille kohta on raske midagi ütelda. Seda peab lihtsalt ise lugema. Lihtsalt mõõgakeerutamist ja võlukunsti ootavale lugejale ei soovita. Soovitaksin enne "Kääbiku" ja "Sõrmuste Isanda" läbi lugeda, muidu võib jutt liig abstraktne näida. Kui epiteete jagama hakata, siis võib öelda, et saaga on suurejooneline ja monotoonne, võimas ja masendav ... nagu elu. Teos, mis filosoofiast peamiselt koosnebki. Hoiatan veelkord: lihtsalt meelelahutuse otsijale EI SOOVITA. Hindeks annan viie, sest rohkem anda ei saa.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Ott Sepp

Huvitav raamat. Kirjeldatakse kogu Tolkieni maailma algusaegu ja edasiarengut. Jääb mulje, nagu loeksid mõnda ajaloolist arhiiviteost (ehkki tegelikult päris selline mulje ka ei jää). See on täiesti kindlasti üks parimaid raamatuid üldse!
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan-Joel Välja

Gigantne teos. Absoluutselt igas mõttes. Tolkien särab jälle igatpidi: tema fantaasia on ületamatu, keelekasutus midagi tõeliset head jne. Raamat on suht keeruline nii keelelises mõttes kui ka struktuuri mõttes, seepärast seda algajatele ei soovitaks. Newbied, kes te Tolkieni maailma alles avastamas olete, soovitan soojalt läbi lugeda kõigepealt sellised raamatud nagu The Hobbit ja The Lord Of The Rings, enne kui Silmarillioni kallale asute. Muideks, The Silmarillion eeldab ka väga head inglise keelt. Ei usu, et seda kunagi eesti keelde tõlgitakse. Kokkuvõtlikult võib öelda, et The Silmarillion on parim fantaasiaraamat, mis eales kirjutatud.
Teksti loeti inglise keeles
Jüri Kallas

Ei meeldi mulle see raamat. Selle rämeduse kõrval näivad "Kääbik" ja "Sõrmuste isand" suisa maailmakirjanduse verstapostidena. Kuigi Keskmaa mõistmiseks vajalik sekundaarne materjal. Peaks vist lõpetama, muidu võtavad kivid ning kukuvad pilduma...
Teksti loeti inglise ja vene keeles
Roland Tepp

Raske! - igas mõttes raske raamat (kaalunud küll pole, kuid ei teeks paha) Ühinen täielikult Jürkaga - poole raamatu piiri ületada on pea et inimlikkust proovile panev ülesanne - kes aga kaugemale jõuab... Mina jõudsin ja ei kahetse! Kogu see maailm mõjub kuidagi reaalselt ja käegakatsutavalt, kuid mis seal''s enam pikalt kiita - mees nägi eluaeg vaeva, et maailma luua - usun, et tulemus tasus ennast ikka võimsalt ära Seda raamatut lugedes ma lõpuks mõistsin, et raamatut on vaid siis huvitav lugeda, kui selles kellegi käbarad kehvasti käivad... ... kahju on, kuid seda huvitavam. Soovitan kõigile (kellel on näljase hundi püsivus) PS! Raamat mõjub kuidagi piibellikult ja mingid naised olid saunas rääkinud, et mõned kristlikud liikumised mõtlevad pisut Püha teost täiendada osas, mis jääb Vana Testamendi 1. Moosese raamatu esimese 25 (vot peast ei mäleta) peatüki piiridesse. Vot nii on lood...
Teksti loeti inglise keeles
Avo Nappo

Huvitav, kas myydid käivad kategooria "fantasy" alla? Nagu näiteks "Kalevipoeg" või Homerose "Odysseia"? "Silmarillion" läheb just nimelt pigem sinnapoole. Mäletan mismoodi seda omal ajal loetud sai - keel oli suhteliselt raske. Hästi ei kujuta ette, mismoodi seda tõlkida oleks võimalik. Aga võimas on see raamat kyll. Kellele "Sõrmuste Isand" meeldis ja kes ennast inglise keeles koduselt tunnevad, neile ilmselt kohustuslik kirjandus.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Mulle tundub, et Tolkieni jaoks ei olnud Silmarillion enam lihtsalt looming, hea raamat. Mees töötas selle kallal üle 50 aasta. Sellise ränga vaeva tulemus tähendas vaevanägijale tervet uut maailma, milles toimuv iga sündmus ja tegelaste käekäik tähendas selle maailma loojale midagi isiklikku, ülevat ja eepilist. Sellisena Silmarillion mõjubki - pühana ja eepilisena, nagu piibel mõnede jaoks. Tegelikult on Silmarillioni stiil üsna hüplik ja vahelduva tasemega, kohati on lausa loogikavigu. Aga selle kallal norida oleks piinlik. Tunned, nagu oleks kirikus hambaid kiristanud.
Teksti loeti inglise keeles
Tea

Soovitan soojalt kõigile neile, kelle meelest "Sõrmuste isanda" lõpp ületamatult kurb on. Eepiline ja hunnitu maailmaloomise lugu ja muud müüdid. Lugemine eeldab head keeloskust (loodetavasti niipea ei üritata tõlkida) ning avatust või lihtsalt mingit aimdust surelikkusest. Enda ja teiste omast.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Nii, haaraku Tolkieni fännid nüüd kivid, kaikad ja mädamunad tugevasti pihku :-)
Hea küll, ma olen nõus, et see raamat on suurejooneline ja ülev ja võimas jne. Ma ei hakka neid eelmiste arvustajatekiidusõnu üle kordama, selle asemel on mulüks loll küsimus - milleks see kõik hea on?Jah, see oli Tolkieni jaoks mingis mõttes elutöö,jah, ta töötas selle kallal hirmus kaua ja nägipalju-palju vaeva, aga ma küsin ikkagi, kas talselle ajaga midagi targemat tõesti teha polnud?Võtnud parem kätte ja kirjutanud mõnele tundmatulesuguharule rahvuseepos, asjast oleks paljurohkem kasu olnud. Sest mingis mõttes eepos"Silmarillion" ju on, aga ta on eepos ilma omaeneseajaloota, ilma rahvata, kes sellest lugu peaks.Mulle meeldib "Kalevala" näiteks, meeldib"Nibelungide laul", meeldib "Ilias", need kõik suurel määral sellepärast, et seal on suhteliseltreaalsed (elusad) tegelased, ma suudan neile kaasa elada ja nendega kaasa mõelda. Aga "Silmarillion"oma abstraktsuses ei meeldi.Kellele seda sellisel kujul vaja on õige? TrobikonnaleLotR-i fännidele? Kahtlen, kas nad seda aega ja vaeva väärt on. Ühesõnaga - kahju, et hea kirjanik sellise idee peale nii palju ennast kulutanud on.
PS BAASi infolehekülg näitas, et see on arvustus number 4000 BAASis. Sada aastat veel ja Amazon on löödud.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Hargla

Suudan aru saada argumentitest, miks seda nii heaks peetakse. Suur ja fantaasiaküllane töö on tehtud, loodud oma ja uus maailm. Tehismütoloogia jne. Kõik see on tore. Selles, millele see raamat pretendeerib, oleks kõik nõudmised nagu täidetud. Lugesin seda siis, kui isegi JRRT vaimustust põdesin, kuid ei löönud see asi. Jäi pisut imalaks ja liigtehislikuks. Kogu oma mastaapsuse ja haarde juures, jäi tal siiski midagi puudu - elulähedust vast. Või siis inimlikkust sügavusest. Pole ma nõus ka ühe ülaltoodud väitega, et Silmarillioni maailm mõjub reaalselt ja käegakatsutavalt. Mulle ei mõjunud! ta on vajalik "Sõrmuste isanda" mõistmiseks, seda küll, kuid kas mitte sellise krestomaatilise funktsiooniga ta ka ei piirdugi? Positiivse poole pealt - kohati on üpriski nauditavat legendikoomise oskust, mitte kõik "tegelased" pole kriipskujud. Aga põhimulje, mis mul temast meelde jäi oli see, et lugeda tuli tahtejõuga ja läbi sain rohkem jõumeetodil. Lugemisaega raisatuks aga ka ei pea ja kui keegi juhtub ta ära tõlkima, loeks vast uuestigi.
Teksti loeti inglise keeles
Dragofor

Suurejoonelisus suurejoonelisuse pärast. Viga, mis on Tolkienile vist eriomane. Nagu "The Lord of the Rings". Ma ei tea, kuid mulle see teos ei sobinud. Hingetu ja sisutühi. Luues suurt maailma, tuleks luua ka tegelased, kes seal usutavalt mõjuksid. Tolkien seda ei teinud. Mitukümmend aastat tööd ja vaeva ning tulemus? Sõnademulin, mis üritab kujutada mingitmoodi kellegi eepost. Tehke mida iganes, aga Tolkienist ei saa enam kunagi kirjanikku, kes vääriks minu tähelepanu. Vähemalt sellest olen ma üle saanud. Liiga eluvõõraks jääb kogu see suursugune maailm, liiga võltsiks jäävad need tegelased ning liiga kahvatuks need sündmused...
Teksti loeti inglise keeles
Märt Laur

Oojaa, `Silmarillion` on suur igas mõttes. Tolkien on suutnud luua väga keeruka nimede süsteemi, millest ma ausalt öeldes raamatu lõpuni täielikult aru ei saanud... vanjarid, noldorid, eldarid, loendamatud suguvõsad jne jne, kipub juba Piibli mastaapsuse poole. Eelkirjutajad on kurtnud, et raamat igavaks kippus minema, mina seda ei märganud - - kogu aeg oli huvitav lugeda. Tõsi küll, tegu polnud seda laadi teosega, mis sunniks söögipauside ja uneaja arvelt lugemiseks aega juurde näpistama. Sõrmuste triloogiaga ei ole Silmarillion võrreldav, selleks on nad liiga erinevas stiilis kirjutatud. Meeldis see, et polnud tobedat isikunimede tõlkimist nagu eestikeelses LoTR`is, no võib-olla ei andnud Silmarillion selleks võimalustki, aga igatahes nimed silma ei häirinud. Ometigi pidi iga teise uue haldjanime puhul mõtlema, et kuidas vastav nimi suupärasemalt hääldub.. ohjah, ma pole kunagi haldjakeeles tugev olnud ;-)Niisiis, igati tore ja mõnus raamat, täiesti 5 vääriline.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Võimas ja pühalik. Tolkien on tõesti loonud eepose ja terve mütoloogia. Ja mis selles nii halba on? Targo pidas seda mõttetuseks, ajaraiskamiseks. Sama hästi võiks arvatavasti 90% kirjandust, eriti ulmet ajaraiskamiseks pidada. Keegi märkis veel, et teos pole elulähedane. Kuidas ta saaksi olla? Ta ei peagi olema.
Teksti loeti inglise keeles
Sander Vahter

1999. aastal 9. juuli pealelõunal asetasin oma eluteele järjekordse verstaposti ja lõpetasin ingliskeelse "Silmarillioni" lugemise. Ja jumala eest, ei soovita sellist tegu kellelegi, kes pole inglise keele filoloog, soovitavalt spetsialiseerumisega arhailisustele (jeesus kristus, "hearken"="listen", no milleks?) :)Sisust kõneldes on Silmarillion aga väärikas algus (või lõpp, kuidas keegi soovib) Keskmaa lugudele ja paneb ka ametlikult asjadele alguse ja otsa. Ma ei tea, kuidas suhtusid kirikuringkonnad Tolkieni tegemistesse kuid seda oleks päris huvitav teada, arvestades seda, et uue Piibli kirjutamine ei tohiks nende silmis eriti jumalakartlik tegu olla. Jätmata siinkohal arvestamata ka Tolkieni sõnu intervjuus BBC-le, et LotR-is paar korda mainitud ja Silmarillionis kesksema tegelasena ringi madistav Eru ongi ikka seesama Üks ja Ainus, kes meiegi tegemistel oma silma peal hoiab.Olles inglise keelega vaevlemisega poole peal, sain pisut sirvida ka eestikeelset tõlget. Kuna tegu oli tõesti sirvimisega, ei pruugi ma päris täpne olla, kui ütlen, et kogu teksti meeleolu või alatoon tundus olevat hoopis teisest puust (mis omakorda ei tähenda, et see mingit moodi halvem või parem oleks). Küll aga võis siin taas oma osa mängida minu vilets arhailise inglise keele tase. :)Negatiivse poole pealt: mis lõpuks häirima hakkas, oli see täiusliku ja tervikliku maailma taotlemise tagajärjel tahes-tahtmata tekkinud venitatuse tunne, et nii mõnigi sündmus oli teksti sisse surutud vaid sellepärast, et kunagi sai "Kääbikusse" või LotR-i noorusrumalusest paar üleliigset lauset kirja pandud ja nüüd on vaja neile tausta taha saada.Kõike kokku võttes ja kahjuks mitte liiga objektiivne olles - "neli miinus". Kipun ju ikka tolkinistide leeri, aga lihtsalt ei pakkunud enam pinget.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Au neile, kes suudavad Tolkieni inglise keeles lugeda. Piinlikkusega pean tunistama, et isegi eestikeelne tõlge jäi kohati raskeks - mitte et mul sõnadest arusaamisega raskusi oleks, aga nimesid, kohti ja sündmusi oli ikka kole palju küll. Alla viie ka nagu panna ei sünni - liiga suur teos vähema hinde jaoks. Tjah, aga ajaviiteks see raamat hea ei ole. Diagonaalis lugedes on ausalt öeldes igav ja süvenemiseks... Siis peab olema palju aega ja kannatust. Siiski on ilus kujutleda, et ka selline võiks üks maailm ja tema tekkimise lugu olla.
Teksti loeti eesti keeles
Misfit Creep

Keskmaa ajalugu. Numenor, Valor, Iluvatar, Morgoth, selle maailma tekkimine ja palju muud. Iidsed lahingud ja sõjad, vanad ammuunustatud tarkused ja legendid. Raamat, mis peaks vist olema suurim omasuguste seas. Kui mitte ei ole, sest kui palju veel selliseid maailmas leidub?
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Kui maailm alguse sai...

Minu arust on see isegi parem kui "sõrmuste" triloogia. See haldjate saagade raamat annab hästi edasi kõik selle, mis viib "sõrmustes" suure sõjani. Intrigeeriv on ka see, et kolm tellist "isandast" on seal kirjutatud kokku... Oli see viiele lehele? Igatahes hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Kellele meeldib lugeda ajalugu, (mitte ajaloolisi raamatuid, vaid kroonikaid jms.)sellele meeldib. Kellele mitte, sellele ei meeldi. See pole säärane raamat, mille tegevusel peaks olema mingi tohutu mõte taga. See on nagu ajalooõpik. Kõik seal kirjutatut tuleb võtta nagu ajalugu, kõik lihtsalt on nii juhtunud. paratamatu. Ilma mingi mõtteta, vaid inimeste askeldamiste tulemusena.
Teksti loeti eesti keeles
mcpat ( naine )

aus olla ma seda lõpuni ei lugenud, kuidi olen Tolkieni paadun fänn, eks ma võtan selle kord uuseti kätte ja naudin ja ma loodan et südamest. Ma arvan et see raamat pole lihtsalt ilukirjandus vaid teatmeteao...
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Esimest korda lugesin seda raamatut muide rootsi keeles :-0 Head vaid niipalju, et terminid-nimed jätsid rootslased lihtsalt tõlkimata ja muud teksti ei ole meelega arhailiseks aetud. Kuna ingliskeelset olen ainult sirvinud, mitte lugenud, ei oska võrdlevalt eestikeelse kohta midagi öelda.

"Tõelisele fännile"... Mõned osad on väga head, kannavad näiteks ka iseseisva jutustuse mõõdu välja, ent küllalt palju on täitematerjali, mis JRRT muid teoseid mittetundja paneks vaid õlgi kehitama, nii et selles mõttes ebaühtlane raamat. Suur töö ära tehtud, aga iseseisva teosena... keskmine.

Kuidagi kokkuvõtteks - kui "Hobbit" on meistriteos, siis Sõrmuste saaga on "selle järgi tehtud seriaal" ja "Silmarillion" "ülejäänud lõigud", mida koos plakatite ja kummist kangelastega fännile pähe määritakse.
Teksti loeti eesti, rootsi ja inglise keeles
Must Kass

huvitav, tundub, et sattusin kunagi lugema mingit muud samanimelist raamatut kui enamik eelkirjutajaid. minu jaoks oli see niisama ammendavalt kõikehaarav, ent paraku ka niisama köitev lugemismaterjal kui telefoniraamat. ma saan aru, et autoril oli vaja eeltööd, miskeid märkmeid, et LoR kirjutamisel loogikavigu ei tekiks jne, aga miks oli vaja need märkmed ära trükkida? mis on muidugi retooriline küsimus, sest näib, et päris mitu inimest on selle raamatu seltsis päris mitu mõnusat tundi veetnud...
Teksti loeti inglise keeles
Märt Saar

Mul jäi küll mitu korda raamat pooleli, aga Tolkien iseenesest... ei saa viit jätmata panna. Mees mõtles ikka igavesti laheda maailma, tõi silme ette. Kronoloogiline teos kui selline ei peagi tooma silme ette midagi, fännidele lisainf pigem. Iga Tolkiini fänni kohustus, mis sest et ulmelist põnevust jääb puudu. hinne -- lihtsalt eeskujulik.
Teksti loeti eesti keeles
Tasariel

Super! Mina küll seda mingiks `lisainfoks` või `kronoloogiaks` ei nimeta. Seda ta muidugi põhimõtteliselt on, aga siiski...Ma ei oskagi tegelikult väga hästi seletada, miks ma seda raamatut armastan. Noh, sellepärast et seal on Luthien ja Gurthang ja Nirnaeth Arnoediad ja Silmarilid. Mis siin ikka rääkida. Tolkien oli geenius.
Teksti loeti eesti keeles
Lily Tamm

Väga hea, kuid jääb ilmselt siiski sõrmuste isanda varju. Lihtsaks lugemiseks ei saa seda kindlalt nimetada, sest paljude tegelaste ja ohtrate sündmuste jälgimiseks kulub palju energjat
Teksti loeti eesti keeles
Heili Kase

minu meelest j`a`ab LOTR t`aiesti selle varju. kui LOTR l6pp tegi kurvaks, tekitab S l6pp t`aieliku depreka. l6ppeks, v`aidetakse, et see oli Tolkieni k6ige armsam, suuremat t`o`od n6udnud etc. t`o`o.
Teksti loeti eesti keeles
Ermelin Hunt

Tolkien oma parimas vormis! Kauneim, parima keelekasutuse ja stiiliga, huvitavaim ning haaravaim ajalookäsitlus, mida eladeski lugenud olen, mis sellest (või selle pärast?), et ajalugu oli Esmasündinute oma (ja välja mõeldud...). Piibli tähtsusega suurteos kõigile ulmehuvilistele ja kindlasti tolkienistidele. Kahjuks rikub eestikeelne tõlge jälle kõik ära - Tolkieni on niigi poolvõimatu häsi tõlkida, "Silmarillion" on aga eriline pärl nii stiili kui keelekasutuse poolest. Siiski üks parimaid asju, mis üldse kunagi kirja pandud...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Tarts

Ähh, et huvitavaim ja haaravaim ajaloo käsitlus? Oh, olge ometi inimesed, isegi peale paari päeva pikkust suht intensiivset, kuid samas modereeritud napsutamist jääb kogu yllitis ysna kaugele sellst, mida yldiselt loetakse "huvitavaks", "haaravaks", "p6nevaks" (noh, kallid kaasarvustajad, aidake veel tegevust kirjeldavate ja samas suurte ja yllaste omaduss6ndaega) jne. Ometigi väärib seesinane teos suurt ja eriti rasvast "viite". Et siis miks? Eks ikka töötab sama efekt, mis ka piibli juures - siinkirjutaja ei näe kyll mitte ainsamatki p6hjust, miks ei oleks "Silmarillion" olla mingi ainult ysna pisut teistsuguse rahvaste rändamise tulemusena saanud raamatuks, mida meie nimetame "Piibel". Eks sisaldab ju temagi loomislugu, seda kuis yks k6iksetargema teenritest tema vastu t6usis, kuis meisterdati suurim teos ja sinna peale pandi mutukad elulema. Ja siis nemad tegid sugu ja neid sai palju ja n6nda saigi Iluvatari loomaaed suur ja lai...
Ja nii edasi ja t6esti. Mis hinde paneksin ma raamatule, mis p6hineb yhe rahvakillu muistenditel ja on kestnud läbi m6ne tuhande maa pöörde? Järgneb kysimus: aga mis hinne panna teosele, mis sisaldab k6ike sedasama, kuid on suures osas ainult yhe inimese temp? Jah, 6ige, selline teos vääribki suurimat tunnustust ja seda ma nyyd siin jaotangi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Märt Saar
1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Märt Saar

Diplomaatiline puutumatus on minu esmakokkupuuteks Sheckleyga. Kuna tema muid teosed lugenud ei ole, ja 50ndate ulmekonteksti ei tunne, siis võrdlejat minust pole. Meeldis ladus jutustamisoskus ja loogikapõhine lähenemine, aga ka lahendamine ja lahenemine, mis ulme puhul mu meelest üsna tavatu on.
Teksti loeti inglise keeles
Märt Saar

See ei ole ulme, vaid mehe ja naise perekonnakssaamise lugu. Ilmselt peegeldab see ka Orlau inimeseksolemise teekonda. Pildina kõlbab ja värskendab, on isegi armas. Aga jutuna on ilma saba ja jalgadeta. Sellest ka kolm.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Üle pika aja lugesin jälle ulmekirjandust ja Zelazny ei vedanud alt. Tunnen, et olen tagasi paljukiidetul Teel. Aga olen ma ainuke, kellele tundub, et Zelazny on prohvetlikult osanud nii MacBookidest kui iPhonidest kuulutada?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Lugu algas Harglale väga tüüpiliselt: suur hulk taustainfot antakse võimalikult otseselt ja kiirelt, võttes lugejalt avastamisrõõmu. Seevastu on jutu ülesehitus mugav ja lihtne, sellest tulenevalt ka kergesti jälgitav.
Autor suutis puändiga üllatada ja anda loole uue plaani. Siiski oleks oodanud ka kõrvaltegelastelt rohkem sügavust. Ise pean dialoogi pingestatusest tähtsamaks tõepärasust.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Algus oli üsnagi paljutõotav: sõjaaegses olukorras ilmub külla üsnagi räsitud rüütel. Tundub nagu peategelane... Küla on täbaras olukorras, mispeale rüütel võtab mehed enese juhtimise alla ja hakkab röövlijõukudele vastu. Palju lahinguid ja palju verd. Aga rüütel polegi peategelane, selleks on hoopiski mingi omapärane sõna, mis kordub igal leheküljel ja millest mõtleb iga tegelane: vabadus. See häiris.
Teine osa juba räägib verest. Enam ei ole nii palju vabadust, see on rohkem tagaplaanil. Veri ja kättemaks. Ainus huvitav detail on õiglased. Kuid needki ammendavad end nugade ja mustade kottidega.
On veel osasid, uusi tegelasi ja käitumisviise. Keegi pole hea, keegi ei ole täiuslik, kuigi eesmärgid on enamikul üllad ja head. Tekst on hoogne, läbimõeldud, aga etteaimatav. Loeks nagu dekoreeritud ajalooõpikut.
Oma vigadega meeldis Baiita siiski rohkem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Mingi psühholoogiline ulmeelement selles ju oli, aga - et lugu elama hakkaks, seda küll ei juhtunud. Karakter oli igav, mingit tegevustikku ei olnud, idee oli lame ja lõpp ettearvatav. Ainus mis üllatas, oli jutu valik kogumikku. Miks just see?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Niivõrd kõrge hinne on tingitud vaid jutu huvitava esimese poole eest, kus anti lugejale võimalus loos rännata. Aga see, kus Grpowski oma lahendkäike hakkas avalikustama, kippus asi nüriks. Milleks seletada terve lehekülg ühte-sama mõtet, kui seda saaks teha kahe-kolme konkreetse lausega? Ei maksa lugejat alahinnata, ta oskab ka mõelda!
Ulmet selles loos ei olnud, kirjanik vist väsis fantaseerimast, kasutades vahest vaid müstilisi nimetusi, mis ausalt-öeldes: ilma tugeva tagapõhjata auditooriumi külmaks jätavad.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ootasin küll mitu nädalat, et mõista, mida "Veneetsia Peeglites" nõnda kõrgelt hinnatakse, aga tolku sellest polnud. Ikka tundub kõige nõrgema Grpowski jutuna. Nagu oleks kirjutatud vaid kogumiku avaldamise pärast. Sama kehtib ka ankrujutu "Mees, kes ei joonud viskit" puhul. Mingit erilist ideed või mõtet välja ei lugenud, ulmelist elementi jäi väheseks, Grpowski mõjus rohkem algelise kriminalistina, kes lihtlabastes lühijuttudes ringi rändab ja üritab jätta elutarka muljet, avaldades oma teadmised vaid loo lõpuridades, kus rohkem mängib rolli saatus kui eksortsisti hallid ajurakud ja vilunud oskused.
Kahju.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ma ei tea nüüd.
Minule tundus, et see lugu oli ainuüksi avaldamise pärast kirjutatud. Kuidagi väga pingutanud, liialt skemaatiline, ei jätnud muljet nagu tekst oleks elanud tervikuna. Selles mõttes siis muust Hargla loomingust tsipa erinev. Kuigi jah, mõned killud olid kogunisti nõnda head, et lõigust sai paar korda veel üle käidud.
Sisust on tunduvalt kergem aru saada, kui mõista, millised paralleelkujud on tegelikult Vana väljaku isikutel. Ajaloo tundmine ka kahjuks ei tule... Mitte et mul nüüd seda oleks, siit ka siis kolm.

Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ise taevani ei kiida, ei kavatsegi.

Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.

Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Näha on, et autor ka Piiblit lugenud. Jünger vaidleb õpetajaga, käänatakse sõnu ja tegusid, kohati mõni väärtõlgendus, aga ikkagi -- huvitavalt Kristuse õpetusele (sõnadele/tegudele) lähenemine. Kui autoriks oleks Hargla, jätaks lugu kahtlemata ristiusule negatiivse varjundi ja autori selgesõnalise opositsiooni, kuid kui tegemist on Belialsiga... ei tea. Ja parem ongi, lugejal rohkem vabadust.
Häiris aga loo lõpp, otseses mõttes sai haaravast dialoogist mõõga-ja-mantli laast. Et jäi nagu küsimus rippuma: "Milleks nüüd siis selline pööre?"

Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kui nüüd aus olla, siis ma ei teadnudki, et Belials ka sedaviisi oskab kirjutada. Ja veel väga hästi kirjutada. Sootuks teistsugusena tundus, kui muud sõnutegevad jubinad.
Räägib teismelistest poistest, lapsepõlvehirmudest ja parima sõbra tapmissoovist. Kuid kuhu Belials tegelikult oma tegelastega sammub, lugeja muidugi ei tea. Ja hea on, seda huvitavam on tekst.

Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Belialsi esinduslikku loomingusse täiesti sobilik laast. Ehk siis teisisõnu -- korralik fantasymaailma poeesia, kus mõõkade asemel kehtivad pillid ja võitluse asemel meloodiad.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Nõrk neli, aga siiski neli.
Minu jaoks ehk liig lüüriline. Samaaegselt aga meenutab üht hiljuti esikümnes olnud koduvideode õudusthrillerit, vähemalt puändi poolest. Ja kui miski juba miskit meenutab, pole tegemist enam üllatava puändi, vaid loomutruu lõpuga. Ja seda ju lugeja lühijutu puhul näha ei taha...
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Üks paremaid Belialsi lühijutte!
Nukker väike poiss ja karm saatus, siit ka paljukiidetud "armas" fiiling.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ladusas stiilis kirja pandud meeleolukas jutt Poola matusetraditsioonidest ja perekonnaelust. Sisuliselt jätab Grpowski lugejaga hüvasti, annab teatepulga oma õpilasele ning jätab lugejani moraali, mis nagu pahatihti Hargla puhul ikka, ümber pealkirja keerleb. Kuigi ulmeline sisu praktiliselt puudub, on vaid nimede mainimine, ei jätnud lugu sugugi kehvemat muljet kui muu Grpowski sarja üllitised. Moraal siin oli, ja mitte sugugi halb, annab kogunisti mõtlemisainet.

Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Paistab, et loo alusmaterjaliks või inspiratsiooniallikaks jällegi inglise vanameister. Tsiteeritakse ju kuningas Leari, lisatakse natuke moraalitsemist (:"ükski armastus ei õigusta elustamist"), antakse mõtlev kriminoloog Grpowski (või peaks ütlema vastupidi? Antakse rumalad kõrvaltegelased) ja puänt, mis sarjale uue hoo sisse annab.
Õnneks sel korral Hargla moraalitsemise kahtlast teed pidi niivõrd ei läinud. Olles loonud teksti, mida juhib rumal peategelane (sel korral mitte Pan, vaid McMoran) ei saagi ühtki lugejat rahuldavat kuldset tõetera välja hauduma panna. Lisaks võib öelda, et "Eeben" kui sarja neljas lugu, alles kogumikule Põnevusromaani tiitli andiski.

Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Tegemist on jutuga, mis meenub vaid meenutades. Et on üks jutt kusagil kogumikus, mis räägib ühest maailmast. Ei olnud huvitav see maailm ja kui kogu loo sisu enam huvitav ei ole, siis miks peaks kõrgelt hindama?
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kuigi enamik tekste viielatti ei ületa, jääb lõpuks ikkagi mulje nagu oleks üks tõsiseltvõetav Juubelikogumik läbi loetud.

Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kosmoseooperi teeb see heaks, et lugeja on valmis ühe hoobiga kaanest kaaneni silmi vedama ja lõpuks õhkama: "oi kui tore, nüüd ootan järge."
Ja kui põhirõhk on sündmustikul, siis on see ju loogiline, et enam kõigile ei meeldi. Mullegi mitte. Kui piisavalt paeluv ei ole, siis miks üldse end piinata ja lõpuni lugeda?br>Oleks ju tore, kui mingi mõte või huvitav idee sisse toodaks. See, et kuskil tundmatus Universumis on mingid Uued Tundmatud kosmoseapararaadid ei tohiks veel kõik olla. Sellest lihtsalt ei piisa.
Ehk siis: sisu rohkem, möla vähem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Lõpuks oli selle ajakeeramisega kogu puänt ära nämmutatud, paralleelmaailmad jätsid külmaks, ainus, millega autor oskas alguses huvitavalt ringi käia, oli Margiti-Margoti nimi. Niisamuti jäi tegelaste usutavusest puudu.
Aga kui lugeda soojenduseks "Saamatud", mõjub "Mäng" lausa mängulise kergusega, mida lausa lust lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Pigemini oleks võidud luua üks tavaline novell, mis räägib politseinolgi eluolust ja mõttemaailmast, kui mõnest tsivilisatsioonidevahelisest spioonitüdrukust, kellel abimeheks virtuaalsed kuubikud ja jalgadega kivilahmakas. Ega siis ulmelised vidinad ja taustainformatsioon veel ulmet tee! Ja popiks ja noortepäraseks nüüd autor vaevalt sihukeste võtete läbi saab. Kirjutada tuleb ikka seda, mis kõige paremini välja tuleb ja mis meeldivaks ajaveetmisvormiks kujuneks. "Saamatud" on ulmekogumikus otseses mõttes saamatu. Kahju küll.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Taaskord on autor üritanud üht suurmeistrit järgida ja kirjutada aegumatu SF tondijutt. Tuleb välja aga, et tekst on täis ebaloogilisusi ja konarlikke mõttemõlgutusi, mis ainult segavad lugemist. Ühesõnaga, "Kaunis kannibaalia" lugemusele kasuks ei tule.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Mõjud Bradbury`lt on tõepoolest märgatavad, autor alustab ja lõpetab sarnaselt, püüdlikult poeetiliselt. Jutu Sisulgi pole suuri erinevusi sügismeistri loominguga, küll aga julgus kirjutada taolist süzheed ja ebalooglisuste rida `90ndatele lähenedes, väärib ilmselt heakskiitu. Ja halb lugemisvara ta ju ei ole...
...kuid poleks Bradbury`t, poleks ka seda üllitist.
Teksti loeti eesti keeles