Karel Michal

Ja tõesti - igati tasemel fantasy. Yhinen eelkõnelejate sõnavõttudega ning soovitan - väärt asi. Yhtlasi maani kummardus tõlkija poole, tänutäheks selle eest et ta tegelaste nimed rahule jättis.

Mis mulle eestikeelse väljaande puhul arusaamatuks jäi oli see, et kuidas ometi nad selle köite kubatuuri sedavõrd suureks suutsid paisutada? Välja näeb nii nagu oleks tohutupaks raamat. Ma arvestasin enne lugema asumist vähemalt nädalavahetusega. Laupäeva hommikupäike paistis aga juba viimasele lehekyljele. Tyhja nendest vihmametsadest aga kui nii edasi läheb, siis olen ma varsti sunnitud Varraku köidetest omale toanurka uue riiuli laduma ;)

Kokkuvõtvalt on siiski tegemist väga hea raamatuga, mida suuremas osas sai nautida. On paar kunstlikku konstruktsiooni (nagu peategelase pikka aega arvamuselpüsimine, et ta koer maha löödi), on deus ex machina`t, aga muidu on põnevalt üles ehitatud, elus ja nauditav tekst.

-----

02.05.2012
Lugesin MK arvustust. Võtsin riiulist. No aru ma ei saa, mis mulle seal kunagi meeldis. Nii tühi jura. Vist polnud mul tollal veel mürgitust sellest SciFi ajudeta poolvennast... Hinne langetatud ühe palli võrra.

Ei oleks kunagi uskunud, et epic fantasy nii meeldida võib, noh meeldis ta ilmselt selle kole inimliku mõõte pärast, mulle kui emotsionaalsele lugejale läks see kohutavalt korda! Ja õnneks polnud siin raamatus ka seda fantasyle tüüpilist questi. Kena ümberlüke ka nende jutule, kes väidavad, et iga fantaasiaraamat kindlasti rohkem või vähem quest on. Ja meeldis ka just rohkete poliitintriigide jms pärast. Hoolimata sellest, et autori üllatuskatsed igasugu sohipoegade väljatulekute jms suutsin ma miskipärast tükk maad varem ära arvata...

Tohutult meeldis veel see filmilik vaatenurk, millega kogu asi algas... Kuueaastase FitzChivalry lugejate ette astumine toimuks justkui läbi ta enda silmade pakutuna, samas on tunne justkui istuksid kinos ja näeks neid võrratuid kaadreid natuke ehk isegi aegluubis ja kõrvaltvaatajana.

Pagana vinge raamat! Pärast Teppert ja Mäkkäfrit Varrak lihtsalt pidi kellegagi naisulmekirjanikud Eesti lugeja silmis rehabiliteerima. Loomulikult on üsna mõttetud kohalike pintslikeerutajate harjutused seal, kus on kõrvale panna Michael Whelani kaanepildid. Vähemal määral ka John Howe ja Stephen Youlli omad.

On võetud klassikaline sohipoja/tõugatu süzhee; mingi olivertvistilik kangelane, jälgitud tema elukäiku, kasvamist, õpiaastaid. Kangelane õpib palju - koondab endasse väga erinevaid oskusi; ta on veterinaar, tallipoiss, assassiin. Autor on loonud äärmiselt masendava ja depressiivse maailma ning tegelased ning nende teotsemised - isegi romantilisemad Fitzi stseenid Mollyga - on kantud lootusetusest.

Nii et üpris standartne süzhee tundub olevat (esialgu), ent oodatud rööbastesse see ei pööragi. Hobb/Lindholm peab romaani lõpuni originaalses võtmes välja; väldib klisheesid eriti tegelaste lahtikirjutamisel, ei tee neid väga arhetüüpide sarnaseks. Mis tegelikult üllataski... Tundub, et autor jättis mitmed tegelased veel endalegi mõistatuseks. Keegi ei käitu klisheeliselt ega ootuspäraselt. Ja see veenabki nende eheduses.

Veenev on ka olustik. Fookuses on ratsionaalsed tegevused - igapäevane eluolu, mitte fantasy puhul tavaline draakonijaht maailmas, kus kõik argine puudub. Korralikult on läbitehtud ajalookursus keskaegse (inglise) kindluse majanduse ja halduse poole pealt. Detailid riietusest, relvadest, taimedest, loomade kaustamisest jms on usutavad ja haaravad.

Algul tundus, et saarlaste /hertsogkondade rivaliteedi loomise juures on Hobb kasutanud midagi normannide ajaloost... igatahes mitmed seoses näikse inglise ajaloost pärinevat. Hiljem see tunne kadus.Autor on vältinud romantikat ja seksi; tapmisest, surmast on aga rohkesti juttu; ka alkoholi (kuri)tarvitamisega tegeletakse ohtralt. Selline valik on üsna originaalne. Mulle meeldis ja pole põhjust arvata, et järgmised osadad kehvemad oleksid. Kui veidi uriseda - siis kolme asja sai nagu veidi palju: künofiiliat, lehekülgi ja tinistamist(taidumist). Aga muidu igati hea, lubab loodud maailma kõrvadeni sisse vajuda; tõepoolest läind aasta 5 parima tõlkeromaani seas.

Peale raamatu uuesti läbilugemist tule tahtmine arvustust uuendada, aga millegi pärast ei tundu algse arvustuse kustutamine õige...Niisiis on siin veel üks täiendus eelnevale.

Teose mõistmiseks on kasulik lugemise ajal kaasa mõelda, sest muidu võivad olulised asjad kõrvust(silmadest) mööda minna. Minu nägemuse jaoks on sündmused ja teose olemus hiilgavalt kirjapandud ning kujutis on sügav ja läbimõeldud. Minu vaieldamatuteks lemmikuteks kirjandusemaailmas on Fitz, Chade ja Fool(Narr).

1) Epic Fantasy kui zhanr on mõttetu nähtus.
2) Hobb on kirjanikuna küündimatu.

1) ei vaja selgitamist, 2) ehk küll.

* Karakterid on LAMEDAD. RH on maalinud neid nii paksude värvidega, et tulemus on elutu, usutamatu, ühekülgne. Mõni erand? Patience ehk. Narr kah.

* Tegelased on LOLLID. Nende käitumine on mõttetu, rumal, charide enda rollist lähtudes ebaloogiline. Alates esimesest stseenist - talupoeg annab käest ära just kaela kandma hakand nooruki - kuni lõpurabelemiseni,kus ükski char vähimatki mõistuseraasu ei ilmuta. See häirib, janii KOGU LUGEMISE AEG.

* KEEL ja STIIL on mannetud. Laused on pikad, lohisevad ja üksluised, nagu oleks tegu keskkooliõpilase harjutusega põimlause teemal. Tõlkija on nendega ilmselt üsna hädas olnud :) Iga nimisõna juurde on püüdlikult lisatud mitu epiteeti, et "detailirikast" muljet jätta. Ladusust ei ole, lugema ei meelita.

* Hobbi paljukiidetud "elav ja usutav maailm" on üsna keskmine ja vähe intrigeeriv setting.

* Tegevuse algus v-e-n-i-b. Midagi ei juhtu.. ikka midagi ei juhtu.. ikka veel...Kui mõnusama stiiliga autorit loeks ka niisama, siis Hobbi küll mitte.

* Vanity ja Chivalry ümber esinev pateetika mõjub üsna tülgastavalt.Tõsi, mitte alati.

* Nooruki tundemaailma muidugi SAAB igavalt kujutada, aga miks peaks?

* (vt hr Kastanje märkus Fool`s Errandi`i kohta, millega ma 100% nõus olen)
"Naiselikud" sisevõitlused iseenda tegude eetilisuse üle on täiesti mööda. Ma saan aru küll, et RH seda üheks Fitzi iseloomu põhijooneks peab, aga, kurat, kirjutagu see siis usutavalt lahti!

Tulemusena jääb raamatust kuidagi ... maavillane mulje. Ja selle autor võiks ollapigem algaja provintsikirjanik kui maailmakuulus meister.

Raamat ei saa hindeks 1, vaid 2, kuna, noh - loetav ta ju on.Mõtled küll igal lehel, et "issand, veel üks vaimse peetusega tegelane"ja "kas IKKA ei hakka miskit juhtuma??", aga päris käest ära ka ei pane.

Moraal:
aja surnukslöömiseks ehk sobib,
aga hea kirjandus see küll ei ole.

Ja mullegi oli üllatuseks see, et autor on naissoost - avastasin selle alles BAASist.

Ei jõua kuidagi järge ära oodata...

Mulle avaldas muljet eeskätt käsitöö professionaalsus... Autor teab, kuhu ta tahab jõuda, aga milliste loogetega ja lugejale valejälgi puistates see mõtteline teekond edeneb! Pole ju näiteks lõputut maadlemist tallmeistriga põhiliini jaoks otseselt millekski vaja... Või siis emand Kannatlikkusega veedetud aega. Aga ilma nende kohtadeta oleks tulemus niisama hüplik ja vahelejätlik kui Maniakkide Tänava esikromaan.

Kaur Virunurme kriitikaga tuleb teatud määral nõustuda. Ma ootasin huviga, et kuidas Hobb kõigi seiklusjuttude autorite suure mure ehk siis usutava lõpumadina lahendab. Ei lahendanud temagi eriti hästi; kui peni poisi tallist ära päästis, oli see veel enam-vähem, kuid saunas toimus siiski juba selge jamps.

Mõned väiksemad loogikavead:

• Sepistus Punalaevastiku meestega kohtudes sörkis tegelane alguses vanast laohoonest eemale, aga kui sepistatud ta tabasid, siis taandus ta äkki tollesama ehitise seina äärde.


• Pimemale nüüd küll kuidagi võlukunsti mõõtmiseks ei sobi :)


• Tegelane käitub ja võitleb, nagu oleks mitu aastat vanem (raamatus vististi 13-15), aga muidugi pole kuskil kirjas, et sealmaal inimesed sama kiirusega kasvasid & arenesid, kui meil siin.

Üldse on muidugi noorte salateenistujate romaanidest esimene ja parim Rudyard Kiplingi "Kim". "Salamõrtsuka õpilase" taolistel oopustel on seetõttu paratamatult taaskäitlemise maik man.

Tädilikuks nimetasin ma juba Bujoldi. Kellelt ma lugesin küll ainult ühe raamatu ja rohkem ei kavatsegi. Siiski näis Bujoldil olevat selgem ettekujutus, mida ta oskab ja mida mitte. See, mida oskavad vaid väga, väga vähesed autorid – ja Hobb nende hulka kindlasti ei kuulu – on vastassoost peategelase kujutamine. Ning isegi need vähesed väga head kirjanikud on ettevaatlikud, kui faabula tõesti nõuab kandvasse rolli vastassoost inimest. Meeskirjanik teeb paremini, valides pigem pisut meheliku, oma erialasse süvenenud naiskangelanna, mitte sõbrannadest ümbritsetud udupea. Ning naiskirjanikul oleks mõistlik – kui just tõesti peab – keskenduda passiivsele pederastile või õrnahingelisele "kultuuritegelasele". Mitte mingil juhul kuningale või kindralile.

Antud juhul: need paar lehekülge, mis olid kulutatud hüsteerilise Patience kirjeldamisele, olid romaani kõige õnnestunumad. Fitziga seotu oli igav, ebausutav, eemaletõukav. Koeri jälestan ma muidugi ka. Kui ametikohustused ei sunniks, poleks seda jama lugenud.