Kui ikka midagi oskad ja see keelatud on siis ei jää muud üle kui halva mängu juures head nägu teha ja ennast kuidagi kohandada. Peaasi et teised tähele ei paneks. Hea lugu ka see.
(jutt aastast 1957)
eesti keeles: «Varjatud võimetest»
Robert Silverberg «Maa teine vari» 1994
ESP-lase viimane eksam: oma võimete näitamise asemel peab ta neid hoopis varjama... ning varjata tuleb hoolega, planeedi iga linna keskväljakul on sihuke tore teraspost, mille küljes nõidu (loe: eksaminante) põletatakse.
Selle jutu juures meeldib mulle just see headus ja helge toon, mis tekstist kõlama jääb. Planeedi elanikel on oma tõde, ESP-lasel oma tõde... keegi pole paadunud lurjus, igaühel tuleb leida oma olemisviis ning ärgu keegi olgu solvatud.
See jutt tuletab mulle miskitpidi Robert Sheckleyt meelde, aga seal, kus Sheckley on küüniline ja metsik, seal on Silverberg südamlik ja mõista püüdev.
Hinne on viis mitme miinusega. Miinused just selle lihtsapoolse ja pinnapealse lõpplahenduse tõttu... sihuke asi töötab vaid üks kord!
Aga ikkagi viis!
Telekineesiga Davisoni saatmise lugu mahajäetud ja kitsarinnalisele Mondarran IV-le, kus põletatakse igasuguseid erinevaid inimesi, tundub mulle lihtsalt nii hea. Siin on üsna hästi välja joonistatud ja piisavalt ära värvitud karakterid, dünaamiline tegevus, pinge ja pidev surutis, et kuna nüüd peategelane oma võime kogemata paljastab ja mis siis edasi saab, ning täiesti töötav ja mittejantlik lõpplahendus.
Ehk siis on siin koos elemendid, millest mõni või enamik reeglina mainitud kogumiku lugude puhul lonkab ühte või mõlemat jalga, mistap lood tervikuna tööle ei hakka. See lugu hakkab ja just seda pole nonde kaante vahele võetud! Ega ka ühtegi teise taolisse kogusse, õieti ongi «Maa teine vari» ainus kord, kui see jutt ingliskeelses maailmas raamatukaante vahele on jõudnud.
Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...
Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.
Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?
Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.
Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.
Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.
Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.
Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.