Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arvi Nikkarev ·

Shanidar

(antoloogia aastast 2017)

Sisukord:
  • Skarabeus
Hinne
Hindajaid
4
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (6)
Kristjan Rätsep

Antoloogia lugudest olen eraldi kirjutanud ja antoloogia hinne märgib lugude ümardatud keskmist hinnet. Tähelepanuväärne on asjaolu, et muidu SF-jutte lisaldavas antoloogias on kaks õuduslugu (Aickman, Lansdale), neist viimane ilma fantastilise elemendita.
Raamatu lõppu lisatud autoritutvustustest on mingil põhjusel välja jäänud antoloogia ainus Briti autor Robert Aickman (kõik teised autorid on ameeriklased).
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Shanidar on väikekirjastuse Skarabeus 20-s raamat ja minu jaoks, kes ma olen 90% selle kirjastuse senistest väljaannetest läbi lugenud (mõned üksikud on kusagil riiulis olemas, kuid ootavad veel oma järge), oli see kindel ost.
Üksikuid jutte ma eraldi arvustama ei hakka, panen mulle enim ning vähem meeldinud lood siiasamasse kirja. Seda enam, et paljuski läheb minu arvamus teiste arvustajate hinnangust lahku.
Ilma igasuguse kahtluseta oli minu jaoks parimatest parim kogumiku eelviimane jutt, Issi maailm. Täiesti vapustavalt hea lugu nii ideede kui ka sisu poolest. Juba ainuüksi selle loo pärast tasub seda kogumikku osta.
Teist ja kolmandat parimat lugu oli juba aga palju keerulisem valida, sest väga häid lugusid (loe: neid, millele hindeks viie annan), on kogumikus hulgi. Peale mõningat kaalumist tõstan pjedestaali teisele astmele Sobivustesti. Võib tunduda mõneti kummalise valikuna, kuid mulle see düstoopia meeldis. Lisaks subjektiivsed põhjused, sest see meenutas koledal kombel mingit filmi ja IMDB väidab, et 2001. aasta Happy Birthday sellel jutul põhinebki. Samas ei mäleta ma, et oleksin seda filmi näinud. Pigem nagu midagi muud... Samas, mu mälu võib ka vingerpusse mängida, võib-olla ajan tõesti hoopis Asimovi Ametiga segi ja mingit filmi polegi.
Oma personaalsesse TOP3-e tõstaksin ka kogumiku avaloo, Loogik Joe. Imetlusväärne pole isegi mitte niivõrd 1946. aastal kirja pandud PC-de ja interneti kirjeldused, kuivõrd võrgu ründamise kujutamine ning sellise suure arvutivõrgu haavatavuste väljatoomine. Rääkimata tehisintellektist.
Nagu öeldud, väga häid ja häid lugusid on kogumikus veel, kuid et see arvustus päris kiidulauluks ei kujuneks, toon välja ka mõned mulle vähem meeldinud või küsimusi tekitanud lood.
Kutsuge teda Lordiks oli küll loetav, kuid jäi minu jaoks selliseks mõttetuks vesterniks. Moraliseeriv pealekauba. Hindeks kolm ja mitte enam.
Muutuste kellad võis sisult küll antoloogiasse sobida, kuid mulle õuduslood ei istu ja kogu loo lugemise ajal oli endalgi tunne, et kirjeldatud kirikukellade kõmin paneb pea valutama. Võib-olla olingi sellest nii juhmistunud, et lõpupuänt jäi mulle täiesti arusaamatuks.
Kogumiku viimane jutt, Hullu koera suvi, tekitas kahetisi tundeid. Ühest küljest ju väga hea lugu, teisest küljest aga täiesti arusaamatu, mida see ühes ulmeantoloogias teeb. Ühesõnaga, kuna pole ulme, siis ma seda juttu ei hinda - aga ärge saage valesti aru, kehv see lugu sellegipoolest polnud.
Antoloogia kaanekujundust nahutab Kristjan Sander oma arvustuses Algernonis ja mul jääb üle sellega vaid nõustuda - tunudb, et koostaja nagu ei tahaks, et seda raamatut ostetaks. Esiteks juba pealkiri, teiseks font, kolmandaks pilt... kirjutanud siis vähemalt esikaanele anglo-ameerika ulmeantoloogia vms.
Kaante vahele minnes saab natuke õiendada ka küljenduse üle - tundub, et algselt on autoritutvustused mõeldud iga loo algusesse, sest ütleb üks ju sõnaselgelt "alljärgnev jutt". Kuid miskipärast on need tõstetud raamatu lõppu, sisu muutmata ja tegelikult lausa ühe autori tutvustust ära kaotades. Lohakas töö!
Aga see kõik on muidugi vaid väline külg - kogumiku sisuline külg (et mitte öelda sisemine ilu :)) kaalub kõik need vead üles ja kuigi puht aritmeetilise keskmise meetodil saaksin üldhindeks nelja, panen südame häält kuulates kirja viie. Hea töö!
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Väikekirjastus Skarabeus jõudis tänavu juunis oma 20. raamatuni. Võib ju vaielda, kui sügav see Skarabeuse vagu eestikeelses ulmes on, aga on ilmne, et antud kirjastuseta oleks eestikeelne tõlkeulme ikka kohutavalt vaesem. Piisab, kui nimetada kolm autorit: Harlan Ellison, Kir Bulõtšov ja Pasi (Ilmari) Jääskeläinen. Samahästi võiks neid nimesid olla siin kuus või kaksteist. Rääkimata pikast reast olulistest ja väga olulistest tekstidest, mis ühtlasi ka head ja väga head.
Anglo-ameerika ulme antoloogia «Shanidar» on väärikas köide juubeliraamatuks. Kui ma raamatu sisukorra avasin, siis oli mul lugemata tekste seal vaid kaks, aga see polnud üldse oluline, sest kõiki neid lugusid olin ma nõus uuesti lugema ja kõik need lood on sellised, mis rikastavad eestikeelset kirjandustpilti.

Murray Leinster «Loogik Joe» (A Logic Named Joe; 1946)
Lugesin kunagi ammu vene keeles. Oli mõnus, aga teatav jantlikus takistas sügavama elamuse saamise. Halba maitset ka suhu ei jäänud. Vahepeal tekkis internet, personaalarvutid jne ning jutule tekkis hoopis teine mõõde. Pean ütlema, et nüüd lugedes meeldis mulle see jutt märksa enam. Antoloogia avalooks aga suurepärane valik: läheb kohe käima, eriti ei kurna ja jätab meeldiva järelmaitse.

Clifford D. Simak «Naaber» (Neighbor; 1954)
Korduvalt loetud ja suurepärane tekst. Võiks öelda, et suisa pastoraalse Simaki esinduslugu. Äh, ma pole selles ütlemises originaalne – lugesin midagi taolist kunagi ühest entsüklopeediast. Kindlasti antoloogia «Shanidar» üks tipptekstidest.

Robert Aickman «Muutuste kellad» (Ringing the Changes; 1955)
Ma olen ammu tahtnud Robert Aickmani lugeda, olen hankinud isegi mitu ta kogumikku, aga ikka pole lugemiseni jõudnud. Et siis esimene varasemalt mitteloetud tekst. Ja taas väga hea lugu. Pisut ebamäärane õudus, millega tuleb lihtsalt kaasa minna ja mida tuleb nautida. Tõesti meeldis ja ilmselt tõusevad Aickamani jutukogud mu lugemisjärjekorras kõvasti ettepoole.

Keith Laumer «Sobivustest» (Placement Test; 1964)
Teine ja viimane varasemalt mitteloetud tekst antoloogias. Jutu algus tegi mu meele mõruks, et taaskord üks bürokraatlik düstoopia. Ma olen taolist kraami omajagu lugenud ja enamus sedasorti tekste on üsna pinnapealsed ja enamjaolt tüütud. Isiklik eelhäälestus oli siis üsna vastu, aga jutu arenedes sain aru, et selles on rohkem, kui esialgu paistis. Ja lõpp oli üsna muhe. Hea jutt, mitte väga hea... lihtsalt hea.

Keith Laumer «Elas kord hiiglane» (Once There Was a Giant; 1968)
Paljude poolt Laumeri parimaks tekstiks peetav ja autorile mõneti ebatüüpiline. Vähemasti ei haaku see lühiromaan mu teadvuses kõigi nende tosina romaani ja jutukoguga, mida ma Laumerilt lugenud olen. Kindlasti hea tekst, isegi väga hea, aga minu jaoks on midagi selles vajaka.

Gordon R. Dickson «Kutsuge teda Lordiks» (Call Him Lord; 1966)
Kui valida Gordon R. Diksonilt üksainus jutt, mis peaks olema hea ja autorile iseloomulik, siis siin see on. Täielik täppistabamus! Umbes nagu tekst mehe peateosest – Dorsai sarjast –, aga tegelikult ei kuulu sellesse sarja, on täiesti sarjaväline tekst. Siin on koos kõik see, mis tegi Gordon R. Dicksonist kirjanik Gordon R. Dicksoni. Inimesed, kes on (vaimult) tugevad ja need teised, mehisus, vaikne kangelaslikkus, teatav pastoraalsus, valusad eetilised valikud. Minu jaoks kindlasti üks antoloogia «Shanidar» kolmest tipptekstist.

Alan Dean Foster «Tühise mehe kingitus» (Gift of a Useless Man; 1979)
Ilmselt hea lugu, sest mul seda kodus mitmes keeles ja ma olen seda lugenud nii vene, kui ka bulgaaria ja inglise keeles. Samas kipub see tekst mul detailides ununema, aga kui loen, siis on mõnus küll. Kindlasti hea valik, kui ma meenutan nüüd kunagi loetud Fosteri kahte jutukogu, et kindlasti üks parimaid sealt. Aga päris minu tekst see pole...

David Zindell «Shanidar» (Shanidar; 1985)
Zindell, ma ütlen Zindell – ja sellega võikski lõpetada. Suur tekst, mitte mahult, sisult suur. Selliseid tekste ja sellisel tasemel pole ulmes kunagi palju ning mul tuli taaskord tahtmine lugeda David Zindelli romaani «Neverness» (1988), romaani mis selle jutu ümber kirjutatud.

Walter Jon Williams «Issi maailm» (Daddy's World; 1999)
Küberpunk ja Williams, kes neid suudaks lahutada! Kindlasti üks mu lemmikkirjanikke, kas just kõik tekstid, aga üldine hoiak on enam kui sümpaatne. Aus ulme ja autor ei hellita – kütab nii, et luu paljas. «Issi maailm» on tekst, mis algas suhteliselt rahulikult, isegi pisut tüütuna, aga kui lõppu jõudsin, siis valdas mind kui lugejat harras rahulolu. Ja juba teist korda!

Joe R. Lansdale «Hullu koera suvi» (Mad Dog Summer; 1999)
Ehk antoloogia ainus pisut nõutukstegev valik. Ei, lühiromaan on väga hästi kirja pandud. On põnev ja pingeline lugeda, kuigi ma omal ajal, juba esimesel lugemisel tabasin üsna kiirelt, et kes on kes. Oli ka maakeeles uuesti lugedes pinge sees ja oli ka kõhedust. Samas, kuigi lubab, pole see mingitpidi ulmelugu. Jah, ma annan enesele väga hästi aru, et need tekstid, mida mina pean Lansdale'i parimateks, et neid ei avaldaks Arvi Nikkarev kunagi – maitsed ja hoiakud ning pole selles midagi halba. «Hullu koera suvi» on aga väga hea lühiromaan ning mul siiralt kahju neist ulmefännidest, kelle elamust segab teksti mitteulmelisus.

*

Ilmselt on juba igaühele selge, et antoloogia mulle meeldis. Oli mõnus lugeda – sellised klassikalise puudutusega lood, et loed ja naudid ning tahaksid, et seda raamatut jätkuks kauemaks.

Raamatus ei ole ühtegi halba lugu, ülikõva keskmise taseme juures mõjub mõni tekst lihtsalt pisut nõrgemana. Robert Aickmani ja Joe R. Lansdale'i lood kukuvad ehk pisut üldisemast pildist välja, aga vaid pisut. Lugesin raamatut järjest ja mingit raskust mul küll polnud neid seal niimoodi koos teistega lugeda.

Antoloogias on mitme autori n-ö esindustekstid ja mitme ilmselt parimad tekstid. Kui jätta kõik üldisemad arutlused kõrvale, siis isiklik TOP3 oleks: «Kutsuge teda Lordiks», «Shanidar» ja «Naaber». Kuigi «Issi maailm» ja «Muutuste kellad» on samuti seal üsna tippkolmiku lähedal. Eraldi tahaks märkida veel ühte kolmikut-nelikut: minu jaoks moodustus täiesti mõnus rida tekstidest «Elas kord hiiglane», «Kutsuge teda Lordiks», «Tühise mehe kingitus» ja «Shanidar». Minu peas nad järjest lugedes kuidagi täiendasid üksteist ning tekkis suisa tunne, et otsekui oleks iga järgmine kirjutatud eelmisi arvesse võttes.

Kui midagi kritiseerida, siis lisaks eelpoolmainitud valikute vaieldavusele, tahaks ma ette heita ehk mõningat liigkramplikku kinniolemist originaalis. Konkreetsemalt siis pealkiri «Kutsuge teda Lordiks» ja Nevernessi mittetõlkimine Zindelli loos. Nipet-näpet oli siin-seal veel. Kuid tegelikult on see pigem virisemine, sest lugemist need suurt ei seganud ja Eesti tõlkemaastikul on see antoloogia ikka pigem seal paremate ja korralikemate seas.
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

 
Shanidar on üks kirjastus Skarabeuse iga-aastastest raamatutest ning kuulub mitte-temaatiliste antoloogiate hulka. Sellised on näiteks olnud veel nii kirjastuse esimene antoloogia (Aphra, 2005) kui ka hetkel viimane (Ohver, 2023). Väheoluline pole ehk ka see, et käesolev antoloogia ilmus 2017. aastal kirjastuse 20ndaks aastapäevaks.
 
Ümmarguse aastapäevaga võib olla siin mingi seos seetõttu, et paljudelt kirjanikelt tundub siin olevat valitud antoloogiasse väga kõrgetasemelised lood. Muidugi ei saa olla kindel, kas selline asi oli taotluslik, kuid lõpptulemus on kindlasti sümboolseks kingituseks mitte ainult kirjastusele vaid kõigile tõlkeulme lugejatele.
 
1. Loogik Joe (1946) - Murray Leinster 8/10 (kasutan siin uuesti teksti, mida kirjutasin Leinsteri kogumikule "Sidewise in Time")
 
Leiutatud on personaalarvutid (mida kutsutakse "loogikuteks") ja aegamisi on kogu tsivilisatsioon hakanud sõltuma just tohutute andmekeskustega ühendatud arvutitest. Siis aga saavutab üks sellistest "loogikutest" teadvuse järgmise taseme. Arvutile omaselt ei ole ta halb ega hea, lihtsalt tahab probleeme efektiivsemalt lahendada...
 
Üsna uskumatu, et selline lugu kirjutati ajal, kui arvutid olid toasuurused monstrumid ja internetist ei nähtud veel undki. Nüüd, AI juturobotite esile kerkimisega lähevad silmad lugedes veel suuremaks. Lugu ise on sellises lihtne humoorikas võtmes jutustus, aga sellisele nägemusele aastate tagant ei ole lihtsalt võimalik madalat hinnet anda.
 
2. Naaber (1954) - Clifford D. Simak 8/10
 
Ühendriikide ühte väiksesse kolkakülasse nimega Pesukaruorg saabub uus perekond, kes võtab üle hulk aega tühjana seisnud talumaja. Nad teevad kõvasti tööd ja hoiavad esialgu pigem omaette - kuid peagi märkavad naabrid, et neil läheb kuidagi erakordselt hästi. Siis hakkab samamoodi hästi minema ka kõigil teistel külaelanikel...
 
Simak teeb oma lugusid mingis mõttes ikka ühtemoodi, aga selle üle on patt kurta, kui ta seda nii hästi teeb. See lugu on läbinisti positiivne ja südamlik aga ei muutu sealjuures läilaks. See ei ole ehk küll autori absoluutne tipp (Shotgun Cure on see, mis mulle enim meeldib), aga siiski väga hea, tugev ja iseloomulik jutt.
 
3. Muutuste kellad (1955) - Robert Aickman 8/10
 
Üks vanem meesterahvas on värskelt abiellunud endast oluliselt noorema naisega ja nad sõidavad nüüd ühte mereäärsesse Inglise kuurortlinna puhkama. See toimub aga väljaspool hooaega ja linn on tühi, hotell kole, mererand mudane ning lisaks helistavad linnaelanikud kogu õhtu ja öö kirikukellasid. Midagi veidrat on teoksil.
 
Väga hea ja andekas õudusjutt. Siin on mitu teemat, mis mulle väga meeldivad - kõigepealt sõja ja impeeriumi kaotuse järgne langus, siis eraldiseisva linnakese veidrus, mis võtab lausa lovecraftilikud mõõtmed, ning lõpuks seksuaalse pinge kuristik, mis erineva vanusega paari lahutab. See kõik kokku on ikka tõesti hästi tehtud.
 
4. Sobivustest (1964) - Keith Laumer 5/10
 
Kergelt düstoopilises tulevikus langeb noormees ülikoolist välja ja nüüd peab ta hakkama lihttööd tegema. Kuid lihttöölistele on selles maailmas ette nähtud kerge lobotoomia. Noormees otsustab sellega mitte leppida ja otsib ükskõik millist võimalust, et süsteemi petta ja oma õige koht tagasi saada.
 
Täitsa toredalt seikluslik, aga muidu päris tobe lugu, mida on üsna raske tõsiselt võtta. Puänt parandab pisut asja mõtet, kuid siiski mitte piisavalt. Otseselt halb see lugu ei ole, aga üsna selgelt ja päris olulise vahega kõige nõrgem siin kogumikus minu arvates küll.
 
5. Elas kord hiiglane (1968) - Keith Laumer 8/10
 
Hiiglaste planeedil teeb hädamaandumise üks kaubavedaja koos kalli lastiga. Tegelikult on kaubavedaja identiteet aga vaid kattevarjuks palgamõrvarile. Nimelt on kohutav epideemia hävitanud kõik hiiglaste planeedi elanikud peale viimase - ning kui ka see viimane hiiglane oleks surnud, siis saaks planeedi maha müüa...
 
Mingis mõttes klassikaliselt lihtne ulmelugu, mis väga palju üllatusi ei paku - aga kirjutatud on see jällegi nii hästi, et ainult loe ja rõõmusta. Kui eelmine lugu Laumerist autorina minu jaoks just palju ei öelnud, siis see siin tõstab ta igal juhul kõrgele.
 
6. Kutsuge teda Lordiks (1966) - Gordon R. Dickson 8/10
 
Millalgi ülikauges tulevikus on inimkond ammu tähtedele laiali lennanud. Vana Maa on juba sajandeid ümber kujundatud vabaõhumuuseumiks, kus elatakse tööstusrevolutsiooni-eelset elu. Kuid eksisteerib ka iidne komme, mille järgi peab galaktikaimpeeriumi iga kroonprints enne ametisse asumist inkognito kolm päeva Maal veetma.
 
Tõesti hea lugu valitsemisega kaasnevast vastutusest. Jah, kui hakata kogu selle süsteemi erinevaid detaile natuke teravama pilguga vaatama, siis ei tundu päris palju sellest loogiline või tõenäoline, aga see pole oluline. Kogu jutu mõte ja väärtus paikneb otseselt moraalil ja jutustatud on see ka ikka väga hästi.
 
7. Tühise mehe kingitus (1979) - Alan Dean Foster 8/10
 
Üks andetu luuser teeb oma kosmoselaeva-loguga hädamaandumise tundmatul planeedil, lõhkudes sellega laeva ja iseenda. Mehe halvatud kuid teadvusel keha leiavad kohalikud pisimutukad, kellel näib olevat intelligentsus ja isegi algeline kultuur. Nad püüavad meest elus hoida ja too hakkab mõtlema, kuidas tema saaks kasulik olla...
 
Väga hea lugu, mis algab natuke nagu Jonathan Swifti lugu Gulliverist lilliputtide maal - aga siis võtab kätte ja läheb hoopis teises suunas, luues nii midagi täiesti unikaalset. Ilus ja südamlik on see lugu, koos väikese aga mitte üldse tüütu moraaliteraga. Mida rohkem seda lugesin, seda rohkem see meeldis.
 
8. Shanidar (1985) - David Zindell 7/10
 
Millalgi täpsemalt määratlemata tulevikus, kus inimkond on juba pikalt erinevatel planeetidel kasvanud, tuleb Nevernessi linna parima biokujuri juurde mees, kes nõuab, et ta ürginimeseks muudetaks. Kujur kinnitab, et see on võimatu ning kui mees väidab, et seda on ju korra varemgi juhtunud, siis jutustab kujur talle loo, kuidas see kõik käis.
 
Mul on selle looga seoses natuke kahetised tunded. Jah, kogu maailmaehitamine on siin väga vinge ja see, et nii lühikese tekstiga tehakse ära nii palju, on imetlusväärne. Aga kas siin midagi sisulist üldse on? Minu jaoks jäi see lugu hoolimata kogu tulevärgist ikkagi natuke tühjaks ja õõnsaks, millest on kahju.
 
9. Issi maailm (1999) - Walter Jon Williams 8/10
 
Jamie on poiss nagu iga teinegi - hispaania keelt annab talle koolis don Quijote, kooli jalutab ta printsess Gigunda seltsis ja öösel paneb ta magama kuuhaldjas Selena. Ja loomulikult on tal kodus armastavad vanemad ning õde. Kuid ühel päeval hakkab Jamie kahtlustama, et maailm ei ole päris selline nagu see paistab...
 
Väga hea näide sellest, mida küberpungi-žanris on võimalik ära teha. Idee on siin iseenesest lihtne, aga teostus (ja selle võimalikud edasiarendused, millele tekstis ainult viidatakse) on vägagi kiiduväärt. Ma pole näinud just palju lugusid, mis läheksid nii värvilisest-säravast nõnda kiiresti süngeks, aga see siin mängib kõik välja.
 
10. Hullu koera suvi (1999) - Joe R. Lansdale 7/10
 
Loo jutustaja vaatab tagasi ammusele, sõjaeelsele ajale kui ta poisikesena koos oma vanemate ja õega kuskil Texase kolkakülas üles kasvas. Lastena kartsid nad toal ajal kohaliku metsakolli Sokupea legendi - kuid siis hakkasid lisaks ühel suvel ümbruskonnas toimuma mõrvad, kus tapeti naisi ja seda veel erakordselt jubedal kombel.
 
Täitsa hea lugu, siin on natuke tunda nii Harper Lee "Tappa laulurästast" vaimu kui ka Stephen Kingi mõjusid. Õuduse-tunnet oskab autor väga oskuslikult luua, lihtsalt aeg-ajalt on tunne, et kogu olukorra värve paneb ta ikka liiga paksult peale. Selline valik kahandab pisut terviku tõsiseltvõetavust.
 
Tervikuna on selle antoloogia kohta raske midagi peale kiidusõnade öelda. Ma olen täiesti kindel, et tegemist on parima antoloogiaga, mis Skarabeuse kirjastuselt ilmunud on ning lisaks veel ühega vähemalt esikolmikusse kuuluvatest raamatutest, mis sellest kirjastusest üldse viimase 25 aasta jooksul välja tulnud on.
 
Ainuke lugu, mis siin natukenegi ansamblist välja langes, oli "Sobivustest", kuid kui eesmärk oli Keith Laumeri loomingut kahe erineva nurga pealt näidata, siis on see ka täitsa arusaadav. Muus osas on haruharva võimalik näha sellist antoloogiat, kus keskmine tase oleks nii kõrge kui siin.
 
Minu enda jaoks ei olnud siin ehk mõnda täiesti imetabast lugu, kuid see pole ka päris oluline. Arvi Nikkarev on koostajana siin ära teinud fantastiliselt hea töö ning "Shanidar" on selline antoloogia, mis võiks olla loetud ja riiulis olemas igaühel, kes vähegi ulme vastu huvi tunneb.
 
Hinnang: 9/10 (lisapunkt tervikule põhimõtteliselt)
Teksti loeti eesti keeles
x
Andreas Jõesaar
24.01.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Andreas Jõesaar

Väga hästi ja soravalt kirja pandud lugu! Minategelase jutustus on ehe! Aga see lõpp... no keeras liiga vindi üle oma absurdsuses, seega "kolm".
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Kui tegemist oleks mingi pikema romaani esimese peatükiga, siis oleks jutul rohkem jumet ja minu hinne kõrgem. Niimoodi, eraldiseisva laastuna, jääb tekst aga väga lahjaks.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Lugesin üle paarikümne aasta uuesti. Tuleb tunnistada, et varasemast lugemisest oli meeles vaid romaani viimane neljandik ehk siis see osa, kus kindrali ajud kaugel planeedil tankikorpusesse istutati. Minu maitse jaoks oligi see raamatu parim pool, kuigi ka vahepealne polnud igav lugemine.   Samas nõustun ka kõigi kirumistega. Kui ei teaks, et romaan on kirjutatud 1964 ja maakeelne tõlge tehtud 1992, siis arvaks algust lugedes küll, et on ChatGPT-ga kokku kirjutatud. Aga nagu öeldud, siis läheb lõpupoole paremaks, ilmselt sai autor selleks ajaks hoo sisse. Tõsi, päris viimased leheküljed on paras pateetika, aga noh, elame üle.   Kokkuvõtvalt: kiirelt loetav seiklusulme - neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi sai seda teost esimest korda loetud ja siis ilmselt veel mõned korrad enne sajandivahetust. Tundus äge. Nüüd sai pulli pärast taas see raamat kätte võetud ja üle loetud. Ütleme nii, et ei kahetse, aga rohkem vist enam ei loe.
 
Positiivne on kerge loetavus ja Falloutlilik maailm, aga see on ka kõik. Vaid mõnikümmend aastat peale Kolme päeva, mil pommid langesid, möllavad ringi tundmatuseni muteerunud liigid. Kolmsada aastat hiljem nagu Falloutis, võib-olla, jah, aga nii lühikese ajaga - no ei usu. Kuid olgu maailma usutavusega nagu on - omaette oleks võinud seda isegi tolereerida. Aga kui sinna lisada ka peategelase iseloomu peaaegu tundmatuseni muutumine, siis kaks miinust paraku plussi kokku ei andnud. Lõpus viskas Zelazny veel peotäie heietamist - vabandust, filosofeerimist - ka sisse ja oligi kogumulje rikutud. Muidu oleks veel vast nelja miinuse välja vedanud.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Filmi olen selle ilmumisest saadik lugematu arv kordi vaadanud ja pean seda üheks kõigi aegade parimaks ulmefilmiks. Raamatule sattusin aastaid hiljem, aga too esimene lugemiselamus jäi siia kirja panemata. Nüüd lõpetasin romaani taaskord ning parandan selle vea.
 
Film vs raamat. Igavene dilemma. Kontakti puhul olen valmis nõustuma nii nendega, kes leiavad, et linateos on parem, kui ka nendega, kes hindavad paberkandjat. Mõlemal on omad head ja vead. Mõlemad räägivad sama, aga siiski natuke erinevat lugu. Mõlemad on head, isegi väga head.
 
Romaan on kahtlemata sügavam ja põhjalikum ning mõneti ka usutavam. On selge, et Sõnumist Masiani kuluks aastaid, kui mitte aastakümneid. Aga see selleks. Raamatus tundusid ka mõned rõhuasetused teistel kohtadel olevat, siin peamine vastuolu teadlaste ja riiklike institutsioonide vahel ning dr Arroway pole sugugi mitte selline ateist nagu filmis. Sõnum ja selle sisu, hooldajad ja loojad - kõik see on raamatus märksa sügavam. Ning pii sees olev sõnum kui kirss tordil.
 
Miinustest rääkides - enamus tegelasi on väga kahvatud. Eriti tuleb see esile Viisiku ülejäänud liikmete puhul. Vähemalt mulle jäid nad küll lihtsalt venelaseks, nigeerlaseks, hinduks ja hiinlaseks, ilma rohkem välja joonistumata. Üksikuid detaile ja erandeid oli, aga mitte piisavalt. Selles mõttes oli filmitegijate valik õige, keskenduda vaid Eleanor Arrowayle.
 
Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Olin enam kui veendunud, et selleks ajaks kui mina "Tulevikuministeeriumi" läbi saan, on BAASis esimene arvustus juba olemas. Aga oh seda üllatust - ma olen esimene. Või mõnes mõttes ka mitte, sest ühel ulmesõprade kogunemisel seda teost mainides vaatasid gurud mind tühja pilguga. Ilmselt on asi selles, et Aegraja kirjastus ei ole just tuntud ulme kirjastajana ning ka teost ennast võib ja võib ka mitte ulmeks liigitada. Kuigi tõlkija, Kristjan-Jaak Rätsep on ulmeringkondades muidugi tuntud kuju. Ning kaanepildi autor Liis Roden samuti.
 
Igatahes on esimeseks arvustajaks olemine nii au, vastutus kui ka väljakutse, sest esimesed arvustused, mille osana oodatakse sageli ka teose lühitutvustust, ei ole minu leivanumbrid. Seega jään oma arvustuste stiili juurde ning kirjutan oma tavapärase, minu enda "lugemispäeviku" tüüpi arvustuse. Sisu lühikokkuvõtte leiate raamatu tagakaanelt.
 
Kuidas ma selle teose juurde üldse sattusin? Tänu oma kaasale, kes oli seda juba ka inglise keeles lugenud ning otse loomulikult soetas ka eestikeelsed eksemplarid. Jah mitmuses ja mitte ainult kaks vaid kaks korda kaks raamatut edasi kinkimiseks. Nii palju meeldis see romaan talle. Vaimustus haaras ka mind, kui lugemisega millalgi suvel Läänemerel ringi seilates pihta hakkasin. Aga lõpetasin alles tugev pool aastat hiljem.
 
Miks siis nii? Sellepärast, et "Tulevikuministeerium" on raske lugemine. Ja seda nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes. Tegemist on korraliku tellisega, lehekülgi ligi 700. Aga peamine raskus seisneb ikkagi sisus, sest ilukirjanduslikud lõigud vahelduvad faktidest kubisevate peatükkidega, mis oleksid justkui mõne õpiku väljavõtted. Sekka ka sisutühjasid heietusi ja - minu meelest - sosetuid ning ebavajalikke kirjeldusi või mõtteid. Ja anonüümsete tegelastega kõrvalliine. Millest tõsi, mõned olid põnevad. Samas teised jälle nii väga. Olen osade raamatut lugenud inimeste käest kuulnud, et nad jätsid sellest paljugi vahele ja lugesid kiiresti ja/või diagonaalis. Mina nii ei saa ja sellest ka pikk lugemisaeg. Ning teisest küljest on huvitavad osad peatükid jällegi sellised, et tahadki kohe rohkem juurde uurida ning süübid tundideks Wikipediasse. Näiteks, et misasi see 2000 vati printsiip ikkagi täpselt on või kus meie oma Eesti ühiskond raamatus kirjeldatud heaolumõõdikute skaalal asub.
 
Kuna "Tulevikuministeerimi" sündmused algavad praeguste ridade kirjutamise hetkel - 2025. aasta jaanuaris selline ÜRO agentuur luuakse - ja kõik raamatus kirjeldatud tehnoloogiad, meetodid, mõõdikud ja kontseptsioonid on olemas ning vähem või rohkem kasutusel, siis võib ju küsida, kas tegemist ongi üldse ulmega? Jätan sellele küsimusele praegu vastamata. Küsin hoopis teise küsimuse - kas "Tulevikuministeerium" on ilukirjandus? Kui keegi veel mäletab sellist eelmise sajandi lõpus Eesti juhtimismaastikul laineid löönud guru nagu Eliyahu M. Goldratt ning näiteks tema teost "Eesmärk", siis minu arvates on "Tulevikuministeerium" suures piires samasugune. Ehk siis eelkõige õpik. Ulmeromaani vormis õpik. Juhendmaterjal maailma kordategemiseks, kui sinu arusaam ühtib kirjaniku arusaamast sellega, mis on katki ning mismoodi see ära tuleks parandada. Võrdluseid teiste teostega, näiteks Karl Marxi "Kapitaliga", tuli mulle pähe veel teisigi. Tõsi, seda vaid kuulduste põhjal, sest selle kuulsa habemiku tippteos on mul endal lugemata. Aga usun, et see võrdlus mingil määral ikkagi pädeb - "Tulevikuministeerium" on tugevalt antikapitalistlik teos.
 
Loodan, et ma selle viimasega - ja ka kõige eelnevaga - nüüd potentsiaalseid lugejaid eemale ei peletanud. Hoolimata sellest, et kohati oli romaani lugemine tõsine pingutus ning pidin end raamatu taas kättevõtmiseks motiveerima, siis lõppkokkuvõttes Kim Stanley Robinsoni ideed mulle meeldisid. Ning eelkõige just ideede eest ta mult "nelja" välja venitab. Kuigi ka romaani põhiliin - tulevikuministeeriumiks ristitud ÜRO allorgani iirlannast direktori Mary lugu - on koherentne ning jõuab loogilise lõpuni, siis selle otsa saades raamatut sulgedes ma mingit katarsist ei kogenud. Ehk siis veelkord - minu jaoks on esmajoones tegemist õpikuga ning sellisena ma "Tulevikuministeeriumi" ka oma raamaturiiulis arhiveerin. Ja päris lõpetuseks vastus küsimusele: mis ma siis ise arvan, et kas on ulme või mitte? Jah, on. Utoopia. Lugege ja saate aru, miks ma nii mõtlen. Samal ajal kui pärismaailm kisub vägisi sinna düstoopia kanti... Aga ma tõesti siiralt ja naiivselt loodan, et selle õpiku mõnedki eksemplard jõuavad oluliste otsustajateni ning düstoopia jääb ära. Elame-näeme.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Valisin selle raamatu lugemiseks just nimelt seepärast, et tagakaanetutvustuses lubati purjelaevu. Suurt muud midagi teadmata, sealhulgas ka seda, et tegemist on möödunud Stalkeri võitjaga. Õnneks ei lugenud ka siinseid arvustusi, millest esimene on liigselt spoilereid sisaldav. Niisiis alustasin peaaegu valgelt lehelt.
 
Eks seda on eespool juba öeldud, aga kordan: algus on väga Lovecraftilik, siis võiks öelda, et keerab kuhugi Jules Verne'i kanti ja peale mõningaid vahepeatusi jõuame kõige ehedama hard science fictioni juurde. Tegelasi on mõistlikul arvul, kuid sellest hoolimata jäävad mõned neist kuni romaani lõpuni vaid siluettideks taustal. Millest ei ole siiski midagi. Mis mind alguses segas, oli peategelasest laevaarsti suhteline mõjukus ekspeditsiooni juures. Jäi arusaamatuks ja seega tundus ebaloogilisena tema askeldamine olukordadades, kuhu laevaarstil asja poleks. Aga loo edenedes saab muidugi selgeks, miks see nii on.
 
Kokkuvõttes väga hea romaaan. On nii seiklust kui ka lugu. Lõpp on tõesti võib-olla kröömikese võrra igavam kui algus, sest lõpplahendus on etteaimatav. Samas püsis kuni lõpuni õhus kahtlus, et aga mis siis kui... Hindeks igal juhul kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Kui tundub, et pisut ajale jalgu jäänud, siis asendage lugedes sõna "Masinad" sõnaga tehisintellekt ning tehke oma peas veel nipet-näpet täiendusi ja ongi tänapäeva aktuaalseid teemasid puudutav lugu koos! Ja mitte lihtsalt lugu, vaid kohe päris hea lugu!
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Ma ei tea, kas asi oli selles, et lugesin seda lugu e-raamatust (enam-vähem elus esimest korda e-raamatu lugemise kogemus) või selles, et lugesin ilma eellooks olevat juttu üle lugemata, aga... no ei kõnetanud see lugu. Tundus aegunud ja ka puänt oli mannetu. Ning kuidagi puiselt kirja pandud, aga võib-olla oli see ka tõlke viga. Igatahes mina olen rahul, et seda ""Loomingu" Raamatukogu" versioonis ei ole, sest just see eksemplar "Mina, Robotist" on mul füüsiliselt riiulis.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Lugesin vist lausa teist korda, sest unustasin esimese lugemise kirja panna. Nüüd surusin unega võideldes lõpuni - pakun, et jäin selle 62-leheküljelise lühiromaani jooksul vähemalt 10-l korral magama, nii et raamat kukkus käest.
 
Kõik see, mida esimene arvustaja oma arvustuses mainib, on loos tõepoolest olemas. Ja täpselt nii halvasti kirja pandud nagu viimane arvustaja ütleb.
 
Absoluutselt sisutühi madina kirjeldus, millel pole minusugusele lugejale, kes jutust mingit pointi otsib, mitte midagi öelda. Aga jah, oleks siis vähemalt pisutki huvitavamalt jutustatud...
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Nagu ka "Ajapatrulli juttude" esimest osa lugedes, tuli ka teise osa lugemisel terve mõistus välja lülitada, sest ajaparadokside ning põhjus-tagajärg seostega käib autor väga vabalt ringi. Kogu see ajapatrull ise mõjutab aega nii et vähe pole. Selles suhtes on Asimovi "Igaviku lõpp" ikka oluliselt läbimõeldum.
 
Seda kõrvale jättes pole aga kummalgile loole suurt midagi ette heita, pigem vastupidi. Võib vaid imetleda autori ajalooteadmisi ning oskust neid kaugeid aegu ning kohti elavalt kirjeldada. Viis.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Sellest ajat, kui eelmine "Valitud teosed" eesti keeles ilmus, on ikka selline hulk vett merre voolanud, et ma olin neljandast osa ilmumisest kuuldes üsna üllatunud. Ja kuigi olen vahepeal raamatute ostmisest loobunud ning laenutamisele üle läinud, siis selle otsustasin ikkagi osta.
 
Ja ei pea ostu kahetsema - täitsa kobe tükk. Esimesest ja kolmandast osast mäekõrguselt üle ning tegelikult ka teisest. Praktiliselt kõik lood olid head ning vaid ühe - "Mööda kiipi edasi ja edasi" - kohta kasutaksin seda s-tähega sõna. Saast, noh.
 
Enim meelde jäid ja meeldisid "Gianni", "Äravahetatud" ja nimilugu "Lood Venia metsadest".
 
Lõpetuseks sekundeerin Kristjanile: ka mind hakkasid need sissejuhatavad tekstid tüütama, kuid on ju arusaadav, miks nad seal kogumikes on, seega, kannatame ära.
 
Aitäh kirjastajale, aitäh tõlkijatele. Loodan, et "Valitud teoste" eestindamisega jätkatakse ning ehk ei tule ka enam nii pikka vahet sisse. Mina igatahes ootan, sest selge on see, et 90-ndate Silverberg on tõenäoliselt veel parem, kui 80-nendate oma.
Teksti loeti eesti keeles
11.2023
Andreas Jõesaar

Neli aastat on viimasest "Vanamehe sõja" saaga romaani lugemisest möödas. Ja kuigi kirjutasin 2019. aasta lõpus "Lõhenenud inimkonna" arvustuses, et jään viimast osa ootama, oli nüüdseks ausalt öeldes meelest läinud, et miskit üldse pooleli jäi. Seega tuli selle raamatu eestikeelne tõlge mõneti üllatusena. Peale kerget kõhklemist otsustasin siiski osta, kasvõi selleks, et raamaturiiulis see John Scalzi nimeline rivi täiuslik oleks.
 
Kuigi raamatu tagakaanel olev sisututvustus ütleb, et teos koosneb neljast lühiromaanist, siis tegelikult on tegemist ühe tervikuga. Jah, originaalis ilmus see kõigepealt jupikaupa. Jah, minategelased on igas loos erinevad. Aga kokkuvõttes on see siiski kenasti omavahel seotud juppidest kokku punutud romaan.
 
Esimene jagu, "Hinge elu", oli tõeliselt hea, täiesti sarja esikromaani vääriline. Kirja pandud kaasahaaravalt, põnevalt, loogiliselt. Aga edasi läks allamäge. Minu meelest on Scalzi tugevuseks ikkagi militaarulme ja action. Igasugune poliitintriigide punumine kipub minema heietamiseks ning mis kõige halvem, kõlab ebausutavalt. Õnneks on lugude järjestus selline, et suure poliitika vahele on pikitud lihtsõdurite elu-olu kirjeldused, mis minu jaoks polnud sugugi tüütu lugemine. Teisest küljest on aga romaani erinevad jaod just niimoodi ritta seatud, et jada lõppeb taaskord suure poliitikaga ning see jääb lõpphinnangut domineerima.
 
Mis taaskord meeldis, oli see, et Scalzi ikka oskab nii kirjutada, et varasema ülelugemine või detailide mäletamine pole vajalik. Tuletab meelde täpselt nii palju, kui konkreetse lõigu mõistmiseks vajalik ning kogu lugu. Muidugi nüüd, kus kogu sellel sarjal on lõpuks joon all (või kas ikka on?) võiks ju algusest alustada ning kõik raamatud niiöelda ühe soojaga üle lugeda. Äkki märkan mingeid detaile, mis muidu raamatute ilmumise ajalisest vahest tingitult fookusest välja jäid? Võib-olla isegi teen seda.
 
Kuid jah, paratamatult mõjutab minu hinnangut "Kõigi asjade lõpule" see, et tegemist on sarja viimase osaga. Niisiis väike tagasivaade.
 
Kordan enda varasemates arvustustes öeldut, aga midagi ei ole teha - esikromaan "Vanamehe sõda" on selle sarja parim. Vahepeal läks täiega allamäge, kuigi minu arvustuste hindeid vaadates seda ei ütleks, sest ma pole ühtegi jätkuosa alla "nelja" hinnanud. Aga midagi pole teha, tunne on selline. Vahepeal toimus mingi surnud kassi põrge ehk siis "Zoe lugu" tõi sarja minu jaoks nö mustast august välja ning "Lõhenenud inimkond" sai hindeks lausa viie. Aga nüüd siis selline lõpp...
 
Et mis sellel siis viga oli? Põntsu pani neljas jagu. Tõlkija on eespool väga täpselt kirjeldanud, mis seal kõik valesti oli. Ütleme nii, et kui tegemist oleks filmiga, siis "täiuslikkusest" jäi veel puudu vaid ilutulestik ning eepiline muusika. Tõsi see viimane lõpuridade lugemise ajal mu peas ka kõlas. :) Lääge.
 
Samas hindeks panen ikkagi "nelja" kuigi piiiiiiiiiiika miinusega. Kindlasti sellepärast, et romaanil on tõepoolest väärtus eelmiste osade järjena. Samuti ka sellepärast, et hoolimata paljudest puudustest oli raamat siiski suures piires lobedalt loetav. Ning viimaseks sellepärast, et lugu sai (loodetavasti) lõpu.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Kindlasti mitte parim Heinlein, kuid tõepoolest 99% nii mõnestki muust ulmekas parem. Vaevlesin enne sellega alustamist ühe Simakiga, mis pooleli jäigi... Seetõttu oli väga värskendav vahelduseks lugeda mõnusat lineaarset lugu, kus sai liigselt pead murdmata ühe inimhinge kujunemisloole kaasa elada. Samas ei puudu teoses ka sügavamad teemad ning huvitavad keerdkäigud. Järelsõnas toodud võrdlus "Printsi ja kerjusega" tuli endalegi pähe, aga lisaks tekkis ka - võimalik, et ebatäpne - seos lapsepõlves loetud eepilise teosega "Pärija Kalkutast".
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Väga vinge lugu! Lugesin ühe soojaga läbi ning vaatasin seejärel ka samal lainel püsides nii samanimelise filmi kui ka teised seonduvad filmid ära. Kuigi film on paljuski teistsugune ja loomulikult pealiskaudsem, on see siiski omaette teosena täiesti hea ning huvitavate ideedega. Ei tea kas filmi veel kolmandadki korda - olin seda ka enne raamatu lugemist näinud - vaataksin, kuid raamatu võtan kindlasti ka tulevikus veelkord ette. See on selline teos, mis jääb riiulisse mitte kaunistuseks, vaid lugemiseks.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Taas üks (ulme)kirjanduse klassika, mis mul lugemata. Siiani. Nüüd sain siis puhkuse ajal rahulikult keskenduda ning aeg on kokkuvõtteks.
Aga ei oskagi suurt midagi kirja panna, sest eespool on inimesed, kelle arvamust väga austan, paremini, kui oskaksin ise väljendada, juba palju ära öelnud. Seega siis vaid mõned isiklikud ja mitte kõige paremini korrastatud mõtted oma "lugemispäevikusse".
 
Meeldis? Muidugi meeldis! Sünged ja lootusetud hoiatusromaanid on mulle alati rohkem meeldinud, kui helged utoopiad. Eriti köitev oli Goldsteini raamatu lugemine. Tavaliselt hindan teoses tegevust, aga seekord olin lausa pettunud, kui raamatu lugemine tegevuse tõttu katkestati.
Oli usutav? Mitte eriti. Nagu Taivo ütles, siis selline ühiskonnakorraldus on ilmselgelt liiga ressursseraiskav ning rafineeritult ebaratsionaalne. Viimasega pean silmas seda, et ka mulle ei jõudnud kohale - hoolimata kirjaniku püüetest selgitada - miks kulutas režiim nii palju auru dissidentide paljastamisele, piinamisele ja ümberkasvatamisele, et nad seejärel hävitada. Veelkord - Orwell põhjendas, aga mitte eriti veenvalt.
 
Hinne: "neli", mitte "viis". Sama hinde sai mult ka "Hea uus ilm", kuid kui peaksin selle ja "1984" joonele panema, siis paraku jääks Orwell Huxleyst tahapoole. Sest pean Huxley stsenaariumit tõenäolisemaks - ning ka elaksin pigem sellises düstoopias, kui valima peaks - hoolimata sellest, et "1984"-s sai tõmmata oluliselt enam hoiatavaid paralleele tänase ja juna olnud maailmaga kui "Heas uues ilmas".
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Alguses ei õnnestunud süveneda, sest... EI USU! No ei usu, et Uraani suuruse kosmoselaeva sisu isegi tibatillukest läbiuurimata osa lähevad kõrgelt arenenud tulevikuinimesed läbi otsima jalgsi ja taskulampidega! Ei usu, et kümneid tuhandeid aastaid elanud inimesed on veel nii inimlikud. Ei usu, et... Seda nimekirja võiks jätkata. Ühesõnaga, mida ma öelda tahan, on see, et autor pingutas mastaapide ja ajavahemikega minu maitse jaoks pisut üle.
 
Aga mingist hetkest, kust alates Liidu esindaja jutustama hakkas, muutus lugu täitsa kaasahaaravaks kuigi ka selles pajatuses oli loogikauke ja logisevaid kohti.
 
Paraku ei jõudnud lugu lõpuks kuhugi ning ka autor ütleb oma järelsõnas, et "eks ma kunagi selgitan". Seega viite ei saa päris kindlasti panna, sest niimoodi muudest sama tsükli juttudest eraldi see romaan eriti ei lennanud. Samas nii kehv see jutt ka polnud, et peaks kolmega hindama. Seega neli ja võimalik, et eesti keeles loeksin samasse maailma kuuluvaid jutte veelgi. Nii huvitav aga polnud, et inglise keeles jätku-, eel- või siduslugusid lugeda viitsiks.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Minulgi tekkisid lugedes koheselt paralleelid "Marslasega". Vahe pool sajandit tagasi kirjutatud ja kaasaegse teose vahel on umbes samasugune kui tolleaegsete ning tänapäevaste filmide vahel - "Marslane" oli kordades tempokam. Mitte, et "Kuutolmu varing" mingi õudne uimerdamine oleks, aga Andy Weiri palju mahukama teose lugesin sisuliselt ühe hingetõmbega läbi, siis Clarke'iga läks pisut enam. Ka oli Weiri romaan tehniliselt palju täpsem ja läbimõeldum, nii näiteks tekkis mul küsimus kuidas kõik päästetud iglust minema toimetati, sest selle osa jättis Clarke'i sujuvalt jutustamata.
 
Kuigi mina isiklikult paigutaksin romaani eelpoolnimetatud Clarke'i paremikus siiski pigem tahapoole - "Kohtumine Ramaga" meeldis mulle näiteks niiväga, et olen seda korduvalt üle lugenud ning kavatsen seda tulevikuski teha - siis üldjoontes see raamat mulle siiski meeldis, aga vast tõesti teist korda ei loeks.
 
Tähelepanu juhtimine sobimatule kaanepildile ja "tõlkepärlitele" eelarvustajate poolt on kiiduväärt - mul jäid need mõlemad küll märkamata, aga tõepoolest, saaks paremini. Endale jäi silma ühes kohas Kuu nimetamine "planeediks", aga kardan, et see oli pigem autori algne vääratus. Tõsi, tõlkija oleks võinud selle ju ära parandada.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Kui teose kaanel on kirjas "Asimov", siis ostan? Täpselt nii on siiani läinud, kuigi iga järgmise sellise eesti keeles ilmuva raamatu puhul olen selles valikukriteeriumis üha enam ja enam kahelnud. Tundub, et kõik parimad romaanid ja jutud on juba avaldatud ning nii jääbki üle vaid põhjakaabe, mida andunud fännidele maha parseldada.
 
Jah, käesoleva teose puhul ma muidugi teadsin, et Asimovi enda jutte on seal vaid kolm ning ülejäänud lood on teiste kirjanike kirjutatud. Samas ei tohiks sellised nimed nagu Silverberg, Anderson, Sheckley, Harrison ja Card ju pettumust valmistada. Paraku aga enamasti nii oli. Asimovile tänuavalduseks kirjutatud jutud on paremal juhul keskpärased (üksikute eranditega) ning nende hulgast ei leidnud ma ühtegi viieväärilist. Asimovi enda lugude hulgas oli selliseid küll, aga samas olin ma kahte neist varem korduvalt lugenud, seega kokkuvõttes need mu jaoks kogumikule lisaväärtust juurde ei andnud ning ma ei näinud põhjust neid taas üle lugeda.
 
Samamoodi eessõnad, järelehüüded, austusvaldused jms - jätsid täiesti külmaks ja jäid samuti lugemata. Olin lõpuks sellest antoloogiast lihtsalt niivõrd väsinud, et ei jaksanud. Võib-olla kui need mälestused ja järelehüüded oleksid kuidagi loogilisemalt paigutatud, järgnevate juttudega seotud ning neile sissejuhatuseks paigutatud - nagu tavaliselt tehakse - oleks lugu teine olnud.
 
Huvi pärast lõin kokku ka juttude aritmeetilise keskmise, milleks tuli koos Asimovi enda juttude hinnetega 2,9. Aga kogumikule endale tuleb eelpoolnimetatud põhjustel hindeks 2 - mõttetu tellis, mille lugemisele kulunud aja- ja närvikulu oleks võinud mõne teise raamatu lugemiseks jätta. Siirdub esialgu küll raamaaturiiulisse, aga plaaniga see mingil hetkel müüki panna. Võib juhtuda, et siis loen ka lugemata jäänud osa läbi, kuid vaevalt see mu üldhinnet parandab.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Nõus, et lahe lugu. Aga kas ka auhindu ja viitesadu vääriv - kahtlen. Minu jaoks jäi veidi pinnapealseks jandiks ning sügavama sisu puudumise tõttu ei tõuse käsi "kolmest" kõrgemat hinnet panema.
Teksti loeti eesti keeles