Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ray Bradbury ·

The Martian Chronicles

(romaan aastast 1950)

eesti keeles: «Marsi kroonikad»
Tallinn «Eesti Raamat» 1974 (Mirabilia)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
35
12
4
0
0
Keskmine hinne
4.608
Arvustused (51)
Raul Sulbi

Bradbury Marsi kroonikaid võiks tegelikult ka jutukoguks nimetada, aga kuna need jutud moodustavad niivõrd ühtse terviku, otsustasin romaani kasuks. Ja see pole vaid minu arvamus. Bradbury esitab neis 40ndail pulpajakirjades ilmunud lugudes oma nägemuse Punase Planeedi hõlvamisest. Ning see nägemus on oma erakordses poeetilisuses ja fragmentaarsuses niivõrd meeldejääv, et teos väärib täiesti kuulumist kõigi aegade parimate ulmeromaanide hulka. Raamat ilmus Mirabilia sarjas Linda Ariva tõlkes ning Bradburyt eestindab temast paremini vaid Mario Kivistik. Vähemasti minu meelest. Väga väärt lugemine igatahes.
Teksti loeti eesti keeles
Janek Neltsas

Ilmus Mirabelia sarjas. Lugemise ajal olin noor ja ei saanud kõigest aru. Nüüt kui NASA on jäljed marsi tolmu jätnud paistab lugu(lood) hoopis huvitavamad olema. Masendav alltekst neis lugudes mind häiris.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Lugesin seda raamatut esimest korda, kui miski väike pätakas olin alles. Jättis tohutult sügava mulje. Mitumitu aastat hiljem lugesin uuesti - jättis hoopis teistsuguse, kuid endiselt sügava mulje. See raamat lihtsalt paneb kaasa mõtlema, mis on IMHO üks olulisemaid asju, mida ühelt tõsiselt kirjatükilt võiks oodata.
PS Kellele meeldis ja võimalus on, lugegu originaali ka. Mitte, et tõlkija oleks halba tööd teinud, aga kuidagi ehtsama mulje jättis originaalkeeles kirjutatu. Ja need kõhedad kohad on ka veelgi kõhedamad.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Jüri Kallas

Sellest raamatust algas minu totaalne ulmehuvi. Sest see mida enne lugesin, oli lihtsalt huvitav (või vähem huvitav, või üsna saast), aga see romaan oli tõsine tükk. Võlus just poeetilis-romantiline kujutluslaad: liivalaevad, maskikultuur, kummituslikkus, putukapüstolid jne. Tegelikult võib seda teksti nimetada ka teaduslik fantastiliseks õudusromaaniks, sest see tehniline atribuutika on seal sageli üsna vigane ning meeleolu on üsna õõva tekitav. Igatahes lõi see raamat mind tollal (5-6 klassi naakmanni) üsna pahviks ja oli aeg kus minu jaoks oli vaid kaks tõeliselt suurt ulmekirjanikku: Ray Bradbury ja vennad Strugatskid. Bradbury puhul ongi jäänud tänaseni lummama see Suur Maailma Sügis. Spleen küll, aga samas jääb iga Bradbury raamatu (jutu) lõppu pisuke lootusekübe.
Teksti loeti eesti keeles
Killu

See raamat pani mind Bradbury teisi romaane ja novelle otsima ja nii saigi ta üheks minu lemmikuks :) Raamatu lõpp oli oodatav, aga kõige uhkem novell oli minu arvates tühjast majast, kus kell hüüdis ikka veel toimingutele... Üksnes selle pärast võib juba maksimumhinde anda
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Margus Freudenthal

Ka mul oli see raamat sügavama ulmehuvi alguseks. Eriti meeldis autori poolehoid marslastele. Minu arvates sarnaneb Marsi vallutamine kõige rohkem eurooplaste sissetungile Uude Maailma.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hein

Bradbury on halastamatu - konkistadoorid ja inkad olid on ja jäävad, inimese loomus ei muutu. Vähe sellest, lõpuks hävitab inimene ka enda. See on midagi, millele me eelistame mitte mõelda ja lausa hädavajalik on inimestele aeg-ajalt meelde tuletada, mis on juhtunud ja mis meid oodata võib. Bradbury pessimism on nagu mõru rohi, mis ravib.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üks paremaid ulmeraamatuid. Loen vähemalt korra igal poolaastal läbi. See teos lihtsalt on selline, millega annab niimoodi ümber käia. Isegi see maailmalõpumeeleolu ei häirinud. Mõnusad lühikesed nõrgalt seostatud jutukesed/mõtisklused. Meeldib see Bradburyle omane poeetiline stiil, millele on tõesti raske midagi vastu panna.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

"Marsi kroonikad" on mitmes mõttes tähelepanuvääriv teos. Kõigepealt algab ilmselt suurema osa eesti lugejatest kokkupuude Bradburyga just sellest romaanist ning on väga hea, et mitte mõnest tema vähemväärtuslikumast asjast. Teiseks - kui palju on selliseid ulmeromaane, milles pea kõik SF võtted ära kasutatakse ning Horrorit ka sisse pannakse? Ometi on see kompott saanud üheks paremaks SF romaaniks läbi aegade. Kolmandaks on Bradbury imetlusväärne kirjanduslik stiil selles teoses väga hästi välja tulnud. Muuseas: "Marsi kroonikad" ei sisalda kõiki Bradbury jutte Marsi teemadel, olen lugenud vähemalt kaht, mida selles kogumikus (romaanis) pole. Üks neist ilmus vist "Täheajas" ja teine on "The Wilderness".
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Igal raamatul on oma aeg, millal teda lugeda. Marsi kroonikad sattus mulle pihku pärast seda, kui olin läbi lugenud oma esimesed ulmeromaanid ja seejärel Mirabilia sarja revideerima asunud. Ja see oli esimene ulmeromaan, mis mulle ei meeldinud. Mingi täielik jama. Mulje oli niivõrd peletav, et möödunud kümne või rohkema aasta jooksul pole uut katsetki teinud. Mistõttu raamat saab nüüd küll äärmiselt ebaõiglaselt nigela hinde. Aga selline on elu. Samas eksisteerib terve rida raamatuid, mida lugedes ma tunnen, et oleksin pidanud lugema neid palju palju-palju varem. Et raamat on mind oodates hapuks läinud. Kuna hiljuti loetud Bradbury illustreeritud inimene on BAASis oma viie kätte saanud, siis on lootust ka Marsi kroonikatel, kui ta uuesti käsile võtan. Siis saab ka praegune hinne üle vaadatud.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Masendavalt rõõmus raamat. Tõlgendatav nii novellikoguna kui tervikteosena. Palju masendavaid üksikkaadreid (maja, mis teenindab inimesi, keda ammu enam ei ole; üksik inimene üksikul planeedil otsimas teist inimest jne); kuid Bradburyle iseloomulikult ei olegi kogupilt nii sünge. Sest alati jääb lootus, et kohe-kohe lõpeb painav reaalsus ning algab tõeline olemasolu. Bradbury kirjeldatud maailm meenutab ju luupainajalikku unenägu, millest on turvaline ärgata. Ja avastada, et praegu veel ei ole kõik nii halvasti. Ei ole kunagi osanud Bradburyt kuhugi sahtlisse liigitada. Ning ega temaga vist nii saagi.
Teksti loeti eesti keeles
kuits

No vaat mulle jälle ei meeldinud. Oli teine kuidagi hakitud. Ja masendav. Ja seda nii esimesel, teisel, kui kolmandal lugemisel. Vabandust seltsimehed, no ei saa nelja panna.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Mulle Bradbury eriti ei maitse (väljendi saamislugu vt. I. Grekova "Värava taga"). Sellest hoolimata tahaks kõnesolevale romaanile (? jutukogule?) rohkem kui viie panna. On huvitav märkida, et "Kord tulevad soojad vihmad" ilmus eesti keeles juba kuuekümnendate keskel U. Aguri raamatus "Inimesed ja automaadid". Ka see oli hästi tõlgitud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Märt Laur

Minu meelest Bradbury parim teos. Raamat haarab kaasa, ei saa käest panna enne kui läbi pole .. kusjuures lugeda võib tõesti kuus korda aastas ja mulje ei muutu halvemaks. Mõjub realistlikuna .. samas on alatoon lausa kurb ja võib panna hambaid kiristama : )
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Ausalt öeldes mina aru ei saa, miks kõik seda romaani nii kiidavad. Minu meelest on ta ikka päris jama. Bradburyl on juba selline stiil, mis mulle eriti ei meeldi. Raamatut võis, kuid võis ka mitte lugeda. Juurde ta igatahes midagi ei andnud. Noh, olid mõned head ideed, aga need olid kuidagi ebahuvitavalt kirja pandud. RB kirjutatud juttudest on mulle kõige parema mulje jätnud hoopiski "The Veldt". Nii et mina sellele üle "3" küll ei pane, kuigi mind tõenäoliselt Bradbury fännide poolt ära lintshitakse.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Ülivõrdeid ei tule. Aga omal ajal, omas ajas ja ruumis, tähelepanu vääriv teos. Pärast Marineri ja Vikingi reise enam mingit elu Marsilt ei otsita... see on lihtsalt üks tükk kivikolu keset universumit. Iseenesest on ju põnev on punasest roheliseks muutuv värvus ja näilised kanalid panid inimesi nii Marsist unistama ja fantaseerima...Bradbury on pessimistlik õrritaja, julge fantaseerija, väga hea kirjanik. Mõned lood olid siiski veidi igavad. 4+
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Siit järgnevad küll ülivõrded ja kui palju veel. Mu meelest üle aegade parim raamat. Bradburys tuleks lugeda ühte ja sama teost nii mitmes tõlkes, ku vähegi keeleoskus lubab, sest kui on vähegi tasemel tõlkija, siis on juba see va keele kasutus iseenesest siuke parajasti nauditav asi. Bradbury inglise keelest ma parem ei räägigi, sest sellega käib ta ringi (ma tsiteerin kedagist, a ei mäleta keda täselt) nagu oleks see tema poolt välja mõeldud. Olen suht kindel, et igatsorti kirjandustegelased mu siukese arvamuse eest ära lintshiksid, a minu meelest XX sajandi parim raamat.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Wägev Wähk

Ray on ray on ray.Midagi muud on raske öelda. Mõni loeb korra aastas "Shvejk`i", mina jällegi RB kroonikaid. Mõne jaoks on "Shvejk" tähtis nigu piibel, minu jaoks on "Kroonikad" tunduvalt tähtsamad, kuna piiblit olen vaid põgusalt sirvinud.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Tegu on muidugi huvitava raamatuga, mis kindlasti väärib kogu seda tähelepanu mis talle on osundatud. Kuigi minu poolt ei saa ta sedavõrd kõrget hinnangut kui teistelt, ei arva ma ometi, et tegu oleks halli või igava raamatuga, samuti ei häirinud mind see maailmalõpu meeleolu, mis igalt poolt läbi kumas. Minu madalama hinde põhjuseks on pigem see killustatus. Vaatamata sellele, et ma tean, et tegu on ju erinevatest juttudest kokku pandud kogumikuga, on ta siiski killustatud. Aga see asjaolu ei hakanud karjuvalt silma, nii et neli. Tugeva plussiga.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
AR

Ausalt öeldes ei ole see minu Ray Bradbury lemmikteos. See on küll omapärane aga mõned novellid sarnanevad Wellsiga. Näiteks nagu tuulerõuged marslastel.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Kui seda esimest korda Mirabiliast lugesin, panin selle raamatu käest tundega, et seda enam kunagi kätte ei võta. Pärast aga, oles lugenud veel mõnda RB teost, otsustasin seda siiski veelkord lugeda, ning siis oli hoopis teine tera.

Minu arust on see väga tore jutukogumik. Hakkab kahju kõigist neist, keda inimkond jalge alla trambib... Ja seda ta teeb ju kogu aeg - pole vaja Marsile minnagi.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

RB on Suur Kirjanik. Tõeline meister. Müts maha ta oskuse ees sõnu seada; omalegi tahaks kolba alla midagi sellist, mis nii pööraseid ja huvitavaid ideid genereerib! RB on ka misantroop. Ja seda ma talle andeks ei anna. Ta on ka moralist. Tema lugudes tundub kogu aeg kusagil istuvat üks pisike paharet, kes hävitab kõik need, kes püüavad oma saatusest kõrgemale tõusta. Mulle ei meeldi, mida ta oma tegelastega teeb - ta ajab nad läbi hakklihamasina ja jätab ainult murust madalamad ellu. Sellele vaatamata on ta Suur Kirjanik.

Õige, selle raamatu aeg on läbi. Veel veerand sajandit tagasi oli see ehk mõne koha pealt aktuaalne, nii mõnigi visioon on tegelikkuseks saanud nüüd, ent tegemist on eilse päeva raamatuga. 50-ndate USA, millele tuld ja tõrva kaela kallatakse ja kadu kuulutatakse, ei eksisteeri enam sellel kujul.

See raamat on viite väärt, neli selle eest, et ma ei kannata maniakaalset irisemist.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Pioneer

Minu värav ulmekirjandusse ja seetõttu paneksin talle nii kõrge hinde kui võimalik, kuid tegelikult, nüüd võrreldes teda ülejäänud Bradbury loomingu ja muu ulmekirjandusega, millega vahepeal olen kokku puutunud, jääb ta neile ikkagi alla.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Nojah, eks ta ole... aga kas neid probleeme ja mitmesuguseid eetilisi valikuid ja situatsioone ei saaks väljendada ilma metsiku paatoseta, mis igast sõnast näkku õhkub? Ja kas ei saaks neid asju lahendada meie planeedi piires - tegevuse viimine Marsile näib olevat lihtsalt mängulust. 90% raamatus sisalduvast on väga maised ja maalähedased mured.
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Tol hetkel, kui seda lugesin, tundus, et paremat ulmeromaani annab otsida. Vahest nüüd lugedes arvaksin teisiti. Kui viitsin kroonikad uuesti läbi lugeda, eks siis kritselda ka kommentaari pikemaks.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanus Arumaa

Tegemist on imetlusväärse ulmeklassikaga, mida on lausa piinlik kommenteeridagi. Oleks sedavõrd häid raamatuid vaid rohkem...
Teksti loeti eesti keeles
Eevur Tumm

Poeesia. Mul on savi, kas Bradbury räägib ühiskondlikest oludest 50.te USAs või et tal puuduvad teaduslikud teadmised. Õhkkond ja meeleolu on selles raamatus peamised. Olen jätkuvalt armunud (eks sellest varajase nooruse kiindumusest olegi raske pääseda:))
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Andreas Jõesaar

Kui ma peaksin nimetama vaid kümmekond ulmeraamatut, mis on minu arvates maailma parimad, siis oleks nende kümne hulgas ka Ray Bradbury "Marsi kroonikad". Veendusin selle romaani (või siis jutukogu, kuidas keegi liigitab), headuses taas, seda ma ei tea mitmendat korda läbi lugedes.

Ajendi raamatu kättevõtmiseks andis see, et vaatasin lõpuks korralikult ära lapsepõlves tükati Soome televisioonist nähtud teleseriaali "The Martian Chronicles". See 1980. aasta miniseriaal on üks-ühele Bradbury kultusteose järgi lavastatud ning peale kolme osa vaatamist tekkiski tahtmine meenutada, kuidas need lood raamatus täpselt kirjas olid.

Mis mulle selle raamatu juures eelkõige meeldib, on viis, kuidas Bradbury on loo kirja pannud - tema kirjeldamisoskus ning tekstis kasutatud metafoorid on lausa lummavad. Ning see süngus ja traagika. Tegelased vast nii eredalt välja ei tulegi, kuid arvestades romaanis esinevat tegelaste hulka, on nad siiski küllaltki meeldejäävad - kui mitte nimepidi, siis vähemalt tegude, nii heade kui halbade, järgi.

Kui peaksin soovitama kogu romaanist vaid üht lugu, siis selleks oleks Usher II. Kuigi tegemist on sellesse romaani vast kõige vähem sobivama looga (pigem seondus see mulle rohkem Bradbury teise kultusteosega "451° Fahrenheiti").See on niiöelda kirsiks tordil - kõik eespool viidatud positiivne kontsentreerub just selles loos.

Kas "Marsi kroonikate" kohta saab ka midagi kriitilist öelda? Ausalt öeldes, mina mitte - tegemist on läbi ja lõhki tippteosega, mis kinnitab veelkord mu veendumust, et kõige paremad ulmeromaanid kirjutati enne minu sündi. Kuigi tänapäeval võib tunduda "Marsi kroonikates" kirjeldatud 1950-aastate tehnika vananenuna, siis mulle sellised releede plõksumiste, hammasrataste tiksumise ja lülitite klõpsimiste kirjeldused meeldivad. Mitte, et need selles romaanis üldse esimese-, teise- või isegi kolmandajärgulise tähtsusega oleks, eks. Ainukesed imepisikesed tõrvatilgad esinesid eestikeelses tõlkes. Nimelt olen kogu aeg arvanud, et nõukogude ajal tehti tõlkimisel ja toimetamisel paremat tööd, kui tänapäeval, aga võta näpust. Leidsin selliseid toredaid väljendeid nagu "head õnne!" (good luck, mis oleks olnud mõistlikum tõlkida "edu!") ning "vesimelon" (water-melon ehk siis arbuus). Lisaks veel ka biljon miljardi asemel, aga see viimane on mingite keelereeglitega lausa lubatud. Kuid muus osas on tõlge muidugi suurepärane!

Seega, ükski pisiasi ei saa rikkuda kogumuljet: enam kui poolsajand tagasi kirjutatud "Marsi kroonikad" on veel tänapäevalgi, ulmeromaanis kirja pandud sündmuste toimumise aastatel, sama nauditav nagu varemgi. Tõeliselt ajatu teos, meistriklass! Tegemist pole mingi lastele või lapsemeelsetele mõeldud kergekaaluline ulme. Ray Bradbury "Marsi kroonikate" igas loos on väga sügav mõte sees. Raamat on niivõrd deep, et mul käisid lugedes pidevalt värinad üle keha, pisarad tulid silma - ühesõnaga pea kirjeldamatu nauding.
Teksti loeti eesti keeles
x
Andreas Jõesaar
24.01.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Andreas Jõesaar

Väga hästi ja soravalt kirja pandud lugu! Minategelase jutustus on ehe! Aga see lõpp... no keeras liiga vindi üle oma absurdsuses, seega "kolm".
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Kui tegemist oleks mingi pikema romaani esimese peatükiga, siis oleks jutul rohkem jumet ja minu hinne kõrgem. Niimoodi, eraldiseisva laastuna, jääb tekst aga väga lahjaks.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Lugesin üle paarikümne aasta uuesti. Tuleb tunnistada, et varasemast lugemisest oli meeles vaid romaani viimane neljandik ehk siis see osa, kus kindrali ajud kaugel planeedil tankikorpusesse istutati. Minu maitse jaoks oligi see raamatu parim pool, kuigi ka vahepealne polnud igav lugemine.   Samas nõustun ka kõigi kirumistega. Kui ei teaks, et romaan on kirjutatud 1964 ja maakeelne tõlge tehtud 1992, siis arvaks algust lugedes küll, et on ChatGPT-ga kokku kirjutatud. Aga nagu öeldud, siis läheb lõpupoole paremaks, ilmselt sai autor selleks ajaks hoo sisse. Tõsi, päris viimased leheküljed on paras pateetika, aga noh, elame üle.   Kokkuvõtvalt: kiirelt loetav seiklusulme - neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi sai seda teost esimest korda loetud ja siis ilmselt veel mõned korrad enne sajandivahetust. Tundus äge. Nüüd sai pulli pärast taas see raamat kätte võetud ja üle loetud. Ütleme nii, et ei kahetse, aga rohkem vist enam ei loe.
 
Positiivne on kerge loetavus ja Falloutlilik maailm, aga see on ka kõik. Vaid mõnikümmend aastat peale Kolme päeva, mil pommid langesid, möllavad ringi tundmatuseni muteerunud liigid. Kolmsada aastat hiljem nagu Falloutis, võib-olla, jah, aga nii lühikese ajaga - no ei usu. Kuid olgu maailma usutavusega nagu on - omaette oleks võinud seda isegi tolereerida. Aga kui sinna lisada ka peategelase iseloomu peaaegu tundmatuseni muutumine, siis kaks miinust paraku plussi kokku ei andnud. Lõpus viskas Zelazny veel peotäie heietamist - vabandust, filosofeerimist - ka sisse ja oligi kogumulje rikutud. Muidu oleks veel vast nelja miinuse välja vedanud.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Filmi olen selle ilmumisest saadik lugematu arv kordi vaadanud ja pean seda üheks kõigi aegade parimaks ulmefilmiks. Raamatule sattusin aastaid hiljem, aga too esimene lugemiselamus jäi siia kirja panemata. Nüüd lõpetasin romaani taaskord ning parandan selle vea.
 
Film vs raamat. Igavene dilemma. Kontakti puhul olen valmis nõustuma nii nendega, kes leiavad, et linateos on parem, kui ka nendega, kes hindavad paberkandjat. Mõlemal on omad head ja vead. Mõlemad räägivad sama, aga siiski natuke erinevat lugu. Mõlemad on head, isegi väga head.
 
Romaan on kahtlemata sügavam ja põhjalikum ning mõneti ka usutavam. On selge, et Sõnumist Masiani kuluks aastaid, kui mitte aastakümneid. Aga see selleks. Raamatus tundusid ka mõned rõhuasetused teistel kohtadel olevat, siin peamine vastuolu teadlaste ja riiklike institutsioonide vahel ning dr Arroway pole sugugi mitte selline ateist nagu filmis. Sõnum ja selle sisu, hooldajad ja loojad - kõik see on raamatus märksa sügavam. Ning pii sees olev sõnum kui kirss tordil.
 
Miinustest rääkides - enamus tegelasi on väga kahvatud. Eriti tuleb see esile Viisiku ülejäänud liikmete puhul. Vähemalt mulle jäid nad küll lihtsalt venelaseks, nigeerlaseks, hinduks ja hiinlaseks, ilma rohkem välja joonistumata. Üksikuid detaile ja erandeid oli, aga mitte piisavalt. Selles mõttes oli filmitegijate valik õige, keskenduda vaid Eleanor Arrowayle.
 
Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Olin enam kui veendunud, et selleks ajaks kui mina "Tulevikuministeeriumi" läbi saan, on BAASis esimene arvustus juba olemas. Aga oh seda üllatust - ma olen esimene. Või mõnes mõttes ka mitte, sest ühel ulmesõprade kogunemisel seda teost mainides vaatasid gurud mind tühja pilguga. Ilmselt on asi selles, et Aegraja kirjastus ei ole just tuntud ulme kirjastajana ning ka teost ennast võib ja võib ka mitte ulmeks liigitada. Kuigi tõlkija, Kristjan-Jaak Rätsep on ulmeringkondades muidugi tuntud kuju. Ning kaanepildi autor Liis Roden samuti.
 
Igatahes on esimeseks arvustajaks olemine nii au, vastutus kui ka väljakutse, sest esimesed arvustused, mille osana oodatakse sageli ka teose lühitutvustust, ei ole minu leivanumbrid. Seega jään oma arvustuste stiili juurde ning kirjutan oma tavapärase, minu enda "lugemispäeviku" tüüpi arvustuse. Sisu lühikokkuvõtte leiate raamatu tagakaanelt.
 
Kuidas ma selle teose juurde üldse sattusin? Tänu oma kaasale, kes oli seda juba ka inglise keeles lugenud ning otse loomulikult soetas ka eestikeelsed eksemplarid. Jah mitmuses ja mitte ainult kaks vaid kaks korda kaks raamatut edasi kinkimiseks. Nii palju meeldis see romaan talle. Vaimustus haaras ka mind, kui lugemisega millalgi suvel Läänemerel ringi seilates pihta hakkasin. Aga lõpetasin alles tugev pool aastat hiljem.
 
Miks siis nii? Sellepärast, et "Tulevikuministeerium" on raske lugemine. Ja seda nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes. Tegemist on korraliku tellisega, lehekülgi ligi 700. Aga peamine raskus seisneb ikkagi sisus, sest ilukirjanduslikud lõigud vahelduvad faktidest kubisevate peatükkidega, mis oleksid justkui mõne õpiku väljavõtted. Sekka ka sisutühjasid heietusi ja - minu meelest - sosetuid ning ebavajalikke kirjeldusi või mõtteid. Ja anonüümsete tegelastega kõrvalliine. Millest tõsi, mõned olid põnevad. Samas teised jälle nii väga. Olen osade raamatut lugenud inimeste käest kuulnud, et nad jätsid sellest paljugi vahele ja lugesid kiiresti ja/või diagonaalis. Mina nii ei saa ja sellest ka pikk lugemisaeg. Ning teisest küljest on huvitavad osad peatükid jällegi sellised, et tahadki kohe rohkem juurde uurida ning süübid tundideks Wikipediasse. Näiteks, et misasi see 2000 vati printsiip ikkagi täpselt on või kus meie oma Eesti ühiskond raamatus kirjeldatud heaolumõõdikute skaalal asub.
 
Kuna "Tulevikuministeerimi" sündmused algavad praeguste ridade kirjutamise hetkel - 2025. aasta jaanuaris selline ÜRO agentuur luuakse - ja kõik raamatus kirjeldatud tehnoloogiad, meetodid, mõõdikud ja kontseptsioonid on olemas ning vähem või rohkem kasutusel, siis võib ju küsida, kas tegemist ongi üldse ulmega? Jätan sellele küsimusele praegu vastamata. Küsin hoopis teise küsimuse - kas "Tulevikuministeerium" on ilukirjandus? Kui keegi veel mäletab sellist eelmise sajandi lõpus Eesti juhtimismaastikul laineid löönud guru nagu Eliyahu M. Goldratt ning näiteks tema teost "Eesmärk", siis minu arvates on "Tulevikuministeerium" suures piires samasugune. Ehk siis eelkõige õpik. Ulmeromaani vormis õpik. Juhendmaterjal maailma kordategemiseks, kui sinu arusaam ühtib kirjaniku arusaamast sellega, mis on katki ning mismoodi see ära tuleks parandada. Võrdluseid teiste teostega, näiteks Karl Marxi "Kapitaliga", tuli mulle pähe veel teisigi. Tõsi, seda vaid kuulduste põhjal, sest selle kuulsa habemiku tippteos on mul endal lugemata. Aga usun, et see võrdlus mingil määral ikkagi pädeb - "Tulevikuministeerium" on tugevalt antikapitalistlik teos.
 
Loodan, et ma selle viimasega - ja ka kõige eelnevaga - nüüd potentsiaalseid lugejaid eemale ei peletanud. Hoolimata sellest, et kohati oli romaani lugemine tõsine pingutus ning pidin end raamatu taas kättevõtmiseks motiveerima, siis lõppkokkuvõttes Kim Stanley Robinsoni ideed mulle meeldisid. Ning eelkõige just ideede eest ta mult "nelja" välja venitab. Kuigi ka romaani põhiliin - tulevikuministeeriumiks ristitud ÜRO allorgani iirlannast direktori Mary lugu - on koherentne ning jõuab loogilise lõpuni, siis selle otsa saades raamatut sulgedes ma mingit katarsist ei kogenud. Ehk siis veelkord - minu jaoks on esmajoones tegemist õpikuga ning sellisena ma "Tulevikuministeeriumi" ka oma raamaturiiulis arhiveerin. Ja päris lõpetuseks vastus küsimusele: mis ma siis ise arvan, et kas on ulme või mitte? Jah, on. Utoopia. Lugege ja saate aru, miks ma nii mõtlen. Samal ajal kui pärismaailm kisub vägisi sinna düstoopia kanti... Aga ma tõesti siiralt ja naiivselt loodan, et selle õpiku mõnedki eksemplard jõuavad oluliste otsustajateni ning düstoopia jääb ära. Elame-näeme.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Valisin selle raamatu lugemiseks just nimelt seepärast, et tagakaanetutvustuses lubati purjelaevu. Suurt muud midagi teadmata, sealhulgas ka seda, et tegemist on möödunud Stalkeri võitjaga. Õnneks ei lugenud ka siinseid arvustusi, millest esimene on liigselt spoilereid sisaldav. Niisiis alustasin peaaegu valgelt lehelt.
 
Eks seda on eespool juba öeldud, aga kordan: algus on väga Lovecraftilik, siis võiks öelda, et keerab kuhugi Jules Verne'i kanti ja peale mõningaid vahepeatusi jõuame kõige ehedama hard science fictioni juurde. Tegelasi on mõistlikul arvul, kuid sellest hoolimata jäävad mõned neist kuni romaani lõpuni vaid siluettideks taustal. Millest ei ole siiski midagi. Mis mind alguses segas, oli peategelasest laevaarsti suhteline mõjukus ekspeditsiooni juures. Jäi arusaamatuks ja seega tundus ebaloogilisena tema askeldamine olukordadades, kuhu laevaarstil asja poleks. Aga loo edenedes saab muidugi selgeks, miks see nii on.
 
Kokkuvõttes väga hea romaaan. On nii seiklust kui ka lugu. Lõpp on tõesti võib-olla kröömikese võrra igavam kui algus, sest lõpplahendus on etteaimatav. Samas püsis kuni lõpuni õhus kahtlus, et aga mis siis kui... Hindeks igal juhul kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Kui tundub, et pisut ajale jalgu jäänud, siis asendage lugedes sõna "Masinad" sõnaga tehisintellekt ning tehke oma peas veel nipet-näpet täiendusi ja ongi tänapäeva aktuaalseid teemasid puudutav lugu koos! Ja mitte lihtsalt lugu, vaid kohe päris hea lugu!
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Ma ei tea, kas asi oli selles, et lugesin seda lugu e-raamatust (enam-vähem elus esimest korda e-raamatu lugemise kogemus) või selles, et lugesin ilma eellooks olevat juttu üle lugemata, aga... no ei kõnetanud see lugu. Tundus aegunud ja ka puänt oli mannetu. Ning kuidagi puiselt kirja pandud, aga võib-olla oli see ka tõlke viga. Igatahes mina olen rahul, et seda ""Loomingu" Raamatukogu" versioonis ei ole, sest just see eksemplar "Mina, Robotist" on mul füüsiliselt riiulis.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Lugesin vist lausa teist korda, sest unustasin esimese lugemise kirja panna. Nüüd surusin unega võideldes lõpuni - pakun, et jäin selle 62-leheküljelise lühiromaani jooksul vähemalt 10-l korral magama, nii et raamat kukkus käest.
 
Kõik see, mida esimene arvustaja oma arvustuses mainib, on loos tõepoolest olemas. Ja täpselt nii halvasti kirja pandud nagu viimane arvustaja ütleb.
 
Absoluutselt sisutühi madina kirjeldus, millel pole minusugusele lugejale, kes jutust mingit pointi otsib, mitte midagi öelda. Aga jah, oleks siis vähemalt pisutki huvitavamalt jutustatud...
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Nagu ka "Ajapatrulli juttude" esimest osa lugedes, tuli ka teise osa lugemisel terve mõistus välja lülitada, sest ajaparadokside ning põhjus-tagajärg seostega käib autor väga vabalt ringi. Kogu see ajapatrull ise mõjutab aega nii et vähe pole. Selles suhtes on Asimovi "Igaviku lõpp" ikka oluliselt läbimõeldum.
 
Seda kõrvale jättes pole aga kummalgile loole suurt midagi ette heita, pigem vastupidi. Võib vaid imetleda autori ajalooteadmisi ning oskust neid kaugeid aegu ning kohti elavalt kirjeldada. Viis.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Sellest ajat, kui eelmine "Valitud teosed" eesti keeles ilmus, on ikka selline hulk vett merre voolanud, et ma olin neljandast osa ilmumisest kuuldes üsna üllatunud. Ja kuigi olen vahepeal raamatute ostmisest loobunud ning laenutamisele üle läinud, siis selle otsustasin ikkagi osta.
 
Ja ei pea ostu kahetsema - täitsa kobe tükk. Esimesest ja kolmandast osast mäekõrguselt üle ning tegelikult ka teisest. Praktiliselt kõik lood olid head ning vaid ühe - "Mööda kiipi edasi ja edasi" - kohta kasutaksin seda s-tähega sõna. Saast, noh.
 
Enim meelde jäid ja meeldisid "Gianni", "Äravahetatud" ja nimilugu "Lood Venia metsadest".
 
Lõpetuseks sekundeerin Kristjanile: ka mind hakkasid need sissejuhatavad tekstid tüütama, kuid on ju arusaadav, miks nad seal kogumikes on, seega, kannatame ära.
 
Aitäh kirjastajale, aitäh tõlkijatele. Loodan, et "Valitud teoste" eestindamisega jätkatakse ning ehk ei tule ka enam nii pikka vahet sisse. Mina igatahes ootan, sest selge on see, et 90-ndate Silverberg on tõenäoliselt veel parem, kui 80-nendate oma.
Teksti loeti eesti keeles
11.2023
Andreas Jõesaar

Neli aastat on viimasest "Vanamehe sõja" saaga romaani lugemisest möödas. Ja kuigi kirjutasin 2019. aasta lõpus "Lõhenenud inimkonna" arvustuses, et jään viimast osa ootama, oli nüüdseks ausalt öeldes meelest läinud, et miskit üldse pooleli jäi. Seega tuli selle raamatu eestikeelne tõlge mõneti üllatusena. Peale kerget kõhklemist otsustasin siiski osta, kasvõi selleks, et raamaturiiulis see John Scalzi nimeline rivi täiuslik oleks.
 
Kuigi raamatu tagakaanel olev sisututvustus ütleb, et teos koosneb neljast lühiromaanist, siis tegelikult on tegemist ühe tervikuga. Jah, originaalis ilmus see kõigepealt jupikaupa. Jah, minategelased on igas loos erinevad. Aga kokkuvõttes on see siiski kenasti omavahel seotud juppidest kokku punutud romaan.
 
Esimene jagu, "Hinge elu", oli tõeliselt hea, täiesti sarja esikromaani vääriline. Kirja pandud kaasahaaravalt, põnevalt, loogiliselt. Aga edasi läks allamäge. Minu meelest on Scalzi tugevuseks ikkagi militaarulme ja action. Igasugune poliitintriigide punumine kipub minema heietamiseks ning mis kõige halvem, kõlab ebausutavalt. Õnneks on lugude järjestus selline, et suure poliitika vahele on pikitud lihtsõdurite elu-olu kirjeldused, mis minu jaoks polnud sugugi tüütu lugemine. Teisest küljest on aga romaani erinevad jaod just niimoodi ritta seatud, et jada lõppeb taaskord suure poliitikaga ning see jääb lõpphinnangut domineerima.
 
Mis taaskord meeldis, oli see, et Scalzi ikka oskab nii kirjutada, et varasema ülelugemine või detailide mäletamine pole vajalik. Tuletab meelde täpselt nii palju, kui konkreetse lõigu mõistmiseks vajalik ning kogu lugu. Muidugi nüüd, kus kogu sellel sarjal on lõpuks joon all (või kas ikka on?) võiks ju algusest alustada ning kõik raamatud niiöelda ühe soojaga üle lugeda. Äkki märkan mingeid detaile, mis muidu raamatute ilmumise ajalisest vahest tingitult fookusest välja jäid? Võib-olla isegi teen seda.
 
Kuid jah, paratamatult mõjutab minu hinnangut "Kõigi asjade lõpule" see, et tegemist on sarja viimase osaga. Niisiis väike tagasivaade.
 
Kordan enda varasemates arvustustes öeldut, aga midagi ei ole teha - esikromaan "Vanamehe sõda" on selle sarja parim. Vahepeal läks täiega allamäge, kuigi minu arvustuste hindeid vaadates seda ei ütleks, sest ma pole ühtegi jätkuosa alla "nelja" hinnanud. Aga midagi pole teha, tunne on selline. Vahepeal toimus mingi surnud kassi põrge ehk siis "Zoe lugu" tõi sarja minu jaoks nö mustast august välja ning "Lõhenenud inimkond" sai hindeks lausa viie. Aga nüüd siis selline lõpp...
 
Et mis sellel siis viga oli? Põntsu pani neljas jagu. Tõlkija on eespool väga täpselt kirjeldanud, mis seal kõik valesti oli. Ütleme nii, et kui tegemist oleks filmiga, siis "täiuslikkusest" jäi veel puudu vaid ilutulestik ning eepiline muusika. Tõsi see viimane lõpuridade lugemise ajal mu peas ka kõlas. :) Lääge.
 
Samas hindeks panen ikkagi "nelja" kuigi piiiiiiiiiiika miinusega. Kindlasti sellepärast, et romaanil on tõepoolest väärtus eelmiste osade järjena. Samuti ka sellepärast, et hoolimata paljudest puudustest oli raamat siiski suures piires lobedalt loetav. Ning viimaseks sellepärast, et lugu sai (loodetavasti) lõpu.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Kindlasti mitte parim Heinlein, kuid tõepoolest 99% nii mõnestki muust ulmekas parem. Vaevlesin enne sellega alustamist ühe Simakiga, mis pooleli jäigi... Seetõttu oli väga värskendav vahelduseks lugeda mõnusat lineaarset lugu, kus sai liigselt pead murdmata ühe inimhinge kujunemisloole kaasa elada. Samas ei puudu teoses ka sügavamad teemad ning huvitavad keerdkäigud. Järelsõnas toodud võrdlus "Printsi ja kerjusega" tuli endalegi pähe, aga lisaks tekkis ka - võimalik, et ebatäpne - seos lapsepõlves loetud eepilise teosega "Pärija Kalkutast".
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Väga vinge lugu! Lugesin ühe soojaga läbi ning vaatasin seejärel ka samal lainel püsides nii samanimelise filmi kui ka teised seonduvad filmid ära. Kuigi film on paljuski teistsugune ja loomulikult pealiskaudsem, on see siiski omaette teosena täiesti hea ning huvitavate ideedega. Ei tea kas filmi veel kolmandadki korda - olin seda ka enne raamatu lugemist näinud - vaataksin, kuid raamatu võtan kindlasti ka tulevikus veelkord ette. See on selline teos, mis jääb riiulisse mitte kaunistuseks, vaid lugemiseks.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Taas üks (ulme)kirjanduse klassika, mis mul lugemata. Siiani. Nüüd sain siis puhkuse ajal rahulikult keskenduda ning aeg on kokkuvõtteks.
Aga ei oskagi suurt midagi kirja panna, sest eespool on inimesed, kelle arvamust väga austan, paremini, kui oskaksin ise väljendada, juba palju ära öelnud. Seega siis vaid mõned isiklikud ja mitte kõige paremini korrastatud mõtted oma "lugemispäevikusse".
 
Meeldis? Muidugi meeldis! Sünged ja lootusetud hoiatusromaanid on mulle alati rohkem meeldinud, kui helged utoopiad. Eriti köitev oli Goldsteini raamatu lugemine. Tavaliselt hindan teoses tegevust, aga seekord olin lausa pettunud, kui raamatu lugemine tegevuse tõttu katkestati.
Oli usutav? Mitte eriti. Nagu Taivo ütles, siis selline ühiskonnakorraldus on ilmselgelt liiga ressursseraiskav ning rafineeritult ebaratsionaalne. Viimasega pean silmas seda, et ka mulle ei jõudnud kohale - hoolimata kirjaniku püüetest selgitada - miks kulutas režiim nii palju auru dissidentide paljastamisele, piinamisele ja ümberkasvatamisele, et nad seejärel hävitada. Veelkord - Orwell põhjendas, aga mitte eriti veenvalt.
 
Hinne: "neli", mitte "viis". Sama hinde sai mult ka "Hea uus ilm", kuid kui peaksin selle ja "1984" joonele panema, siis paraku jääks Orwell Huxleyst tahapoole. Sest pean Huxley stsenaariumit tõenäolisemaks - ning ka elaksin pigem sellises düstoopias, kui valima peaks - hoolimata sellest, et "1984"-s sai tõmmata oluliselt enam hoiatavaid paralleele tänase ja juna olnud maailmaga kui "Heas uues ilmas".
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Alguses ei õnnestunud süveneda, sest... EI USU! No ei usu, et Uraani suuruse kosmoselaeva sisu isegi tibatillukest läbiuurimata osa lähevad kõrgelt arenenud tulevikuinimesed läbi otsima jalgsi ja taskulampidega! Ei usu, et kümneid tuhandeid aastaid elanud inimesed on veel nii inimlikud. Ei usu, et... Seda nimekirja võiks jätkata. Ühesõnaga, mida ma öelda tahan, on see, et autor pingutas mastaapide ja ajavahemikega minu maitse jaoks pisut üle.
 
Aga mingist hetkest, kust alates Liidu esindaja jutustama hakkas, muutus lugu täitsa kaasahaaravaks kuigi ka selles pajatuses oli loogikauke ja logisevaid kohti.
 
Paraku ei jõudnud lugu lõpuks kuhugi ning ka autor ütleb oma järelsõnas, et "eks ma kunagi selgitan". Seega viite ei saa päris kindlasti panna, sest niimoodi muudest sama tsükli juttudest eraldi see romaan eriti ei lennanud. Samas nii kehv see jutt ka polnud, et peaks kolmega hindama. Seega neli ja võimalik, et eesti keeles loeksin samasse maailma kuuluvaid jutte veelgi. Nii huvitav aga polnud, et inglise keeles jätku-, eel- või siduslugusid lugeda viitsiks.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Minulgi tekkisid lugedes koheselt paralleelid "Marslasega". Vahe pool sajandit tagasi kirjutatud ja kaasaegse teose vahel on umbes samasugune kui tolleaegsete ning tänapäevaste filmide vahel - "Marslane" oli kordades tempokam. Mitte, et "Kuutolmu varing" mingi õudne uimerdamine oleks, aga Andy Weiri palju mahukama teose lugesin sisuliselt ühe hingetõmbega läbi, siis Clarke'iga läks pisut enam. Ka oli Weiri romaan tehniliselt palju täpsem ja läbimõeldum, nii näiteks tekkis mul küsimus kuidas kõik päästetud iglust minema toimetati, sest selle osa jättis Clarke'i sujuvalt jutustamata.
 
Kuigi mina isiklikult paigutaksin romaani eelpoolnimetatud Clarke'i paremikus siiski pigem tahapoole - "Kohtumine Ramaga" meeldis mulle näiteks niiväga, et olen seda korduvalt üle lugenud ning kavatsen seda tulevikuski teha - siis üldjoontes see raamat mulle siiski meeldis, aga vast tõesti teist korda ei loeks.
 
Tähelepanu juhtimine sobimatule kaanepildile ja "tõlkepärlitele" eelarvustajate poolt on kiiduväärt - mul jäid need mõlemad küll märkamata, aga tõepoolest, saaks paremini. Endale jäi silma ühes kohas Kuu nimetamine "planeediks", aga kardan, et see oli pigem autori algne vääratus. Tõsi, tõlkija oleks võinud selle ju ära parandada.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Kui teose kaanel on kirjas "Asimov", siis ostan? Täpselt nii on siiani läinud, kuigi iga järgmise sellise eesti keeles ilmuva raamatu puhul olen selles valikukriteeriumis üha enam ja enam kahelnud. Tundub, et kõik parimad romaanid ja jutud on juba avaldatud ning nii jääbki üle vaid põhjakaabe, mida andunud fännidele maha parseldada.
 
Jah, käesoleva teose puhul ma muidugi teadsin, et Asimovi enda jutte on seal vaid kolm ning ülejäänud lood on teiste kirjanike kirjutatud. Samas ei tohiks sellised nimed nagu Silverberg, Anderson, Sheckley, Harrison ja Card ju pettumust valmistada. Paraku aga enamasti nii oli. Asimovile tänuavalduseks kirjutatud jutud on paremal juhul keskpärased (üksikute eranditega) ning nende hulgast ei leidnud ma ühtegi viieväärilist. Asimovi enda lugude hulgas oli selliseid küll, aga samas olin ma kahte neist varem korduvalt lugenud, seega kokkuvõttes need mu jaoks kogumikule lisaväärtust juurde ei andnud ning ma ei näinud põhjust neid taas üle lugeda.
 
Samamoodi eessõnad, järelehüüded, austusvaldused jms - jätsid täiesti külmaks ja jäid samuti lugemata. Olin lõpuks sellest antoloogiast lihtsalt niivõrd väsinud, et ei jaksanud. Võib-olla kui need mälestused ja järelehüüded oleksid kuidagi loogilisemalt paigutatud, järgnevate juttudega seotud ning neile sissejuhatuseks paigutatud - nagu tavaliselt tehakse - oleks lugu teine olnud.
 
Huvi pärast lõin kokku ka juttude aritmeetilise keskmise, milleks tuli koos Asimovi enda juttude hinnetega 2,9. Aga kogumikule endale tuleb eelpoolnimetatud põhjustel hindeks 2 - mõttetu tellis, mille lugemisele kulunud aja- ja närvikulu oleks võinud mõne teise raamatu lugemiseks jätta. Siirdub esialgu küll raamaaturiiulisse, aga plaaniga see mingil hetkel müüki panna. Võib juhtuda, et siis loen ka lugemata jäänud osa läbi, kuid vaevalt see mu üldhinnet parandab.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Nõus, et lahe lugu. Aga kas ka auhindu ja viitesadu vääriv - kahtlen. Minu jaoks jäi veidi pinnapealseks jandiks ning sügavama sisu puudumise tõttu ei tõuse käsi "kolmest" kõrgemat hinnet panema.
Teksti loeti eesti keeles