Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Isaac Asimov ·

The End of Eternity

(romaan aastast 1955)

eesti keeles: «Igaviku lõpp»
Tallinn «Eesti Raamat» 1973 (Mirabilia)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
44
11
2
1
0
Keskmine hinne
4.69
Arvustused (58)
Andri Riid

Siiani lemmik Asimovi loomingust. Raamatu järgi on inimesed on rajanud tehnoloogia, mille abil reisitakse ajas. Eksisteerib hierarhiline organisatsioon, mis tegutseb eesmärgiga juhtida inimeste elu nii, et poleks sõdu, katastroofe jms. ohtlikku. Reegliks on teostada minimaalseid vajalikke reaalsuse muutusi, et need kutsuksid esile maksimaalselt kasulikud resultaadid. Ja nii need Igaviklased siis vupsavad aeg-ajalt reaalaega, tõstavad mingi poti ühelt riiulilt teisele või panevad kellegi augu sobivasse kohta kaevamisega jalaluud murdma, mille tagajärjel jääb toimumata sõda või rassirahutused 50 aastat hiljem. See oli näide. Selline idüll kestab kuni asjasse sekkuvad kõrgemate sajandite inimesed, kellele ei ole sugugi meeltmööda Igaviklaste kontrollimatu tegutsemine Võlub see et Asimov on võtnud asja käsile teadusliku põhjalikkusega ning jahub üsna pikalt Igaviku olemusest ja selle tõttu tekkinud psühholoogilistest pingetest. Isegi see, et ise asjast sotti suurt ei saa, võlub Lisaks veel paar ajaparadoksi. Kui muud Asimovi ei ole lugenud, siis seda võiks ikka.
Teksti loeti eesti keeles
Jaak Parik

ok, on huvitav ning paratamatult kui alustad sis loed ka l6puni, aga ju siis ideee iseenesest ei meeldinud.. hea s6naga seda raamatut meelde ei tuleta.. oli vist ju ka mingi film.. ehk oli venelaste tehtud, ei m2leta.. too meldis veelgi v2hem
Teksti loeti inglise keeles
Üllar Lindmaa

Erinevalt paljudest eelhindajatest ei pea ma seda raamatut eriti tugevaks. Idee ajarändamistest on minu arvates paljudes teistes versioonides tunduvalt paremini läbinämmutatud. Ja sci-fist pole siin küll haisugi. Väljapool aega on teine aeg, mis on hoopis suurem ja parem kui see, milles eksisteerime meie? Samas, Asimov oskab lugejat ümber sõrme keerata ning isegi tühjast-tähjast vestes põnevust üleval hoida. Kui poleks tuleviklasi, kes toovad romaani üsna õigel viisil määratlematust, oleks Asimovi visioon tobedavõitu.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Esimene Asimovi romaan, mida lugesin. Võlus idee suurejoonelisus. Suur pluss oli Noys (nii vist?), kes on meeldivalt seksuaalne erand Asimovi keskeltläbi aseksuaalsete tegelaste galeriis. Suurim miinus: Andrew Harlan; ma lihtsalt ei usu, et sihuke möku võiks millegagi hakkama saada. Võimalik, et Noysi võrgutamiskunst oligi see, mis Igaviku hävitas. Aga siis on see kivi Asimovi "kapsaaeda": sedavõrd tõsises romaanis oleks võinud leida mõne parema ajendi "läbinisti mäda Igaviku" hävitamiseks. Selles suhtes pole ju Andrew Harlan kriipsuvõrdki parem neist, keda talle näiteks toodi Igaviku mandumise kohta. Kuid siiski neli, sest see raamat jääb meelde ning lõpupeatükid on üsna head. Üks väheseid üksikromaane Hea Doktori loomingus. (Ma ei võta omaks seda IA ideed, et "Igaviku lõpp" on Asumi-sarja osa!) Aga seda nõukogude filmi vältige...
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Ajas rändamise teemat kohtab võrdlemisi paljudes raamatutes. Käesolevas teoses aga on seda käsitletud sellise põhjalikkuse ja usutavusega, mida kusagil mujal ei kohta. Samuti ei ole midagi ette heita Asimovi parematele aegadele vastavale (loe: suht haaravale ja dünaamilisele) stoorile.
Teksti loeti eesti keeles
Killu

Minu arvates üks Asimovi parimaid raamatuid, kui mitte päris parim, ja parimaid tema loodud maailmu. Üldiselt häirib mind Asimovi puhul asjaolu, et kui on loodud huvitav maailm, jäävad tegelased peaaegu skemaatiliseks ja võõraks. Kaasakiskuvate ja kujundatud tegelastega ei kaasne korralikku maailma. Siin pole kumbagi viga. On huvitav, uus maailm ja on ka tegelased, kellele kogu teose vältel saab kaasa elada. Kirjutamisstiil on nauditav nagu Asimovil ikka. Selle raamatu lugemist ma mitte ainult ei soovita, vaid vehin temaga nina ees ja topin vägisi kätte. Hea oli. Ja meeldib ilmselt paljudele väga eri sorti inimestele. (mis on heade raamatute puhul harv nähtus)
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Raul Sulbi

Idee on tõesti suurejooneline ja Noys on kah pluss. Aga ega Harlanilgi miskt häda pole. Kõva kesmine Asimovi poiss. 50ndate keskpaigas oli selline ajakäsitlus igatahes uudne ja huvitav. Ka vene filmil pole miskit häda. Koos Nemesisega Asimovi parimaid üksikromaane.
Teksti loeti eesti keeles
Henrik Aavik

Minuarust parim Asimovi raamat mida lugenud olen. Tuleviklased kontrollivad ja poputavad inimkonda kuni see välja sureb. Ja siis mõtlevad nad enda jaoks välja diversiooniakti, mis põhineb inimsusel - relvadeks väiklus, armastus, kitsarinnalisus, suuremeelsus.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Parim eesti keelde tõlgitud Asimovi romaan imho. Jutt isiksuse arenemisest. Umbes nagu Bradbury 451 Fahrenheiti. Põhitähelepanu ei olnud mingil tehnilisel progressil vaid muul (inimese arenemine ja muu säärane). Isiklikult ei saa küll hästi aru, miks enamik peab paremaks Asumi-sarja kui seda raamatut, aga eks see ole maitseasi. Lisaks filosoofilisele osale ka üks paremaid ajamasina lugusid. Pole vähemalt sellist nüri rabelemist.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Väga hea idee, väga hästi kirjutatud. Just selline peab olema üks korralik SF. Tehnika kujutamisel on muidugi oma aja pitser peal, kuid see häirib vähe. Avaldas palju rohkem muljet, kui asumid.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kahtlemata üks paremaid Asimovi romaane -- neist, mida lugenud olen, moodustavad paremiku "Asumi" sarja 2 esimest osa, "Igaviku lõpp" ning "Nemesis". "Igaviku lõpp" jääb nende hulgas auväärsele neljandale kohale. Meeldis teose süzhee suurejoonelisus, mis on üldse Asimovi üks tugevamaid külgi -- eriti hästi tuleb see "Asumi" sarjas ilmsiks. Romaan on hästi kirjutatud ning teda võib pidada klassikaliseks teoseks ajas rändamise paljuekspluateeritud teemal.

"Igaviku lõpp" on veel ühe nurga alt omapärase saatusega -- nimelt on tegu musternäitega vananeva kirjaniku soovist luua mingeid üleüldisi kontseptsioone ning kogu oma loomingut kuidagi "kokku võtta" -- aastakümneid pärast romaani kirjutamist üritas Asimov seda "Asumi" sarjaga "Foundation`s Edge`is" sisalduvate vihjete abil siduda ning IMHO oli see üks selle kirjaniku suuremaid ämbreid üldse läbi aegade. Selle vihje tõttu kannatas kõigepealt "Foundation`s Edge" ning oma negatiivne mõju oli tal ka "Igaviku lõpule". Loomulikult ei saa seda varemkirjutatud romaanile süüks panna.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Esimesel lugemisel ei jätnud suuremat muljet. Isegi igav. Hea Doktor otsib hoolega alternatiivi. Küsimus on seatud täie fundamentaalsusega: kas AEGA või RUUMI. AI ise pooldab otsustavalt ekspansiooni ruumi. Meenutades kirjutamise aega, mil arutati palju teemal: lennata või mitte lennata (diskussioon, mis pole prseguseks vaibunud) ning esimesi aatomienergiaga seotud pettumusi samast perioodist, on näha, et romman sulandub ilusti ajaloolisse fooni. Mulle isiklikult on väga huvitav "tehniku käe puudutuse" probleemi lahendus. Kuna Asimov väidab, et Inimkond läheb kogu oma ajaloolises ulatuses kaootilisse seisundisse, siis ei saa teda ka otseselt süüdistada njuutonlikus ilmavaates. Pisut nõrgakas jääb ikkagi "reaalsuste" arendus. Siin saaks ühe, teise kalla norida, kuid olgu... Fortuuna olevat helde geeniuste vastu, järgin siis viimase eeskuju.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Janno Kusman

Kuigi raamatus kirjeldatud tehniline külg(info lugemine perfolintidelt jne.) on tänaseks juba vananenud, siis raamatu filosoofia on aegumatu.
Teksti loeti eesti keeles
Milady

Igaviku lõpp on Asimovi parim raamat, minu arvates muidugi. Olen pea kogu Asimovi ulme läbi lugenud, aga ükski teine romaan ei oma päris sama originaalsuse, omapärasuse ja filosoofilisuse taset. Tahaks siiski tõlke kallal norida, kuigi see vahest enam hea maitse pole. Aga eesti tõlkes on Igaviku lõpp kuidagi külm ja igav. Inglise keeles lugedes tuleb sisse värv ja soojus. Mis puutub ajas rändamisse, siis on see Asimovil omapäraselt välja mõeldud, kuigi mul tekkisid mõned küsimused. Näiteks erinevate sajandite vaheline kaubitsemine. Kuidagi ei taha uskuda, et see nii lihtsalt käib, nagu Asimov seda mainib. Igaviku Lõpp on sci-fi kõrgtase. Tegelikult ei ole minu teada keegi teine kirjutanud niisugust suurepärast ja läbimõeldud romaani ajas rändamisest. Üldiselt jäävad need ikka "lähme ajas tagasi ja laseme mõned dinosaurused maha"-tasemele.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Katinka

Meeldib, et on näpuga kätte näidatud selle seisukoha nõmedus, et asja eest vastutab ainult see, kes viimase liigutuse teeb. On aidanud endalgi sellisest seisukohast hoiduda. Samuti on kena, et igaveseks on hävitatud variant, kus inimesed teiste inimeste hea elu üle otsustada saavad - üsna usutavalt on näidatud, mis neist endist saab. Tahaks öelda, et Asimov on alati optimist ... ilmne tunnus sellest, et mina olen optimist. Tegelikult pole ükski "Asimovi tuleviku" variant optimistlik ega pessimistlik, elu lihtsalt LÄHEB edasi. Kui iga inimene teab, mis ta teeb, küllap siis maailm ka omadega läbi tuleb. Nõustun siinkohal nendega, kes kõigis Asimovi juttudes teatavat tervikut tajuvad (Igaviku hävitamine - robotid - esimene maalastest vallutajate põlvkond - selle võõrandumine Maast - teine põlvkond - Impeerium - Asum - ... Minu jaoks võtab otsad kokku üks unustatud pealkirjaga lühijutt kaanteta ja kapsastunud kogumikust, kus küsimus entroopia peatamise võimalikkuse kohta leidis ühel hetkel vastuse - saagu valgus! Nii et mitmes ring praegu?
Teksti loeti eesti keeles
kuits

Olen hr. Jüri Kallasega ühel meelel. Kuidas raamatu algul selline möku nagu A. Harlan raamatu lõpuks selliseks nupumeheks saab. Muidu on venelaste tehtud film tõesti jama, aga Noysi on seal kujutatud sellisena nagu mina seda nägin: kavala manipuleerijana, kes peategelase lihtsalt ümber sõrme keerab, et saavutada oma(varjatud sajandite )(oli vist) eesmärki.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Olen selle romaani mitmeid- setmeid kordi läbi lugenud. Asimovi tavaline puudus – lamedad tegelaskujud – siin millegipärast ei häirinud. Pean teost koos “The Gods Themselves”-iga tema parimaks romaaniks. Ainult neid kahte. Jedem das Seine.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Normaalselt hea jutt ja ideed. Lisaks hunnik filosoofiat. Ajas rändamise kohta tehtud raamatutest parim. Minu meelest ta "Asum'it" ei ületa, kuigi on sellele väga lähedal. Kuidas kõrgemate sajandite inimene Noys igaviklased puhtalt kotti tõmbas oli päris äge. Kuigi see ei ole mingi minu lemmikraamatuid, on ta suurepärane lugemiselamus. "Igaviku lõpp" on väga hästi viimistletud, usutav ja suhteliselt huvitavate tegelaskujudega. Need oleksid lühidalt raamatu plussid. Ega pikka mõtlemist ei ole — "5" kirja.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Siiani loetuist kõige vähem paeluv ja ka kõige vähem veenev Asimovi romaan (mitte, et ma palju Asimovi oleks lugenud, aga natuke ikka). Idee, mis seal salata oli tõesti kena, aga... kui pole suurt ja filosoofilist mõtet peab olema actionit ja/või nalja (soovitavatl muidugi kõiki kolme korraga). "Igavikust" ei leidnud ma neist ühtegi.

See eest leidsin ma sealt aga masin M`i st. masina, mis ei saa eksisteerida juhul kui ta eksisteerib ;-)
Selle eest ka neli.
Teksti loeti eesti keeles
Katariina Roosipuu

Niigi arvukate retsekate hulka endagi oma jätma ahvatlevad selle raamatu juures mind just need arvustused ise ja need mõnes punktis nii seinast-seina hinnangud. Ilmselt ytleb see raamatugi kohta yhtteist, kui need, kes teost heaks peavad, loevad raamatu heade kylgede hulka ka tugeva filosoofilise põhja ja need, kes raamatut halvaks peavad, heidavad talle ette filosoofilise väärtuse puudumist. Mina kuulun kindlasti esimeste hulka ja leian, et minu tagasihoidlikuks tarbeks oli filosoofiline kyll ja kuhjaga. Ajasrändamine...nojah, fyysikud, matemaatikud, astronaudid ja -loogid, vabalt võite teemat kritiseerida, kuid mu meelest oli see kõigest atribuut sõnumi(te) edastamisel. Kui ulmeraamatut käsitleda kui fyysikaõpikut, siis muutub asi jaburaks. Asimov on igati lahe vana ning mulle imponeerib eriti tema raamatute mängulisus. Igavaks ei lähe iialgi, pidevalt avaneb mingi uus tasand või võimaldub uus vaatenurk. Ta systeemid on parajad kellavärgid, mille tiksumise jälgimine ei ole teps mitte kuiv mehhaanikatund, vaid parasjagu hasartne mäng.Pealegi tundub ta olevat väikest viisi inimesearmastaja ;) hoolimata sellest, et ta loodud massid on sageli lihtsameelsed või lausnõmedad, leidub ikka mõni ere indiviid, kelles on peidus piisavas koguses heainimlikke omadusi, et toru otsas valgust paista lasta. "Igaviku lõpp" on igati mõnus ja mõtlemapanev yritus enivei.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Esimesed leheküljed polnud kuigi paljutõotavad ja raamat tundus suht jama olevat aga kui asi arenema hakkas, siis ei saanud enam käest panna. Eriti hea oli lõpp, midagi sellist ma küll ette ei osanud arvata. Tõlke koha pealt niipalju (kuigi ise pole originaali näinud:), et Kompuuter oleks võinud olla ikkagi Arvutaja - või siis Kalkuleerija ,kui soovite - seda `computer` ju inglise keeles otseselt tähendab (või vähemalt tähendas 55-ndal aastal).
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Täielikult nõus arvamisega, et Harlan oli üks hädapätakas. Ei eland talle sugugi kaasa, sest sellised hiigelmissiooni kandvad märtertüübid mulle ei eriti meeldi. Või tuleb nad siis inimesteks kirjutada. "Igavikus" aga, on ajarännu- ja paradokside kaskaad niivõrd vägev, et skemaatilised tegelased võib andeks anda.

Üpris mitu korda loetud asi...tõsi, nüüd juba kümmekond aastat mitte. Ent miks mitte õilistava mälestuse eest viit panna?

Film oli täielik saast ja ega ma kujutagi ette, kuidas "Igavikust" saaks korraliku filmi teha.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Pole midagi teha, ajaparadoksid ning rännud olid, on ja ilmselt ka jäävad minu eriliseks nõrkuseks. Eriti veel, kui tegu on sedavõrd hästi väljakukkunud looga, nagu see siin. Ajarännud ning Igavik on üsna huvitavad ideed ning Asimov on suutnud olla oma parimal tasemel. Ometigi jäävad segama samad asjad, mis tema puhul ikka aeg-ajalt tekivad. Tegelaskujud on siiksi suhteliselt skemaatilised, nad võiksid olla tunduvalt elulisemad, reaalsemad. Siiski on raske ette kujutada kedagi, kes oleks suutnud sellisest mõttekäigust sedavõrd mõjusa romaani valmis teha.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Keskkooli lõpukirjandi valmistasin ette Isaac Asimovi "Igaviku lõpu" põhjal. Tahtsin öelda, et Asimovile kuluks ära Nobeli kirjanduspreemia. See antakse kogu elutööd arvestades, kuid ühe teose põhjal. Mina pidasin Asimovi peateoseks (just filosoofia koha pealt) "Igaviku lõppu". Tulid teised teemad ja mina ei saanudki "Igaviku lõpust" kirjutada.
See on ebaõiglane, et ulme- ja krimikirjanikele Nobeli preemiat ei jagata. Nad mõjutavad rahvast rohkem kui klassikakirjanikud. Tavaliselt läheb Nobeli kirjanduspreemia minu jaoks täiesti tundmatule nimele.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Lugesin seda ammu ammu ning peale seda lugesin seda veel ja veel. Minimaalsed muutused reaalsuses! Ning ametkond, mis sellega tegeleb. Vapustavalt hea. See on raamat, mis paneb mõtlema. Elu, universumi, inimeste ja aja üle. Mida veel tahta võiks?
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Alles alustasin ASimovi lugemisega, see oli nüüd kolmas peale esimest kahte Asumit. Meeldis rohkem kui viimased. Viis plussiga.Siiski üks Aja Paradoks jäi minu jaoks täielikuks paradoksiks - kuidas sai Cooper *alguses* ajas tagasi minna kui Igavikku veel ei eksisteerinud? Igavikku sai leiutada ainult siis kui ta juba olemas oli?Tõlge oli jah mitte kõige parem, aga huvitavaid sõnu oli välja mõeldud: ülevik, alavik, koduvik jms. :)
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

See harvaesinev kord, kus olen nõus Katariinaga - kui hinnata füüsikalist maailmapilti, siis on siin maakerasuurused augud, aga mitte see ei ole peamine. Hämmastavalt jõuline visioon. Vist üks parimaid IA teoseid, eriti arvestades, millal ta selle kirjutas.
Teksti loeti eesti keeles
Pioneer

Hästi laialt on käsitletud ajas rändamise temaatikat. Väga hea fantaasiatasemega - ja seejuures laitmatus loogilises struktuuris on kirjeldatud kogu füüsikalisi probleeme selle ümber, energiaprobleemi, erinevate samaaegsete reaalsuste probleemi, jne. IMHO Asimovi üks parimaid romaane.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Mitte just parim, mida ma oma vähese lugemuse juures olen jõudnud tarbida. Siiski kohati oli päris põnev.Võibolla ei saa ma mitte millestki aru, aga äkki keegi seletaks mulle milles peitub see point, et Cooper ja see kera kadusid ära aga Noys ja Harlan jäid eksisteerima.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Veevo

Ka minu jaoks üks parimaid Asimovi raamatuid. Mulle meeldis eelkõige just ka varem nimetatud "teaduslik" lähenemine ajas rändamise probleemidele, sellele, et mingis ajahetkes ei saa niisama lihtsalt midagi muuta, ilma, et tulevik muutusk. Lugesin aastaid tagasi, üsna kohe peale eesti keeles ilmumist ja algul oli ikka narrilt raske sellest ajateljest ja sajandite värgist aru saada :)) Venelaste filmi olen kah näinud, muljet ei avaldanud.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Kas nyyd parim Asimov, kuid kahtlemata tema paremikku kuuluv. Kokku on suudetud kirjutada väga kena maailm, milles kehtib väga rangelt põhjus-tagajärg seos ja ega ei saa öelda, et milleski oleks väga hirmsasti loogika vastu eksitud. Tore raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Eevur Tumm

Parimaid ajaparadokside esitusi. Tõeline tüüpnäide a la lähed tagasi ja tapad oma vanaisa, aga jääd siis ise sündimata ja järelikult ei tapa ja järelikult sünnid ja tapad etc. (Kui keegi pole seda raamatut veel lugenud, siis konkreetselt oli tegevus küll muu, aga süsteem peaks olema sama:)) Ühesõnaga jälle muna-kana lugu, mis aga pole selle raamatu juures peamine. Minu jaoks olid selles raamatus pigem tähtsad valikute tegemise ja sellega kaasneva vastutuse raskus. Viis tuleb küll pika miinusega.
Teksti loeti eesti keeles
Valentin Abramov

Raamat jättis väga hea mulje juba aastaid tagasi - kui esimest korda loetud sai. Praegu sattusin peale vene samanimelisele filmile (huvitav, et ameeriklased midagi taolist ei teinud. Ja ongi vist parem, venelaste filmile pole midagi ette heita). Ja käsi haaras raamatu järgi. Ei taha filosofeerida, kumb on parem. Film on üsna täpselt raamatu järgi, aga mittte nii põhjalik. Ja tabas väga hästi meeleolu (eks näitlejad ole kah head). Aga raamat väärib viit, mingit kahtlust.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Võtsin "Igaviku lõpu" peale kümnekonna aasta pikkust vahet taas kätte, et siduda seda üheks tervikuks "Asumi" sarjaga. "Asumi ääres" pakutud idee Igaviklastest kui robotitest, kelle ülesandeks on leida Reaalsus, kus inimkond on ainsaks mõistuslikuks rassiks Galaktikas, on intrigeeriv. Ja isegi mõningal määral kooskõlas Igaviklaste lipukirjaga "Inimkonna hüvanguks". Siiski on romaanist selge, et Igaviklased on kõike muud kui robotid, lisaks tegutsevad nad inimkonna ekspansiooni vastu, mitte selle poolt. Et "Igaviku lõpp" sobituks ülejäänud Asimovi universumiga, tuleks ta põhjalikult ümber kirjutada aga seda enam teha ei saa... Ja pole ka vaja, sest romaan on suurepärane ka ilma selleta.

Ajarändudesse puutuv oli huvitav, Temporaalse Välja idee originaalne aga kogu lugu paradoksidest nii kubisev, et veenis mind peaaegu lõplikult ajarändude võimatuses. :)

Hindan raamatu suurepäraseks just eelkõige filosoofilises plaanis, sest ta andis tohutult mõtteainet. Veel loen plussiks seda, et tegelaskujud olid sümpaatsed ning kogu lugu hoidis koos kahe tegelase vaheline Tõeline Armastus.
Teksti loeti eesti keeles
Tarmo Õuemaa

24. sajandil suudab üks oma ajast eest olev teadlane valmis ehitada midagi, mis asub väljaspool aega ja milles oleva trumli kaudu saab ajas “üles-alla” sõita - Igaviku. Esialgu tegeldakse selle pikendamisega võimalikult kaugesse tulevikku, siis hakatakse ajarände kasutama sajanditevaheliseks kaubanduseks.

Romaani toimumisajaks on Igavik kujunenud aga hoopis millekski enamaks. Seal elavad eri aegadest kokku toodud ja välja koolitatud spetsialistid. Vaatlejad jälgivad reaalsustes toimuvat, otsivad välja halvad suundumused. Sotsioloogid selgitavad völja põhjused. Kompuutrid (mitte arvutid, vaid inimesed) teevad rehkendused, et leida ebasoovitava suundumuse kaotamiseks Minimaalne Vajalik Muudatus. Meie peategelane Andrew Harlan on aga tehnik, kes peab muudatuse pärisajas ellu viima.

Näiteks mõne olulise tegelase mõrva ärahoidmiseks ei tekita hea tehnik suurt mäsu, vaid sokutab kaks tundi varasemal ajal kusagile maanteele naelaga lauajupi, mille tõttu teatud kindlal džiibil läheb kumm tühjaks, sellega sõitja jääb 20 minutit kohtumisele hiljaks ja atentaat jääb ära. Headest tehnikutest on väärtuslikumad ainult kompuutrid, kuid ikkagi vaatavad teised igaviklased tehnikutele viltu, sest iga taoline muudatus toob kaasa ka - kuigi headest vähem - halbu asju. Mõni suurteos jääb kirjutamata (kuigi igaviku raamatukokku on see juba enne muretsetud), keegi, kes muidu oleks elanud suurepärase elu, peab hakkama saama sandina jne.

Harlaniga juhtuvad järjest paar üpris ootamatud asja, mis kokkuvõttes panevad küsimärgi alla kogu Igaviku saatuse. Väiksem neist on üks noor teadlane, kes saadetakse tema juurde õppima Igaviku-eelsete aegade ajalugu. See on Harlani suur kirg. Teiseks pannakse ta koos töötama kaunitariga vabameelsetest sajanditest. Arvestades, et Igavikus töötavad ainult mehed ja see kamp on moondunud imelikeks nohikuteks, Harlan armub tütarlapsesse lootusetult ja hakkab tegema suuri lollusi.

Enamik ajaulmekaid, mida mina lugenud olen, kasutavad eelkõige ajasrändamist, et tekitada huvitav olukord või paradoks. Siin on aga aeg ja aja muutmine ise peateemaks - minu lemmik ajateemaline raamat. Teiseks on see ilmselt kõige lähedasem asi armastusromaanile, mida ma suudan Asimovilt ette kujutada ja omal kombel on see päris armas.

Kindlasti on see ka põnevik, sest mõistatusi jagub tervesse raamatusse ja lõpuks saavad need lahenduse. Kokkuvõttes on see aga filosofeerimine inimeste valikute, eesmärkide ja sihtide üle hea ulmeromaani parimate traditsioonide kohaselt.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Suurepärane raamat. Praktiliselt kõige usutavam ajasrändude kirjeldus koos hoiatustega.
 
1. Et kui lõpetame ekspansiivse arengu, võime end kohe maha kanda.
 
2. Et kuitahes haritud seltskond ei saa ega tohi meile iseenesestmõistevalikkusega öelda, kuhu peame minema.
 
3. Cherchez la femme. Mõnes eelnevas retsensioonis oli Harlanit äpuks tituleeritud. Kuid ainult seepärast, et ei märgatud tema teistpoolt -- Noysi. Naine on katalüsaator, mis vabastab mehes peituva energia.
 
01.12.2018: ahjah, proua Linda Arivale tuleb monument püstitada tõlke eest. "Alavik", "koduvik", "aegur"... Paremad terminid kui Doktoril endal.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Andreas Jõesaar
24.01.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Andreas Jõesaar

Väga hästi ja soravalt kirja pandud lugu! Minategelase jutustus on ehe! Aga see lõpp... no keeras liiga vindi üle oma absurdsuses, seega "kolm".
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Kui tegemist oleks mingi pikema romaani esimese peatükiga, siis oleks jutul rohkem jumet ja minu hinne kõrgem. Niimoodi, eraldiseisva laastuna, jääb tekst aga väga lahjaks.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Lugesin üle paarikümne aasta uuesti. Tuleb tunnistada, et varasemast lugemisest oli meeles vaid romaani viimane neljandik ehk siis see osa, kus kindrali ajud kaugel planeedil tankikorpusesse istutati. Minu maitse jaoks oligi see raamatu parim pool, kuigi ka vahepealne polnud igav lugemine.   Samas nõustun ka kõigi kirumistega. Kui ei teaks, et romaan on kirjutatud 1964 ja maakeelne tõlge tehtud 1992, siis arvaks algust lugedes küll, et on ChatGPT-ga kokku kirjutatud. Aga nagu öeldud, siis läheb lõpupoole paremaks, ilmselt sai autor selleks ajaks hoo sisse. Tõsi, päris viimased leheküljed on paras pateetika, aga noh, elame üle.   Kokkuvõtvalt: kiirelt loetav seiklusulme - neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi sai seda teost esimest korda loetud ja siis ilmselt veel mõned korrad enne sajandivahetust. Tundus äge. Nüüd sai pulli pärast taas see raamat kätte võetud ja üle loetud. Ütleme nii, et ei kahetse, aga rohkem vist enam ei loe.
 
Positiivne on kerge loetavus ja Falloutlilik maailm, aga see on ka kõik. Vaid mõnikümmend aastat peale Kolme päeva, mil pommid langesid, möllavad ringi tundmatuseni muteerunud liigid. Kolmsada aastat hiljem nagu Falloutis, võib-olla, jah, aga nii lühikese ajaga - no ei usu. Kuid olgu maailma usutavusega nagu on - omaette oleks võinud seda isegi tolereerida. Aga kui sinna lisada ka peategelase iseloomu peaaegu tundmatuseni muutumine, siis kaks miinust paraku plussi kokku ei andnud. Lõpus viskas Zelazny veel peotäie heietamist - vabandust, filosofeerimist - ka sisse ja oligi kogumulje rikutud. Muidu oleks veel vast nelja miinuse välja vedanud.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Filmi olen selle ilmumisest saadik lugematu arv kordi vaadanud ja pean seda üheks kõigi aegade parimaks ulmefilmiks. Raamatule sattusin aastaid hiljem, aga too esimene lugemiselamus jäi siia kirja panemata. Nüüd lõpetasin romaani taaskord ning parandan selle vea.
 
Film vs raamat. Igavene dilemma. Kontakti puhul olen valmis nõustuma nii nendega, kes leiavad, et linateos on parem, kui ka nendega, kes hindavad paberkandjat. Mõlemal on omad head ja vead. Mõlemad räägivad sama, aga siiski natuke erinevat lugu. Mõlemad on head, isegi väga head.
 
Romaan on kahtlemata sügavam ja põhjalikum ning mõneti ka usutavam. On selge, et Sõnumist Masiani kuluks aastaid, kui mitte aastakümneid. Aga see selleks. Raamatus tundusid ka mõned rõhuasetused teistel kohtadel olevat, siin peamine vastuolu teadlaste ja riiklike institutsioonide vahel ning dr Arroway pole sugugi mitte selline ateist nagu filmis. Sõnum ja selle sisu, hooldajad ja loojad - kõik see on raamatus märksa sügavam. Ning pii sees olev sõnum kui kirss tordil.
 
Miinustest rääkides - enamus tegelasi on väga kahvatud. Eriti tuleb see esile Viisiku ülejäänud liikmete puhul. Vähemalt mulle jäid nad küll lihtsalt venelaseks, nigeerlaseks, hinduks ja hiinlaseks, ilma rohkem välja joonistumata. Üksikuid detaile ja erandeid oli, aga mitte piisavalt. Selles mõttes oli filmitegijate valik õige, keskenduda vaid Eleanor Arrowayle.
 
Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Olin enam kui veendunud, et selleks ajaks kui mina "Tulevikuministeeriumi" läbi saan, on BAASis esimene arvustus juba olemas. Aga oh seda üllatust - ma olen esimene. Või mõnes mõttes ka mitte, sest ühel ulmesõprade kogunemisel seda teost mainides vaatasid gurud mind tühja pilguga. Ilmselt on asi selles, et Aegraja kirjastus ei ole just tuntud ulme kirjastajana ning ka teost ennast võib ja võib ka mitte ulmeks liigitada. Kuigi tõlkija, Kristjan-Jaak Rätsep on ulmeringkondades muidugi tuntud kuju. Ning kaanepildi autor Liis Roden samuti.
 
Igatahes on esimeseks arvustajaks olemine nii au, vastutus kui ka väljakutse, sest esimesed arvustused, mille osana oodatakse sageli ka teose lühitutvustust, ei ole minu leivanumbrid. Seega jään oma arvustuste stiili juurde ning kirjutan oma tavapärase, minu enda "lugemispäeviku" tüüpi arvustuse. Sisu lühikokkuvõtte leiate raamatu tagakaanelt.
 
Kuidas ma selle teose juurde üldse sattusin? Tänu oma kaasale, kes oli seda juba ka inglise keeles lugenud ning otse loomulikult soetas ka eestikeelsed eksemplarid. Jah mitmuses ja mitte ainult kaks vaid kaks korda kaks raamatut edasi kinkimiseks. Nii palju meeldis see romaan talle. Vaimustus haaras ka mind, kui lugemisega millalgi suvel Läänemerel ringi seilates pihta hakkasin. Aga lõpetasin alles tugev pool aastat hiljem.
 
Miks siis nii? Sellepärast, et "Tulevikuministeerium" on raske lugemine. Ja seda nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes. Tegemist on korraliku tellisega, lehekülgi ligi 700. Aga peamine raskus seisneb ikkagi sisus, sest ilukirjanduslikud lõigud vahelduvad faktidest kubisevate peatükkidega, mis oleksid justkui mõne õpiku väljavõtted. Sekka ka sisutühjasid heietusi ja - minu meelest - sosetuid ning ebavajalikke kirjeldusi või mõtteid. Ja anonüümsete tegelastega kõrvalliine. Millest tõsi, mõned olid põnevad. Samas teised jälle nii väga. Olen osade raamatut lugenud inimeste käest kuulnud, et nad jätsid sellest paljugi vahele ja lugesid kiiresti ja/või diagonaalis. Mina nii ei saa ja sellest ka pikk lugemisaeg. Ning teisest küljest on huvitavad osad peatükid jällegi sellised, et tahadki kohe rohkem juurde uurida ning süübid tundideks Wikipediasse. Näiteks, et misasi see 2000 vati printsiip ikkagi täpselt on või kus meie oma Eesti ühiskond raamatus kirjeldatud heaolumõõdikute skaalal asub.
 
Kuna "Tulevikuministeerimi" sündmused algavad praeguste ridade kirjutamise hetkel - 2025. aasta jaanuaris selline ÜRO agentuur luuakse - ja kõik raamatus kirjeldatud tehnoloogiad, meetodid, mõõdikud ja kontseptsioonid on olemas ning vähem või rohkem kasutusel, siis võib ju küsida, kas tegemist ongi üldse ulmega? Jätan sellele küsimusele praegu vastamata. Küsin hoopis teise küsimuse - kas "Tulevikuministeerium" on ilukirjandus? Kui keegi veel mäletab sellist eelmise sajandi lõpus Eesti juhtimismaastikul laineid löönud guru nagu Eliyahu M. Goldratt ning näiteks tema teost "Eesmärk", siis minu arvates on "Tulevikuministeerium" suures piires samasugune. Ehk siis eelkõige õpik. Ulmeromaani vormis õpik. Juhendmaterjal maailma kordategemiseks, kui sinu arusaam ühtib kirjaniku arusaamast sellega, mis on katki ning mismoodi see ära tuleks parandada. Võrdluseid teiste teostega, näiteks Karl Marxi "Kapitaliga", tuli mulle pähe veel teisigi. Tõsi, seda vaid kuulduste põhjal, sest selle kuulsa habemiku tippteos on mul endal lugemata. Aga usun, et see võrdlus mingil määral ikkagi pädeb - "Tulevikuministeerium" on tugevalt antikapitalistlik teos.
 
Loodan, et ma selle viimasega - ja ka kõige eelnevaga - nüüd potentsiaalseid lugejaid eemale ei peletanud. Hoolimata sellest, et kohati oli romaani lugemine tõsine pingutus ning pidin end raamatu taas kättevõtmiseks motiveerima, siis lõppkokkuvõttes Kim Stanley Robinsoni ideed mulle meeldisid. Ning eelkõige just ideede eest ta mult "nelja" välja venitab. Kuigi ka romaani põhiliin - tulevikuministeeriumiks ristitud ÜRO allorgani iirlannast direktori Mary lugu - on koherentne ning jõuab loogilise lõpuni, siis selle otsa saades raamatut sulgedes ma mingit katarsist ei kogenud. Ehk siis veelkord - minu jaoks on esmajoones tegemist õpikuga ning sellisena ma "Tulevikuministeeriumi" ka oma raamaturiiulis arhiveerin. Ja päris lõpetuseks vastus küsimusele: mis ma siis ise arvan, et kas on ulme või mitte? Jah, on. Utoopia. Lugege ja saate aru, miks ma nii mõtlen. Samal ajal kui pärismaailm kisub vägisi sinna düstoopia kanti... Aga ma tõesti siiralt ja naiivselt loodan, et selle õpiku mõnedki eksemplard jõuavad oluliste otsustajateni ning düstoopia jääb ära. Elame-näeme.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Valisin selle raamatu lugemiseks just nimelt seepärast, et tagakaanetutvustuses lubati purjelaevu. Suurt muud midagi teadmata, sealhulgas ka seda, et tegemist on möödunud Stalkeri võitjaga. Õnneks ei lugenud ka siinseid arvustusi, millest esimene on liigselt spoilereid sisaldav. Niisiis alustasin peaaegu valgelt lehelt.
 
Eks seda on eespool juba öeldud, aga kordan: algus on väga Lovecraftilik, siis võiks öelda, et keerab kuhugi Jules Verne'i kanti ja peale mõningaid vahepeatusi jõuame kõige ehedama hard science fictioni juurde. Tegelasi on mõistlikul arvul, kuid sellest hoolimata jäävad mõned neist kuni romaani lõpuni vaid siluettideks taustal. Millest ei ole siiski midagi. Mis mind alguses segas, oli peategelasest laevaarsti suhteline mõjukus ekspeditsiooni juures. Jäi arusaamatuks ja seega tundus ebaloogilisena tema askeldamine olukordadades, kuhu laevaarstil asja poleks. Aga loo edenedes saab muidugi selgeks, miks see nii on.
 
Kokkuvõttes väga hea romaaan. On nii seiklust kui ka lugu. Lõpp on tõesti võib-olla kröömikese võrra igavam kui algus, sest lõpplahendus on etteaimatav. Samas püsis kuni lõpuni õhus kahtlus, et aga mis siis kui... Hindeks igal juhul kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Kui tundub, et pisut ajale jalgu jäänud, siis asendage lugedes sõna "Masinad" sõnaga tehisintellekt ning tehke oma peas veel nipet-näpet täiendusi ja ongi tänapäeva aktuaalseid teemasid puudutav lugu koos! Ja mitte lihtsalt lugu, vaid kohe päris hea lugu!
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Ma ei tea, kas asi oli selles, et lugesin seda lugu e-raamatust (enam-vähem elus esimest korda e-raamatu lugemise kogemus) või selles, et lugesin ilma eellooks olevat juttu üle lugemata, aga... no ei kõnetanud see lugu. Tundus aegunud ja ka puänt oli mannetu. Ning kuidagi puiselt kirja pandud, aga võib-olla oli see ka tõlke viga. Igatahes mina olen rahul, et seda ""Loomingu" Raamatukogu" versioonis ei ole, sest just see eksemplar "Mina, Robotist" on mul füüsiliselt riiulis.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Lugesin vist lausa teist korda, sest unustasin esimese lugemise kirja panna. Nüüd surusin unega võideldes lõpuni - pakun, et jäin selle 62-leheküljelise lühiromaani jooksul vähemalt 10-l korral magama, nii et raamat kukkus käest.
 
Kõik see, mida esimene arvustaja oma arvustuses mainib, on loos tõepoolest olemas. Ja täpselt nii halvasti kirja pandud nagu viimane arvustaja ütleb.
 
Absoluutselt sisutühi madina kirjeldus, millel pole minusugusele lugejale, kes jutust mingit pointi otsib, mitte midagi öelda. Aga jah, oleks siis vähemalt pisutki huvitavamalt jutustatud...
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Nagu ka "Ajapatrulli juttude" esimest osa lugedes, tuli ka teise osa lugemisel terve mõistus välja lülitada, sest ajaparadokside ning põhjus-tagajärg seostega käib autor väga vabalt ringi. Kogu see ajapatrull ise mõjutab aega nii et vähe pole. Selles suhtes on Asimovi "Igaviku lõpp" ikka oluliselt läbimõeldum.
 
Seda kõrvale jättes pole aga kummalgile loole suurt midagi ette heita, pigem vastupidi. Võib vaid imetleda autori ajalooteadmisi ning oskust neid kaugeid aegu ning kohti elavalt kirjeldada. Viis.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Sellest ajat, kui eelmine "Valitud teosed" eesti keeles ilmus, on ikka selline hulk vett merre voolanud, et ma olin neljandast osa ilmumisest kuuldes üsna üllatunud. Ja kuigi olen vahepeal raamatute ostmisest loobunud ning laenutamisele üle läinud, siis selle otsustasin ikkagi osta.
 
Ja ei pea ostu kahetsema - täitsa kobe tükk. Esimesest ja kolmandast osast mäekõrguselt üle ning tegelikult ka teisest. Praktiliselt kõik lood olid head ning vaid ühe - "Mööda kiipi edasi ja edasi" - kohta kasutaksin seda s-tähega sõna. Saast, noh.
 
Enim meelde jäid ja meeldisid "Gianni", "Äravahetatud" ja nimilugu "Lood Venia metsadest".
 
Lõpetuseks sekundeerin Kristjanile: ka mind hakkasid need sissejuhatavad tekstid tüütama, kuid on ju arusaadav, miks nad seal kogumikes on, seega, kannatame ära.
 
Aitäh kirjastajale, aitäh tõlkijatele. Loodan, et "Valitud teoste" eestindamisega jätkatakse ning ehk ei tule ka enam nii pikka vahet sisse. Mina igatahes ootan, sest selge on see, et 90-ndate Silverberg on tõenäoliselt veel parem, kui 80-nendate oma.
Teksti loeti eesti keeles
11.2023
Andreas Jõesaar

Neli aastat on viimasest "Vanamehe sõja" saaga romaani lugemisest möödas. Ja kuigi kirjutasin 2019. aasta lõpus "Lõhenenud inimkonna" arvustuses, et jään viimast osa ootama, oli nüüdseks ausalt öeldes meelest läinud, et miskit üldse pooleli jäi. Seega tuli selle raamatu eestikeelne tõlge mõneti üllatusena. Peale kerget kõhklemist otsustasin siiski osta, kasvõi selleks, et raamaturiiulis see John Scalzi nimeline rivi täiuslik oleks.
 
Kuigi raamatu tagakaanel olev sisututvustus ütleb, et teos koosneb neljast lühiromaanist, siis tegelikult on tegemist ühe tervikuga. Jah, originaalis ilmus see kõigepealt jupikaupa. Jah, minategelased on igas loos erinevad. Aga kokkuvõttes on see siiski kenasti omavahel seotud juppidest kokku punutud romaan.
 
Esimene jagu, "Hinge elu", oli tõeliselt hea, täiesti sarja esikromaani vääriline. Kirja pandud kaasahaaravalt, põnevalt, loogiliselt. Aga edasi läks allamäge. Minu meelest on Scalzi tugevuseks ikkagi militaarulme ja action. Igasugune poliitintriigide punumine kipub minema heietamiseks ning mis kõige halvem, kõlab ebausutavalt. Õnneks on lugude järjestus selline, et suure poliitika vahele on pikitud lihtsõdurite elu-olu kirjeldused, mis minu jaoks polnud sugugi tüütu lugemine. Teisest küljest on aga romaani erinevad jaod just niimoodi ritta seatud, et jada lõppeb taaskord suure poliitikaga ning see jääb lõpphinnangut domineerima.
 
Mis taaskord meeldis, oli see, et Scalzi ikka oskab nii kirjutada, et varasema ülelugemine või detailide mäletamine pole vajalik. Tuletab meelde täpselt nii palju, kui konkreetse lõigu mõistmiseks vajalik ning kogu lugu. Muidugi nüüd, kus kogu sellel sarjal on lõpuks joon all (või kas ikka on?) võiks ju algusest alustada ning kõik raamatud niiöelda ühe soojaga üle lugeda. Äkki märkan mingeid detaile, mis muidu raamatute ilmumise ajalisest vahest tingitult fookusest välja jäid? Võib-olla isegi teen seda.
 
Kuid jah, paratamatult mõjutab minu hinnangut "Kõigi asjade lõpule" see, et tegemist on sarja viimase osaga. Niisiis väike tagasivaade.
 
Kordan enda varasemates arvustustes öeldut, aga midagi ei ole teha - esikromaan "Vanamehe sõda" on selle sarja parim. Vahepeal läks täiega allamäge, kuigi minu arvustuste hindeid vaadates seda ei ütleks, sest ma pole ühtegi jätkuosa alla "nelja" hinnanud. Aga midagi pole teha, tunne on selline. Vahepeal toimus mingi surnud kassi põrge ehk siis "Zoe lugu" tõi sarja minu jaoks nö mustast august välja ning "Lõhenenud inimkond" sai hindeks lausa viie. Aga nüüd siis selline lõpp...
 
Et mis sellel siis viga oli? Põntsu pani neljas jagu. Tõlkija on eespool väga täpselt kirjeldanud, mis seal kõik valesti oli. Ütleme nii, et kui tegemist oleks filmiga, siis "täiuslikkusest" jäi veel puudu vaid ilutulestik ning eepiline muusika. Tõsi see viimane lõpuridade lugemise ajal mu peas ka kõlas. :) Lääge.
 
Samas hindeks panen ikkagi "nelja" kuigi piiiiiiiiiiika miinusega. Kindlasti sellepärast, et romaanil on tõepoolest väärtus eelmiste osade järjena. Samuti ka sellepärast, et hoolimata paljudest puudustest oli raamat siiski suures piires lobedalt loetav. Ning viimaseks sellepärast, et lugu sai (loodetavasti) lõpu.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Kindlasti mitte parim Heinlein, kuid tõepoolest 99% nii mõnestki muust ulmekas parem. Vaevlesin enne sellega alustamist ühe Simakiga, mis pooleli jäigi... Seetõttu oli väga värskendav vahelduseks lugeda mõnusat lineaarset lugu, kus sai liigselt pead murdmata ühe inimhinge kujunemisloole kaasa elada. Samas ei puudu teoses ka sügavamad teemad ning huvitavad keerdkäigud. Järelsõnas toodud võrdlus "Printsi ja kerjusega" tuli endalegi pähe, aga lisaks tekkis ka - võimalik, et ebatäpne - seos lapsepõlves loetud eepilise teosega "Pärija Kalkutast".
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Väga vinge lugu! Lugesin ühe soojaga läbi ning vaatasin seejärel ka samal lainel püsides nii samanimelise filmi kui ka teised seonduvad filmid ära. Kuigi film on paljuski teistsugune ja loomulikult pealiskaudsem, on see siiski omaette teosena täiesti hea ning huvitavate ideedega. Ei tea kas filmi veel kolmandadki korda - olin seda ka enne raamatu lugemist näinud - vaataksin, kuid raamatu võtan kindlasti ka tulevikus veelkord ette. See on selline teos, mis jääb riiulisse mitte kaunistuseks, vaid lugemiseks.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Taas üks (ulme)kirjanduse klassika, mis mul lugemata. Siiani. Nüüd sain siis puhkuse ajal rahulikult keskenduda ning aeg on kokkuvõtteks.
Aga ei oskagi suurt midagi kirja panna, sest eespool on inimesed, kelle arvamust väga austan, paremini, kui oskaksin ise väljendada, juba palju ära öelnud. Seega siis vaid mõned isiklikud ja mitte kõige paremini korrastatud mõtted oma "lugemispäevikusse".
 
Meeldis? Muidugi meeldis! Sünged ja lootusetud hoiatusromaanid on mulle alati rohkem meeldinud, kui helged utoopiad. Eriti köitev oli Goldsteini raamatu lugemine. Tavaliselt hindan teoses tegevust, aga seekord olin lausa pettunud, kui raamatu lugemine tegevuse tõttu katkestati.
Oli usutav? Mitte eriti. Nagu Taivo ütles, siis selline ühiskonnakorraldus on ilmselgelt liiga ressursseraiskav ning rafineeritult ebaratsionaalne. Viimasega pean silmas seda, et ka mulle ei jõudnud kohale - hoolimata kirjaniku püüetest selgitada - miks kulutas režiim nii palju auru dissidentide paljastamisele, piinamisele ja ümberkasvatamisele, et nad seejärel hävitada. Veelkord - Orwell põhjendas, aga mitte eriti veenvalt.
 
Hinne: "neli", mitte "viis". Sama hinde sai mult ka "Hea uus ilm", kuid kui peaksin selle ja "1984" joonele panema, siis paraku jääks Orwell Huxleyst tahapoole. Sest pean Huxley stsenaariumit tõenäolisemaks - ning ka elaksin pigem sellises düstoopias, kui valima peaks - hoolimata sellest, et "1984"-s sai tõmmata oluliselt enam hoiatavaid paralleele tänase ja juna olnud maailmaga kui "Heas uues ilmas".
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Alguses ei õnnestunud süveneda, sest... EI USU! No ei usu, et Uraani suuruse kosmoselaeva sisu isegi tibatillukest läbiuurimata osa lähevad kõrgelt arenenud tulevikuinimesed läbi otsima jalgsi ja taskulampidega! Ei usu, et kümneid tuhandeid aastaid elanud inimesed on veel nii inimlikud. Ei usu, et... Seda nimekirja võiks jätkata. Ühesõnaga, mida ma öelda tahan, on see, et autor pingutas mastaapide ja ajavahemikega minu maitse jaoks pisut üle.
 
Aga mingist hetkest, kust alates Liidu esindaja jutustama hakkas, muutus lugu täitsa kaasahaaravaks kuigi ka selles pajatuses oli loogikauke ja logisevaid kohti.
 
Paraku ei jõudnud lugu lõpuks kuhugi ning ka autor ütleb oma järelsõnas, et "eks ma kunagi selgitan". Seega viite ei saa päris kindlasti panna, sest niimoodi muudest sama tsükli juttudest eraldi see romaan eriti ei lennanud. Samas nii kehv see jutt ka polnud, et peaks kolmega hindama. Seega neli ja võimalik, et eesti keeles loeksin samasse maailma kuuluvaid jutte veelgi. Nii huvitav aga polnud, et inglise keeles jätku-, eel- või siduslugusid lugeda viitsiks.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Minulgi tekkisid lugedes koheselt paralleelid "Marslasega". Vahe pool sajandit tagasi kirjutatud ja kaasaegse teose vahel on umbes samasugune kui tolleaegsete ning tänapäevaste filmide vahel - "Marslane" oli kordades tempokam. Mitte, et "Kuutolmu varing" mingi õudne uimerdamine oleks, aga Andy Weiri palju mahukama teose lugesin sisuliselt ühe hingetõmbega läbi, siis Clarke'iga läks pisut enam. Ka oli Weiri romaan tehniliselt palju täpsem ja läbimõeldum, nii näiteks tekkis mul küsimus kuidas kõik päästetud iglust minema toimetati, sest selle osa jättis Clarke'i sujuvalt jutustamata.
 
Kuigi mina isiklikult paigutaksin romaani eelpoolnimetatud Clarke'i paremikus siiski pigem tahapoole - "Kohtumine Ramaga" meeldis mulle näiteks niiväga, et olen seda korduvalt üle lugenud ning kavatsen seda tulevikuski teha - siis üldjoontes see raamat mulle siiski meeldis, aga vast tõesti teist korda ei loeks.
 
Tähelepanu juhtimine sobimatule kaanepildile ja "tõlkepärlitele" eelarvustajate poolt on kiiduväärt - mul jäid need mõlemad küll märkamata, aga tõepoolest, saaks paremini. Endale jäi silma ühes kohas Kuu nimetamine "planeediks", aga kardan, et see oli pigem autori algne vääratus. Tõsi, tõlkija oleks võinud selle ju ära parandada.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Kui teose kaanel on kirjas "Asimov", siis ostan? Täpselt nii on siiani läinud, kuigi iga järgmise sellise eesti keeles ilmuva raamatu puhul olen selles valikukriteeriumis üha enam ja enam kahelnud. Tundub, et kõik parimad romaanid ja jutud on juba avaldatud ning nii jääbki üle vaid põhjakaabe, mida andunud fännidele maha parseldada.
 
Jah, käesoleva teose puhul ma muidugi teadsin, et Asimovi enda jutte on seal vaid kolm ning ülejäänud lood on teiste kirjanike kirjutatud. Samas ei tohiks sellised nimed nagu Silverberg, Anderson, Sheckley, Harrison ja Card ju pettumust valmistada. Paraku aga enamasti nii oli. Asimovile tänuavalduseks kirjutatud jutud on paremal juhul keskpärased (üksikute eranditega) ning nende hulgast ei leidnud ma ühtegi viieväärilist. Asimovi enda lugude hulgas oli selliseid küll, aga samas olin ma kahte neist varem korduvalt lugenud, seega kokkuvõttes need mu jaoks kogumikule lisaväärtust juurde ei andnud ning ma ei näinud põhjust neid taas üle lugeda.
 
Samamoodi eessõnad, järelehüüded, austusvaldused jms - jätsid täiesti külmaks ja jäid samuti lugemata. Olin lõpuks sellest antoloogiast lihtsalt niivõrd väsinud, et ei jaksanud. Võib-olla kui need mälestused ja järelehüüded oleksid kuidagi loogilisemalt paigutatud, järgnevate juttudega seotud ning neile sissejuhatuseks paigutatud - nagu tavaliselt tehakse - oleks lugu teine olnud.
 
Huvi pärast lõin kokku ka juttude aritmeetilise keskmise, milleks tuli koos Asimovi enda juttude hinnetega 2,9. Aga kogumikule endale tuleb eelpoolnimetatud põhjustel hindeks 2 - mõttetu tellis, mille lugemisele kulunud aja- ja närvikulu oleks võinud mõne teise raamatu lugemiseks jätta. Siirdub esialgu küll raamaaturiiulisse, aga plaaniga see mingil hetkel müüki panna. Võib juhtuda, et siis loen ka lugemata jäänud osa läbi, kuid vaevalt see mu üldhinnet parandab.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Nõus, et lahe lugu. Aga kas ka auhindu ja viitesadu vääriv - kahtlen. Minu jaoks jäi veidi pinnapealseks jandiks ning sügavama sisu puudumise tõttu ei tõuse käsi "kolmest" kõrgemat hinnet panema.
Teksti loeti eesti keeles