Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Orson Scott Card ·

Ender`s Game

(romaan aastast 1985)

eesti keeles: «Enderi mäng», Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
50
6
2
1
0
Keskmine hinne
4.78
Arvustused (59)
Milady

Ender's Game on kindlasti Cardi parim raamat ja üks parimaid military sci-fi raamatuid kindlasti. Raamat sai Hugo ja Nebula ja on vist üks populaarsemaid ulmekaid, mis viimase 15 aasta jooksul kirjutatud. USAs pole ma kohanud vist ühtki ulmelugejat, kes Ender's Game'i pole lugenud. Cardi tugevaim külg on laste psüühika kujutamine ja selles raamatus näitabki ta ainult oma tugevamat külge, kuna kõik peategelased on lapsed. Süzheest. Aastaid tagasi hävitasid putukataolised tulnukad peaaegu Maa ja inimkonna. Ainult ühe geniaalse kindrali tegutsemine päästis Maa. Nüüd otsitakse uut kindralit, sest tulnukad võivad ju tagasi tulla. Ender on üks lastest, kes valitakse välja ja saadetakse spetsiaalsesse sõjaväe kooli (The School), mille õpilaste hulgast loodetakse leida see uus geniaalne kindral. Enderil on ka õde ja vend, mõlemad enam-vähem geniaalsed, aga üks olevat liiga pehme iseloomuga, teine liiga julm, et neist õiget kindralit saaks. Raamat on igati kaasakiskuvalt üles ehitatud, eriti Enderi õpingud (õieti küll võitlused) koolis ja tema venna ja õe plaan interneti abil maailma vallutada. See viimane on siiski väga väheusustav: mul oli peaaegu häbi seda loo liini lugeda. Ender on usutav, sest üks poisike võib tõesti arvutimängudes parem olla, kui keegi teine maailmas. Lapsed aga interneti kaudu maailma ei valluta. Sorry. Teine viga raamatus on geenius-laste suur osakaal. Siin see eriti ei häiri, raamatu järgedes küll. Mina muide erilist militarismi raamatus ei leidnud, pigem oli selle kriitika. Mis on hullem kui sõda, kus lapsed on kindralid? Igatahes on raamat väga loetav ja haarav.
Teksti loeti inglise keeles
Arvi Nikkarev

Geniaalse lapse Ender Wiggini arengut jälgitakse alates kuuendast eluaastast. Raamatu lõpul on ta 11-aastane ja võrratu sõjamängude oskaja ning inimkonna viimane lootus. Üksikasjalikult on kirjeldatud kosmosejaamas toimuvat sõjalist koolitust. Raamatust kumab läbi militarism. Sõjaväekoolitus on ainus õige koolitus. Ainult tõeline sõdur on valmis lahendama inimkonna ees seisvaid probleeme. Põhjendan öeldut:
1)Vaid romaanis kujutatud väljaõpe annab armeele tõelise Juhi. Totaalse võidu vajalikkuse rõhutamine väljaõppes (näiteks peeti oluliseks, et Ender teeks lõpu Bonzo elule) on puhtakujuline militarism.
2)Totaalse võidu idee (hõimu, rahva või rassi täielik hävitamine) on üldse militaristlik idee.
3)See, et koolitatavad (Ender, Petra, Dink) vihkavad mõnikord väljaõpet ja hakkavad ka oma õpetajaid vaenlasteks pidama, ei tähenda, et taoline väljaõpe teose põhjal halb oleks. Raamat annab mõista, et see väljaõpe oli inimkonna päästmiseks ainuvõimalik tegutsemisviis.

Nagu “Starship Troopers”, nii on ka Cardi romaan sõja ja sõjameeste ülistus. Mõlemal juhul unistasid võimekaimad lapsed ja noorukid sõjamehe elukutsest, inimkonna eliidiks oli sõjavägi. Mulle ei ole sõda ja sõdurielu kujutavad romaanid kunagi eriti hästi peale läinud (olgu tegevus kas II MS-s või tulevikus). Eriti kõrgelt pole ma hinnanud G.R.Dicksoni Dorsai-sarja ega ka Haldemani romaani "Forever War". Usun, et romaani kilbiletõstmine 80-datel tulenes mingil määral Reagani ajastu parempoolsusest ja militarismist. Lugu on siiski väga hästi kirjutatud, seepärast 5-
Teksti loeti soome keeles
Avo Nappo

Võimas raamat. Mis militaarsesse SF klassikasse puutub, siis nagu "Starship Troopers" ja John Steakley "Armor" nii toimub ka siin sõjategevus miskite vastikute sipelgalaadsete putukagressoritega. Põhiline erinevus lähtepunktis seisneb selles, et kui eelnimetatud teosed vaatavad sõda kui nähtust kahuriliha vaatepunktist, siis "Ender" räägib sellest, milline peaks olema ideaalne komandör. Sellest, kuidas selliseid kasvatada, ning sellest millised paratamatud sisemised konfliktid sellises isiksuses tekivad. Päris lõpp vajus võibolla pisut liiga yldsõnaliseks.. Viis igal juhul.
Teksti loeti inglise keeles
Andri Riid

Arvutimäng on elu ja elu on arvutimäng. Siin raamatus on selle virtuaalsuse ja tegelikkuse piiri peal päris edukalt kõõlutud, ehkki põhiküsimuseks jääb vähemalt minule - kes on Enderi tõelised vaenlased - poolmüütilised sitikad või need, kes röövivad talt lapsepõlve, vanemad ja õe-venna?
Card arvab end mäletavat, et lapsed ei tea sellist asja nagu õnnelik lapsepõlv ning kaasatundmine Enderile on lihtsalt "a frequent adult response". Võimalik, kuid "Nahhimovlaste koolis" veedetud lapsepõlve ei soovi ma oma jooksva maailmapildi juures küll ka vaenlasele.

Raamatu esimene pool on kahtlemata väga haaravalt kirja pandud. Teises pooles kummitab seevastu ebaühtlus, millega ühest küljest kirjeldatakse piinava detailsusega Enderi koolitusprogrammi tagumist etappi, teisalt libisetakse paari lausega üle aastapikkustest ajavahemikest.

Suurim viga aga, mida keegi seda raamatut lugedes võib teha, on mitte lugeda ta järge. Ja seda ütlen mina, kes ma sarju üldiselt ei salli. Ilmne paralleel "Hüperioniga", aga koguteose raames on ühe teose piires tajutav ebaühtlus märkamatu, sest raskuspunkt on hoopis mujal. Ka hindaks ma paremal meelel ühe hindega teost "Ender`s War" kui selle koostisosi eraldi.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Kõik eelpool kirjutatu oleks nagu õige, aga täielikult sisse elada sellesse raamatusse millegipärast ei õnnestunud. Ei oska öelda mis segas, võib-olla oli peategelane liiga intelligentne et temaga samastuda vms.. Sestap ei saa viite.
Teksti loeti inglise keeles
Jüri Kallas

Eespool on kõvasti seda romaani ülistatud... lugesin nüüd minagi ning ütlen, et vähe kiidavad. See on superGeniaalne raamat!

Tunnistan, et olin ka enne seda romaani Orson Scott Cardi loominguga tuttav, aga see loetu («Wyrms», «The Worthing Chronicle», «Eye for Eye», «Unaccompanied Sonata» jne.) jättis autorist mulje kui heast kirjanikust... samas ei saanud ma aru, et miks teda NIIVÄGA kiidetakse. Nüüd tean!!!

Romaani mõtte ütleb kõikse paremini ära moto: ...kuivõrd vähe on lapsed teinekord lapsed.

Tõtt-öelda tekitas minus alguses suurt ettevaatust fakt, et romaan on taas maailma saatust määravatest lastest... sel teemal on ikka kuradima palju kirjutatud. Läbilugemise järel nimetan seda raamatut ikka kohe ilmseks ulmekirjanduse verstapostiks... küsimus polegi selles kuipalju uut tõi (kui tõi) see raamat ulmesse... see on lihtsalt hea ja hästi kirjapandud lugu. Liigutav kah!

Kaks korda on Maad rünnanud mingi sitikate tarutsivilisatsioon. Maa helgemad pead on stoilises paanikas, sest teine invansioon sai tagasi löödud vaid tänu geniaalsele Mazer Rakhamile... pärast seda on nn. geeniuse doktriin Maa strateegias ainuvaldav. Üritus kõnnib kogu aeg noateral, et jõuaks kolmandaks invansiooniks Suure Strateegi valmis treenida.

Romaan ongi Andrew Wiggini (hüüdnimega Ender) lapsepõlve lugu. Ender on Kolmas... soovimatu (ja kuritegelikult liigne) laps ülerahvastatud Maal. Seega paaria! Paariamomenti süvendavad kogu aeg ka õpetajad: sest ainult väljatõugatu keskendub täielikult oma professioonile, et olla vähemalt selles liider.

Karm ja jõhker... ning samas ilus ja armas lugu. Kiidan Cardi (mis tal minu kiitusest?) leidlike ja värvikate detailide eest... ainuüksi see Hiiglase-mäng on juba saavutus. Lummab see, et kõike ei seletata kohe lahti: lugeja ka justkui õpiks ja areneks romaani käigus... Romaan on alguses üsna etteaimatav, aga siis on lugejale paljud asjad lihtsalt segased... mida enam lugeja raamatule pihta hakkab saama, seda kummalisemad käigud sisse tulevad, kuniks lõpuveerandis asi päris pööraseks kätte ära pöörab.

Iseäranis tuleks kiita lõppu, kõike seda mis seostub selle kolonistide planeedi ja Surnute Eest Kõneleja ilmutusteraamatuga – see kõik paneb asjale sellise kena krooni pähe ning juhatab uue romaani kah sisse. «Ta otsis kaua.»

Üks eelkõneleja heitis ette seda Enderi õe-venna wõrgu kaudu maailma vallutamist... minu arust on see suurepärane liin romaanis. Minu meelest ongi see romaan kolmest võimalikust teest võimule... loomulikult on see vaid üks tõlgendus (ja võimalik, et meelevaldne), aga mulle tundub küll, et romaan «Ender`s Game» eelkõige raamat võimust.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Liitun kiitjatega, üks omanäolisemaid ulmeromaane, mida ilmselt on võimalik ka kirglikult vihata... Just see laste kasutamine on andnud võimaluse neid võimumänge eriti puhtal kujul, sest täiskasvanute puhul kipub, teadagi, seksuaalsus eesmärke ähmasemaks muutma. Kes nägi siin militaarsuse kiitust, pidi küll üle rea lugema... Muideks, detail, mida ükski idabloki kirjanik poleks kasutanud on see jänkide meeskonna-värk, kus meeskondi võrdsetena hoitakse ja seetõttu mängijaid vahetatakse. Väikse miinusena on see maapealne liin pisut naiivne küll ja eriti totrad tunduvad need õe-venna varjunimed. Lõpu surnukõneleja-kultus ei tundunud veenvana, aga lõpulause on küll hea. Ja hiiglase-mängus on arvutimängu tunnetus küll, just kaheksakümnendate alguse oma.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

"Ender`s Game" on vihane raamat. Kõigel on konkreetne taust ja ratsionaalne eesmärk, isegi peategelase põdemised on mõistusliku iseloomuga. Eriti huvitav on raamatus selle koha pealt jälgida nn. vaenlasekontseptsiooni arendamist. Öeldakse, et kui on vaenlane, siis tuleb talle virutada nii kõvasti, et ta su igaveseks rahule jätab, kõik muud kaalutlused on kõrvalised. Ja lüüaksegi siis vaenlast - algul teisel kuueaastasel kiusajal hambad kurku, lõpus massihävitusrelvaga putukate koduplaneet puruks. Karmilt ja ratsionaalselt. Aga samas ei ole üldine filosoofia selle praktilisuse taha ära kadunud, raamatul on tõsised sõnumid edasi anda.Tõeliselt mõtlemapanev värk.
Üldiselt on Cardil selles raamatus igasugused detailid väga hästi välja tulnud, isegi kui peamine liin täiesti tähelepanuta jätta, on iga väike osa (kõik need erinevad mängud, Enderi võitlused, kogu see temaga manipuleerimise tehnika) ikkagi geniaalselt teostatud ja eraldi võetuna viievääriline.
Kui norida, siis vast selle lastevärgi kallal - minu meelest pole sugugi korrektne eeldada, et intellektuaalsed geeniused kohe ka sotsiaalselt nii täiskasvanulikud võiksid olla. Selles mõttes oleks peategelane vabalt võinud seitsme asemel ka seitseteist olla, niikuinii see vanus tegelikult kusagilt välja ei paistnud. Eelkirjutajad on siin ette heitnud selle maapealse liini naiivsust, aga kui me eeldame, et kaheksa-aastane võib nii täiskasvanulikult oma väge drillida, siis võivad kymne- ja kaheteistaastane ka vabalt oma kirjutistega maailma hullutada. Samuti saadakse vaenlasest lõpus jagu mingi imelikult lihtsa akrobaaditrikiga, mis kogu muu detailirohkuse kõrval kunstliku mulje jätab (aga see on ulmekatel tihti üldine viga, et peamisel vaenlasel on alati võimalik mingi labaselt nõrk koht leida ja sinna kasvõi mingi viirus sokutada). Ka ei saa Ender hoolimata oma geniaalsusest ise üldse aru, mis värk on, kuigi lugeja lahendust juba ammu aimab. Aga need on iluvead ja loetavust ei kahanda. Kokkuvõttes on tegemist ikkagi kuuepunktiraamatuga, soovitan eelkõige "Starship Troopersi" sõpradele.
Teksti loeti inglise keeles
Mart K.

Olen Cardilt peale Ender´s Game´i lugenud ainult üht novelli, seega ei oska arvata, kas antud teos on juhuslikult hästi välja kukkunud või kirjutabki Card kogu aeg nii vihaselt.Raske on näpuga näidata, mis "Enderi" heaks teeb. Hoog, ladusus, kujutlusvõime kummastavad käänakud - seda kõike leidub ju ka näiteks Asimovi teostes. Ometi pole enamus asimovit tõsiseltvõetav kirjandus. Aga Card on kirjanik küll. Ja Ender´s Game oli minu jaoks aasta parimaid ulmekaid, kindlasti.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Ruumet

Olen vist esimene arvustaja, kes seda raamatut eesti keeles luges. Enne ostmist uurisin teiste arvustusi raamatu kohta ja praegu peale lugemist "soovituste järgi ostmist" ei kahetse.Ainus viga, mida ette heidaks, on tegevuse liigne sirgjoonelisus: alati tehakse kõike ühe plaani järgi, alati kõik plaanid õnnestuvad, eksimist või varuvariantide etteplaneerimist ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Mõtlesin piirduda hindega, sest tundub, et kõik oluline on ära öeldud, ent ikka ei saa. On ikka suurepärane raamat küll! Võtsin ta õhtul kätte, et loen paar lehte unerohuks, ja asetasin maha kell kolm, sulgedes tagakaane.

Kui mainida vigu, siis jah - see veider arvutimäng tekitas juba keskel tunde, et siit võlutakse välja järg teosele, niisamuti kui võiksin kihla vedada, et algselt kavatses autor lasta Enderil vähe vanemaks saada, siis aga millalgi tüdines ja lasi tal sõja ära pidada. Samuti kui mingist hetkest oli aimatav, et ta peab tegelikku sõda. Arvasin, et kusagil ka seletatakse, miks need õed-vennad nii geniaalsed on, aga seegi tundub jäävat järgedele.

See kõik aga ei muuda üldpilti. Ma arvan, et raamatu militaristlikuks pidamine vastab inimese enda sisehirmudele, samuti ei leidnud ma erilisi seoseid "Starship Troopers"iga - teose mõte on ikka täiesti erinev, ja kirjeldatud vaenlane oli just õige. Küsimus saab olla vaid, kas oodata, kuni järg tõlgitakse või muretseda ingliskeelne variant.

PS. Vaieldes vastu ühes eelmises arvustuses esitatud Cardi väitele - kui lapsel ei ole midagi sellist, mida tavatsetakse nimetada "õnnelikuks lapsepõlveks", ei saa tal olema ka "õnnelikku" või lihtsalt tavalist täiskasvanuiga. Tema saatuseks jääb erikohtlemine, kui ta ei vaata seestpoolt mõne institutsiooni lukustatud uksi.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Raske on kritiseerida raamatut, mis on võitnud nii Hugo kui Nebula auhinnad. Tähendaksin ehk vaid niipalju, et Enderi tee tippu pani natukene kulmu kortsutama -- see tundus lihtsalt ebausutavalt sile (nagu ka ühel eelkõnelejal mainitud). Militaarses elus üks võit teise järel, reaalses elus vaid tsipa psühhoterrorit ja kriimustusteta väljumine eluohtlikest konfliktidest -- see on lausa masinlik õnn. Lisaks veel lapskolumnistid-maailmavallutajad... kaheksakümnendate keskpaigas, kui tollased wõrgud hoopis teistsugust tähendust omasid, ehk küll, kuid praegu tundub see mõte naeruväärsena. Muud häirivat ei leidnud, kokku `viis` rööbastega.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Oli hea küll. Lugesin joonelt läbi ja alustasin uuesti. Kirjutatud on nii hästi, et väikesed usutavuseprobleemid esmapilgul märkamatuks jäävad. Eelkõnelejatele lisaks kahtluse, kas sõja võitmiseks piisab ikka üksikute lahingute mistahes hinnaga võitmisest, seda enam et tundus, nagu olekski iga laevadegrupp vaid ühe lahingu pidanud. Samas oli see siiski loogiliselt ära põhjendatud - 35-75 aasta teekond ja üsna ühel ajal kohalejõudvad laevagrupid. Age of Empires sundis rohkem ressurssidele mõtlema.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Yx väga kummaline raamat... Ma lausa ei oska mingit seisukohta v6tta. Yx häbemata hea raamat. A mis tema heax teeb? Vat löödagu v6i maha, mina mitte ei oska öelda. Absoluutselt mitte midagi uut, ei mingeid värskeid ideid, absoluutselt läbipaistev syzhee, ei mitte yhtegi yllatavat käiku. Sellegi poolest- kuradi hea, 100% yx sci-fi kroonijuveele. A ikkagi - mis ta heax teeb?
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Selles teoses on olemas see maagiline "miski", mis ei lase lugejal teda enne käest ära panna, kui viimane lehekülg läbi. Lugemise ajal jälgisin kasvava ahastusega, kuidas järelejäänud lehekülgede arv kahanes nagu juulikuu lumi ja üks peamisi emotsioone oli kurbus selle üle, et see hea asi saab pagana kiiresti läbi.

Sisust on eelnevad arvustajad juba piisavalt rääkinud, nii et piirdun ainult mõnede mõtetega, mis mul lugemise käigus tekkisid.

Ender`s Game`i peamiseks ulmeliseks elemendiks on minu meelest peategelased - Ender Wiggin ja tema eakaaslased. Tegelikus elus ei ole isegi üliandekad lapsed niisugused "väikesed vanainimesed", nagu keegi siin eespool juba mainis. Aga eks sellepärast seda nimetataksegi ulmekirjanduseks. Kõik muu ulmeatribuutika, mida siin kohtame - tähelaevad, sitikatest sissetungijad jne - on ju vaid tühipaljas butafooria, mis teosele sisuliselt midagi väärtuslikku ei lisa (vormiliselt aga küll!). Selle asemel võiks vabalt olla ka vaenlase ratsavägi - sisuliselt ei muudaks see teost halvemaks, kuigi treeningusimulaatorite asemel tuleks ilmselt midagi muud välja mõelda.

Veel üks huvitav asi, mida tahaks mainida, on Interneti täiesti realistlik kujutamine. Peale Ender`s Game`i ei meenugi teisi ulmeraamatuid, kus kohtame tõepoolest sedasama Internetti, kus seesinanegi arvustus üleval ripub, mitte mingit veidrat moodustist a la William Gibson. Ilmselt ei kirjuta Orson Scott Card oma teoseid trükimasinaga. Eriti tõstaks esile asjaolu, et arvutivõrku ei kujutata mitte ainult riistvarana, vaid ka Useneti sotsiaalset mõju kirjeldatakse täpselt sellisena, milline ta juba lähiaastatel võib olla.Huvitav oli EG lugeda ka sellepärast, et selle lugemise ajal olin ise ajateenistuses. See muutis peategelaste läbielamised üpriski südamelähedaseks, kuigi minust ei püüdnud keegi kindralit koolitada :-) See, et ka minu teenistuskohta Lahingukooliks nimetatakse, lisas kogu asjale veel ühe lõbustava aspekti.
Teksti loeti eesti keeles
Katjusha

Ühinen eelkõnelejate kiidukooriga: oli ikka hea raamat küll.Samas ei mõjunud lapstegelased minu jaoks veenvalt: liiga tihti unustasin, et tegemist on alles varateismeliste tüüpidega ja pidasin neid täiskasvanuteks- no võibolla mitte päris täiskasvanuteks vaid nii kuueteist- seitmeteistaastasteks, kus maailmapilt on juba selge, aga mitte veel nii kinnistunud kui ülekahekümnestel. Ja sellepärast neli: oli siis vaja neid kangelasi päris pägalikeks kirjutada.Keegi eelmistest arvustajatest on maininud, et tegevuse viimine laste maailma oli sellepärast parem, et välja jäid seksuaalsusel põhinevad intriigid, aga minu meelest oli see kihistus seal täiesti olemas: kasvõi need kirjade ja piltide näol, mis arvutiekraanidel joosta lasti.
Teksti loeti eesti keeles
Killu

Oli küll hea, pean ma kõiki eelnevaid arvustajaid kordama....

Kui tõmmata paralleele, siis kõige enam on sarnasusi Dan Simmonsiga (kes on vaenlane? keda me kuidas hävitame) ja Ben Bovaga (mis on simulatsioon? mis on mäng? kus on tõelisuse piir). Samas on need ka kaks kolmest olulisimas joonest raamatus. Tulemus on paraku minu jaoks juba pisut trafaretne (surmav mäng), aga lugemiselamust see siiski palju ei vähendanud, kuivõrd haarav stiil, huvitavad detailid ja kaasakiskuvad tegelased selle kompenseerisid.Enderi kõrval, kui mitte rohkem, paelus mind Valentine. Sest mis Enderist saab oli teatud määral etteaimatav, samuti ta ei arenenud teab-kui palju, muutus küll osavamaks, kuid putukate hävitamise ajal oli ta täpselt samasugune inimene kui päris raamatu alguses (kuigi 11 aastane võiks 6 aastasest küllalt palju erineda). Valentine seevastu arenes enam, sai tasapisi ka täiskasvanuks jne jne. Oleks isegi tahtnud pisut enam Valentine`st lugeda :)
Raamat on kahes mõttes nukker ja hoiatav-- esiteks fakt, et Ender ei arenenud--niisugune üksluine (arvuti)mäng paneb mingi piiri isegi geniaalsele isikule, üksluisus ja ühe fakti treenimine lapseeas on ohtlik ühiskonna mõttes. Nii Valentine kui Peter olid kindlasti ühiskonnale vajalikumad, kasulikumad ja omaette ka õnnelikumad (eriti Peter). Eelkõige sellepärast, et neil oli vabadust normaalselt areneda.
Teiseks militarism. Me viime ka kõige andekama komandöri sinna, et ta ei mõtle. Me hävitame oma ümbrust kiiresti ja mõtetult, nagu oleks võimalik maailmale restart teha ja otsast peale proovida. Seda meil ei ole. Sõda ei tohiks võtta kui arvutimängu, kumab sellest (ja teistest sedasorti raamatutest). Mitte, et nad sõda ja tapmist hukka mõistaksid, aga totaalselt hävitamist, mõttetut rünnakut küll. Enderi kuriteod ei olnud mitte nonde poiste tapmine (kuigi geneetilise tulevikuga, aga siiski üksikud elemendid, kelle hävitamine ei muutnud oluliselt tsivilisatsooni-- poleks hävinud nemad, oleks hävinud Ender, aga maailm mitte), kuivõrd planeedi hävitamine terve tsivilisatsiooni, kultuuri hävitamine (kes vist ei tahtnudki meid lõpuks tappa). Sõda tuleb lõpetada enne hävingut...(et Ender nii kole paha ei oleks, talle jäetigi vist kookon).

Ja veel kaks asjaolu:
--raamatul oli lõpp. Ta sai otsa. Ühtegi järge küll enam lugeda ei taha, see lugu on läbi, midagi kaasakiskuvat pole enam ütelda. Hoian järgedest kaugele eemale

--Hiiglasemäng oli tore ja vahva, ainult, et iga laps, kes mõnevõrra arvutis seiklusmänge on mänginud tuleb hoobilt selle peale, mis hiiglaseda teha. Ja pärast mitmekordset katsetamist ka siis kui see on esimene seiklusmäng (adventure), mida ta üleüldse mängib. Kes ei tule, on ikka väga rumal. Ma imestan, miks nad nii suurt paanikat tegid :)=
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Orcus K.

Raamatule oleks võinud taha kirjutada, et see on keskmisele või vanemale (nooremale ka) koolieale. Mina pidin muidugi kogemata terve raamatu läbi lugema, et sellest aru saada.

Ega selle kohta suurt öelda enam polegi. teised ütlesid kõik hea ära. Ulmeline versioon "Viieteistkümneaastasest kaptenist". Muidu köitvalt kirjutatud, aga raamatu teises kolmandikus hakkasid kõiksugu mängude kirjeldused tüüama. Lõpplahenduse aimasin ka ära. Raamatus ei olnud siis enam nii palju lehekülgi järgi, et proportsionaalselt paremat lahendust välja vedada

Ühesõnaga soovitan soojalt kõigile militaristidele, poisipilastajatele ja neile, kel jätkub lapseliku meelt (või kui midagi paremat kätte ei juhtu).
Teksti loeti eesti keeles
Lupus

Pole nagu suurt eelarvustajatele lisada. Suurepärane raamat, kuid `Speaker for the Dead` on oluliselt parem. Kuuldavasti kirjutaski Card `.. mängu`, et saada huvitava minevikuga peategelast `Speakeri` jaoks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Pioneer

Mulle meeldivad korralikult läbi mõeldud ja kaasakiskuvad raamatud, kus pealegi ka parajal määral militaarteemat sees leidub.
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

See ongi siis see raamat mis võitis aasta 2000 eesti keelde tõlgitud parima ulmeraamatu auhinna. Oligi nii hea kui kõik kiitsid. Enderist hakkas nii kahju. Eriti lõpus kui ta tõde kuulis. Ise aimasin ka lõpu ära, aga Enderile oli see siiski suur sokk.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Tõttöelda kõik, mida sellest romaanist enne lugemist teadsin - et ülivõimetega lapsed, kosmilised sõjad tulnuksitikatega, arvutimängud - ei kutsunud just väga lugema. Nüüd, romaani lõpetades, tuleb tõdeda, et Cardi jutustamisoskus kohati siiski midagi päästis ja "kolme" kannatab panna küll. Kõrgemale küll see teos minu silmis ei küüni.

Torkab silma "Enderi" sarnasus lähtekohtadelt Cardi "Seitsmenda pojaga" - samamoodi mitmendana sündinud eriline laps, kellel on maailmas täita oma religioosne missioon; tema kasvamine ja jõudmine äratundmisele.

Üldiselt oli romaan aga minu jaoks küllaltki igav, naiivne, jabur ja lõpuosa vajus täiesti ära. Sinna kasvatati üksteise otsa - rohmakalt aastatest üle hüpates - mitu puänti ning kõige lõpuks selgub, et kogu eelnevat oli autorile tarvis usuliste süsteemide püstipanekuks, uue Kuulutaja leidmiseks. Aga see selleks, mitte ainult lõpu pärast pole romaani hindeks "kolm". Muidu oli see ikka üsna keskpärane - ja nagu öeldud - jabur. Rohkem midagi kommenteerida ei ole.

Lisatud 28.08.2002: Tagantjärele kisub mulje sellest raamatust veelgi viletsamaks. Kui vahest on mõne raamatuga nii, et ajapikku ununeb tüütu vaht ja jahvatamine, ning meeles säilib just oluline ja peamine, siis "Enderi mänguga" on vastupidi. Tundub, et tegu on üldse ühe kõige mõttetuma lollusega, mida ma lugenud olen. Huugod ja neebulad tõi romaanile muidugi mormoonide pikk ja karvane käsi. "Stalkeri" seletamine kalduks juba paratemaatikasse. Ühesõnaga - inimesed ärge raisake oma aega mingi nõmeda "Enderiga"! See on väärtusetu jamps, raamat mitte millestki. Ajapikku ununeb ka see, et see mittemidagi võis olla hästi jutustatud.

Hea küll, põhjendan. "Enderi mäng" on teos, mis võib hästi ära petta. Vaata näiteks Killu arvustust... Isegi kui neid temaatikaid on romaanis kasutatud, siis ei ulatu nende käsitlus mainimisest sügavamale. See on lihtsalt märksõnadega zhonglöörimine, ilma nende tegelikku tähendust, sümboolsust ja mehhaanikat avamata. Kõik see on looritatud pioneerilaagerlikku seiklusjuttu, "poistekasse", mis samuti võib lugeja ära petta. Autori tegelik soov on religioosne propaganada, ühe Kuulutaja loo jutustamine. Vaat selle teema juured ulatuvad siin küll sügavale, et paljud ei pruugi märgata, millest raamat tegelikult on. Nagu hulgalisist eelarvustustest näha on. Aga kui on tasemel propaganada, miks ma siis kõrgemalt ei hinda? Sest see messiase leidmise teema on absoluutselt mõttetu. Ja muud siin ei olnud. Nii et tuli hinne "kahe" palli peale langetada. Ilmselt kuulun siis nende "kirglike vihkajate" hulka.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

hää ja loetav raamat! inimkond on jõudnud (taas?) teatavas mõttes umbteele, millest väljapääsu toob sõda "sitikatega" (siseprobleeme on lihtsaim leevendada välisvaenlase vastu võideldes!), mille käigus mõistuslik võõrkultuur praktiliselt hävitatakase (kes ei ole meiega, see on meie vastu!) teadmatute laste käte läbi (teavita teisi ainult niipalju kui hädapärast vaja!). eks see näita päris hästi inimkonna (õhtumaiseid) suhtumisi ja väärtushinnanguid. loo lõpp annab siiski ka pisut lootust, et isegi inimesed - vähemalt tulevased põlved - on ehk võimelised muutuma. soovitav!
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Jaa, kõik head ja halvad ("väikesed vanainimesed"; ebareaalne internet, kuigi tolle aja kohta...; keegi ei saa anonüümselt nii kuulsaks ja austatavaks) küljed on juba välja toodud. Ega vist muud üle jää, kui nendega nõustuda ja viis ära panna. Erinevalt paljudest teistest kirjanikest ehitab Card üles eksootilise maailma ja paneb sinna seiklema vägagi inimlikud tegelased nii, et maailm jääb tagaplaanile. Rõhk pannakse inimese psühholoogiale ja nende käitumisele. Viimane lause on parim lõpulausetest, mida olen lugend. Meenutab "Linn ja tähed" lõppu. Viimane peatükk üldse... fantastiline.

Muide kes veel ei teadnud, siis Ender tähendab türgi keeles üks miljonist või midagi, mis on väga haruldane. Autor ise aga pani nimeks Ender, et tuua paralleele male endgame`iga.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Vägev. Tõesti väga hea ja üsna omanäoline raamat, eriti heaks teeb selle ootamatu (vähemalt minu jaoks oli see küll nii) lõpplahendus. Ilmselt peab hakkama järgesid lugema...
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Kui Milady ülalpool nimetas autori tugevaimaks küljeks laste psüühika kujutamist ja kui Toomas Aas nimetas raamatu põhiliseks ulmeliseks elemendiks "väikeste vanainimeste" kujutamist, siis on tegu ilmselt vastandlike seisukohtadega, mille puhul peaks isegi poole valima.

No ei ole kahtlustki, et täiskasvanute mõttelaadi projitseerimine eelmurdeealistele ei ole realismi element selles romaanis. Kui see pole ka lihtsalt rumal viga, vaid taotluslik võte, on see minu jaoks kogu teose vundamendi purustamine. Kui tegevus toimub ajaliselt ja ruumiliselt minust kaugel, kui sotsiaalsed ja tehnilised olud absoluutselt erinevad sellest, mida olen ise kogenud, peab teoses olema miski tuttav ja kindel, mis teeb asja usutavaks ja kaasaelamist võimaldavaks. Ma ei saa tekstist mingit naudingut, kui loo sisul puudub vähimgi kokkupuutepunkt minu maailmaga. Psühholoogiline usutavus pidanuks see punkt olema. Selle puudumisel jäi kogu see "heroiline", "dramaatiline" ja "liigutav" tõmblemine niivõrd võõraks, et midagi pole parata... Arvatavasti saanuks ma oma empaatiavõimet kasutada, kui tegelaste vanused koos vastava mõttelaadiga olnuks harmoonias; teisisõnu tegelased täiskasvanuteks! Ehk oleks neljagi välja vedanud, sest (vahe)puänt mulle meeldis (kui selgus, et tegu polegi mänguga), kuid seegi võinuks olla raamatu lõpulausena, mitte paarkümmend lehekülge enne lõppu, järgnemas veel hulk kramplikult konstruitud episoode.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Veskimeister

Lugu haaras, päris edukalt. Tekitas kusagil keskel-eespool mõnusa palavikulise tunde, mida enam iidamast-aadamast saati tundnud pole. Pole ammu laste/lapspeategelastega (ulme-)raamatuid lugenud ning see mõjus psüholoogilise efektina afektiseisundi esildajana.

Lõpp ei meeldinud, üldse kohe mitte. Minu arust on "at-speed-of-light" tüüpi kosmosereisidest kirjutamise aeg läbi. Kvantmehaanika, tunneliefektid & muu hookus-pookus peaksid seda juba ka teaduslikumalt poolelt tõestama.
Just lõpp kiskus palli võrra alla poole.
Teksti loeti eesti keeles
Linda Kaljula

Tegu on eeskätt väga hea põnevikuga, mida võib tõesti ühe jutiga läbi lugeda. Samas esines raamatus ka mitmeid sümpaatseid ideid - näiteks interneti mõjust (1986. aasta kohta ju hästi ennustatud), samuti sellest, mis oleks teisiti, kui ühiskond rakendaks aktiivselt enda kasutusse laste mõttemaailma, nende eripära otsuste langetamisel jne. Ja üldse on väga tore, kui üritatakse kujutada üliintelligentsete inimeste elu. See tõstatab alati huvitava küsimuse selle kohta, kuivõrd on inimesel võimalik mõista kellegi endast intelligentsema mõttemaailma (eeldades, et kirjanik ei ole ise üliintelligentne). Mis aga üldse ei meeldinud, oli lõpp - muutus jube naiivseks.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Raamat oli huvitav ja tõmbas mind lugema. Väga psüholoogiline! Just sellised mulle meeldivad! Kõige rohkem meeldisid vast need kohad, kus oldi võitlussaalides. Lahinguid oli Card väga hästi kirjeldanud. Lemmikkohad raamatus. Samas väga psühholoogiline, kuid ka kergesti arusaadav-selliseid on vähe! Ühesõnaga huvitav.
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Kuigi ma seda zhanrit eriti ulmes ei armasta, paelus see raamat mind küll. Mõtlen samas omaette, mis saab tegelikkuses nendest üliintelligentsetest lastest, kellest aeg-ajalt lehtedes juttu on...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Mina kuulun igal juhul nende hulka, kellele omal ajal kustumatu mulje jättis Soome TV poolt vahendatud kultusfilm "The Last Starfighter". Nii et simulaatorite teema on igati teretulnud :) Lapssõdurite teema on ka reaalses maailmas järjest aktuaalsemaks muutuv (üle maailma on neid hetkel vist umbes kaks korda rohkem kui Eestis rahvast ja alustavad nelja-viieselt).

Eelpool on teosele ette heidetud militarismi... Ma ütleks, et mitte ainult totaalne võit ja totaalne kaotus, vaid võit ja kaotus üleüldse on võitluslikud või kui soovite, siis sõjalised terminid. Ühe võit ja teise kaotus lõpetavad võitluse. Ning üks romaani kandvaid teemasid muuhulgas on, et parem oleks olnud, kui võitlus oleks üldse ära jäänud - kui pooled oleksid leidnud viisi rääkimiseks. Külma sõja ajastu vaimu teos vaevalt et kannab, sest autori sümpaatia Demosthenese poole ilmselt ei kandu. Millest on muuseas kahju.

Kas lapsed tegutsevad "väikeste vanainimestena?" Jah ja ei. Laste füsioloogiline küpsemine on täielikult kõrvale jäetud... Enderist saab Komandör küll enne murdeea algust, kuid kasvõi hammaste vahetumist oleks võinud ju mainida. Või siis Petra muutumist. Ma muidugi loodan, et nad seal hormoonidega ei jamanud, et lapsed võimalikult kauaks lasteks jääksid... Samas vaimse tegevuse osas minu meelest polnud erilisi möödalaskmisi. Vaadake, sõbrad, kõik lapsed pole sugugi miskid mõttetud tatsajad ja podisejad. Mõned neist hakkavad üsna varakult maailma asjade üle küllaltki tõsiselt ja abstraktselt järele mõtlema. Ning ma räägin siin tavalistest lastest, mitte perekond Wiggini ja teiste geniaalsetest võsukestest. Kui kõrvutada "Enderi mängu" näiteks "Kärbeste jumalaga", siis suuremat ebakõla silma ei hakka. Ja ma pole kuulnud, et keegi "Kärbeste jumala" lastekujutust kritiseeriks. Vastupidi, selle eest nimetatud teost hoopiski austatakse... Ning pidagem meeles, et "Enderi mängus" saavutasid lapsed kõik oma saavutused ikkagi täiskasvanute äärmiselt asjatundliku ning psühholoogiliselt peene juhendamise all.

Polnud eriti usutavad nood taktikalised uuendused, mida Ender Lahingukoolis viljeles. Kui see kool juba kümneid aastaid järjepidevalt tegutsenud oli, oleks kõik sellised trikid, nagu vaenlase selja tagant tema värava ära kahmamine, kõiksugused köied jms., pidanud juba ammuilma olema läbikäidud tee. Ega enne Enderit inimesed ka idioodid ei olnud, rääkimata sellest, et taoliste nõksude väljanuputamiseks ei peagi eriline vaimuhiiglane olema.

Tõlge on väga hea, ainsa sõnavärrana jäi silma "eksoskeleton".

10.11.2013: Meelde on jäänud pigem romaani pehmed kohad (Lahingukoolis toimuva naiivsus), mistõttu tuleb hinnet langetada. Loogikavea suhtes on loomulikult õigus ka Aasa Tammel ühes järgnevatest arvustustest.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Enderist hakkas kahju ja iseendal tekkis ka selline tühi tunne pärast raamatu läbilugemist. Samas peab tunnistama, et kui teose algus on rohkem kui suurepärane, siis lõpp vajub kuidagi ära (siplegatega suhtlemine mõtte tasandil jne). Vaatamata närusest lõpust on tegemist üllitisega, millele panen hindeks viis, jänese onu sabaga.
Teksti loeti eesti keeles
Aasa Tamm

Seitseteist kõrvaltegelast oli mul meeles ööpäev pärast raamatu lõpetamist.
See ei ole minu hea mälu näitaja.
See on raamatu headuse kindel näitaja.
Ma arvan olevat selle tehnilise oskuse.
Mis tähendab väga paljude teiste kirjanike tehniliste oskuste puudumist.
Nädal tagasi, viies raamatukokku ära Eesti ulme pakki, tahtsin midagi lihtsat ja ilusat. Midagi, mis tuletaks meelde rõõmu raamatutest. Loed ja kõik ongi selge, ei ole iial vaja hakata meelde tuletama, mis tegelane see parasjagu selline on (ka kümnendal ilmumisel lähevad mõne raamatu mõned tegelased segi), kõigi nimede taga on selgelt eristuvad isiksused ja nimed ei lähe omavahel segi...
Selle tehnilise oskuse puudumine ei ole mitte ainult Eesti ulmekirjutajate iseärasus (puudus). Viimati loetutest näiteks Jelizarov. Aga Jelizarov ei ole erand. Erand on Orson Scott Card.

Ega ma ei oska täpselt öelda, mismoodi seda tehakse?

Raamatu keskseks mõisteks on empaatia, see on teiste õige tajumine...
Geniaalsuseni ulatuv emapaatiavõime on Enderi õpetatavaks valimise peapõhjus (muidugi on ta ka universaalgeenus). Üks autori ja loo (vaike)eeldusi on empaatia sünnipärasus ja selle arendamise teed (eelkõige konflikt?) – see on loo lahutamatu osana kergesti lugeja poolt omaks võetav.
Ma tahan sellega öelda, et kuigi autori arusaamad inimene olemise mehhanismidest ei ole kõiges minu omadega täpses kooskõlas, ei tekita see häiritust. Ma võtan lihtsalt omaks tema reeglid. Raamatute lugemise eelduseks on alatasa nende reeglite omaksvõtmine. Teadusliku tõe tagaajatel ei ole mõtet ulmet lugeda.

Iga kord seda raamatut lugedes komistan (minu arvates) loogika-apsule, millega ei taha hästi leppida:
• Sitikatel on „emad“, „kuningannad“, kes mõttejõul juhivad sõdurite tegevust.
• Neid „emasid“ on palju (üle ühe) ja nad on eraldi tahte ja mõistusega isikud, kes võivad maailmaruumis (koos oma sõjaväega) rännata. Nad ei ole kinnistatud oma koduplaneedile. Ja ühe „kuninganna“ hukkasaamisel ei võta eemal olevad teised kuningannad sõdurite juhtimist automaatselt üle. Teine Sissetung.
• Maailmaruumis on palju Sitikate poolt koloniseeritud planeete.
• Sitikate juhid või vähemalt üks juht suutis ette näha Enderi võitu ja sellega kaasnevat emaplaneedi hävingut. Selle hävingu juhuks valmistati X-planeedile ette arvutimängul ja unenägudel põhinev teate-ehitis, kuhu paigutati inkubeerimist ootav muna.

Kuidas siis mõni „ema“ ei läinud koduplaneedilt muule planeedile, jätkamaks seal liiki ja oma kultuuri?
On võimalik, et ma olen lugedes üle libisenud mõnest olulisest detailist, et vastuolu on vaid näiline. Juhul kui see on nii, palun minu tähelepanu juhtida sellele detailile ja tekkivale uuele loogilisele tervikule...

Mõnes mõttes võiks raamatut lugeda ka hoiatusromaanina – hoiatus tervikut mittetunnetatavate (laps?)sõdurite, lapskindralite suhtes, keda on võimalik suunata inimkonna õnne nimel võitlusesse suunas, mille määrab keegi xxx.
Raamatu esmaavaldamine 1985, Pol Poth’i võimulolek Kambodžas kuni 1979 – enamiku tema sõjaväest ja julgeolekujõust moodustasid lapsed.
(Pol Poth’ist: http://et.wikipedia.org/wiki/Pol_Poth ja ilukirjanduslik ajastukajastus: Madleine Thien, Armastatud ja kardetud, kirjastus Pegagasus, 2012. Sellele tõsielulise taustaga ilukirjandusele on ulmes koleduselt midagi võrdväärset vähe kõrvale pakkuda – lugemissoovitus, kuigi pole ulme.)
„Enderi mängu“ kirjutamise ajaks oli Kambodža juhtum maailmas üsna teada, juba.

Seoses üldpilti mittenägevate ülivõimekate lapssõduritega meenub kohe Eesti oma ulme tähtteos – Kunnase triloogia – sealgi päästavad inimtööriistad enda arvates inimkonda välisvaenlase eest. Minu jaoks on seos olemas – vaatasin järgi – BAASis ei ole seda seni maintud – käesolevaga on see siis tehtud.

See (ka) kõrvaltegelaste elusaks kirjutamise oskus ei ole võimalik ilma tugeva empaatiata lugejate suhtes.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea raamat, haaras täiega. Millega, seda on isegi raske öelda, sest tegevus (äkšön) oli ju minimaalne. Elati, mõeldi, räägiti, tehti trenni, mängiti arvutiga. Enam-vähem kõik. Aga kõik see haaras jäägitult.Loomulikult oli ka asju, mis tundusid ebaloogilised. Mulle näiteks see, et lapsed mõtlesid liialt nagu täiskasvanud (okei, nagu sugutungita täiskasvanud). Samuti tundus, et lisaks geniaalsele ajule oli neil lastel ka geniaalsed lihased, sest seitsmeaastased olid justkui eliitsõdurid kehalise võimekuse mõttes. Teisest küljest, lahingukoolis oleksid pidanud olema ju kõik lapsed geeniused, aga osa neist tundus pigem olema pigem "rullnoka" tasemel, suurt intelligentsust küll kuskilt ei hoovanud. Aga "vanainimesed" olid nad tõepoolest kõik, eranditult.Raamatut lugedes need vastuolud siiski väga ei häirinud, üldpilt oli lihtsalt nii hea ja kogu aeg oli huvi maksimumis, et kuidas see lugu nüüd edasi läheb. Tänud ka eelnevatele kommenteerijatele, väga nauditav oli ka teie arvamusi ja tõlgendusi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

Hoogsam lugemine kui "Surnute eest kõneleja", aga mitte nii hea, kuigi ka Kõneleja ei olnud päris minu teetass. Mul oli raske ennast samastada robotliku peategelasega, kes ainult võidult võidule sammub. Autor edastab et Ender oli empaatiline olend. Selgusetuks jääb kuidas empaatia temas välja arenes. Kas venna ja teiste suuremate laste rõhumise tulemusena? Sõjakool oma utilitaristliku hoiakuga vist ei ole kõige parem koht empaatiliste võimete arendamiseks. Ei saa nõustuda eelarvustajaga kelle arvates "Enderi mäng" on eelkõige raamat võimust. Ma ei tea mis motiveeris Enderit tegutsema, aga kindlasti ei olnud see võimutahe. Oma hoiakult oli ta lähedane pigem Dink Meekerile, kes iga kord ebameeldivalt üllatus kui teda edutada taheti. Võimuhullu kadetti oleks sõjakooli juhtkonnal olnud kerge manipuleerida, kooli direktoril ei oleks vaja olnud paber näppus käia Valentine`i masseerimas, et ta poisile mõistuse pähe paneks.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Enderi mängu lugesin esimest korda 16-17 aastat tagasi. Meeldis, tohutult. Kuid ilmselt mitte nendel põhjustel, miks see romaan meeldib mulle täna. Tookord kõitis peamiselt hoogsus ja seikluslikkus.
Vahepeal on hulk vett merre voolanud ning selle aja sees linastus ka teose põhjal vändatud film. Ka selle esmakordsest vaatamisest on juba hulk aastaid möödas, aga mäletan oma emotsiooni kinos, kui lõputiitrid kinolinale ilmusid - ütleme nii, et tõusin püsti ja plaksutasin. Suurepärane ekraniseering. Mäletan, et tookord heitis keegi ette erinevust originaalist, aga kuna ma enam raamatu detaile täpselt ei mäletanud, siis ei osanud väidelda. Nüüd, kus teos on taas üle loetud (ja tegelikult ka film teist korda vaadatud), näen erinevusi küll. Kahe sõnaga: raamat on palju julmem. Filmis ei tapnud Ender kedagi, samuti ei olnud seal ühtegi seksuaalse alatooniga seika, mida raamatust leiab küllaga. Kuid siiski on film hea - raamatut üle lugedes kangastusid pidevalt silme ees kaadrid filmist.
Aga miks ma üldse selle teose taas kätte võtsin? Selleks, et lõpuks lugeda pikalt oma järge oodanud teist osa, Surnute eest kõnelejat. Kas kahetsen teistkordset lugemist? Muidugi mitte! Nüüd avanesid mu ees selle romaani hoopis teised tahud - näen seda eelkõige kui hoiatusromaani ja süsteemi kriitikat.
Teksti loeti eesti keeles
x
Andreas Jõesaar
24.01.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Andreas Jõesaar

Väga hästi ja soravalt kirja pandud lugu! Minategelase jutustus on ehe! Aga see lõpp... no keeras liiga vindi üle oma absurdsuses, seega "kolm".
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Kui tegemist oleks mingi pikema romaani esimese peatükiga, siis oleks jutul rohkem jumet ja minu hinne kõrgem. Niimoodi, eraldiseisva laastuna, jääb tekst aga väga lahjaks.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Lugesin üle paarikümne aasta uuesti. Tuleb tunnistada, et varasemast lugemisest oli meeles vaid romaani viimane neljandik ehk siis see osa, kus kindrali ajud kaugel planeedil tankikorpusesse istutati. Minu maitse jaoks oligi see raamatu parim pool, kuigi ka vahepealne polnud igav lugemine.   Samas nõustun ka kõigi kirumistega. Kui ei teaks, et romaan on kirjutatud 1964 ja maakeelne tõlge tehtud 1992, siis arvaks algust lugedes küll, et on ChatGPT-ga kokku kirjutatud. Aga nagu öeldud, siis läheb lõpupoole paremaks, ilmselt sai autor selleks ajaks hoo sisse. Tõsi, päris viimased leheküljed on paras pateetika, aga noh, elame üle.   Kokkuvõtvalt: kiirelt loetav seiklusulme - neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi sai seda teost esimest korda loetud ja siis ilmselt veel mõned korrad enne sajandivahetust. Tundus äge. Nüüd sai pulli pärast taas see raamat kätte võetud ja üle loetud. Ütleme nii, et ei kahetse, aga rohkem vist enam ei loe.
 
Positiivne on kerge loetavus ja Falloutlilik maailm, aga see on ka kõik. Vaid mõnikümmend aastat peale Kolme päeva, mil pommid langesid, möllavad ringi tundmatuseni muteerunud liigid. Kolmsada aastat hiljem nagu Falloutis, võib-olla, jah, aga nii lühikese ajaga - no ei usu. Kuid olgu maailma usutavusega nagu on - omaette oleks võinud seda isegi tolereerida. Aga kui sinna lisada ka peategelase iseloomu peaaegu tundmatuseni muutumine, siis kaks miinust paraku plussi kokku ei andnud. Lõpus viskas Zelazny veel peotäie heietamist - vabandust, filosofeerimist - ka sisse ja oligi kogumulje rikutud. Muidu oleks veel vast nelja miinuse välja vedanud.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Filmi olen selle ilmumisest saadik lugematu arv kordi vaadanud ja pean seda üheks kõigi aegade parimaks ulmefilmiks. Raamatule sattusin aastaid hiljem, aga too esimene lugemiselamus jäi siia kirja panemata. Nüüd lõpetasin romaani taaskord ning parandan selle vea.
 
Film vs raamat. Igavene dilemma. Kontakti puhul olen valmis nõustuma nii nendega, kes leiavad, et linateos on parem, kui ka nendega, kes hindavad paberkandjat. Mõlemal on omad head ja vead. Mõlemad räägivad sama, aga siiski natuke erinevat lugu. Mõlemad on head, isegi väga head.
 
Romaan on kahtlemata sügavam ja põhjalikum ning mõneti ka usutavam. On selge, et Sõnumist Masiani kuluks aastaid, kui mitte aastakümneid. Aga see selleks. Raamatus tundusid ka mõned rõhuasetused teistel kohtadel olevat, siin peamine vastuolu teadlaste ja riiklike institutsioonide vahel ning dr Arroway pole sugugi mitte selline ateist nagu filmis. Sõnum ja selle sisu, hooldajad ja loojad - kõik see on raamatus märksa sügavam. Ning pii sees olev sõnum kui kirss tordil.
 
Miinustest rääkides - enamus tegelasi on väga kahvatud. Eriti tuleb see esile Viisiku ülejäänud liikmete puhul. Vähemalt mulle jäid nad küll lihtsalt venelaseks, nigeerlaseks, hinduks ja hiinlaseks, ilma rohkem välja joonistumata. Üksikuid detaile ja erandeid oli, aga mitte piisavalt. Selles mõttes oli filmitegijate valik õige, keskenduda vaid Eleanor Arrowayle.
 
Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Olin enam kui veendunud, et selleks ajaks kui mina "Tulevikuministeeriumi" läbi saan, on BAASis esimene arvustus juba olemas. Aga oh seda üllatust - ma olen esimene. Või mõnes mõttes ka mitte, sest ühel ulmesõprade kogunemisel seda teost mainides vaatasid gurud mind tühja pilguga. Ilmselt on asi selles, et Aegraja kirjastus ei ole just tuntud ulme kirjastajana ning ka teost ennast võib ja võib ka mitte ulmeks liigitada. Kuigi tõlkija, Kristjan-Jaak Rätsep on ulmeringkondades muidugi tuntud kuju. Ning kaanepildi autor Liis Roden samuti.
 
Igatahes on esimeseks arvustajaks olemine nii au, vastutus kui ka väljakutse, sest esimesed arvustused, mille osana oodatakse sageli ka teose lühitutvustust, ei ole minu leivanumbrid. Seega jään oma arvustuste stiili juurde ning kirjutan oma tavapärase, minu enda "lugemispäeviku" tüüpi arvustuse. Sisu lühikokkuvõtte leiate raamatu tagakaanelt.
 
Kuidas ma selle teose juurde üldse sattusin? Tänu oma kaasale, kes oli seda juba ka inglise keeles lugenud ning otse loomulikult soetas ka eestikeelsed eksemplarid. Jah mitmuses ja mitte ainult kaks vaid kaks korda kaks raamatut edasi kinkimiseks. Nii palju meeldis see romaan talle. Vaimustus haaras ka mind, kui lugemisega millalgi suvel Läänemerel ringi seilates pihta hakkasin. Aga lõpetasin alles tugev pool aastat hiljem.
 
Miks siis nii? Sellepärast, et "Tulevikuministeerium" on raske lugemine. Ja seda nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes. Tegemist on korraliku tellisega, lehekülgi ligi 700. Aga peamine raskus seisneb ikkagi sisus, sest ilukirjanduslikud lõigud vahelduvad faktidest kubisevate peatükkidega, mis oleksid justkui mõne õpiku väljavõtted. Sekka ka sisutühjasid heietusi ja - minu meelest - sosetuid ning ebavajalikke kirjeldusi või mõtteid. Ja anonüümsete tegelastega kõrvalliine. Millest tõsi, mõned olid põnevad. Samas teised jälle nii väga. Olen osade raamatut lugenud inimeste käest kuulnud, et nad jätsid sellest paljugi vahele ja lugesid kiiresti ja/või diagonaalis. Mina nii ei saa ja sellest ka pikk lugemisaeg. Ning teisest küljest on huvitavad osad peatükid jällegi sellised, et tahadki kohe rohkem juurde uurida ning süübid tundideks Wikipediasse. Näiteks, et misasi see 2000 vati printsiip ikkagi täpselt on või kus meie oma Eesti ühiskond raamatus kirjeldatud heaolumõõdikute skaalal asub.
 
Kuna "Tulevikuministeerimi" sündmused algavad praeguste ridade kirjutamise hetkel - 2025. aasta jaanuaris selline ÜRO agentuur luuakse - ja kõik raamatus kirjeldatud tehnoloogiad, meetodid, mõõdikud ja kontseptsioonid on olemas ning vähem või rohkem kasutusel, siis võib ju küsida, kas tegemist ongi üldse ulmega? Jätan sellele küsimusele praegu vastamata. Küsin hoopis teise küsimuse - kas "Tulevikuministeerium" on ilukirjandus? Kui keegi veel mäletab sellist eelmise sajandi lõpus Eesti juhtimismaastikul laineid löönud guru nagu Eliyahu M. Goldratt ning näiteks tema teost "Eesmärk", siis minu arvates on "Tulevikuministeerium" suures piires samasugune. Ehk siis eelkõige õpik. Ulmeromaani vormis õpik. Juhendmaterjal maailma kordategemiseks, kui sinu arusaam ühtib kirjaniku arusaamast sellega, mis on katki ning mismoodi see ära tuleks parandada. Võrdluseid teiste teostega, näiteks Karl Marxi "Kapitaliga", tuli mulle pähe veel teisigi. Tõsi, seda vaid kuulduste põhjal, sest selle kuulsa habemiku tippteos on mul endal lugemata. Aga usun, et see võrdlus mingil määral ikkagi pädeb - "Tulevikuministeerium" on tugevalt antikapitalistlik teos.
 
Loodan, et ma selle viimasega - ja ka kõige eelnevaga - nüüd potentsiaalseid lugejaid eemale ei peletanud. Hoolimata sellest, et kohati oli romaani lugemine tõsine pingutus ning pidin end raamatu taas kättevõtmiseks motiveerima, siis lõppkokkuvõttes Kim Stanley Robinsoni ideed mulle meeldisid. Ning eelkõige just ideede eest ta mult "nelja" välja venitab. Kuigi ka romaani põhiliin - tulevikuministeeriumiks ristitud ÜRO allorgani iirlannast direktori Mary lugu - on koherentne ning jõuab loogilise lõpuni, siis selle otsa saades raamatut sulgedes ma mingit katarsist ei kogenud. Ehk siis veelkord - minu jaoks on esmajoones tegemist õpikuga ning sellisena ma "Tulevikuministeeriumi" ka oma raamaturiiulis arhiveerin. Ja päris lõpetuseks vastus küsimusele: mis ma siis ise arvan, et kas on ulme või mitte? Jah, on. Utoopia. Lugege ja saate aru, miks ma nii mõtlen. Samal ajal kui pärismaailm kisub vägisi sinna düstoopia kanti... Aga ma tõesti siiralt ja naiivselt loodan, et selle õpiku mõnedki eksemplard jõuavad oluliste otsustajateni ning düstoopia jääb ära. Elame-näeme.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Valisin selle raamatu lugemiseks just nimelt seepärast, et tagakaanetutvustuses lubati purjelaevu. Suurt muud midagi teadmata, sealhulgas ka seda, et tegemist on möödunud Stalkeri võitjaga. Õnneks ei lugenud ka siinseid arvustusi, millest esimene on liigselt spoilereid sisaldav. Niisiis alustasin peaaegu valgelt lehelt.
 
Eks seda on eespool juba öeldud, aga kordan: algus on väga Lovecraftilik, siis võiks öelda, et keerab kuhugi Jules Verne'i kanti ja peale mõningaid vahepeatusi jõuame kõige ehedama hard science fictioni juurde. Tegelasi on mõistlikul arvul, kuid sellest hoolimata jäävad mõned neist kuni romaani lõpuni vaid siluettideks taustal. Millest ei ole siiski midagi. Mis mind alguses segas, oli peategelasest laevaarsti suhteline mõjukus ekspeditsiooni juures. Jäi arusaamatuks ja seega tundus ebaloogilisena tema askeldamine olukordadades, kuhu laevaarstil asja poleks. Aga loo edenedes saab muidugi selgeks, miks see nii on.
 
Kokkuvõttes väga hea romaaan. On nii seiklust kui ka lugu. Lõpp on tõesti võib-olla kröömikese võrra igavam kui algus, sest lõpplahendus on etteaimatav. Samas püsis kuni lõpuni õhus kahtlus, et aga mis siis kui... Hindeks igal juhul kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Kui tundub, et pisut ajale jalgu jäänud, siis asendage lugedes sõna "Masinad" sõnaga tehisintellekt ning tehke oma peas veel nipet-näpet täiendusi ja ongi tänapäeva aktuaalseid teemasid puudutav lugu koos! Ja mitte lihtsalt lugu, vaid kohe päris hea lugu!
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Ma ei tea, kas asi oli selles, et lugesin seda lugu e-raamatust (enam-vähem elus esimest korda e-raamatu lugemise kogemus) või selles, et lugesin ilma eellooks olevat juttu üle lugemata, aga... no ei kõnetanud see lugu. Tundus aegunud ja ka puänt oli mannetu. Ning kuidagi puiselt kirja pandud, aga võib-olla oli see ka tõlke viga. Igatahes mina olen rahul, et seda ""Loomingu" Raamatukogu" versioonis ei ole, sest just see eksemplar "Mina, Robotist" on mul füüsiliselt riiulis.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Lugesin vist lausa teist korda, sest unustasin esimese lugemise kirja panna. Nüüd surusin unega võideldes lõpuni - pakun, et jäin selle 62-leheküljelise lühiromaani jooksul vähemalt 10-l korral magama, nii et raamat kukkus käest.
 
Kõik see, mida esimene arvustaja oma arvustuses mainib, on loos tõepoolest olemas. Ja täpselt nii halvasti kirja pandud nagu viimane arvustaja ütleb.
 
Absoluutselt sisutühi madina kirjeldus, millel pole minusugusele lugejale, kes jutust mingit pointi otsib, mitte midagi öelda. Aga jah, oleks siis vähemalt pisutki huvitavamalt jutustatud...
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Nagu ka "Ajapatrulli juttude" esimest osa lugedes, tuli ka teise osa lugemisel terve mõistus välja lülitada, sest ajaparadokside ning põhjus-tagajärg seostega käib autor väga vabalt ringi. Kogu see ajapatrull ise mõjutab aega nii et vähe pole. Selles suhtes on Asimovi "Igaviku lõpp" ikka oluliselt läbimõeldum.
 
Seda kõrvale jättes pole aga kummalgile loole suurt midagi ette heita, pigem vastupidi. Võib vaid imetleda autori ajalooteadmisi ning oskust neid kaugeid aegu ning kohti elavalt kirjeldada. Viis.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Sellest ajat, kui eelmine "Valitud teosed" eesti keeles ilmus, on ikka selline hulk vett merre voolanud, et ma olin neljandast osa ilmumisest kuuldes üsna üllatunud. Ja kuigi olen vahepeal raamatute ostmisest loobunud ning laenutamisele üle läinud, siis selle otsustasin ikkagi osta.
 
Ja ei pea ostu kahetsema - täitsa kobe tükk. Esimesest ja kolmandast osast mäekõrguselt üle ning tegelikult ka teisest. Praktiliselt kõik lood olid head ning vaid ühe - "Mööda kiipi edasi ja edasi" - kohta kasutaksin seda s-tähega sõna. Saast, noh.
 
Enim meelde jäid ja meeldisid "Gianni", "Äravahetatud" ja nimilugu "Lood Venia metsadest".
 
Lõpetuseks sekundeerin Kristjanile: ka mind hakkasid need sissejuhatavad tekstid tüütama, kuid on ju arusaadav, miks nad seal kogumikes on, seega, kannatame ära.
 
Aitäh kirjastajale, aitäh tõlkijatele. Loodan, et "Valitud teoste" eestindamisega jätkatakse ning ehk ei tule ka enam nii pikka vahet sisse. Mina igatahes ootan, sest selge on see, et 90-ndate Silverberg on tõenäoliselt veel parem, kui 80-nendate oma.
Teksti loeti eesti keeles
11.2023
Andreas Jõesaar

Neli aastat on viimasest "Vanamehe sõja" saaga romaani lugemisest möödas. Ja kuigi kirjutasin 2019. aasta lõpus "Lõhenenud inimkonna" arvustuses, et jään viimast osa ootama, oli nüüdseks ausalt öeldes meelest läinud, et miskit üldse pooleli jäi. Seega tuli selle raamatu eestikeelne tõlge mõneti üllatusena. Peale kerget kõhklemist otsustasin siiski osta, kasvõi selleks, et raamaturiiulis see John Scalzi nimeline rivi täiuslik oleks.
 
Kuigi raamatu tagakaanel olev sisututvustus ütleb, et teos koosneb neljast lühiromaanist, siis tegelikult on tegemist ühe tervikuga. Jah, originaalis ilmus see kõigepealt jupikaupa. Jah, minategelased on igas loos erinevad. Aga kokkuvõttes on see siiski kenasti omavahel seotud juppidest kokku punutud romaan.
 
Esimene jagu, "Hinge elu", oli tõeliselt hea, täiesti sarja esikromaani vääriline. Kirja pandud kaasahaaravalt, põnevalt, loogiliselt. Aga edasi läks allamäge. Minu meelest on Scalzi tugevuseks ikkagi militaarulme ja action. Igasugune poliitintriigide punumine kipub minema heietamiseks ning mis kõige halvem, kõlab ebausutavalt. Õnneks on lugude järjestus selline, et suure poliitika vahele on pikitud lihtsõdurite elu-olu kirjeldused, mis minu jaoks polnud sugugi tüütu lugemine. Teisest küljest on aga romaani erinevad jaod just niimoodi ritta seatud, et jada lõppeb taaskord suure poliitikaga ning see jääb lõpphinnangut domineerima.
 
Mis taaskord meeldis, oli see, et Scalzi ikka oskab nii kirjutada, et varasema ülelugemine või detailide mäletamine pole vajalik. Tuletab meelde täpselt nii palju, kui konkreetse lõigu mõistmiseks vajalik ning kogu lugu. Muidugi nüüd, kus kogu sellel sarjal on lõpuks joon all (või kas ikka on?) võiks ju algusest alustada ning kõik raamatud niiöelda ühe soojaga üle lugeda. Äkki märkan mingeid detaile, mis muidu raamatute ilmumise ajalisest vahest tingitult fookusest välja jäid? Võib-olla isegi teen seda.
 
Kuid jah, paratamatult mõjutab minu hinnangut "Kõigi asjade lõpule" see, et tegemist on sarja viimase osaga. Niisiis väike tagasivaade.
 
Kordan enda varasemates arvustustes öeldut, aga midagi ei ole teha - esikromaan "Vanamehe sõda" on selle sarja parim. Vahepeal läks täiega allamäge, kuigi minu arvustuste hindeid vaadates seda ei ütleks, sest ma pole ühtegi jätkuosa alla "nelja" hinnanud. Aga midagi pole teha, tunne on selline. Vahepeal toimus mingi surnud kassi põrge ehk siis "Zoe lugu" tõi sarja minu jaoks nö mustast august välja ning "Lõhenenud inimkond" sai hindeks lausa viie. Aga nüüd siis selline lõpp...
 
Et mis sellel siis viga oli? Põntsu pani neljas jagu. Tõlkija on eespool väga täpselt kirjeldanud, mis seal kõik valesti oli. Ütleme nii, et kui tegemist oleks filmiga, siis "täiuslikkusest" jäi veel puudu vaid ilutulestik ning eepiline muusika. Tõsi see viimane lõpuridade lugemise ajal mu peas ka kõlas. :) Lääge.
 
Samas hindeks panen ikkagi "nelja" kuigi piiiiiiiiiiika miinusega. Kindlasti sellepärast, et romaanil on tõepoolest väärtus eelmiste osade järjena. Samuti ka sellepärast, et hoolimata paljudest puudustest oli raamat siiski suures piires lobedalt loetav. Ning viimaseks sellepärast, et lugu sai (loodetavasti) lõpu.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Kindlasti mitte parim Heinlein, kuid tõepoolest 99% nii mõnestki muust ulmekas parem. Vaevlesin enne sellega alustamist ühe Simakiga, mis pooleli jäigi... Seetõttu oli väga värskendav vahelduseks lugeda mõnusat lineaarset lugu, kus sai liigselt pead murdmata ühe inimhinge kujunemisloole kaasa elada. Samas ei puudu teoses ka sügavamad teemad ning huvitavad keerdkäigud. Järelsõnas toodud võrdlus "Printsi ja kerjusega" tuli endalegi pähe, aga lisaks tekkis ka - võimalik, et ebatäpne - seos lapsepõlves loetud eepilise teosega "Pärija Kalkutast".
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Väga vinge lugu! Lugesin ühe soojaga läbi ning vaatasin seejärel ka samal lainel püsides nii samanimelise filmi kui ka teised seonduvad filmid ära. Kuigi film on paljuski teistsugune ja loomulikult pealiskaudsem, on see siiski omaette teosena täiesti hea ning huvitavate ideedega. Ei tea kas filmi veel kolmandadki korda - olin seda ka enne raamatu lugemist näinud - vaataksin, kuid raamatu võtan kindlasti ka tulevikus veelkord ette. See on selline teos, mis jääb riiulisse mitte kaunistuseks, vaid lugemiseks.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Taas üks (ulme)kirjanduse klassika, mis mul lugemata. Siiani. Nüüd sain siis puhkuse ajal rahulikult keskenduda ning aeg on kokkuvõtteks.
Aga ei oskagi suurt midagi kirja panna, sest eespool on inimesed, kelle arvamust väga austan, paremini, kui oskaksin ise väljendada, juba palju ära öelnud. Seega siis vaid mõned isiklikud ja mitte kõige paremini korrastatud mõtted oma "lugemispäevikusse".
 
Meeldis? Muidugi meeldis! Sünged ja lootusetud hoiatusromaanid on mulle alati rohkem meeldinud, kui helged utoopiad. Eriti köitev oli Goldsteini raamatu lugemine. Tavaliselt hindan teoses tegevust, aga seekord olin lausa pettunud, kui raamatu lugemine tegevuse tõttu katkestati.
Oli usutav? Mitte eriti. Nagu Taivo ütles, siis selline ühiskonnakorraldus on ilmselgelt liiga ressursseraiskav ning rafineeritult ebaratsionaalne. Viimasega pean silmas seda, et ka mulle ei jõudnud kohale - hoolimata kirjaniku püüetest selgitada - miks kulutas režiim nii palju auru dissidentide paljastamisele, piinamisele ja ümberkasvatamisele, et nad seejärel hävitada. Veelkord - Orwell põhjendas, aga mitte eriti veenvalt.
 
Hinne: "neli", mitte "viis". Sama hinde sai mult ka "Hea uus ilm", kuid kui peaksin selle ja "1984" joonele panema, siis paraku jääks Orwell Huxleyst tahapoole. Sest pean Huxley stsenaariumit tõenäolisemaks - ning ka elaksin pigem sellises düstoopias, kui valima peaks - hoolimata sellest, et "1984"-s sai tõmmata oluliselt enam hoiatavaid paralleele tänase ja juna olnud maailmaga kui "Heas uues ilmas".
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Alguses ei õnnestunud süveneda, sest... EI USU! No ei usu, et Uraani suuruse kosmoselaeva sisu isegi tibatillukest läbiuurimata osa lähevad kõrgelt arenenud tulevikuinimesed läbi otsima jalgsi ja taskulampidega! Ei usu, et kümneid tuhandeid aastaid elanud inimesed on veel nii inimlikud. Ei usu, et... Seda nimekirja võiks jätkata. Ühesõnaga, mida ma öelda tahan, on see, et autor pingutas mastaapide ja ajavahemikega minu maitse jaoks pisut üle.
 
Aga mingist hetkest, kust alates Liidu esindaja jutustama hakkas, muutus lugu täitsa kaasahaaravaks kuigi ka selles pajatuses oli loogikauke ja logisevaid kohti.
 
Paraku ei jõudnud lugu lõpuks kuhugi ning ka autor ütleb oma järelsõnas, et "eks ma kunagi selgitan". Seega viite ei saa päris kindlasti panna, sest niimoodi muudest sama tsükli juttudest eraldi see romaan eriti ei lennanud. Samas nii kehv see jutt ka polnud, et peaks kolmega hindama. Seega neli ja võimalik, et eesti keeles loeksin samasse maailma kuuluvaid jutte veelgi. Nii huvitav aga polnud, et inglise keeles jätku-, eel- või siduslugusid lugeda viitsiks.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Minulgi tekkisid lugedes koheselt paralleelid "Marslasega". Vahe pool sajandit tagasi kirjutatud ja kaasaegse teose vahel on umbes samasugune kui tolleaegsete ning tänapäevaste filmide vahel - "Marslane" oli kordades tempokam. Mitte, et "Kuutolmu varing" mingi õudne uimerdamine oleks, aga Andy Weiri palju mahukama teose lugesin sisuliselt ühe hingetõmbega läbi, siis Clarke'iga läks pisut enam. Ka oli Weiri romaan tehniliselt palju täpsem ja läbimõeldum, nii näiteks tekkis mul küsimus kuidas kõik päästetud iglust minema toimetati, sest selle osa jättis Clarke'i sujuvalt jutustamata.
 
Kuigi mina isiklikult paigutaksin romaani eelpoolnimetatud Clarke'i paremikus siiski pigem tahapoole - "Kohtumine Ramaga" meeldis mulle näiteks niiväga, et olen seda korduvalt üle lugenud ning kavatsen seda tulevikuski teha - siis üldjoontes see raamat mulle siiski meeldis, aga vast tõesti teist korda ei loeks.
 
Tähelepanu juhtimine sobimatule kaanepildile ja "tõlkepärlitele" eelarvustajate poolt on kiiduväärt - mul jäid need mõlemad küll märkamata, aga tõepoolest, saaks paremini. Endale jäi silma ühes kohas Kuu nimetamine "planeediks", aga kardan, et see oli pigem autori algne vääratus. Tõsi, tõlkija oleks võinud selle ju ära parandada.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Kui teose kaanel on kirjas "Asimov", siis ostan? Täpselt nii on siiani läinud, kuigi iga järgmise sellise eesti keeles ilmuva raamatu puhul olen selles valikukriteeriumis üha enam ja enam kahelnud. Tundub, et kõik parimad romaanid ja jutud on juba avaldatud ning nii jääbki üle vaid põhjakaabe, mida andunud fännidele maha parseldada.
 
Jah, käesoleva teose puhul ma muidugi teadsin, et Asimovi enda jutte on seal vaid kolm ning ülejäänud lood on teiste kirjanike kirjutatud. Samas ei tohiks sellised nimed nagu Silverberg, Anderson, Sheckley, Harrison ja Card ju pettumust valmistada. Paraku aga enamasti nii oli. Asimovile tänuavalduseks kirjutatud jutud on paremal juhul keskpärased (üksikute eranditega) ning nende hulgast ei leidnud ma ühtegi viieväärilist. Asimovi enda lugude hulgas oli selliseid küll, aga samas olin ma kahte neist varem korduvalt lugenud, seega kokkuvõttes need mu jaoks kogumikule lisaväärtust juurde ei andnud ning ma ei näinud põhjust neid taas üle lugeda.
 
Samamoodi eessõnad, järelehüüded, austusvaldused jms - jätsid täiesti külmaks ja jäid samuti lugemata. Olin lõpuks sellest antoloogiast lihtsalt niivõrd väsinud, et ei jaksanud. Võib-olla kui need mälestused ja järelehüüded oleksid kuidagi loogilisemalt paigutatud, järgnevate juttudega seotud ning neile sissejuhatuseks paigutatud - nagu tavaliselt tehakse - oleks lugu teine olnud.
 
Huvi pärast lõin kokku ka juttude aritmeetilise keskmise, milleks tuli koos Asimovi enda juttude hinnetega 2,9. Aga kogumikule endale tuleb eelpoolnimetatud põhjustel hindeks 2 - mõttetu tellis, mille lugemisele kulunud aja- ja närvikulu oleks võinud mõne teise raamatu lugemiseks jätta. Siirdub esialgu küll raamaaturiiulisse, aga plaaniga see mingil hetkel müüki panna. Võib juhtuda, et siis loen ka lugemata jäänud osa läbi, kuid vaevalt see mu üldhinnet parandab.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Nõus, et lahe lugu. Aga kas ka auhindu ja viitesadu vääriv - kahtlen. Minu jaoks jäi veidi pinnapealseks jandiks ning sügavama sisu puudumise tõttu ei tõuse käsi "kolmest" kõrgemat hinnet panema.
Teksti loeti eesti keeles