Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Dan Simmons ·

The Fall of Hyperion

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Hyperioni langus»
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
30
6
1
1
0
Keskmine hinne
4.711
Arvustused (38)
Milady

"Hyperioni langemine" on Hyperioni otsene järg. Kindlasti soovitan k6igepealt Hyperion läbi lugeda, siis on ta kindlasti palju m6jukam. Hyperioni seeria on minu arvates üks paremaid kaugtuleviku kujutlusi, mida olen lugenud. Ta on detailne, hästi läbi mõeldud, intelligentse inimese ulme. Simmonsi teoloogiline ja filosoofiline maailmatunnetus tuleb siin ehk selgeminigi välja kui Hyperionis. See on eepiline sci-fi horrori elementidega, ja tugeva filosoofilise tagapõhjaga. Hyperioni langemine jätkab palverändurite eluküsimuste jälgimist ja lahendamist; raamat suudab edasi anda tugevaid emotsioone säravalt välja m6eldud taustal. Mis juhtub, kui Aja Hauad avanevad? Mis teeb Shrike, see pooljumal, poolmasin mis paneb inimesed tundma ülimat hirmu ja ülimat andumust? Mis saab inimkonnast? Ma soovitan seda raamatut kõikidele, aga need, kellele komplitseeritud (Simmons on väga) ulme ei meeldi, võivad raamatut mitte nautida. Tegelikult tundub mulle vahel endalegi, et Simmons läheb detailidega liiale, nii et õige hinne oleks vist 5 pisikese miinusega. Aga üldiselt on raamat originaalne ja suurepärane.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Hargla

Simmons on suur sümbioosimeister. Siin ta jätkab Hyperionis alustatut - erinevate stiilide, zhanrite ja teemade segamist, tehes seda üsnagi süngetes toonides (vist oli ainult üks nali kogu raamatu jooksul ja seegi suhteline). Cantose teises seerias Simmons kasutab: klassikalisi horrorielemente (the Shrike); küberneetilist tehisruumi ja selle asukaid; ajarännu motiive; teoloogilis-filosoofilist metafüüsikat ja mõttelendu; tähesõdalikke lahingustseene erinevate rasside kokkupõrkest; poeesiat; jamaieteakõikemidaveel... Kust küll sellist kirjutamistehnikat õppida saab?

Kokku saab sellest Hyperioni Cantose teine osa ja paljud küsimused jäävad veel lahenduseta. Ei saa me lõplikku selgust Veristajast ega Ajahaudadest, vaid inimkonna suurim vaenaja - TehcnoCore - saab lõpuks teenitud palga. Kuid kurja juurt teadsime juba esimesest osastki. Mulle see Simmonsi ökoloogiline maailmakäsitlus meeldib - põrgusse kübermaailm ja kingitud areng - tagasi looduse juurde ja omal jõul. Mitte inimene ei pea uusi maailmu enese jaoks adapteerima, vaid ennast kohendama uute maailmadega - vaid niimoodi võime tunnetada oma tõelist olemust ja kutsumust universumis, mitte portaalide kaudu ühelt planeedeilt teisele kolistades, arusaamata, kuidas see võimalik on ning uusi ilmu arvutitega terraformides.

Raamatus pole õieti peategeleast, kui siis Joseph Severn. Kõik eelmise osa tegelased tegutsevad nüüd vaheldumisi ja lisandub veel Gladstone. Seega, tempo on hingematttev ja tegevus areneb pea kõigis võimalikes ja võimatutes aegades, ruumides ja maalmades. Kõik kokku loob pisut kirju ilme, olen nõus, et detaile sai vast liigagi palju. Aga viieks jääb hinne ikka. Ja mulle meeldib veel see, et selle raamatu juures, ei saa mõned sellised norijad mehed hakata õiendama, et "see pole võimalik, teaduslik põhjendus puudub, nii ei saa olla." Simmons ise muudab sellised ründed absurdsuseks.Tuleb ka vähemalt esimese osa tõlget kiita, sest mitmeid termineid võis eesti keelde ainult tõlgendada aga mitte tõlkida.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

"Fall of Hyperion" on julmkarm raamat. Siin ei tunta halastust kellegi vastu, olgu tegemist inimese, jumala või tehisintellektiga. Sisust on raske rääkida, raamatul pole mingit konkreetset lineaarset ülesehitust, selle asemel vaadeldakse üksikuid pildikesi paralleelselt toimuvatest sündmustest. Aga millistest sündmustest see-eest!"Fall" sisaldab eneses üht kõige rikkalikumat kogumit ulmelisi detaile, see, mis kunagi seitsme palveränduri retkest alguse sai, areneb lõpuks grandioosseks madinaks, kus inimesed, masinad ja mitut laadi pooljumalikud olevused, kellele ei oskagi mingit nime anda, surevad ja ärkavad taas ellu, sooritavad peadpööritavaid hüppeid läbi aja ja ruumi ning klohmivad üksteist kõigega alates rusikatest ja sõimusõnadest kuni kurjemat sorti tuumapommide ja TechnoCore imevidinateni. Saabumata ei jää ka Universumi lõpp sellisena nagu me seda seni tunneme ja melodramaatiline läbu raamatu lõpus, kus ellujäänud teineteisel kätt suruvad ja ohkavad, et hää, et niigi läks. Aga kõik see on hirmus hästi kirja pandud ja eelkõige haarav, äärmiselt raske oli raamatut hetkekski käest panna.
Üldiseks subjektiivseks kommentaariks nii palju, et minul isiklikult oli TechnoCore`st kahju ja hoolimata kõigest koledast, mida nad korda saatsid, polnud seal midagi oluliselt hullemat, mida inimesed ise näiteks ahvidega ei teeks. Ja Ummon (miski tehisintellektide pealik) oli way sümpaatsem kui kõik need muud tüübid seal.
Aga kõigile, kellele "Hyperion" meeldis, soovitan raamatut kuumalt, asi ei lähe sugugi lahjemaks.
PS Vastuseks kriitikale minu tehisintellektimeelsuse kohta nii palju, et kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis kaotab idee sellest, kas ja kuidas inimene oma teed täpsemalt käima peab, suures osas mõtte. Ja see massimõrva idee (vt. järgmist arvustust) paistab ka hoopis teises valguses.
Teksti loeti inglise keeles
Andri Riid

Hüperioni teine osa jätkub põhimõtteliselt sellest punktist, kus eelmine lõppes. Romaani algus on küll kõike muud kui lugejasõbralik, mängu tuuakse uued tegelased, Hüperionist tuttavate tegelaste toiminguid esitatakse (esialgu) nägemuste kaudu. Tegelaste rohkus ainuüksi on juba lugemist eksitav asjaolu. Kuid Simmons sõlmib otsad kokku ja teeb seda sellisel moel, mis eelneva vaeva kuhjaga ära tasub. Minul kulus romaani esimese kolmesaja lehekülje läbilugemiseks 6 korda rohkem aega kui ülejäänud osa peale, see-eest kasvas lugemiskiirus romaani lõpuosas eksponentsiaalselt.

Kellele Hüperion meeldis, sel on muidugi mõtet ka järg läbi lugeda, sest tasub rõhutada, et tegu pole mitte kahe eraldiseisva raamatu vaid ühe teose kirjastustehnilistel põhjustel eraldi ilmutatud osadega.

Kommentaariks eelmisele arvustusele niipalju, et inimese suhet tehnotasandisse ei tuleks vaadata mitte sellelt põhjalt, missuguseid koledusi inimene või tehnotasand korda suudab saata (kuigi siingi võib vaielda: tehnotasandi teadvustatud eesmärgiks oli nii inimese kui kõige elava likvideerimine, kaheldav aga kas kasvõi kõige hullemal reaalsel massimõrvaril selline teadlik eesmärk on) Küsimus on aga hoopis muus ja otse loomulikult selles, et inimene peab oma teed ise käima. Loomulikult ei ole siin midagi uut, põhimõtteliselt kannavad kõik mässava roboti lood sama sõnumit, (minu meelest on see tegelikult 95% ulmekirjanduse sõnumiks). Simmonsi puhul on kõik see muu selle lihtsa sõnumi ümber niivõrd väljapeetud, niivõrd suurejooneline, et tõlke ilmumise järel loen ma mõlemad osad kindlasti uuesti läbi.

P.S. Jätkuvaks kommentaariks alati vaidlushimulisele eelarvustajale. "kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis ..." - What a pathetic piece of crap! Just sellised "abstraktsed lähenemised" on puu väetiseks, mille viljadeks on sarimõrvarid, verised diktaatorid ja muu taoline kontingent.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Mind üksjagu häiris romaani ülesehitus, kus peatükid vaheldumisi jutustasid palverändude tegevusest Hyperionil ning siis andsid ülevaate Hegemoonia peakorteri poliitilistest intriigidest. Raamatu esimene pool tundus koosnevat kahest täesti erinevast romaanist, kusjuures peab ütlema, et see nn "poliitiline thriller" oli tapvalt igav, tekitades tahtmise peatükk vahele jätta ning lugeda edasi, mis palveränduritest sai. Teises pooles muutus sündmuste käik sidusamaks ning lugeminegi nauditavamaks. Ainus, kes mind lõpuni häiris, oli CEO Gladstone, psühholoogilisest täiesti ebausutav karakter--inimkonna poliitiline juht, kes oma olekult ja käitumiselt meenutas karmleebet väsinud vanaema.

Imelik tundus ka see kiirustamine lõpus, kus paarikümnel leheküljel lihtsalt otsad kokku tõmmati ning lahtised jupid kiirustades vaheliti pandi, justkui hommikumantli hõlmad. Kui teksti andis venitada oma kuussada lehekülge, siis oleks ka lõpetus võinud olla eelnevaga proportsioonis.

Ometi fantaasia näib mehel lippavat, ja alla viie ei ole sellele raamatule küll sünnis panna. Järg on minu meelest Hyperionist üksnes veidike nõrgem, paljudest teistest teostest on nad mõlemad siiski peajagu üle.

Raamat meeldis mulle tegelikult rohkem, kui mu kriitilisest sõnavõtust järeldada võiks. Üks parimaid külgi oli see, et Hyperioni sündmused omandasid järje läbilugemise järel hoopis teistsuguse ilme ning asetusid oma kohale selles Simmonsi ennenägematus mitmekihilises maailmas.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Fall Of Hyperion teeb meile selgeks mitmedki asjad, mis sarja esimeses osas õhku rippuma jäid. Lõpuks ometi saame teada, misasi see Veristaja õigupoolest on ja kas Tehnotasand on meie liitlane või vastane. Kuigi põhiidee - inimene mõistusega masina vastu - kõlab selliselt sõnastatuna triviaalsena, on asi nii hästi kirja pandud, et lugemisel võtab vaimustusest ohkima. Veel kord au ja kiitus ka Mario Kivistikule, et ta sellise asja nii hästi maakeelde ümber pannud on.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Kui "Hyperioni" põhiülesandeks oli lugejale tausta selgitamine ning tegelaste hinge- ja muu elu aatomiteni lahkamine, siis "Hyperioni langus" viib lugeja juba tõsisemate sündmuste keskele. Süzhee teeb tetraloogia esimese raamatuga võrreldes märksa suuremaid pöördeid ning kui "Hyperion" on suspense, siis "Langus" on action.

Keskmiselt iga 100 lehekülje järel tekkis tunne, et nüüd kohe on lõplik selgus tulemas ja huvitav, millega kogu ülejäänud raamat täidetud on. Neist tunnetest hoolimata selgus lõpplahendus ikkagi lõpus. Paar korda tekkis tunne, et Simmons on end heietama unustanud, kuid kuna ma "Langust" valdavalt hommikupoolsel ööl lugesin, siis võis seda põhjustada ka mõningane väsimus... see selleks.

Mis ei meeldinud: jupp lõpust, mis mõnest aspektist "Viiendat elementi" meenutas. Süzhee seisukohalt võis see kõik väga ilus ja sobiv olla, kuid läila maitse jäi sellegipoolest suhu. Kogu eelnenu kaalus aga mainitud melodramaatika üles.

Lühidalt: minu meelest on "Langus" äärmiselt mastaapne/detailiderohke/põnev ... eriti hea mulje jättis just see erinevate stiilide oskuslik ning ladus (läbisegi/vaheldumisi) kasutamine. Minu selle aasta kõige nauditavam lugemine, Banksi "Mänguri" järel. Jään "Endymioni" ootama...
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Kehvasti kirjutatud raamat, kaugelt alla esimese osa taset. Poliitiline värk, esitatud sellisel kujul nagu ta oli - täiesti mõttetu mull. Tehnotasandil ringikappamine - absoluutselt fantaasiavabalt esitatud. Ja kõik see veristaja värk, mis esimeses osas oli intrigeeriv (tänu tohutule salapärale) läks järjest enam mõttetumaks. Kõige ajuvabam oli aga see, kuidas vanal maal toimunu oli nii tähtis kõigile tegelastele ja kõik teadsid sellest igast asju. Ja oletame, et nad teadsid seda tänu infotasandile - ma ei usu, et vahepealsete aastasadade jooksul ei olnud toimunud sündmusi mis oleksid olnud sellest igivanast jamast olulisemad. Ebausutav oli see maailm. Liialt vanas maas ja tema legendides kinni. Eriline lollus oli ristiusu nii jõuline esiletõstmine kogu romaani vältel ja siis poetada mingis vestluses lause, et tegelikult on usklikke vahest ainult miljon - miljardite seas. Nõme raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Keatsi sünnipäev on ilmselt sobilik hetk arvamust avaldada. Teos ise on kahtlemata võimas ja autori oskus kirjeldatud maailma erinevate tegelaste kaudu lahti seletada - ometi midagi lõpuni seletamata - on igati kiiduväärne. Nii et hindes pole kahtlust. Mis aga häirima jäi, oli tõlge. Tohutu töö muidugi ja lauseehituski pole kergete killast. Siiski oleksin meelsamini näinud, et terminid ja vidinad oleksid jäänud maksimaalselt originaalkeelde. Põhjenduseks: seda õnnetut siirikut ei kohta - loodetavasti - peale selle tõlke kusagil mujal. Implant seevastu esineb inglise keeles ikka sagedasti, ja mitte ainult ulmes. Asjatundjad on viidanud, et Simmons on kasutanud paljude teiste ulmekirjanike motiive. Kas just ka sõnavara, ei oska ma praegu öelda, aga tõenäoliselt küll. Mitmesuguseid ulmelisi vidinaid tähistavad sõnad liiguvad ingliskeelses ulmes ühest raamatust teise, neil on oma väljakujunenud tähendusväli jne. Esialgu kasutab iga tõlkija selle kohal mingit oma väljamõeldist. Ehk siis, asjad, mis originaalis, erinevates raamatutes, omavahel assotseeruvad, ei assotseeru tõlgetes mitte. Võimalik, et kunagi ka tõlgetes kasutatav sõnavara kuidagi normeeritakse, aga siis kukub välja midagi imho niisamatobedat, kui „eestikeelne" arvutisõnavara.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Raamat oli mastaapne ja fantaasirikas, kuid pisut liiga detailne, liiga lohisev ning LIIGA PAKS!. Gladstone`i alalised nõupidamised, palverändurite lõputud sekeldused ajasarkade ümber ning kõikvõimalikud detailsed kirjeldused olid koormavad. Seega pidin kahjuks pisut pettuma, ootasin enamat. Siiski müts maha autori ees, vaeva on nähtud tõsiselt. Raamat väärib tegelikult korduslugemist (koos esimese osaga), kuna nii mõndagi jäi minu lihtsakoelisele maamehe mõistusele segaseks. Võimalik, et uuestilugemine ei aitagi, vaid järgnevad Endymioni osad asjad klaariks teevad.

Tänu ka Mario Kivistikule töö ja vaeva nägemise eest tõlkimisel! Loodetavasti saame kunagi ka tetraloogia teist poolt maakeeles lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Üldiselt pole viga, aga nõustun nendega, kes leiavad, et sarja esimese osa suurejoonelisus on uppunud teises osas liigsesse sehkendamisse ja detailirohkusesse. See mis esimeses osas oli "intrigeeriv-salapärane-huvitav" on järjes kadunud. Üle nelja kohe mitte kuidagi anda ei saa, samas alla selle ka mitte :) niiet lõpliku hinnangu andmiseks tuleb ilmselt ära oodata sarja kolmanda raamatu maakeelne ilmumine...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Hyperion langeb-tase mitte! Suurepärase( vähemalt kahe maakeeles ilmunud köite järgi otsustades) epopöa teine romaan ei jää esimesele mingil kombel alla, ei, pigem vastupidi! " Hyperionis" veidi sogaseks jäänud sõjateema on siin esitatud reljeefse mastaapsusega.Ja veel üks põnev fenomen-tetraloogia kaks esimest osa on vist TÕENÄOLISEIMAD kosmoseooperid, mida olen iial lugenud. Just selline võibki olla inimühiskonna tulevik pea tuhande aasta pärast-rumalad kahejalgsed on end müünud virtuaalsetele küberrobotitele," Hegemoonid" osutuvad orjadeks. Tarbimisühiskond on jõudnud äärmuseni, dekadents lokkab.Terves Universumis on vaid kolm jõudu-kes keda? Kes kellega kelle vastu? Ja mis kõige parem-lõpp on optimistlik.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Kuradi hea raamat! Ja Mario Kivistik on hea tõlke teinud. Erinevalt mõningatest eespoolkirjutajatest mind ei häirinud inglisekeelsete eriterminite eestindamine üldse. Hoopis hullemine käib närvidele see, kui tekst kubiseb odavatest toortõlgetest. Loeks justkui inglisekeelset raamatut, kus sidesõnad eesti keeles. Way parem raamat kui veidi enne seda loetud Banksi "Relvade kasutus".
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Niisiis palverändurite seiklused jätkuvad. Saadakse selgeks Ajasarkade, Veristaja ja Tehnotasandi olemus ja eesmärgid. Kõik "Hyperionist" jäänud lahtised otsad seotakse ilusasti kokku. Ning tehtud on seda isegi põnevamalt ja hoogsamalt kui "Hyperionis". Siin on palju rohkem madinat ning põnevust kui esimeses osas. "Hyperion" oleks nagu eelmäng "Hyperioni langusele", kus tutvustatakse probleemi ning peategelasi. Kuna raamat on tihedalt läbi põimunud "Hyperioniga", siis ei tasu enne eelnimetatavaga tutvumist lugeda. Palju võib jääda arusaamatuks.
Teksti loeti eesti keeles
Oliver Karjane

Mnjaa, ei saa just öelda, et oleks tegemist mingi lihtsa lookesega, minu meelest isegi sarja kõige rohkem läbipõimitud & sõlmi täis osa. Ilma viimase peatükita saaks oleks see raamat veel eriti tükk ajude ragistamiseks.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Iga loo arenemise käigus vastatud küsimus tekitas paar uut, polnud etteaimatavaid lahendusi. Tohutu hulk muljetavaldavaid, uudseid detaile. Üks parimaid järgi ühele parimale raamatule. Kerge ajaviite sõpradele muidugi ei soovita, aga eks nad näe seda juba kaugelt ära (maht on lihtsalt nii suur).
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Raamat, mis ei oma mitte mingit m6tet ilma oma esimese osata ja kui nyyd takkajärgi m6elda, siis ka esimene osa ilma teiseta on täiesti tyhi teos. Winge ja valus teos inimeseks olemisest ja valikutest, mida me peame tegelikult igapäevaselt tegema, lihtsalt groteskini viidud. K6ige kummalisem on see, et kogu tellise jooksul ei hakka hetkegi igav. Kohutavalt detailirhke ja seletav, paraku tekitab suurem osa seletusi ainult uusi kysimusi. Ohtlik asi, s6ltuvusse v6ib niiviisi sattuda.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Nojah, polnud küll paha, aga... Sarja teise osa lugemisel tekkis kogu aeg tunne nagu loeks mingit krimkat, kuid Agatha Christie teeks seda tunduvalt paremini! Võib-olla olid esimese raamatuga lootused liiga kõrgele kruvitud, ei tea, igatahes tundus tõesti Hyperioni langusena. Liiga palju vahtu ("kommutaatori tagaküljele oli vajutatud näts, mis oli valmistatud Che lõpututes soodes kasvavast taimest, mida kogusid unustatud suguharu liikmed, kellel käis iga kolmapäev kaupluserakett, kus müüdi teleporthambaharju ja seepi ja muud eluks vaja minevat, mida valmistati... jne." -- mitte midagi ütlevaid detaile liiga palju), sisu suht vähe. Kui keegi sellest Eno Raua «Kalevipoja» kombel "laste" «Hyperioni Languse» kirjutab, siis võib-olla muudan meelt ;)
Teksti loeti eesti keeles
Lily Tamm

Ei oska eelpool öeldule lisada muud, kui et minu arvates on see väga huvitav ja hästi kirjutatud raamat ja ka sari
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Lugesin "Hyperioni langust" teist korda ja sel korral vahetult peale "Hyperioni" lõpetamist. Ning asjad said palju selgemaks, kui esimesel lugemisel 5-6 aastat tagasi. Peabki vist edaspidi neid triloogiaid ja tetraloogiaid järjest lugema, siis ei mängi mälu vingerpusse. ;-)

Aga sisust.
Vastupidiselt mõnele kaasarvustajale meeldis mulle väga, et hulk eelmises osas lahtiseks jäänud otsi kenasti loogiliselt kokku sõlmiti ning lõpetati lugeja teadmatusega (no ok, "salapäraga") piinamine. Samas, midagi jäeti ka lahti, kuid vaid vajalik. Isegi Brawne Lamia, kellele samuti saladused ei meeldinud, peaks tulemusega rahule jääma. :-)

Raamatust ei meeldinud küberruumi kujutamine ja ka tehismõistuste monoloogid olid kehvad. Samas pareeris Simmons selle ründe, selgitades Severni/Keatsi suu läbi, et Ummon ongi sitt jutustaja. :-D

Avastasin ka ühe jämeda loogikavea: leheküljel 383 vabastab Veristaja Paul Dure tema ristikujust ja jätab alles vaid Lenar Hoyti oma, mispeale Dure rõõmustab, et ei pea enam uuesti sündima. "Endymionis" ja "Endymioni tõusus" tõuseb aga Dure (vahelduva eduga) taas surnuist.

Muidu oli aga raamatu loogika tapvalt hea. Kahtlesin nimelt pikalt selles, kas TehnoTasand ja Ülim Mõistus pidid ikka kogu oma võimsuse juures inimkonna kõrvaldamiseks nii keerulist skeemi arendama. Jõudsin järeldusele, et pidid ja seda just nimelt tänu sellele (neetud?) sümbioosile.

Lisaks viiele ülihea sisu eest teenib raamat veel ka lisapunkti tõlkija koostatud sõnaseletuste ja lühendite selgituste eest raamatu lõpus.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Kunagi alustasin Hyperioni lugemist ja ei jõudnud kaugemale isa Hoyti ja kolonel Kassad`i juttudest. See oli vististi omajagu aastaid tagasi. Nüüd lugesin läbi nii Hyperioni kui ka languse ja olen hämmingus :)Nõustun eelkirjutajatega, kes on kiitnud Simmonsi kirjutamisstiili (ja ei saa aru neist, kes leiavad selle olema kehvapoolse; ilmselt maitse asi). Sisu ja vormi poolelt väärib imetlemist sellise kompositsiooniga lõpuni hakkama saamine. Ka tundub, et Hyperioni lugu on ajanud oma juuri nii mõndagi kohta tänapäeva ulmes - killukese TehnoTasandist võib nt. leida Matrixist...Kogu see kirjatükk on nii mitmekihiline, et ilmselt leiab iga lugeja sealt oma. Minule oli lisaüllatuseks autori julge ja omapärane lähenemine religiooni küsimustele: kuidas Jumal areneb, kuidas Jumal moodustub mingil moel läbi aja tagasi ulatuvast ÜliMõistusest.Igatahes väärt sellele kulutatud aega.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

lugesin huviga lõpuni.Sol Weintreibi liin häiris kergelt. Algul tundus et Rachel saab olema vaat et messias, hiljem selgus et ainult kellegi saatja. Kaugelt olulisem teema tundus olevat tehnotasandi ja inimkonna vaheline suhe. See vist huvitab tänapäeva inimest rohkem kui Kierkegaart ja Aabrahami dilemma.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Samuti väga hea lugemine, nagu "Hyperiongi". Ainus, mis veidi häiris oli see roosamannalik lõpp, kus kõik tundub pärast hävingut järsku eelnevaga võrreldes nii ilus ja tore... ehkki "Endymionis" muidugi selgub, et see jäi vägagi üürikeseks.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Esimeses osas oli ainult üks karjuv jaburus (see plahvatav pea). Teises osas tuli neid juurde. Sol loodab, et imik noorenemistõvest paraneb, aga võtab talle süüa kaasa ainult sünnihetkeni, mitte aja jaoks, mil ta uuesti vananema peaks. Kassad tunneb suurt indu raudmehega maadelda. Lamia raiub käeservaga läbi vooliku, millest pole selge, kas see hoiab "päästetavat" kodanikku elus või ei (peale selle, ei usu mina, et ka kõige kõvem karateka korralikust kastmisvoolikust jagu saaks). Peasekretärile tuleb pähe, et TehnoTasand portaaliliiklust kontrollib, alles seejärel, kui keegi otseselt kaduma läheb. Kütkendis puudub niisugune lihtne funktsioon nagu äratuskell ning Hyperionil rännatakse kompassi järgi - pole ei GPS-i ega LPS-i. Ülal juba mainitud segadus ristikujudega. Ja nii edasi.

Esimese osa tegelaste jutustused mõjusid igaüks omamoodi terviklikult, samas romaani hästi liigendades; teisest osast jäi palju rohkem veeretamise mulje.
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

The Fall of Hyperion on teine osa Hyperioni kosmoseooperi-kaksikromaanist, mis algab täpselt samast kohast, kus eelmine romaan lõppes. Palverändurid on jõudnud Ajahaudadeni, kuid need on vaiksed ja koletis Veristajat ei paista kuskilt. Samuti on sõda Hyperioni pärast juba alanud ja Heidikud suruvad Hegemoonia vägesid igal suunal tagasi.
 
On selge, et ilma erakordseid meetmeid võtmata langeb Hyperion oma saladustega vääramatult Heidikute kätte. Kuid siis saab lokaalsest konfliktist juba kõikehõlmav sõda ning ohus võib olla mitte ainult Hegemoonia vaid ka kogu inimkonna tulevik. Ajahaudade juures aga ilmutab Veristaja end lõpuks palveränduritele...
 
Mingis mõttes mul omal ajal vedas, sest kuna "Hyperioni" tõlke avastasin ma millalgi 2000. aasta alguses, siis jäi mul loo teist poolt oodata ainult alla aasta. Kui see ükskord ilmus, siis mäletan ma, et just "Hyperioni langus" oma tulevärgiga meeldis mulle veel palju enam, kui "Hyperion".
 
Nüüd originaali lugedes oli kogu see uskumatu tulevärk muidugi alles, kuid selline järjest lugemine pani mind mõtlema sellele, kui radikaalselt üksteisest erinevad need kaks raamatut on. See on ehk ka üks põhjus, miks ma tagantjärele olen just esimest osa võrreldes teisega palju rohkem hindama hakanud.
 
"Hyperion" on mingis mõttes hästi kitsa ulatusega, hoolimata nendest ulatuslikest tagasivaadetest, mida iga palveränduri jutustused annavad. Lugeja viibib kogu aeg koos palveränduritega, liigub ainult koos nendega ning näeb ja teab ainult seda, mida nemad näevad ja teavad. "Hyperioni languses" muutub kõik.
 
Nüüd laotub nende loo toimumisaja murranguliste päevade jooksul pilt laiali üle kogu tuntud universumi. Palverändurid paisatakse samuti laiali ja kuigi neil on jätkuvalt oluline roll, keskendub neile kogu leheruumist vist küll alla poole. Eelkõige on loo teine osa sõjaromaan - sõja ja vandenõu.
 
Selles pole muidugi mitte midagi halba. Simmons vajabki kogu seda mastaapi, et kõik oma esimeses osas õhku visatud pallid ka korralikult kinni püüda. Ning kui palverändurid saavadki nüüd vähem leheruumi, siis Hegemoonia peasekretär Meina Gladstone tõuseb siin lausa uueks peategelaseks ja sellisena veel fantastiliselt heaks.
 
Miks siis ma pean "Hyperioni" praegu paremaks? Peamiselt seetõttu, et teinekord on mõistatus ise huvitavam kui selle lahendus. Mustkunstnikutrikk on köitvam kui teadmine sellest, mismoodi seda tehakse. Lahendusi ja seletusi "Hyperioni langus" tõepoolest pakub ning seda absoluutselt meisterlikul tasemel.
 
"Hyperion" aga on sellega võrreldes... maagiline. Mitte, et see "Hyperioni languselt" midagi ära võtaks.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Andreas Jõesaar
24.01.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Andreas Jõesaar

Väga hästi ja soravalt kirja pandud lugu! Minategelase jutustus on ehe! Aga see lõpp... no keeras liiga vindi üle oma absurdsuses, seega "kolm".
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Kui tegemist oleks mingi pikema romaani esimese peatükiga, siis oleks jutul rohkem jumet ja minu hinne kõrgem. Niimoodi, eraldiseisva laastuna, jääb tekst aga väga lahjaks.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Lugesin üle paarikümne aasta uuesti. Tuleb tunnistada, et varasemast lugemisest oli meeles vaid romaani viimane neljandik ehk siis see osa, kus kindrali ajud kaugel planeedil tankikorpusesse istutati. Minu maitse jaoks oligi see raamatu parim pool, kuigi ka vahepealne polnud igav lugemine.   Samas nõustun ka kõigi kirumistega. Kui ei teaks, et romaan on kirjutatud 1964 ja maakeelne tõlge tehtud 1992, siis arvaks algust lugedes küll, et on ChatGPT-ga kokku kirjutatud. Aga nagu öeldud, siis läheb lõpupoole paremaks, ilmselt sai autor selleks ajaks hoo sisse. Tõsi, päris viimased leheküljed on paras pateetika, aga noh, elame üle.   Kokkuvõtvalt: kiirelt loetav seiklusulme - neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi sai seda teost esimest korda loetud ja siis ilmselt veel mõned korrad enne sajandivahetust. Tundus äge. Nüüd sai pulli pärast taas see raamat kätte võetud ja üle loetud. Ütleme nii, et ei kahetse, aga rohkem vist enam ei loe.
 
Positiivne on kerge loetavus ja Falloutlilik maailm, aga see on ka kõik. Vaid mõnikümmend aastat peale Kolme päeva, mil pommid langesid, möllavad ringi tundmatuseni muteerunud liigid. Kolmsada aastat hiljem nagu Falloutis, võib-olla, jah, aga nii lühikese ajaga - no ei usu. Kuid olgu maailma usutavusega nagu on - omaette oleks võinud seda isegi tolereerida. Aga kui sinna lisada ka peategelase iseloomu peaaegu tundmatuseni muutumine, siis kaks miinust paraku plussi kokku ei andnud. Lõpus viskas Zelazny veel peotäie heietamist - vabandust, filosofeerimist - ka sisse ja oligi kogumulje rikutud. Muidu oleks veel vast nelja miinuse välja vedanud.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Filmi olen selle ilmumisest saadik lugematu arv kordi vaadanud ja pean seda üheks kõigi aegade parimaks ulmefilmiks. Raamatule sattusin aastaid hiljem, aga too esimene lugemiselamus jäi siia kirja panemata. Nüüd lõpetasin romaani taaskord ning parandan selle vea.
 
Film vs raamat. Igavene dilemma. Kontakti puhul olen valmis nõustuma nii nendega, kes leiavad, et linateos on parem, kui ka nendega, kes hindavad paberkandjat. Mõlemal on omad head ja vead. Mõlemad räägivad sama, aga siiski natuke erinevat lugu. Mõlemad on head, isegi väga head.
 
Romaan on kahtlemata sügavam ja põhjalikum ning mõneti ka usutavam. On selge, et Sõnumist Masiani kuluks aastaid, kui mitte aastakümneid. Aga see selleks. Raamatus tundusid ka mõned rõhuasetused teistel kohtadel olevat, siin peamine vastuolu teadlaste ja riiklike institutsioonide vahel ning dr Arroway pole sugugi mitte selline ateist nagu filmis. Sõnum ja selle sisu, hooldajad ja loojad - kõik see on raamatus märksa sügavam. Ning pii sees olev sõnum kui kirss tordil.
 
Miinustest rääkides - enamus tegelasi on väga kahvatud. Eriti tuleb see esile Viisiku ülejäänud liikmete puhul. Vähemalt mulle jäid nad küll lihtsalt venelaseks, nigeerlaseks, hinduks ja hiinlaseks, ilma rohkem välja joonistumata. Üksikuid detaile ja erandeid oli, aga mitte piisavalt. Selles mõttes oli filmitegijate valik õige, keskenduda vaid Eleanor Arrowayle.
 
Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Olin enam kui veendunud, et selleks ajaks kui mina "Tulevikuministeeriumi" läbi saan, on BAASis esimene arvustus juba olemas. Aga oh seda üllatust - ma olen esimene. Või mõnes mõttes ka mitte, sest ühel ulmesõprade kogunemisel seda teost mainides vaatasid gurud mind tühja pilguga. Ilmselt on asi selles, et Aegraja kirjastus ei ole just tuntud ulme kirjastajana ning ka teost ennast võib ja võib ka mitte ulmeks liigitada. Kuigi tõlkija, Kristjan-Jaak Rätsep on ulmeringkondades muidugi tuntud kuju. Ning kaanepildi autor Liis Roden samuti.
 
Igatahes on esimeseks arvustajaks olemine nii au, vastutus kui ka väljakutse, sest esimesed arvustused, mille osana oodatakse sageli ka teose lühitutvustust, ei ole minu leivanumbrid. Seega jään oma arvustuste stiili juurde ning kirjutan oma tavapärase, minu enda "lugemispäeviku" tüüpi arvustuse. Sisu lühikokkuvõtte leiate raamatu tagakaanelt.
 
Kuidas ma selle teose juurde üldse sattusin? Tänu oma kaasale, kes oli seda juba ka inglise keeles lugenud ning otse loomulikult soetas ka eestikeelsed eksemplarid. Jah mitmuses ja mitte ainult kaks vaid kaks korda kaks raamatut edasi kinkimiseks. Nii palju meeldis see romaan talle. Vaimustus haaras ka mind, kui lugemisega millalgi suvel Läänemerel ringi seilates pihta hakkasin. Aga lõpetasin alles tugev pool aastat hiljem.
 
Miks siis nii? Sellepärast, et "Tulevikuministeerium" on raske lugemine. Ja seda nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes. Tegemist on korraliku tellisega, lehekülgi ligi 700. Aga peamine raskus seisneb ikkagi sisus, sest ilukirjanduslikud lõigud vahelduvad faktidest kubisevate peatükkidega, mis oleksid justkui mõne õpiku väljavõtted. Sekka ka sisutühjasid heietusi ja - minu meelest - sosetuid ning ebavajalikke kirjeldusi või mõtteid. Ja anonüümsete tegelastega kõrvalliine. Millest tõsi, mõned olid põnevad. Samas teised jälle nii väga. Olen osade raamatut lugenud inimeste käest kuulnud, et nad jätsid sellest paljugi vahele ja lugesid kiiresti ja/või diagonaalis. Mina nii ei saa ja sellest ka pikk lugemisaeg. Ning teisest küljest on huvitavad osad peatükid jällegi sellised, et tahadki kohe rohkem juurde uurida ning süübid tundideks Wikipediasse. Näiteks, et misasi see 2000 vati printsiip ikkagi täpselt on või kus meie oma Eesti ühiskond raamatus kirjeldatud heaolumõõdikute skaalal asub.
 
Kuna "Tulevikuministeerimi" sündmused algavad praeguste ridade kirjutamise hetkel - 2025. aasta jaanuaris selline ÜRO agentuur luuakse - ja kõik raamatus kirjeldatud tehnoloogiad, meetodid, mõõdikud ja kontseptsioonid on olemas ning vähem või rohkem kasutusel, siis võib ju küsida, kas tegemist ongi üldse ulmega? Jätan sellele küsimusele praegu vastamata. Küsin hoopis teise küsimuse - kas "Tulevikuministeerium" on ilukirjandus? Kui keegi veel mäletab sellist eelmise sajandi lõpus Eesti juhtimismaastikul laineid löönud guru nagu Eliyahu M. Goldratt ning näiteks tema teost "Eesmärk", siis minu arvates on "Tulevikuministeerium" suures piires samasugune. Ehk siis eelkõige õpik. Ulmeromaani vormis õpik. Juhendmaterjal maailma kordategemiseks, kui sinu arusaam ühtib kirjaniku arusaamast sellega, mis on katki ning mismoodi see ära tuleks parandada. Võrdluseid teiste teostega, näiteks Karl Marxi "Kapitaliga", tuli mulle pähe veel teisigi. Tõsi, seda vaid kuulduste põhjal, sest selle kuulsa habemiku tippteos on mul endal lugemata. Aga usun, et see võrdlus mingil määral ikkagi pädeb - "Tulevikuministeerium" on tugevalt antikapitalistlik teos.
 
Loodan, et ma selle viimasega - ja ka kõige eelnevaga - nüüd potentsiaalseid lugejaid eemale ei peletanud. Hoolimata sellest, et kohati oli romaani lugemine tõsine pingutus ning pidin end raamatu taas kättevõtmiseks motiveerima, siis lõppkokkuvõttes Kim Stanley Robinsoni ideed mulle meeldisid. Ning eelkõige just ideede eest ta mult "nelja" välja venitab. Kuigi ka romaani põhiliin - tulevikuministeeriumiks ristitud ÜRO allorgani iirlannast direktori Mary lugu - on koherentne ning jõuab loogilise lõpuni, siis selle otsa saades raamatut sulgedes ma mingit katarsist ei kogenud. Ehk siis veelkord - minu jaoks on esmajoones tegemist õpikuga ning sellisena ma "Tulevikuministeeriumi" ka oma raamaturiiulis arhiveerin. Ja päris lõpetuseks vastus küsimusele: mis ma siis ise arvan, et kas on ulme või mitte? Jah, on. Utoopia. Lugege ja saate aru, miks ma nii mõtlen. Samal ajal kui pärismaailm kisub vägisi sinna düstoopia kanti... Aga ma tõesti siiralt ja naiivselt loodan, et selle õpiku mõnedki eksemplard jõuavad oluliste otsustajateni ning düstoopia jääb ära. Elame-näeme.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Valisin selle raamatu lugemiseks just nimelt seepärast, et tagakaanetutvustuses lubati purjelaevu. Suurt muud midagi teadmata, sealhulgas ka seda, et tegemist on möödunud Stalkeri võitjaga. Õnneks ei lugenud ka siinseid arvustusi, millest esimene on liigselt spoilereid sisaldav. Niisiis alustasin peaaegu valgelt lehelt.
 
Eks seda on eespool juba öeldud, aga kordan: algus on väga Lovecraftilik, siis võiks öelda, et keerab kuhugi Jules Verne'i kanti ja peale mõningaid vahepeatusi jõuame kõige ehedama hard science fictioni juurde. Tegelasi on mõistlikul arvul, kuid sellest hoolimata jäävad mõned neist kuni romaani lõpuni vaid siluettideks taustal. Millest ei ole siiski midagi. Mis mind alguses segas, oli peategelasest laevaarsti suhteline mõjukus ekspeditsiooni juures. Jäi arusaamatuks ja seega tundus ebaloogilisena tema askeldamine olukordadades, kuhu laevaarstil asja poleks. Aga loo edenedes saab muidugi selgeks, miks see nii on.
 
Kokkuvõttes väga hea romaaan. On nii seiklust kui ka lugu. Lõpp on tõesti võib-olla kröömikese võrra igavam kui algus, sest lõpplahendus on etteaimatav. Samas püsis kuni lõpuni õhus kahtlus, et aga mis siis kui... Hindeks igal juhul kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Kui tundub, et pisut ajale jalgu jäänud, siis asendage lugedes sõna "Masinad" sõnaga tehisintellekt ning tehke oma peas veel nipet-näpet täiendusi ja ongi tänapäeva aktuaalseid teemasid puudutav lugu koos! Ja mitte lihtsalt lugu, vaid kohe päris hea lugu!
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Ma ei tea, kas asi oli selles, et lugesin seda lugu e-raamatust (enam-vähem elus esimest korda e-raamatu lugemise kogemus) või selles, et lugesin ilma eellooks olevat juttu üle lugemata, aga... no ei kõnetanud see lugu. Tundus aegunud ja ka puänt oli mannetu. Ning kuidagi puiselt kirja pandud, aga võib-olla oli see ka tõlke viga. Igatahes mina olen rahul, et seda ""Loomingu" Raamatukogu" versioonis ei ole, sest just see eksemplar "Mina, Robotist" on mul füüsiliselt riiulis.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Lugesin vist lausa teist korda, sest unustasin esimese lugemise kirja panna. Nüüd surusin unega võideldes lõpuni - pakun, et jäin selle 62-leheküljelise lühiromaani jooksul vähemalt 10-l korral magama, nii et raamat kukkus käest.
 
Kõik see, mida esimene arvustaja oma arvustuses mainib, on loos tõepoolest olemas. Ja täpselt nii halvasti kirja pandud nagu viimane arvustaja ütleb.
 
Absoluutselt sisutühi madina kirjeldus, millel pole minusugusele lugejale, kes jutust mingit pointi otsib, mitte midagi öelda. Aga jah, oleks siis vähemalt pisutki huvitavamalt jutustatud...
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Nagu ka "Ajapatrulli juttude" esimest osa lugedes, tuli ka teise osa lugemisel terve mõistus välja lülitada, sest ajaparadokside ning põhjus-tagajärg seostega käib autor väga vabalt ringi. Kogu see ajapatrull ise mõjutab aega nii et vähe pole. Selles suhtes on Asimovi "Igaviku lõpp" ikka oluliselt läbimõeldum.
 
Seda kõrvale jättes pole aga kummalgile loole suurt midagi ette heita, pigem vastupidi. Võib vaid imetleda autori ajalooteadmisi ning oskust neid kaugeid aegu ning kohti elavalt kirjeldada. Viis.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Sellest ajat, kui eelmine "Valitud teosed" eesti keeles ilmus, on ikka selline hulk vett merre voolanud, et ma olin neljandast osa ilmumisest kuuldes üsna üllatunud. Ja kuigi olen vahepeal raamatute ostmisest loobunud ning laenutamisele üle läinud, siis selle otsustasin ikkagi osta.
 
Ja ei pea ostu kahetsema - täitsa kobe tükk. Esimesest ja kolmandast osast mäekõrguselt üle ning tegelikult ka teisest. Praktiliselt kõik lood olid head ning vaid ühe - "Mööda kiipi edasi ja edasi" - kohta kasutaksin seda s-tähega sõna. Saast, noh.
 
Enim meelde jäid ja meeldisid "Gianni", "Äravahetatud" ja nimilugu "Lood Venia metsadest".
 
Lõpetuseks sekundeerin Kristjanile: ka mind hakkasid need sissejuhatavad tekstid tüütama, kuid on ju arusaadav, miks nad seal kogumikes on, seega, kannatame ära.
 
Aitäh kirjastajale, aitäh tõlkijatele. Loodan, et "Valitud teoste" eestindamisega jätkatakse ning ehk ei tule ka enam nii pikka vahet sisse. Mina igatahes ootan, sest selge on see, et 90-ndate Silverberg on tõenäoliselt veel parem, kui 80-nendate oma.
Teksti loeti eesti keeles
11.2023
Andreas Jõesaar

Neli aastat on viimasest "Vanamehe sõja" saaga romaani lugemisest möödas. Ja kuigi kirjutasin 2019. aasta lõpus "Lõhenenud inimkonna" arvustuses, et jään viimast osa ootama, oli nüüdseks ausalt öeldes meelest läinud, et miskit üldse pooleli jäi. Seega tuli selle raamatu eestikeelne tõlge mõneti üllatusena. Peale kerget kõhklemist otsustasin siiski osta, kasvõi selleks, et raamaturiiulis see John Scalzi nimeline rivi täiuslik oleks.
 
Kuigi raamatu tagakaanel olev sisututvustus ütleb, et teos koosneb neljast lühiromaanist, siis tegelikult on tegemist ühe tervikuga. Jah, originaalis ilmus see kõigepealt jupikaupa. Jah, minategelased on igas loos erinevad. Aga kokkuvõttes on see siiski kenasti omavahel seotud juppidest kokku punutud romaan.
 
Esimene jagu, "Hinge elu", oli tõeliselt hea, täiesti sarja esikromaani vääriline. Kirja pandud kaasahaaravalt, põnevalt, loogiliselt. Aga edasi läks allamäge. Minu meelest on Scalzi tugevuseks ikkagi militaarulme ja action. Igasugune poliitintriigide punumine kipub minema heietamiseks ning mis kõige halvem, kõlab ebausutavalt. Õnneks on lugude järjestus selline, et suure poliitika vahele on pikitud lihtsõdurite elu-olu kirjeldused, mis minu jaoks polnud sugugi tüütu lugemine. Teisest küljest on aga romaani erinevad jaod just niimoodi ritta seatud, et jada lõppeb taaskord suure poliitikaga ning see jääb lõpphinnangut domineerima.
 
Mis taaskord meeldis, oli see, et Scalzi ikka oskab nii kirjutada, et varasema ülelugemine või detailide mäletamine pole vajalik. Tuletab meelde täpselt nii palju, kui konkreetse lõigu mõistmiseks vajalik ning kogu lugu. Muidugi nüüd, kus kogu sellel sarjal on lõpuks joon all (või kas ikka on?) võiks ju algusest alustada ning kõik raamatud niiöelda ühe soojaga üle lugeda. Äkki märkan mingeid detaile, mis muidu raamatute ilmumise ajalisest vahest tingitult fookusest välja jäid? Võib-olla isegi teen seda.
 
Kuid jah, paratamatult mõjutab minu hinnangut "Kõigi asjade lõpule" see, et tegemist on sarja viimase osaga. Niisiis väike tagasivaade.
 
Kordan enda varasemates arvustustes öeldut, aga midagi ei ole teha - esikromaan "Vanamehe sõda" on selle sarja parim. Vahepeal läks täiega allamäge, kuigi minu arvustuste hindeid vaadates seda ei ütleks, sest ma pole ühtegi jätkuosa alla "nelja" hinnanud. Aga midagi pole teha, tunne on selline. Vahepeal toimus mingi surnud kassi põrge ehk siis "Zoe lugu" tõi sarja minu jaoks nö mustast august välja ning "Lõhenenud inimkond" sai hindeks lausa viie. Aga nüüd siis selline lõpp...
 
Et mis sellel siis viga oli? Põntsu pani neljas jagu. Tõlkija on eespool väga täpselt kirjeldanud, mis seal kõik valesti oli. Ütleme nii, et kui tegemist oleks filmiga, siis "täiuslikkusest" jäi veel puudu vaid ilutulestik ning eepiline muusika. Tõsi see viimane lõpuridade lugemise ajal mu peas ka kõlas. :) Lääge.
 
Samas hindeks panen ikkagi "nelja" kuigi piiiiiiiiiiika miinusega. Kindlasti sellepärast, et romaanil on tõepoolest väärtus eelmiste osade järjena. Samuti ka sellepärast, et hoolimata paljudest puudustest oli raamat siiski suures piires lobedalt loetav. Ning viimaseks sellepärast, et lugu sai (loodetavasti) lõpu.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Kindlasti mitte parim Heinlein, kuid tõepoolest 99% nii mõnestki muust ulmekas parem. Vaevlesin enne sellega alustamist ühe Simakiga, mis pooleli jäigi... Seetõttu oli väga värskendav vahelduseks lugeda mõnusat lineaarset lugu, kus sai liigselt pead murdmata ühe inimhinge kujunemisloole kaasa elada. Samas ei puudu teoses ka sügavamad teemad ning huvitavad keerdkäigud. Järelsõnas toodud võrdlus "Printsi ja kerjusega" tuli endalegi pähe, aga lisaks tekkis ka - võimalik, et ebatäpne - seos lapsepõlves loetud eepilise teosega "Pärija Kalkutast".
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Väga vinge lugu! Lugesin ühe soojaga läbi ning vaatasin seejärel ka samal lainel püsides nii samanimelise filmi kui ka teised seonduvad filmid ära. Kuigi film on paljuski teistsugune ja loomulikult pealiskaudsem, on see siiski omaette teosena täiesti hea ning huvitavate ideedega. Ei tea kas filmi veel kolmandadki korda - olin seda ka enne raamatu lugemist näinud - vaataksin, kuid raamatu võtan kindlasti ka tulevikus veelkord ette. See on selline teos, mis jääb riiulisse mitte kaunistuseks, vaid lugemiseks.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Taas üks (ulme)kirjanduse klassika, mis mul lugemata. Siiani. Nüüd sain siis puhkuse ajal rahulikult keskenduda ning aeg on kokkuvõtteks.
Aga ei oskagi suurt midagi kirja panna, sest eespool on inimesed, kelle arvamust väga austan, paremini, kui oskaksin ise väljendada, juba palju ära öelnud. Seega siis vaid mõned isiklikud ja mitte kõige paremini korrastatud mõtted oma "lugemispäevikusse".
 
Meeldis? Muidugi meeldis! Sünged ja lootusetud hoiatusromaanid on mulle alati rohkem meeldinud, kui helged utoopiad. Eriti köitev oli Goldsteini raamatu lugemine. Tavaliselt hindan teoses tegevust, aga seekord olin lausa pettunud, kui raamatu lugemine tegevuse tõttu katkestati.
Oli usutav? Mitte eriti. Nagu Taivo ütles, siis selline ühiskonnakorraldus on ilmselgelt liiga ressursseraiskav ning rafineeritult ebaratsionaalne. Viimasega pean silmas seda, et ka mulle ei jõudnud kohale - hoolimata kirjaniku püüetest selgitada - miks kulutas režiim nii palju auru dissidentide paljastamisele, piinamisele ja ümberkasvatamisele, et nad seejärel hävitada. Veelkord - Orwell põhjendas, aga mitte eriti veenvalt.
 
Hinne: "neli", mitte "viis". Sama hinde sai mult ka "Hea uus ilm", kuid kui peaksin selle ja "1984" joonele panema, siis paraku jääks Orwell Huxleyst tahapoole. Sest pean Huxley stsenaariumit tõenäolisemaks - ning ka elaksin pigem sellises düstoopias, kui valima peaks - hoolimata sellest, et "1984"-s sai tõmmata oluliselt enam hoiatavaid paralleele tänase ja juna olnud maailmaga kui "Heas uues ilmas".
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Alguses ei õnnestunud süveneda, sest... EI USU! No ei usu, et Uraani suuruse kosmoselaeva sisu isegi tibatillukest läbiuurimata osa lähevad kõrgelt arenenud tulevikuinimesed läbi otsima jalgsi ja taskulampidega! Ei usu, et kümneid tuhandeid aastaid elanud inimesed on veel nii inimlikud. Ei usu, et... Seda nimekirja võiks jätkata. Ühesõnaga, mida ma öelda tahan, on see, et autor pingutas mastaapide ja ajavahemikega minu maitse jaoks pisut üle.
 
Aga mingist hetkest, kust alates Liidu esindaja jutustama hakkas, muutus lugu täitsa kaasahaaravaks kuigi ka selles pajatuses oli loogikauke ja logisevaid kohti.
 
Paraku ei jõudnud lugu lõpuks kuhugi ning ka autor ütleb oma järelsõnas, et "eks ma kunagi selgitan". Seega viite ei saa päris kindlasti panna, sest niimoodi muudest sama tsükli juttudest eraldi see romaan eriti ei lennanud. Samas nii kehv see jutt ka polnud, et peaks kolmega hindama. Seega neli ja võimalik, et eesti keeles loeksin samasse maailma kuuluvaid jutte veelgi. Nii huvitav aga polnud, et inglise keeles jätku-, eel- või siduslugusid lugeda viitsiks.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Minulgi tekkisid lugedes koheselt paralleelid "Marslasega". Vahe pool sajandit tagasi kirjutatud ja kaasaegse teose vahel on umbes samasugune kui tolleaegsete ning tänapäevaste filmide vahel - "Marslane" oli kordades tempokam. Mitte, et "Kuutolmu varing" mingi õudne uimerdamine oleks, aga Andy Weiri palju mahukama teose lugesin sisuliselt ühe hingetõmbega läbi, siis Clarke'iga läks pisut enam. Ka oli Weiri romaan tehniliselt palju täpsem ja läbimõeldum, nii näiteks tekkis mul küsimus kuidas kõik päästetud iglust minema toimetati, sest selle osa jättis Clarke'i sujuvalt jutustamata.
 
Kuigi mina isiklikult paigutaksin romaani eelpoolnimetatud Clarke'i paremikus siiski pigem tahapoole - "Kohtumine Ramaga" meeldis mulle näiteks niiväga, et olen seda korduvalt üle lugenud ning kavatsen seda tulevikuski teha - siis üldjoontes see raamat mulle siiski meeldis, aga vast tõesti teist korda ei loeks.
 
Tähelepanu juhtimine sobimatule kaanepildile ja "tõlkepärlitele" eelarvustajate poolt on kiiduväärt - mul jäid need mõlemad küll märkamata, aga tõepoolest, saaks paremini. Endale jäi silma ühes kohas Kuu nimetamine "planeediks", aga kardan, et see oli pigem autori algne vääratus. Tõsi, tõlkija oleks võinud selle ju ära parandada.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Kui teose kaanel on kirjas "Asimov", siis ostan? Täpselt nii on siiani läinud, kuigi iga järgmise sellise eesti keeles ilmuva raamatu puhul olen selles valikukriteeriumis üha enam ja enam kahelnud. Tundub, et kõik parimad romaanid ja jutud on juba avaldatud ning nii jääbki üle vaid põhjakaabe, mida andunud fännidele maha parseldada.
 
Jah, käesoleva teose puhul ma muidugi teadsin, et Asimovi enda jutte on seal vaid kolm ning ülejäänud lood on teiste kirjanike kirjutatud. Samas ei tohiks sellised nimed nagu Silverberg, Anderson, Sheckley, Harrison ja Card ju pettumust valmistada. Paraku aga enamasti nii oli. Asimovile tänuavalduseks kirjutatud jutud on paremal juhul keskpärased (üksikute eranditega) ning nende hulgast ei leidnud ma ühtegi viieväärilist. Asimovi enda lugude hulgas oli selliseid küll, aga samas olin ma kahte neist varem korduvalt lugenud, seega kokkuvõttes need mu jaoks kogumikule lisaväärtust juurde ei andnud ning ma ei näinud põhjust neid taas üle lugeda.
 
Samamoodi eessõnad, järelehüüded, austusvaldused jms - jätsid täiesti külmaks ja jäid samuti lugemata. Olin lõpuks sellest antoloogiast lihtsalt niivõrd väsinud, et ei jaksanud. Võib-olla kui need mälestused ja järelehüüded oleksid kuidagi loogilisemalt paigutatud, järgnevate juttudega seotud ning neile sissejuhatuseks paigutatud - nagu tavaliselt tehakse - oleks lugu teine olnud.
 
Huvi pärast lõin kokku ka juttude aritmeetilise keskmise, milleks tuli koos Asimovi enda juttude hinnetega 2,9. Aga kogumikule endale tuleb eelpoolnimetatud põhjustel hindeks 2 - mõttetu tellis, mille lugemisele kulunud aja- ja närvikulu oleks võinud mõne teise raamatu lugemiseks jätta. Siirdub esialgu küll raamaaturiiulisse, aga plaaniga see mingil hetkel müüki panna. Võib juhtuda, et siis loen ka lugemata jäänud osa läbi, kuid vaevalt see mu üldhinnet parandab.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Nõus, et lahe lugu. Aga kas ka auhindu ja viitesadu vääriv - kahtlen. Minu jaoks jäi veidi pinnapealseks jandiks ning sügavama sisu puudumise tõttu ei tõuse käsi "kolmest" kõrgemat hinnet panema.
Teksti loeti eesti keeles