Kasutajainfo

Isaac Asimov

2.01.1920–6.04.1992

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Isaac Asimov ·

Foundation and Empire

(romaan aastast 1952)

eesti keeles: «Asum ja Impeerium»
Tallinn «Eesti Raamat» 1989 (Mirabilia)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
33
11
2
0
0
Keskmine hinne
4.674
Arvustused (46)

Kronoloogiliselt Asumi-sarja neljas, ilmumise järgi teine osa. Peaaegu sama hea kui klassikalise triloogia esimene osa. Koosneb kahest novellist. Ühes üritab Impeerium viimast korda Asumit maha suruda, teises kerkib esile saladuslik Muul, keda Hari Seldon oma arvutuslükati taga kuidagi ette ei suutnud näha. Novellid on pikemad, löövust vähem, kuid lugeda saab.
Teksti loeti eesti keeles

Sama hea kui esimene raamat. Kaks raamatusse mahtunud juttu on läinud isegi sügavamaks kui esimesed lood. Ning teemat on Asimovil õnnestund esialgu ülesmäge minnes arendada. Raamatu lõpus antakse mõista, et Muula püksid pannakse varsti püüli sõeluma. Asumid on kõikvõimsad...sensawunda sees. Jutud ilmusid Astoundingis 1945 ja viimasel Worldconil L.A.-s pälvis Muul romaani kategoorias Retro-Hugo. Teenitult.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jätkub Hari Seldoni poolt kavalal kombel kokku kombineeritud tulevikuajalugu - kuna kõik on jällegi lugenud, siis pole sisuseletusel taas eriti mõtet. Mainida võiks vaid veel üks kord, et jutustamislaadilt on tegu tõesti hea saavutusega - eriti esimese osa puhul, kus kirjeldatakse Impeeriumi viimseid ponnistusi. Taas võib välja tuua moraali - märksa mõnusam on olla väike ja kaval kui suur ja kohmakas.
Teises osas kerkib esile Muul - minu arvamuse kohaselt üks isikupärasemaid ja paremini õnnestunumaid tegelasi Asimovi loomingus üldse. Igatpidi värdjalikuks sündinud õnnetu olevus asumiaegse inimkonna vastu võitlemas - hea idee veel paremas teostuses. Selle värdjalikkusega on muidugi nii, et isegi tänapäeva tehnoloogia abil oleks võimalik olnud enamik neid vigu ära parandada, aga siis poleks loost jälle midagi välja tulnud, seega endiselt maksimumhinne Asimovile, Asumile ja Muulale. Ainus, millest Muula puhul kahju on, on asjaolu, et talle hiljem Gaialt väljaheidetu staatus omistati - asja kogu võlu kadus niiviisi ära, aga see on juba järgmine lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tore on vaadata, kuidas AI areneb. Esimene lugu on ilus pilt ajalooprotsesside (Seldoni "surnud käe") vääramatust toimimisest. Kui "A1" puhul võis artleda, kas, ja kui palju, on jutte inspireeritud Lääne-Rooma langemisest, siis "A2" manab minu silma ette II MS rindeteated Vaikselt ookeanilt. Tohutud, igasugu relvi täis tuubitud ja soomustatud koletised kündmas lõputuid Avarusi, raevukad võitlused mabuvate dessantidega, soodes, kõrbetes ja lumeväljadel kükitavad ning surevad sõdurid, konditsioneeride vaikne undamine ülemjuhatajate staapides... Ja kõige selle taga matemaatilise rangusega tõestatud psühhoajaloo teoreemid. Mõnus lugemisvara. Teine osa tõstis tunduvalt minu arvamist Heast Doktorist. Võib-olla, et Muul jätabki kunstliku mulje (kuigi reaalses ajaloos võib ette tulla palju veidraimaid tegelasi), see, et AI julgeb "edukalt müüva" teema rööpast välja keerata ja uusi vagusid ajada, on vaimustav. Lasta võidukalt sammuval Asumil, omaenda lapsukesel, armutult lüüa saada (võinuks ju planeeritud tuhandeaastase segadusteaja sisse mahutada n+1 Seldoni Kriisi, mis alati "heade" võiduga laheneksid), nõuab piisavat enesekindlust. Aga sellest, puhuti ülbusega piirnevast enesekindlusest ei jäänud Heal Doktoril iialgi vajaka.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kehtib peaaegu sama, mis "Asumi" kohta. Ent ikkagi ei köitnud piisavalt, et "hea" asemel oleks "väga hea" panna saanud. Esimest korda, kui selle raamatu kätte võtsin, panin ta vist igavuse pärast küllalt ruttu käest ära ja nii ta siis ootas mõnda aega. Uuesti proovides oli ehk natuke parem, kuid ikkagi mitte midagi erilist. Samasugune ümar nagu Asumgi. Täiesti neljavääriline raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Mis siin ikka lobiseda. Mulle meeldis.Muidugi oleks võinud ju tahta, et tegevus sutsu äkilisem oleks olnud: sõda ja surma ja kõik need teised sõnad. A ei kurda.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis vähem kui "Asum". Asi läks loogiliselt edasi. Kui Seldoni projekt oleks jätkunud oleks muidugi veel igavam olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan on muutunud, nagu kogu eesti keeles avaldatud triloogia, klassikaks. Sarjal on varastele ulmeromaanidele omaseid puudusi: ühemõõtmelised tegelased, mitteusutav ajalooline areng jne. Kuigi raamatu sisu on üsna ununenud, ei ole mul aega seda teistkordselt lugeda. Sedavõrd palju häid raamatuid on veel riiulil ootamas. Seega 3
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Annaks isegi üle "viie", kui saaks. Olen tegelikult päris mitu korda käesolevat raamatukest lugenud. See näitab, et tegu on millegi heaga. Kui võrrelda "Asum'iga" siis ütleks, et sama võimas. Eks need tegelased olid jah sellised suhteliselt lihtsad ja mitte eriti erilised, aga lugu ise oli ju ometi päris vinge.... minu arvates. Ma vaidleks natuke eelkirjutajale vastu: minu meelest oli küll "midagi suurt, midagi head". Kuid njah, see on tegelikult selline subjektiivne värk (kellele meeldib, kellele mitte). Raamatu esimene osa näitas, et Impeerium on Asumiga ühel pulgal, vaata et nõrgemgi. Teises osas oli ikka ilge tüng, et Asum, mis eelmistes osades oli päris suureks ja tugevaks muutunud, sai miski ühe värdjaliku Muula käest peksa nagu koer. Mis siin ikka enam jutustada, panen "viie" paari plussiga ära ja kogu lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan ausalt, et see raamat ei jätnud nii head muljet kui "Asum", ent võrreldes paljude teiste autorite teostega, oli ta siiski klass omaette. Tundub nii, et Asimov on siin üritanud juba ka veidi inimlikkumaid tegelasi mängu tuua, kes ei ole lihtsalt mingid tühjad olendid (sellised paistsid mulle "Foundation`i" tegelased, kellel emotsioone vist ei olnudki), vaid kes suudavad ka tunda. Kirevamaid ja mulle sümpaatseimaid tegelasi oli Muul, kes oli igati hästi kirjeldatud ning kelle "kurb" saatus meele kurvaks tegi. Et kõik suured vallutajad varem või hiljem langema peavad!!!
Teksti loeti eesti keeles

Lootsin raamatut kätte võttes saada positiivse elamuse lugedes Asumi võidukäigust, universumi vallutamisest ja vaprate kangelaste vägitöödest :-)

Algul paistiski kõik tore aga... raamatu lõpuks oli õnnenaeratus mu näolt kadunud ja heldimuspisarad jäid ka seekord pühkimata.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks jäi Seldonit väheks! Kohati kippusid Asimovi igipuudused liialt häirima, aga Muul oli asjalik tegelane ja päästis päeva. Raamat on üsna värvikas, fantaasiat Asimovil puudu ei jää. Keerulisemad skeemid tegevuse taustal on kah justkui paigas...aga "neli" siiski.
Teksti loeti eesti keeles

Minu silmis on ta nõrgem kui "Asum", sest Asimov arvab, et lõppkokkuvõttes jääb demokraatlik ühiskond totalitaarsele alla (igas riigis tuleb lõpuks võimule totalitaarne klikk). Samuti häirib, et Asimovil on kõik head tegelased suitsetajad ja kõik mittesuitsetajad halvad.
Minu sümpaatia kuulub Muulale. Tema asemel oleksin ma Seldoni surnud käe oma propaganda teenistusse pannud: oleksin rääkinud, et Muula juhtimisel täidetakse Seldoni plaan ennetähtaegselt (väga punaselt kõlab, mis siis).
Teksti loeti eesti keeles

Igati uhkem, kui esimene osa... See impeeriumlik kindral, kes surnud käe vastu võtlusesse asus, taas Impeeriumit au sisse tõsta yritas... Ta oli lihtsalt sympaatne... mul hakkas temast kahju... Ja kahju oli ka Muulast, kes oli yksi, nii yksi... Olles juba harjunud sellega, et Muul on see ylisuperpaha, ja imestades tasahilju happy endi võimalikkuse yle, oli lõpp ikka suureks ning meeldivaks Yllatuseks.

Siin raamatus on juba tegelaskujud... ja mõned on neist isegi huvitavad. Mitte ainult kindral, mitte ainult Muul, vaid ka mässuline Asumi ametnik. Kõik nad on hästi välja joonistatud tegelaskujud. Lugu ei ole enam puhas matemaatika, vaidinimlik lugu yhest plaanist ja selle saatusest.

Kusjuures... selle loo lõpus tekib tunne, et asi on nyyd lõpetatud. See koht on minu jaoks Asumi sarja loogiline ots. Mis tuleb hiljem, on juba muu lugu, kuigi mitte sugugi paha. Aga Asum leab oma lõpu Muula käe läbi ja ta ei synni enam kunagi.

Teksti loeti inglise keeles

"Asum" ja selle järjed moodustavad kahtlemata ulmekirjanduse põhialustalad. Aga hiljem kirjutatud SF raamatute hulgast leiab arvukalt paremaid.
Teksti loeti eesti keeles

paistab, et ma ei ole siiski päris ainuke, kellele Asum ja Impeerium ei meeldinud. Minu jaokks jäi jutu voolavus väiksemaks kui esimeses osas, Muul tegelasena ei mmeedinud kohe üldse. Ehk oli viga lugemise ajas, kuigi 1989 oleks pidanud juba piisavalt täiskasvanu olema. Kunagi sunnin end seda üle lugema, ehk siis suhtumine muutub.
Teksti loeti eesti keeles

Esimesed kaks ilmunud asumi lugu (vastavalt siis sarja kolmas ja neljas raamat) on imho sarja tugevaimad. Maitse asi muidugi, aga kellele meeldis "Asum", sellele meeldib ka "Asum ja Impeerium".
Teksti loeti eesti keeles

Selle osa kohta ütleksin kirjeldamiseks kaks sõna - ettearvatav ja ettearvamatu. Ettearvatav oli selle idee - inimesed, kellel on võimu oma püha eesmärgi tõttu langevad oma ülbuse tõttu sama madalale, kui ollakse tänapäeval. Tähtsaimaks on võim, raha, mugav elu. Võitlus parema Impeeriumi nimel ei ole enam peaeesmärk, vaid julgestus. Julgestus, mille pani paika Seldon ja mis kaitseb neid saatuse löökide eest. Ja siin tuleb mängu ettearvamatus - Asumis ja suuremas osas Asum ja Impeeriumis kiidetakse Seldoni tarkust ja eksimatust, Asumi vägevust ja võitmatust, teiste planeetide tühjust Asumi kõrval ja see toobki mängu ettearvamatuse. Inimene harjub ära sellega, elab kaasa ja äkki hüppab Seldon välja ja virutab kõik uskumused vastu maad. Ja just selle pärast panen ma viie. Just selle pärast, et raamatut lugedes mõtlesin tihti, et millest ta küll veel kirjutada saab? Kuid ta kirjutas ja kirjutas hästi ja huvitavalt. Mida veel tahta?
Teksti loeti eesti keeles

"Asumi ja Impeeriumi" näol on jällegi tegemist raamatuga, mida olen lugenud loendamatu arv kordi, seega on väga raske seda teost just tänases kontekstis hinnata.

Muula lugu mulle ei meeldinud, sest see üksikisiku mõju ületähtsustamine oli kogu eelneva stooriga kokkusobimatu. Annan endale aru, et selles idee peituski, kuid miskipärast oli see siiski ebausutav...

Romaani esimene pool meeldis mulle palju rohkem, sest Kindrali kaotamine oli Seldoni plaaniga igati kooskõlas ja kogu stoori lugejale korralikult ära põhjendatud.

Kokkuvõttes otsustasin hindeks panna ikkagi "viie", sest raamat tervikuna, eriti teise osa lootusetult dramaatiline lõpp, on väga meeldejääv ning lausa kutsub sarja edasi lugema.

Teksti loeti eesti keeles

"Asum ja impeerium" koosneb kahest osast. Esimene illustreerib psühhoajaloolist paratamatust. Paarsada aastat on Asumi loomisest möödas, Asum on oma ümbruskonnas juba kõva tegija ja valitseja, aga galaktika-suuruse Impeeriumiga võrreldes siiski tolmukübe ääremaal. Impeerium ise on suurusele vaatamata juba põlvkondi lagunenud, ääremaade asevalitsejad kuulutavad endid iseseisvaks, keskuses on rohkem tegemist paleepööretega ja vallutustele pole kellelgi aega mõelda.

Siiski juhtub sel segaduste ajastul, et korraga on võimul tugev imperaator ja esile kerkib võimekas kindral, kes tahab pidada vallutussõdu. Tükk aega näibki, et Asumil ei ole tuhandeid kordi võimsama vastase vastu mingeid võimalusi, kuni “nähtamatu käsi” Asumi jaoks soodsalt asjad paika paneb. Asumi-lugudest üks mu lemmikuid.

Raamatu teises pooles laseb Seldon oma armsale Asumile ja Seldoni plaanile kallale esimese tõelise vastase. Ühiskonna ajaloo ette-ennustamise teadus arvestab paratamatult mingite konstantidega, nagu näiteks, et inimesed jäävad inimesteks või et ei avastata/leiutata midagi seni mõeldamatukspeetut. Nüüd aga hakkab kusagilt provintsist oma vallutuskäiguga peale müstiline Muul, kelle kohta sosistatakse, et ta on mutant. Muula impeerium laieneb hirmsa kiirusega ja enne kui Asumi stagneerunud valitsejad arugi saavad, on Muul nende taevas. Samal ajal ilmutab ennast eelsalvestatud Hari Seldon, et soovida Asumile õnne järjekordse kriisi ületamise puhul, kuid Muula kohta ei räägi ta sõnagi.

Asum langeb, riburada pidi varisevad ka kõik Asumi vasallid, keskuse vastu mässu plaaninud sõltumatute kaupmeeste kolooniad ja isegi sellised sektorid, kuhu Asum jõudnud polnudki. Tundub, et miski ei peata Muula.

Loo peategelased on mässajatega väheke seotud suhteliselt juhuslik noorpaar, kes satuvad oma pulmareisil ära päästma äbariku, kes väidab ennast olnud Muula õukonnanarri. Muula mehed asuvad neid jälitama, kuid häving jääb peategelastest alati sammu võrra maha. Seltskonnas on ka Asumi esimene psühhoajaloolane Ebling Mis, kes pakub välja, et mentaalsete ülivõimetega Muula ainaks peatajaks saab olla vaid müütiline Teine Asum, kuhu Seldon omal ajal koondas püsühhoajaloolased. Paraku ei aima keegi, kus Teine Asum olla võiks.

Vaatamata sellele, et Muula-lugu on senistest Asumi-lugudest päris teistsugune, on see siiski hea. Eriti esimest korda lugedes on saladusi viimaste lehekülgedeni ja põnevust ning pinget päris viimaste ridadeni. Meeldejääv on ka galaktikakeskuse Trantori langus - paarsada aastat tagasi oli see linnasuurune planeet, mille pind oli sada protsenti metalliga kaetud, nüüd aga tegutsevad varemete vahel põllumehed, kes müüvad külalistele vanarauda.

Kahjuks torkab just Muula-loo juures silma, et Asimov vist ise ei suuda ka hoomata, kui suureks ta oma galaktikaimpeeriumi on teinud. Ta räägib paarikümnest miljonist tähest ja siis, et Muul suudab kümne aastaga sellest umbes kolmandiku enda võimu alla ühendada. Kusjuures on ju aimata, et Muul peab päris paljudele meist kasvõi hetkeks ka ise nägu näitama. Või et otsib ise ja koos mõne lähema abilisega umbes viis aastat Teist Asumit ja siis tunnistab, et no ei ole kusagil. Kakskümmend miljonit tähte!

Teksti loeti eesti keeles

Arvustada-kirjeldada siin enam midagi ei ole, lihtsalt tuleb teha samm Baasi täielikkuse poole.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Andreas Jõesaar
24.01.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Väga hästi ja soravalt kirja pandud lugu! Minategelase jutustus on ehe! Aga see lõpp... no keeras liiga vindi üle oma absurdsuses, seega "kolm".
Teksti loeti eesti keeles

Kui tegemist oleks mingi pikema romaani esimese peatükiga, siis oleks jutul rohkem jumet ja minu hinne kõrgem. Niimoodi, eraldiseisva laastuna, jääb tekst aga väga lahjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin üle paarikümne aasta uuesti. Tuleb tunnistada, et varasemast lugemisest oli meeles vaid romaani viimane neljandik ehk siis see osa, kus kindrali ajud kaugel planeedil tankikorpusesse istutati. Minu maitse jaoks oligi see raamatu parim pool, kuigi ka vahepealne polnud igav lugemine.   Samas nõustun ka kõigi kirumistega. Kui ei teaks, et romaan on kirjutatud 1964 ja maakeelne tõlge tehtud 1992, siis arvaks algust lugedes küll, et on ChatGPT-ga kokku kirjutatud. Aga nagu öeldud, siis läheb lõpupoole paremaks, ilmselt sai autor selleks ajaks hoo sisse. Tõsi, päris viimased leheküljed on paras pateetika, aga noh, elame üle.   Kokkuvõtvalt: kiirelt loetav seiklusulme - neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles

Rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi sai seda teost esimest korda loetud ja siis ilmselt veel mõned korrad enne sajandivahetust. Tundus äge. Nüüd sai pulli pärast taas see raamat kätte võetud ja üle loetud. Ütleme nii, et ei kahetse, aga rohkem vist enam ei loe.
 
Positiivne on kerge loetavus ja Falloutlilik maailm, aga see on ka kõik. Vaid mõnikümmend aastat peale Kolme päeva, mil pommid langesid, möllavad ringi tundmatuseni muteerunud liigid. Kolmsada aastat hiljem nagu Falloutis, võib-olla, jah, aga nii lühikese ajaga - no ei usu. Kuid olgu maailma usutavusega nagu on - omaette oleks võinud seda isegi tolereerida. Aga kui sinna lisada ka peategelase iseloomu peaaegu tundmatuseni muutumine, siis kaks miinust paraku plussi kokku ei andnud. Lõpus viskas Zelazny veel peotäie heietamist - vabandust, filosofeerimist - ka sisse ja oligi kogumulje rikutud. Muidu oleks veel vast nelja miinuse välja vedanud.
Teksti loeti eesti keeles

Filmi olen selle ilmumisest saadik lugematu arv kordi vaadanud ja pean seda üheks kõigi aegade parimaks ulmefilmiks. Raamatule sattusin aastaid hiljem, aga too esimene lugemiselamus jäi siia kirja panemata. Nüüd lõpetasin romaani taaskord ning parandan selle vea.
 
Film vs raamat. Igavene dilemma. Kontakti puhul olen valmis nõustuma nii nendega, kes leiavad, et linateos on parem, kui ka nendega, kes hindavad paberkandjat. Mõlemal on omad head ja vead. Mõlemad räägivad sama, aga siiski natuke erinevat lugu. Mõlemad on head, isegi väga head.
 
Romaan on kahtlemata sügavam ja põhjalikum ning mõneti ka usutavam. On selge, et Sõnumist Masiani kuluks aastaid, kui mitte aastakümneid. Aga see selleks. Raamatus tundusid ka mõned rõhuasetused teistel kohtadel olevat, siin peamine vastuolu teadlaste ja riiklike institutsioonide vahel ning dr Arroway pole sugugi mitte selline ateist nagu filmis. Sõnum ja selle sisu, hooldajad ja loojad - kõik see on raamatus märksa sügavam. Ning pii sees olev sõnum kui kirss tordil.
 
Miinustest rääkides - enamus tegelasi on väga kahvatud. Eriti tuleb see esile Viisiku ülejäänud liikmete puhul. Vähemalt mulle jäid nad küll lihtsalt venelaseks, nigeerlaseks, hinduks ja hiinlaseks, ilma rohkem välja joonistumata. Üksikuid detaile ja erandeid oli, aga mitte piisavalt. Selles mõttes oli filmitegijate valik õige, keskenduda vaid Eleanor Arrowayle.
 
Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Olin enam kui veendunud, et selleks ajaks kui mina "Tulevikuministeeriumi" läbi saan, on BAASis esimene arvustus juba olemas. Aga oh seda üllatust - ma olen esimene. Või mõnes mõttes ka mitte, sest ühel ulmesõprade kogunemisel seda teost mainides vaatasid gurud mind tühja pilguga. Ilmselt on asi selles, et Aegraja kirjastus ei ole just tuntud ulme kirjastajana ning ka teost ennast võib ja võib ka mitte ulmeks liigitada. Kuigi tõlkija, Kristjan-Jaak Rätsep on ulmeringkondades muidugi tuntud kuju. Ning kaanepildi autor Liis Roden samuti.
 
Igatahes on esimeseks arvustajaks olemine nii au, vastutus kui ka väljakutse, sest esimesed arvustused, mille osana oodatakse sageli ka teose lühitutvustust, ei ole minu leivanumbrid. Seega jään oma arvustuste stiili juurde ning kirjutan oma tavapärase, minu enda "lugemispäeviku" tüüpi arvustuse. Sisu lühikokkuvõtte leiate raamatu tagakaanelt.
 
Kuidas ma selle teose juurde üldse sattusin? Tänu oma kaasale, kes oli seda juba ka inglise keeles lugenud ning otse loomulikult soetas ka eestikeelsed eksemplarid. Jah mitmuses ja mitte ainult kaks vaid kaks korda kaks raamatut edasi kinkimiseks. Nii palju meeldis see romaan talle. Vaimustus haaras ka mind, kui lugemisega millalgi suvel Läänemerel ringi seilates pihta hakkasin. Aga lõpetasin alles tugev pool aastat hiljem.
 
Miks siis nii? Sellepärast, et "Tulevikuministeerium" on raske lugemine. Ja seda nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes. Tegemist on korraliku tellisega, lehekülgi ligi 700. Aga peamine raskus seisneb ikkagi sisus, sest ilukirjanduslikud lõigud vahelduvad faktidest kubisevate peatükkidega, mis oleksid justkui mõne õpiku väljavõtted. Sekka ka sisutühjasid heietusi ja - minu meelest - sosetuid ning ebavajalikke kirjeldusi või mõtteid. Ja anonüümsete tegelastega kõrvalliine. Millest tõsi, mõned olid põnevad. Samas teised jälle nii väga. Olen osade raamatut lugenud inimeste käest kuulnud, et nad jätsid sellest paljugi vahele ja lugesid kiiresti ja/või diagonaalis. Mina nii ei saa ja sellest ka pikk lugemisaeg. Ning teisest küljest on huvitavad osad peatükid jällegi sellised, et tahadki kohe rohkem juurde uurida ning süübid tundideks Wikipediasse. Näiteks, et misasi see 2000 vati printsiip ikkagi täpselt on või kus meie oma Eesti ühiskond raamatus kirjeldatud heaolumõõdikute skaalal asub.
 
Kuna "Tulevikuministeerimi" sündmused algavad praeguste ridade kirjutamise hetkel - 2025. aasta jaanuaris selline ÜRO agentuur luuakse - ja kõik raamatus kirjeldatud tehnoloogiad, meetodid, mõõdikud ja kontseptsioonid on olemas ning vähem või rohkem kasutusel, siis võib ju küsida, kas tegemist ongi üldse ulmega? Jätan sellele küsimusele praegu vastamata. Küsin hoopis teise küsimuse - kas "Tulevikuministeerium" on ilukirjandus? Kui keegi veel mäletab sellist eelmise sajandi lõpus Eesti juhtimismaastikul laineid löönud guru nagu Eliyahu M. Goldratt ning näiteks tema teost "Eesmärk", siis minu arvates on "Tulevikuministeerium" suures piires samasugune. Ehk siis eelkõige õpik. Ulmeromaani vormis õpik. Juhendmaterjal maailma kordategemiseks, kui sinu arusaam ühtib kirjaniku arusaamast sellega, mis on katki ning mismoodi see ära tuleks parandada. Võrdluseid teiste teostega, näiteks Karl Marxi "Kapitaliga", tuli mulle pähe veel teisigi. Tõsi, seda vaid kuulduste põhjal, sest selle kuulsa habemiku tippteos on mul endal lugemata. Aga usun, et see võrdlus mingil määral ikkagi pädeb - "Tulevikuministeerium" on tugevalt antikapitalistlik teos.
 
Loodan, et ma selle viimasega - ja ka kõige eelnevaga - nüüd potentsiaalseid lugejaid eemale ei peletanud. Hoolimata sellest, et kohati oli romaani lugemine tõsine pingutus ning pidin end raamatu taas kättevõtmiseks motiveerima, siis lõppkokkuvõttes Kim Stanley Robinsoni ideed mulle meeldisid. Ning eelkõige just ideede eest ta mult "nelja" välja venitab. Kuigi ka romaani põhiliin - tulevikuministeeriumiks ristitud ÜRO allorgani iirlannast direktori Mary lugu - on koherentne ning jõuab loogilise lõpuni, siis selle otsa saades raamatut sulgedes ma mingit katarsist ei kogenud. Ehk siis veelkord - minu jaoks on esmajoones tegemist õpikuga ning sellisena ma "Tulevikuministeeriumi" ka oma raamaturiiulis arhiveerin. Ja päris lõpetuseks vastus küsimusele: mis ma siis ise arvan, et kas on ulme või mitte? Jah, on. Utoopia. Lugege ja saate aru, miks ma nii mõtlen. Samal ajal kui pärismaailm kisub vägisi sinna düstoopia kanti... Aga ma tõesti siiralt ja naiivselt loodan, et selle õpiku mõnedki eksemplard jõuavad oluliste otsustajateni ning düstoopia jääb ära. Elame-näeme.
Teksti loeti eesti keeles

Valisin selle raamatu lugemiseks just nimelt seepärast, et tagakaanetutvustuses lubati purjelaevu. Suurt muud midagi teadmata, sealhulgas ka seda, et tegemist on möödunud Stalkeri võitjaga. Õnneks ei lugenud ka siinseid arvustusi, millest esimene on liigselt spoilereid sisaldav. Niisiis alustasin peaaegu valgelt lehelt.
 
Eks seda on eespool juba öeldud, aga kordan: algus on väga Lovecraftilik, siis võiks öelda, et keerab kuhugi Jules Verne'i kanti ja peale mõningaid vahepeatusi jõuame kõige ehedama hard science fictioni juurde. Tegelasi on mõistlikul arvul, kuid sellest hoolimata jäävad mõned neist kuni romaani lõpuni vaid siluettideks taustal. Millest ei ole siiski midagi. Mis mind alguses segas, oli peategelasest laevaarsti suhteline mõjukus ekspeditsiooni juures. Jäi arusaamatuks ja seega tundus ebaloogilisena tema askeldamine olukordadades, kuhu laevaarstil asja poleks. Aga loo edenedes saab muidugi selgeks, miks see nii on.
 
Kokkuvõttes väga hea romaaan. On nii seiklust kui ka lugu. Lõpp on tõesti võib-olla kröömikese võrra igavam kui algus, sest lõpplahendus on etteaimatav. Samas püsis kuni lõpuni õhus kahtlus, et aga mis siis kui... Hindeks igal juhul kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Kui tundub, et pisut ajale jalgu jäänud, siis asendage lugedes sõna "Masinad" sõnaga tehisintellekt ning tehke oma peas veel nipet-näpet täiendusi ja ongi tänapäeva aktuaalseid teemasid puudutav lugu koos! Ja mitte lihtsalt lugu, vaid kohe päris hea lugu!
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea, kas asi oli selles, et lugesin seda lugu e-raamatust (enam-vähem elus esimest korda e-raamatu lugemise kogemus) või selles, et lugesin ilma eellooks olevat juttu üle lugemata, aga... no ei kõnetanud see lugu. Tundus aegunud ja ka puänt oli mannetu. Ning kuidagi puiselt kirja pandud, aga võib-olla oli see ka tõlke viga. Igatahes mina olen rahul, et seda ""Loomingu" Raamatukogu" versioonis ei ole, sest just see eksemplar "Mina, Robotist" on mul füüsiliselt riiulis.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin vist lausa teist korda, sest unustasin esimese lugemise kirja panna. Nüüd surusin unega võideldes lõpuni - pakun, et jäin selle 62-leheküljelise lühiromaani jooksul vähemalt 10-l korral magama, nii et raamat kukkus käest.
 
Kõik see, mida esimene arvustaja oma arvustuses mainib, on loos tõepoolest olemas. Ja täpselt nii halvasti kirja pandud nagu viimane arvustaja ütleb.
 
Absoluutselt sisutühi madina kirjeldus, millel pole minusugusele lugejale, kes jutust mingit pointi otsib, mitte midagi öelda. Aga jah, oleks siis vähemalt pisutki huvitavamalt jutustatud...
Teksti loeti eesti keeles

Nagu ka "Ajapatrulli juttude" esimest osa lugedes, tuli ka teise osa lugemisel terve mõistus välja lülitada, sest ajaparadokside ning põhjus-tagajärg seostega käib autor väga vabalt ringi. Kogu see ajapatrull ise mõjutab aega nii et vähe pole. Selles suhtes on Asimovi "Igaviku lõpp" ikka oluliselt läbimõeldum.
 
Seda kõrvale jättes pole aga kummalgile loole suurt midagi ette heita, pigem vastupidi. Võib vaid imetleda autori ajalooteadmisi ning oskust neid kaugeid aegu ning kohti elavalt kirjeldada. Viis.
Teksti loeti eesti keeles

Sellest ajat, kui eelmine "Valitud teosed" eesti keeles ilmus, on ikka selline hulk vett merre voolanud, et ma olin neljandast osa ilmumisest kuuldes üsna üllatunud. Ja kuigi olen vahepeal raamatute ostmisest loobunud ning laenutamisele üle läinud, siis selle otsustasin ikkagi osta.
 
Ja ei pea ostu kahetsema - täitsa kobe tükk. Esimesest ja kolmandast osast mäekõrguselt üle ning tegelikult ka teisest. Praktiliselt kõik lood olid head ning vaid ühe - "Mööda kiipi edasi ja edasi" - kohta kasutaksin seda s-tähega sõna. Saast, noh.
 
Enim meelde jäid ja meeldisid "Gianni", "Äravahetatud" ja nimilugu "Lood Venia metsadest".
 
Lõpetuseks sekundeerin Kristjanile: ka mind hakkasid need sissejuhatavad tekstid tüütama, kuid on ju arusaadav, miks nad seal kogumikes on, seega, kannatame ära.
 
Aitäh kirjastajale, aitäh tõlkijatele. Loodan, et "Valitud teoste" eestindamisega jätkatakse ning ehk ei tule ka enam nii pikka vahet sisse. Mina igatahes ootan, sest selge on see, et 90-ndate Silverberg on tõenäoliselt veel parem, kui 80-nendate oma.
Teksti loeti eesti keeles
11.2023

Neli aastat on viimasest "Vanamehe sõja" saaga romaani lugemisest möödas. Ja kuigi kirjutasin 2019. aasta lõpus "Lõhenenud inimkonna" arvustuses, et jään viimast osa ootama, oli nüüdseks ausalt öeldes meelest läinud, et miskit üldse pooleli jäi. Seega tuli selle raamatu eestikeelne tõlge mõneti üllatusena. Peale kerget kõhklemist otsustasin siiski osta, kasvõi selleks, et raamaturiiulis see John Scalzi nimeline rivi täiuslik oleks.
 
Kuigi raamatu tagakaanel olev sisututvustus ütleb, et teos koosneb neljast lühiromaanist, siis tegelikult on tegemist ühe tervikuga. Jah, originaalis ilmus see kõigepealt jupikaupa. Jah, minategelased on igas loos erinevad. Aga kokkuvõttes on see siiski kenasti omavahel seotud juppidest kokku punutud romaan.
 
Esimene jagu, "Hinge elu", oli tõeliselt hea, täiesti sarja esikromaani vääriline. Kirja pandud kaasahaaravalt, põnevalt, loogiliselt. Aga edasi läks allamäge. Minu meelest on Scalzi tugevuseks ikkagi militaarulme ja action. Igasugune poliitintriigide punumine kipub minema heietamiseks ning mis kõige halvem, kõlab ebausutavalt. Õnneks on lugude järjestus selline, et suure poliitika vahele on pikitud lihtsõdurite elu-olu kirjeldused, mis minu jaoks polnud sugugi tüütu lugemine. Teisest küljest on aga romaani erinevad jaod just niimoodi ritta seatud, et jada lõppeb taaskord suure poliitikaga ning see jääb lõpphinnangut domineerima.
 
Mis taaskord meeldis, oli see, et Scalzi ikka oskab nii kirjutada, et varasema ülelugemine või detailide mäletamine pole vajalik. Tuletab meelde täpselt nii palju, kui konkreetse lõigu mõistmiseks vajalik ning kogu lugu. Muidugi nüüd, kus kogu sellel sarjal on lõpuks joon all (või kas ikka on?) võiks ju algusest alustada ning kõik raamatud niiöelda ühe soojaga üle lugeda. Äkki märkan mingeid detaile, mis muidu raamatute ilmumise ajalisest vahest tingitult fookusest välja jäid? Võib-olla isegi teen seda.
 
Kuid jah, paratamatult mõjutab minu hinnangut "Kõigi asjade lõpule" see, et tegemist on sarja viimase osaga. Niisiis väike tagasivaade.
 
Kordan enda varasemates arvustustes öeldut, aga midagi ei ole teha - esikromaan "Vanamehe sõda" on selle sarja parim. Vahepeal läks täiega allamäge, kuigi minu arvustuste hindeid vaadates seda ei ütleks, sest ma pole ühtegi jätkuosa alla "nelja" hinnanud. Aga midagi pole teha, tunne on selline. Vahepeal toimus mingi surnud kassi põrge ehk siis "Zoe lugu" tõi sarja minu jaoks nö mustast august välja ning "Lõhenenud inimkond" sai hindeks lausa viie. Aga nüüd siis selline lõpp...
 
Et mis sellel siis viga oli? Põntsu pani neljas jagu. Tõlkija on eespool väga täpselt kirjeldanud, mis seal kõik valesti oli. Ütleme nii, et kui tegemist oleks filmiga, siis "täiuslikkusest" jäi veel puudu vaid ilutulestik ning eepiline muusika. Tõsi see viimane lõpuridade lugemise ajal mu peas ka kõlas. :) Lääge.
 
Samas hindeks panen ikkagi "nelja" kuigi piiiiiiiiiiika miinusega. Kindlasti sellepärast, et romaanil on tõepoolest väärtus eelmiste osade järjena. Samuti ka sellepärast, et hoolimata paljudest puudustest oli raamat siiski suures piires lobedalt loetav. Ning viimaseks sellepärast, et lugu sai (loodetavasti) lõpu.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti mitte parim Heinlein, kuid tõepoolest 99% nii mõnestki muust ulmekas parem. Vaevlesin enne sellega alustamist ühe Simakiga, mis pooleli jäigi... Seetõttu oli väga värskendav vahelduseks lugeda mõnusat lineaarset lugu, kus sai liigselt pead murdmata ühe inimhinge kujunemisloole kaasa elada. Samas ei puudu teoses ka sügavamad teemad ning huvitavad keerdkäigud. Järelsõnas toodud võrdlus "Printsi ja kerjusega" tuli endalegi pähe, aga lisaks tekkis ka - võimalik, et ebatäpne - seos lapsepõlves loetud eepilise teosega "Pärija Kalkutast".
Teksti loeti eesti keeles

Väga vinge lugu! Lugesin ühe soojaga läbi ning vaatasin seejärel ka samal lainel püsides nii samanimelise filmi kui ka teised seonduvad filmid ära. Kuigi film on paljuski teistsugune ja loomulikult pealiskaudsem, on see siiski omaette teosena täiesti hea ning huvitavate ideedega. Ei tea kas filmi veel kolmandadki korda - olin seda ka enne raamatu lugemist näinud - vaataksin, kuid raamatu võtan kindlasti ka tulevikus veelkord ette. See on selline teos, mis jääb riiulisse mitte kaunistuseks, vaid lugemiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Taas üks (ulme)kirjanduse klassika, mis mul lugemata. Siiani. Nüüd sain siis puhkuse ajal rahulikult keskenduda ning aeg on kokkuvõtteks.
Aga ei oskagi suurt midagi kirja panna, sest eespool on inimesed, kelle arvamust väga austan, paremini, kui oskaksin ise väljendada, juba palju ära öelnud. Seega siis vaid mõned isiklikud ja mitte kõige paremini korrastatud mõtted oma "lugemispäevikusse".
 
Meeldis? Muidugi meeldis! Sünged ja lootusetud hoiatusromaanid on mulle alati rohkem meeldinud, kui helged utoopiad. Eriti köitev oli Goldsteini raamatu lugemine. Tavaliselt hindan teoses tegevust, aga seekord olin lausa pettunud, kui raamatu lugemine tegevuse tõttu katkestati.
Oli usutav? Mitte eriti. Nagu Taivo ütles, siis selline ühiskonnakorraldus on ilmselgelt liiga ressursseraiskav ning rafineeritult ebaratsionaalne. Viimasega pean silmas seda, et ka mulle ei jõudnud kohale - hoolimata kirjaniku püüetest selgitada - miks kulutas režiim nii palju auru dissidentide paljastamisele, piinamisele ja ümberkasvatamisele, et nad seejärel hävitada. Veelkord - Orwell põhjendas, aga mitte eriti veenvalt.
 
Hinne: "neli", mitte "viis". Sama hinde sai mult ka "Hea uus ilm", kuid kui peaksin selle ja "1984" joonele panema, siis paraku jääks Orwell Huxleyst tahapoole. Sest pean Huxley stsenaariumit tõenäolisemaks - ning ka elaksin pigem sellises düstoopias, kui valima peaks - hoolimata sellest, et "1984"-s sai tõmmata oluliselt enam hoiatavaid paralleele tänase ja juna olnud maailmaga kui "Heas uues ilmas".
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei õnnestunud süveneda, sest... EI USU! No ei usu, et Uraani suuruse kosmoselaeva sisu isegi tibatillukest läbiuurimata osa lähevad kõrgelt arenenud tulevikuinimesed läbi otsima jalgsi ja taskulampidega! Ei usu, et kümneid tuhandeid aastaid elanud inimesed on veel nii inimlikud. Ei usu, et... Seda nimekirja võiks jätkata. Ühesõnaga, mida ma öelda tahan, on see, et autor pingutas mastaapide ja ajavahemikega minu maitse jaoks pisut üle.
 
Aga mingist hetkest, kust alates Liidu esindaja jutustama hakkas, muutus lugu täitsa kaasahaaravaks kuigi ka selles pajatuses oli loogikauke ja logisevaid kohti.
 
Paraku ei jõudnud lugu lõpuks kuhugi ning ka autor ütleb oma järelsõnas, et "eks ma kunagi selgitan". Seega viite ei saa päris kindlasti panna, sest niimoodi muudest sama tsükli juttudest eraldi see romaan eriti ei lennanud. Samas nii kehv see jutt ka polnud, et peaks kolmega hindama. Seega neli ja võimalik, et eesti keeles loeksin samasse maailma kuuluvaid jutte veelgi. Nii huvitav aga polnud, et inglise keeles jätku-, eel- või siduslugusid lugeda viitsiks.
Teksti loeti eesti keeles

Minulgi tekkisid lugedes koheselt paralleelid "Marslasega". Vahe pool sajandit tagasi kirjutatud ja kaasaegse teose vahel on umbes samasugune kui tolleaegsete ning tänapäevaste filmide vahel - "Marslane" oli kordades tempokam. Mitte, et "Kuutolmu varing" mingi õudne uimerdamine oleks, aga Andy Weiri palju mahukama teose lugesin sisuliselt ühe hingetõmbega läbi, siis Clarke'iga läks pisut enam. Ka oli Weiri romaan tehniliselt palju täpsem ja läbimõeldum, nii näiteks tekkis mul küsimus kuidas kõik päästetud iglust minema toimetati, sest selle osa jättis Clarke'i sujuvalt jutustamata.
 
Kuigi mina isiklikult paigutaksin romaani eelpoolnimetatud Clarke'i paremikus siiski pigem tahapoole - "Kohtumine Ramaga" meeldis mulle näiteks niiväga, et olen seda korduvalt üle lugenud ning kavatsen seda tulevikuski teha - siis üldjoontes see raamat mulle siiski meeldis, aga vast tõesti teist korda ei loeks.
 
Tähelepanu juhtimine sobimatule kaanepildile ja "tõlkepärlitele" eelarvustajate poolt on kiiduväärt - mul jäid need mõlemad küll märkamata, aga tõepoolest, saaks paremini. Endale jäi silma ühes kohas Kuu nimetamine "planeediks", aga kardan, et see oli pigem autori algne vääratus. Tõsi, tõlkija oleks võinud selle ju ära parandada.
Teksti loeti eesti keeles

Kui teose kaanel on kirjas "Asimov", siis ostan? Täpselt nii on siiani läinud, kuigi iga järgmise sellise eesti keeles ilmuva raamatu puhul olen selles valikukriteeriumis üha enam ja enam kahelnud. Tundub, et kõik parimad romaanid ja jutud on juba avaldatud ning nii jääbki üle vaid põhjakaabe, mida andunud fännidele maha parseldada.
 
Jah, käesoleva teose puhul ma muidugi teadsin, et Asimovi enda jutte on seal vaid kolm ning ülejäänud lood on teiste kirjanike kirjutatud. Samas ei tohiks sellised nimed nagu Silverberg, Anderson, Sheckley, Harrison ja Card ju pettumust valmistada. Paraku aga enamasti nii oli. Asimovile tänuavalduseks kirjutatud jutud on paremal juhul keskpärased (üksikute eranditega) ning nende hulgast ei leidnud ma ühtegi viieväärilist. Asimovi enda lugude hulgas oli selliseid küll, aga samas olin ma kahte neist varem korduvalt lugenud, seega kokkuvõttes need mu jaoks kogumikule lisaväärtust juurde ei andnud ning ma ei näinud põhjust neid taas üle lugeda.
 
Samamoodi eessõnad, järelehüüded, austusvaldused jms - jätsid täiesti külmaks ja jäid samuti lugemata. Olin lõpuks sellest antoloogiast lihtsalt niivõrd väsinud, et ei jaksanud. Võib-olla kui need mälestused ja järelehüüded oleksid kuidagi loogilisemalt paigutatud, järgnevate juttudega seotud ning neile sissejuhatuseks paigutatud - nagu tavaliselt tehakse - oleks lugu teine olnud.
 
Huvi pärast lõin kokku ka juttude aritmeetilise keskmise, milleks tuli koos Asimovi enda juttude hinnetega 2,9. Aga kogumikule endale tuleb eelpoolnimetatud põhjustel hindeks 2 - mõttetu tellis, mille lugemisele kulunud aja- ja närvikulu oleks võinud mõne teise raamatu lugemiseks jätta. Siirdub esialgu küll raamaaturiiulisse, aga plaaniga see mingil hetkel müüki panna. Võib juhtuda, et siis loen ka lugemata jäänud osa läbi, kuid vaevalt see mu üldhinnet parandab.
Teksti loeti eesti keeles

Nõus, et lahe lugu. Aga kas ka auhindu ja viitesadu vääriv - kahtlen. Minu jaoks jäi veidi pinnapealseks jandiks ning sügavama sisu puudumise tõttu ei tõuse käsi "kolmest" kõrgemat hinnet panema.
Teksti loeti eesti keeles