(romaan aastast 1985)
eesti keeles: «Kontakt»
Tallinn «Varrak» 2006 (F-sari)
Üldiselt pole mul sellise " retroulme" vastu ju midagi.
" Küberpungiajastust" pärineva romaani stiil meenutab rohkem kuuekümnendaid ja eesti keeles ilmunud ulmest kõige rohkem vast Clarke`i kolme esimest kosmoseodüsseiat( eriti ilmselt Ameerika-Nõukogude teaduskoostöö kirjelduste tõttu) .
Mis siis ikkagi häirima jäi? Teatud ameerikalik perekeskne sentimentaalsus ja eriti lõpus toimunud latiinoseebilik paljastus. Olen alati arvanud, et kosmoselende kirjeldav autor peaks oma tegelased läkitama justkui totaalselt uuendatud keskkonda, mitte kirjeldama nende minevikuhirme- ja komplekse.
Eriti meeldis mulle " osoonivanakeste" kirjeldus. Lemmiktegelane oli kahtlemata Hadden. Tõeline üliinimene. Seda, mis tast lõpuks sai, olnuks vägagi huvitav teada ja minu meelest oli Haddeni kõrvalliin tegelikult huvitavam kui kogu Masina-ehituse saaga.
Mainiks veel, et seade, millega teleprogrammist reklaami eemaldada, on tänaseks " Telehaldja" nime all Saksamaal ( oli vist? ) tõesti leiutatud ja ka kohtuprotsessi esile kutsunud. Nii et vähemalt selles asjas oli Sagan prohvetlik.
Sagan teeb palju, et erinevatele ühiskonnagruppidele sõna anda ja üldiselt on see tal hästi õnnestunud. Selgelt ülepingutatud on Kitzi vandenõuteooria - uute tööstusharude rajamiseks läheks vaja mitte Ellie`t ja Vaygayd, kes mõned aastad Suure Pettuse nimel kombineeriks, vaid terveid instituute, kus niisama võimekad teadlased oma elutöö teevad. Erinevus on nii paljudes suurusjärkudes, et muudab ühelt poolt naeruväärseks Kitzi argumentatsiooni (mis võiks olla autori eesmärk) kui ka Ellie suutmatuse sellele adekvaatselt vastata.
Kaldkirjas lõigud näivad olevat selleks lisatud, et ameerika teismeline raamatut kohe kõrvale ei viskaks ja vähemalt minu meelest võiks olemata olla.
Kui jätta kõrvale romaani algus, kaldkirjas lõigud ja Kitzi vandenõuteooria, on selles romaanis kõik, mida iganes ka võiks teaduslik-fantastiliselt romaanilt oodata. Kompetente tehniline osa, balansseerimine suurte ideedega, sotsiaalse ulme elemendid... Sagan püüab maailma kujutada kogu tema mitmekesisuses ja see õnnestub tal hästi. Muuhulgas on romaan ka heaks näiteks arenguteest, mille ulmekirjandus oli käinud 40 või 30 aasta jooksul. Me kõik vist kujutame ette, kuidas oleks lugu maavälise tsivilisatsiooni poolt loodud kontaktivõimalusest ja Maa poolel selleks seadmete ehitamisest kirjutatud näiteks aastatel 1946 või 1955...
Ülalnimetatu valguses tuleb autorit eriti kiita selle eest, et ta pole peale pühapäevakooli tädikese ühtegi tegelast läbini sümpaatse või läbini antipaatsena kujutanud. Neist kõigi kohta antakse informatsiooni, mis laseb neil paista mitmetahuliste isiksustena (sedasama eesmärki teenib ilmselt eelarvustaja poolt seebilikuks nimetatud avastus viimastel lehekülgedel). Poliitikute käitumine võib pärast eksperimenti tunduda vastik, kuid samas oli ilmselt üks targemaid otususeid, mida kõnealuses olukorras teha sai.
Rääkides piisse peidetud sõnumitest, on olemas üks kena tarkvarajupp, mille abil saab pii esimesest 3,2 miljardist komakohast ükskõik mida välja otsida... Kuid juba kahendsüsteemis 3*5 pildi otsimiseks pole see kahjuks piisavalt võimas.
Üks asjassepuutuv link: filmiarvustus Larry Klaesilt.
Hinnet kisubki minu silmis alla see, et populaarteadusliku osa kõrval jääb kirjanduslik osa magedaks. Ka teaduslikku uurimistööd on võimalik kujutada nii, et see lugedes tõepoolest kaasa haarab - meenutagem või Crichtoni "Andromeda Straini". Praegusel juhul saame teada nii mõndagi huvitavat astronoomiast (mis muidugi ei jookse üldse külgi mööda maha), erilist lugemiselamust aga paraku mitte.