P. C. Jersild

Lugu ise on väga hea. Tegevus toimub Titaanil, kus ajakirjanik Magee ajab suure planeetidevahelise korporatsiooni Arguse salatehingute jälgi. Tal on Titaani liikuvates hotellides organiseeritud mingi kontakt, kes väidetavalt valdab siseinfot. Kontaktiga kokkusaamiseks peab ta ronima iseliikuvasse skafandrisse ja see viib ta eelnevalt programmeeritud marsruuti pidi kohale.

Kohapeal kohtub ta naise nimega Iva`ga. Iva räägib talle hämmastava loo Pandoralt kokkupõrke tagajärjel eraldunud massist leitud saladuslikust artefaktist, mille funktsioon siiski lahendatakse ja mis võimaldab kontakti alternatiivreaalsustega, inimkonna teiste harudega. Tehnoloogia areneb hüppeliselt ja võimaldab lühikese aja jooksul kaugemaid kosmoserände. OOtamatult aga jäävad kõik vestluses osalevad alternatiivsed inimtsivilisatsioonid üksteise järel vait. Ilmselt tuleb kuskilt Orioni suunast mingi pimedus, mis neelab kõik.

Palju saladusi ja ootamatuid süžeepöördeid. Magee pole ajakirjanik ja Iva teab ja planeerib rohkem, kui räägib. Mõtlemapanev lõpp ja mõtlemapanev lugu. Väga hea, kindel "viis".

Helsingi Kaapelitehtases õnnestus mul sel hetkel, kui Reynolds loo originaalkäsikirja saalitäie rahva ees paberihunti toppis, ka ise kohal viibida.

Kõige õigem oleks mul siinkohal tsiteerida Alastair Reynoldsit ennast:
I`ve always been fascinated by the texture of translated prose, especially that cool, icy detachment that seems to hover around prose that`s been translated from a genuinely foreign language such as Japanese. I used to fantasize about paying someone to translate my stuff into Chinese or Russian, then paying someone else to translate it back again, just so that I could obtain some objective detachment on my prose, in the hope that it would turn out to read like the work of Lem or some other brilliant foreign-language SF writer. I also used to wonder if it was possible to be hypnotized into forgetting your own work, so that you could read it afresh. (I don`t need to do that now – I get the same affect just by being 43 and reading stuff I wrote 10 or 20 years ago).
Anyway, a long time ago – 2004 at the latest – after several pints too many in a Helsinki bar, Toni and I came up with the idea of translating a story of mine into his native language, and then destroying all copies of the original english-language version – including mine. /.../ So I`ll have a story that exists in Finnish, and Finnish only, and if I want to read it again, I`ll need to pay someone to translate it back into English. Of course the fact that it`s Finnish, not exactly a language everyone can dip into with the greatest of ease, only adds to the fun.

Jutu peategelaseks on ajakirjanik Magee, kes peab Saturni kuul Titaanil kokku saama oma allikaga, kel ilmselt on ajakirjanikule miskit paljastavat infot jagada. Kohtumine saab ka teoks, aga suurkorporatsiooni siseringi tegemisi puudutavate paljastuste asemel saab ajakirjanik hoopis märksa suurema loo. Võõras artefakt, mis juba on mõjutanud inimkonna elu ja mõjutab lähitulevikus seda veelgi kardinaalsemalt.

Ma juba kirjutasin, et juttu ümbritsev jauramine (mida ma samas ka ise siin taastoodan) kipub matma juttu ennast, sest olgem ausad, tegu pole ju mingi absoluutse tipplooga ja seda isegi mitte kirjaniku enda skaalal. Ei, jutt on hea, aga tekstil on mitu puudust, mis nõrgast neljast enamat panna ei luba. Esiteks on jutu algus tüütu, pean silmas seda tehnoloogilist reisikirja, mille tõttu pidin ma jutu lugemist kaks korda alustama... teiseks järgneb reisikirjale tuimavõitu vestlus, mille käigus lugejale kõik oluline ette vuristatakse... ning jutu kolmandaks ja viimaseks osaks olev eetilis-moraalne kaeblemine on lihtsalt hale.

Väga palju päästis Veiko Belialsi hurmav tõlge, mis (vähemasti eesti lugeja jaoks) seda juttu ümbritsevat kõmutaaka veelgi suurendab, sest Veiko Belials, kes koolis õppis saksa keelt ja inglise keelt ei oska, sai nüüd täitsa ametlikult Alastair Reynoldsit tõlkida!