Kasutajainfo

P. C. Jersild

14.03.1935-

Teosed

· Keith Laumer ·

A Plague of Demons

(romaan aastast 1965)

ajakirjapublikatsioon: «If» 1964; november – detsember [pealkirjaga «The Hounds of Hell»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Põrgukoerad»
Rapla «EGC» 1992

Hinne
Hindajaid
8
12
5
3
0
Keskmine hinne
3.893
Arvustused (28)

Lugesin hiljuti kontrolli mõttes uuesti läbi, aga rohkem meeldima ei hakanud. Mitte et ta just kehv oleks olnud, aga ju ma ise olen mitteactionifänn. Actionifännidele ja militaristidele seda ehk soovitakski. Miinuspoole pealt tundus see peategelane kohati nürimeelne olevat. Muudkui pane oma raske rusikaga pauk ära ja kombes. Vat sellised jutud mulle ei meeldi. Tõlge oli muidugi omaette klass kuid eks ole hullematki nähtud.
Teksti loeti eesti keeles

On ääretult kurb, et sellise toreda militaarse kallakuga seiklusulme tegija esimene raamat eesti keeles sedavõrd ilge on. Loomulikult pole Keith Laumer mingi esimese suurusjärgu täht. Aga tubli tegija on temagi.

«Põrgukoerte» (tegelikult «Deemonite katk») põhjal on seda üsna raske arvata. Olen lugenud mitmeid Laumeri romaane ning tean ka seda, et teatmeteosed peavad antud köidet kirjaniku üksiktekstidest üheks tüüpilisemaks ja paremaks. Vahemärkusena ütleks, et tegelikult on ka see raamat kaudselt ühe sarja osa. Siin esinevad need Bolo tankid, mis veel kahes Laumeri raamatus ning mitmes ühismaailmade antoloogias üsna keskset rolli mängivad. Romaan oli veel ka Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni (SFWA) aastaauhinna Nebula nominant! Vaene eesti lugeja aga tõmbas Laumerile juba kindlasti vee peale, sest maakeelse väljaande põhjal on raske midagi säherdust oletada...

Kuid siiski soovitan soojalt mõni muukeelne Laumer üles otsida ja läbi lugeda. Ja kui te loete vaid eesti keeles, siis püüdke seda romaani lugeda vaid nõnda, et te ei pane tähele seda abitut rootsi keelest tehtud kaudtõlget. Ainuke asi mis selles eestikeelses kapsas hea on, on pildid. Aga püüdke tõesti uskuda, et Laumer võib olla ja ka on parem, kui see «Põrgukoerteks» mugandatud «A Plague of Demons».

Teksti loeti eesti keeles

Kiire ajaviite action-ulmekas: Maale saabuvad eriti kurjad tulnukad, nn. põrgukoerad, kes inimesteks maskeerunult pärismaalaste ajudega manipuleerivad ning neid pärast mõningast töötlemist oma sõjamasinates juht-chipidena kasutavad - see juhtub ka peategelasega kelle aju samuti amputeeritakse - kuid nii astuvad pahalased tõsiselt ämbrisse...
Teksti loeti eesti keeles

Parajalt tempokas lugu, ajaviiteks tõepoolest kõlbas. Kui ma olin viisteist, mil ma seda raamatut esmakordselt lugesin, tundus ta väga vahva ja minu tollal keskpärasele keeleoskusele oli ta just paras. Mõni aasta tagasi lugesin ta nostalgiast üle ja leidsin, et suurt häda polegi. Loomulikult on palju paremaid raamatuid, aga see ajude juht'chipidena' kasutamine on kena idee. Eriti arvestades, et raamat kirjutati kuuekümnendatel. Häda on muidugi, et tegelaskujud on ja jäävad karikatuurideks, eriti peategelane, kes on mingi koomiksist väljaastunud kahemõõtmeline asjandus, supermani ja suvalise poksija ristsugutis. Ja noh, ega see süzhee pole just midagi erilist. Kolm on aus ja sobiv hinne. Kahju, et see raamat eesti keelde tõlgiti, on ju nii palju paremaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles

Väga hea raamat. Väga hea. Põnev,hoogne, uudne (lugemise hetkel). Koht aga, kus ajud sõjamasinatesse topiti, oli vääääga igav hetkeni, mil algas mäss. Oleks võinud olla avaldatud kõvakaanelisena, oleks saanud korralikult riiulisse panna. Soovitan kõigile,kel see veel lugemata.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest on Laumeri "Põrgukoerad" üks parimaid actionulmekaid Harry Harrisoni "Surmailmade" kõrval. Hea küll võib-olla on seal liiga palju tulistamist ja rusikaga virutamist, aga see ju käibki actioni juurde. Raamat oli põnev, kiire ja hea. Kõlbab selliseks mõnusaks lugemiseks. Minule igatahes meeldis. Soovitan kõigile actionisõpradele.
Teksti loeti eesti keeles

see oli minuarvates täiesti võimas raamat mulle oli see parem elamus, kui mingi filmi vaatamine. soovitan täiesti
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu esimene pool ei üllata küll millegiga.Täiesti tavaline action. Vapper kangelane peksab pahasid j.n.e.Teine pool on aga päris asja- lik. See viib hinde palli võrra kõrgemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelnevalt Jyrka poolt öelduga - _kindlasti_ ei maksa Keith Loumerist arvamust kujundada käesoleva raamatu eestikeelse väljaande baasil. Ei ole teda küll originaalis lugenud, kyll aga olen kunagi peale sattunud tervele reale sama autori vene keeles välja antud lühijuttudele. Ja need olid keskpäraselt head. Oluliselt premad, igal juhul, kui ainult "Põrgukoeri" lugenuna võiks arvata.

Mis puutub käesolevasse teosesse, siis on kuratlikult raske hinnata, kui palju just saab kanda eestikeelse tõlke.. puuduste arvele. Ausalt öelda on mul raske ette kujutada, et ta mulle ka originaalis kustumatu mälestuse oleks jätnud.

Kokkuvõtteks - raamat mille vähemasti eestikeelsest inkarnatsioonist maksab võimaluse korral hoiduda.

Teksti loeti eesti keeles

Tõlge on küll mõõda pandud, aga see on juba tavaline. Ühesõnaga teeme asja eesti-pärasemaks. Ütleme, et üks paras meelelahutuslik tükk, muud head küll temas pole. Ja paljud kohad lähevad liialt absurdseks.
Teksti loeti eesti keeles

Actionulme oma ilus. Mida muud öelda? Laumerit see väga ehk ei iseloomusta, aga viga sel pole. On taolisi inimesi, nagu peategelane, ja nende maailma võib vahel nautida, kui muud ei ole ees. Muidu seal rapla kirjastusel olid üsna head joonised, neist tunnen isegi puudust. Ulme ei pea küll ilupildistega olema varustet, aga noh... vahel on need päris asja eest. Saarel olid taas juba pildid juures. Edu Varrakule.
Teksti loeti eesti keeles

Hinne on antud eestikeelsele tõlkele. Hea, et on olemas Baas, muidu ma nüüd ja tulevikus väldiksin seda autorit, sest nii nüri ja kusist keelt kohtab harva, tõlkijat tahaks lausa näha ja isiklikult kolkida. Kui sihuke esimesena kätte satub, võib ju noorel inimesel mulje jääda, et ulme ongi selline debiilne andmine, nö "hälvikult hälvikule" kirjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin algul eesti, siis inglise keeles ning tõepoolest, vahe on tuntav. Aga mitte nii suur, et hinnet üle ühe palli mõjutaks. Seega liiga palju ei tasu loota olenemata keelest, mmilles lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Kui sul on nõrkus superkangelaste ja mahlaka actioni vastu ja kui sa suudad juttu piisavalt sisse elada, kaotavad vead varsti oma tähenduse.
Teksti loeti eesti keeles

Üks esimesi loetud ulmekaid - nostalgiast see hinne tulebki. Praegu ei viitsiks vist väga midagi sellist ette võtta...
Teksti loeti eesti keeles

Normaalne raamat, selline keskpärane ja üsna tavaline seiklusulmekas. Midagi päris otseselt vastu ei hakanud, kuid peategelase kohati ajuvaba käitumine käis natuke pinda küll. Aga kuna olulised polnud tegelased vaid sündmused, siis ei viitsi ma ka eriti virisema hakata. Vahelduseks täitsa talutav lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Ei tule meelde, et oleks tükk aega midagi nii ajuvaba lugenud. Teose mõningad helgemad momendid on pigistatud peategelase ajutiseks redukohaks oleval pargasel viibimise ja tema kinnikukkumise vahele jäävasse ajavahemikku. Selle vältel avaneb lugeja silmadele veidi van Vogtilik futuristlik maailm, kus liiguvad rohkem tondid kui inimesed. Edasine, juba tanki juhtiva ajuga toimuv kujutab endast tuima lahingtegevuse kirjeldust ja läheb nii sürriks kätte (ka siin võib hõlpsaid paralleele tõmmata van Vogtiga), et igal teisel leheküljel tuleb end tagasi hoida, et mitte hüüatada "how convenient!". Jabur, millise kerguse ja iseenesestmõistetavusega saab suhteliselt tavalisest inimesest mõistuste manipulaator ja ekspert over-mindide eksitamises (kuigi selline on vist teose loogika, sest juba päris teose alguses muudetakse peategelane kusagil tagatoas käepäraste vahenditega cyborg-üliiinimeseks) või kui haavatav ja hetkega kokkukukkuv on pahalaste sajanditega aretatud ja ometigi igas situatsioonis järgiproovitud relvastussüsteem. Hee, selleks, et asi pea peale keerata, piisab tavaliselt ühest ameeriklasest. Sellest, et sügavust on karakteritel 2 mm jagu, pole mõtet rääkidagi. Kõige krooniks on maakera vabastatamine igale poole pugenud alienide taagast kahe kokkuvõtva lausega.
Teksti loeti inglise keeles

Come on! Millal enne on Bondi- ja Rambo-filmidelt nõutud psühholoogilist sügavust. Ka action-raamatutest ei maksa seda otsida. Just see võlus mind 1992 Põrgukoeri lugedes ja eile sellest veel kord nautides. Eriti meeldis romaani esimene pool, märul Maal. Usun, et Nebula-nominandiks sai teos just teise poole tõttu: tankide sümbioos inim-mõistusega võis tol ajal olla kõva sõna. Hiljem on seda teemat kasutanud paljud, näiteks Walter Jon Williams oma romaanis Hardwired (1986).

Ka sõnavõtud kaudtõlke viletsusest ajasid mul karvad turri. Minust arust ladus eesti keel. Võrdlesin maakeelset väljaannet riiulilt võetud A Plague of Demons’iga (2003.a väljaanne). Umbes tosina huupi valitud lõigu tõlge oli pädev, poleks muutunud ka originaalist tõlgituna. Toon kaks lühendatud näidet:

1) Tormasin edasi, põrgukoerad klähvides kannul ( I ran – and the Hounds of Hell bayed behind me. 6 pt. lõpp);

2) …näen nüüd tunduvalt parem välja, meenutades rohkem odava matusebüroo poolt kiiresti matmiskorda seatud laipa kui lihtsalt kraavi visatud kadunukest (I looked better now – like someone who’d been hurriedly worked over by bargain mortician, rather than just a corpse carelessly thrown into a ditch. 9 pt. 3. lk lõpp)

2017. aasta suvisesse Skarabeuse antoloogiasse olen sisse võtnud kaks Laumeri teost: jutu Placement Test ja lühiromaani Once There Was a Giant. Laumeri suure austaja David Weberi põhjal sobiks selle novella pealkiri Laumeri elutöö hinnanguks ja epitaaafiks. Laumeri looming on seda väärt, et eesti lugeja seda paremini tunneks.

Teksti loeti eesti keeles

Ma kahtlustan, et see raamat on nagu Komeedi komm. Esmasel tarbimisel kunagi 1990. aastatel tundus nii-ii hea. Aga kui nüüd kätte võtta, siis vbl on pettumus suur,sest turul on lihtsalt väga palju paremaid asju.

Sellegipoolest ei tõuse minu käsi sellele ulmelisele spioonimärulile alla viie panema. Need tankid olid ikka ülilahedad. Olgu siis ülejäänuga, kuidas oli.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin üle paarikümne aasta uuesti. Tuleb tunnistada, et varasemast lugemisest oli meeles vaid romaani viimane neljandik ehk siis see osa, kus kindrali ajud kaugel planeedil tankikorpusesse istutati. Minu maitse jaoks oligi see raamatu parim pool, kuigi ka vahepealne polnud igav lugemine.   Samas nõustun ka kõigi kirumistega. Kui ei teaks, et romaan on kirjutatud 1964 ja maakeelne tõlge tehtud 1992, siis arvaks algust lugedes küll, et on ChatGPT-ga kokku kirjutatud. Aga nagu öeldud, siis läheb lõpupoole paremaks, ilmselt sai autor selleks ajaks hoo sisse. Tõsi, päris viimased leheküljed on paras pateetika, aga noh, elame üle.   Kokkuvõtvalt: kiirelt loetav seiklusulme - neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles
x
Andreas Jõesaar
24.01.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Väga hästi ja soravalt kirja pandud lugu! Minategelase jutustus on ehe! Aga see lõpp... no keeras liiga vindi üle oma absurdsuses, seega "kolm".
Teksti loeti eesti keeles

Kui tegemist oleks mingi pikema romaani esimese peatükiga, siis oleks jutul rohkem jumet ja minu hinne kõrgem. Niimoodi, eraldiseisva laastuna, jääb tekst aga väga lahjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin üle paarikümne aasta uuesti. Tuleb tunnistada, et varasemast lugemisest oli meeles vaid romaani viimane neljandik ehk siis see osa, kus kindrali ajud kaugel planeedil tankikorpusesse istutati. Minu maitse jaoks oligi see raamatu parim pool, kuigi ka vahepealne polnud igav lugemine.   Samas nõustun ka kõigi kirumistega. Kui ei teaks, et romaan on kirjutatud 1964 ja maakeelne tõlge tehtud 1992, siis arvaks algust lugedes küll, et on ChatGPT-ga kokku kirjutatud. Aga nagu öeldud, siis läheb lõpupoole paremaks, ilmselt sai autor selleks ajaks hoo sisse. Tõsi, päris viimased leheküljed on paras pateetika, aga noh, elame üle.   Kokkuvõtvalt: kiirelt loetav seiklusulme - neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles

Rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi sai seda teost esimest korda loetud ja siis ilmselt veel mõned korrad enne sajandivahetust. Tundus äge. Nüüd sai pulli pärast taas see raamat kätte võetud ja üle loetud. Ütleme nii, et ei kahetse, aga rohkem vist enam ei loe.
 
Positiivne on kerge loetavus ja Falloutlilik maailm, aga see on ka kõik. Vaid mõnikümmend aastat peale Kolme päeva, mil pommid langesid, möllavad ringi tundmatuseni muteerunud liigid. Kolmsada aastat hiljem nagu Falloutis, võib-olla, jah, aga nii lühikese ajaga - no ei usu. Kuid olgu maailma usutavusega nagu on - omaette oleks võinud seda isegi tolereerida. Aga kui sinna lisada ka peategelase iseloomu peaaegu tundmatuseni muutumine, siis kaks miinust paraku plussi kokku ei andnud. Lõpus viskas Zelazny veel peotäie heietamist - vabandust, filosofeerimist - ka sisse ja oligi kogumulje rikutud. Muidu oleks veel vast nelja miinuse välja vedanud.
Teksti loeti eesti keeles

Filmi olen selle ilmumisest saadik lugematu arv kordi vaadanud ja pean seda üheks kõigi aegade parimaks ulmefilmiks. Raamatule sattusin aastaid hiljem, aga too esimene lugemiselamus jäi siia kirja panemata. Nüüd lõpetasin romaani taaskord ning parandan selle vea.
 
Film vs raamat. Igavene dilemma. Kontakti puhul olen valmis nõustuma nii nendega, kes leiavad, et linateos on parem, kui ka nendega, kes hindavad paberkandjat. Mõlemal on omad head ja vead. Mõlemad räägivad sama, aga siiski natuke erinevat lugu. Mõlemad on head, isegi väga head.
 
Romaan on kahtlemata sügavam ja põhjalikum ning mõneti ka usutavam. On selge, et Sõnumist Masiani kuluks aastaid, kui mitte aastakümneid. Aga see selleks. Raamatus tundusid ka mõned rõhuasetused teistel kohtadel olevat, siin peamine vastuolu teadlaste ja riiklike institutsioonide vahel ning dr Arroway pole sugugi mitte selline ateist nagu filmis. Sõnum ja selle sisu, hooldajad ja loojad - kõik see on raamatus märksa sügavam. Ning pii sees olev sõnum kui kirss tordil.
 
Miinustest rääkides - enamus tegelasi on väga kahvatud. Eriti tuleb see esile Viisiku ülejäänud liikmete puhul. Vähemalt mulle jäid nad küll lihtsalt venelaseks, nigeerlaseks, hinduks ja hiinlaseks, ilma rohkem välja joonistumata. Üksikuid detaile ja erandeid oli, aga mitte piisavalt. Selles mõttes oli filmitegijate valik õige, keskenduda vaid Eleanor Arrowayle.
 
Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Olin enam kui veendunud, et selleks ajaks kui mina "Tulevikuministeeriumi" läbi saan, on BAASis esimene arvustus juba olemas. Aga oh seda üllatust - ma olen esimene. Või mõnes mõttes ka mitte, sest ühel ulmesõprade kogunemisel seda teost mainides vaatasid gurud mind tühja pilguga. Ilmselt on asi selles, et Aegraja kirjastus ei ole just tuntud ulme kirjastajana ning ka teost ennast võib ja võib ka mitte ulmeks liigitada. Kuigi tõlkija, Kristjan-Jaak Rätsep on ulmeringkondades muidugi tuntud kuju. Ning kaanepildi autor Liis Roden samuti.
 
Igatahes on esimeseks arvustajaks olemine nii au, vastutus kui ka väljakutse, sest esimesed arvustused, mille osana oodatakse sageli ka teose lühitutvustust, ei ole minu leivanumbrid. Seega jään oma arvustuste stiili juurde ning kirjutan oma tavapärase, minu enda "lugemispäeviku" tüüpi arvustuse. Sisu lühikokkuvõtte leiate raamatu tagakaanelt.
 
Kuidas ma selle teose juurde üldse sattusin? Tänu oma kaasale, kes oli seda juba ka inglise keeles lugenud ning otse loomulikult soetas ka eestikeelsed eksemplarid. Jah mitmuses ja mitte ainult kaks vaid kaks korda kaks raamatut edasi kinkimiseks. Nii palju meeldis see romaan talle. Vaimustus haaras ka mind, kui lugemisega millalgi suvel Läänemerel ringi seilates pihta hakkasin. Aga lõpetasin alles tugev pool aastat hiljem.
 
Miks siis nii? Sellepärast, et "Tulevikuministeerium" on raske lugemine. Ja seda nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes. Tegemist on korraliku tellisega, lehekülgi ligi 700. Aga peamine raskus seisneb ikkagi sisus, sest ilukirjanduslikud lõigud vahelduvad faktidest kubisevate peatükkidega, mis oleksid justkui mõne õpiku väljavõtted. Sekka ka sisutühjasid heietusi ja - minu meelest - sosetuid ning ebavajalikke kirjeldusi või mõtteid. Ja anonüümsete tegelastega kõrvalliine. Millest tõsi, mõned olid põnevad. Samas teised jälle nii väga. Olen osade raamatut lugenud inimeste käest kuulnud, et nad jätsid sellest paljugi vahele ja lugesid kiiresti ja/või diagonaalis. Mina nii ei saa ja sellest ka pikk lugemisaeg. Ning teisest küljest on huvitavad osad peatükid jällegi sellised, et tahadki kohe rohkem juurde uurida ning süübid tundideks Wikipediasse. Näiteks, et misasi see 2000 vati printsiip ikkagi täpselt on või kus meie oma Eesti ühiskond raamatus kirjeldatud heaolumõõdikute skaalal asub.
 
Kuna "Tulevikuministeerimi" sündmused algavad praeguste ridade kirjutamise hetkel - 2025. aasta jaanuaris selline ÜRO agentuur luuakse - ja kõik raamatus kirjeldatud tehnoloogiad, meetodid, mõõdikud ja kontseptsioonid on olemas ning vähem või rohkem kasutusel, siis võib ju küsida, kas tegemist ongi üldse ulmega? Jätan sellele küsimusele praegu vastamata. Küsin hoopis teise küsimuse - kas "Tulevikuministeerium" on ilukirjandus? Kui keegi veel mäletab sellist eelmise sajandi lõpus Eesti juhtimismaastikul laineid löönud guru nagu Eliyahu M. Goldratt ning näiteks tema teost "Eesmärk", siis minu arvates on "Tulevikuministeerium" suures piires samasugune. Ehk siis eelkõige õpik. Ulmeromaani vormis õpik. Juhendmaterjal maailma kordategemiseks, kui sinu arusaam ühtib kirjaniku arusaamast sellega, mis on katki ning mismoodi see ära tuleks parandada. Võrdluseid teiste teostega, näiteks Karl Marxi "Kapitaliga", tuli mulle pähe veel teisigi. Tõsi, seda vaid kuulduste põhjal, sest selle kuulsa habemiku tippteos on mul endal lugemata. Aga usun, et see võrdlus mingil määral ikkagi pädeb - "Tulevikuministeerium" on tugevalt antikapitalistlik teos.
 
Loodan, et ma selle viimasega - ja ka kõige eelnevaga - nüüd potentsiaalseid lugejaid eemale ei peletanud. Hoolimata sellest, et kohati oli romaani lugemine tõsine pingutus ning pidin end raamatu taas kättevõtmiseks motiveerima, siis lõppkokkuvõttes Kim Stanley Robinsoni ideed mulle meeldisid. Ning eelkõige just ideede eest ta mult "nelja" välja venitab. Kuigi ka romaani põhiliin - tulevikuministeeriumiks ristitud ÜRO allorgani iirlannast direktori Mary lugu - on koherentne ning jõuab loogilise lõpuni, siis selle otsa saades raamatut sulgedes ma mingit katarsist ei kogenud. Ehk siis veelkord - minu jaoks on esmajoones tegemist õpikuga ning sellisena ma "Tulevikuministeeriumi" ka oma raamaturiiulis arhiveerin. Ja päris lõpetuseks vastus küsimusele: mis ma siis ise arvan, et kas on ulme või mitte? Jah, on. Utoopia. Lugege ja saate aru, miks ma nii mõtlen. Samal ajal kui pärismaailm kisub vägisi sinna düstoopia kanti... Aga ma tõesti siiralt ja naiivselt loodan, et selle õpiku mõnedki eksemplard jõuavad oluliste otsustajateni ning düstoopia jääb ära. Elame-näeme.
Teksti loeti eesti keeles

Valisin selle raamatu lugemiseks just nimelt seepärast, et tagakaanetutvustuses lubati purjelaevu. Suurt muud midagi teadmata, sealhulgas ka seda, et tegemist on möödunud Stalkeri võitjaga. Õnneks ei lugenud ka siinseid arvustusi, millest esimene on liigselt spoilereid sisaldav. Niisiis alustasin peaaegu valgelt lehelt.
 
Eks seda on eespool juba öeldud, aga kordan: algus on väga Lovecraftilik, siis võiks öelda, et keerab kuhugi Jules Verne'i kanti ja peale mõningaid vahepeatusi jõuame kõige ehedama hard science fictioni juurde. Tegelasi on mõistlikul arvul, kuid sellest hoolimata jäävad mõned neist kuni romaani lõpuni vaid siluettideks taustal. Millest ei ole siiski midagi. Mis mind alguses segas, oli peategelasest laevaarsti suhteline mõjukus ekspeditsiooni juures. Jäi arusaamatuks ja seega tundus ebaloogilisena tema askeldamine olukordadades, kuhu laevaarstil asja poleks. Aga loo edenedes saab muidugi selgeks, miks see nii on.
 
Kokkuvõttes väga hea romaaan. On nii seiklust kui ka lugu. Lõpp on tõesti võib-olla kröömikese võrra igavam kui algus, sest lõpplahendus on etteaimatav. Samas püsis kuni lõpuni õhus kahtlus, et aga mis siis kui... Hindeks igal juhul kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Kui tundub, et pisut ajale jalgu jäänud, siis asendage lugedes sõna "Masinad" sõnaga tehisintellekt ning tehke oma peas veel nipet-näpet täiendusi ja ongi tänapäeva aktuaalseid teemasid puudutav lugu koos! Ja mitte lihtsalt lugu, vaid kohe päris hea lugu!
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea, kas asi oli selles, et lugesin seda lugu e-raamatust (enam-vähem elus esimest korda e-raamatu lugemise kogemus) või selles, et lugesin ilma eellooks olevat juttu üle lugemata, aga... no ei kõnetanud see lugu. Tundus aegunud ja ka puänt oli mannetu. Ning kuidagi puiselt kirja pandud, aga võib-olla oli see ka tõlke viga. Igatahes mina olen rahul, et seda ""Loomingu" Raamatukogu" versioonis ei ole, sest just see eksemplar "Mina, Robotist" on mul füüsiliselt riiulis.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin vist lausa teist korda, sest unustasin esimese lugemise kirja panna. Nüüd surusin unega võideldes lõpuni - pakun, et jäin selle 62-leheküljelise lühiromaani jooksul vähemalt 10-l korral magama, nii et raamat kukkus käest.
 
Kõik see, mida esimene arvustaja oma arvustuses mainib, on loos tõepoolest olemas. Ja täpselt nii halvasti kirja pandud nagu viimane arvustaja ütleb.
 
Absoluutselt sisutühi madina kirjeldus, millel pole minusugusele lugejale, kes jutust mingit pointi otsib, mitte midagi öelda. Aga jah, oleks siis vähemalt pisutki huvitavamalt jutustatud...
Teksti loeti eesti keeles

Nagu ka "Ajapatrulli juttude" esimest osa lugedes, tuli ka teise osa lugemisel terve mõistus välja lülitada, sest ajaparadokside ning põhjus-tagajärg seostega käib autor väga vabalt ringi. Kogu see ajapatrull ise mõjutab aega nii et vähe pole. Selles suhtes on Asimovi "Igaviku lõpp" ikka oluliselt läbimõeldum.
 
Seda kõrvale jättes pole aga kummalgile loole suurt midagi ette heita, pigem vastupidi. Võib vaid imetleda autori ajalooteadmisi ning oskust neid kaugeid aegu ning kohti elavalt kirjeldada. Viis.
Teksti loeti eesti keeles

Sellest ajat, kui eelmine "Valitud teosed" eesti keeles ilmus, on ikka selline hulk vett merre voolanud, et ma olin neljandast osa ilmumisest kuuldes üsna üllatunud. Ja kuigi olen vahepeal raamatute ostmisest loobunud ning laenutamisele üle läinud, siis selle otsustasin ikkagi osta.
 
Ja ei pea ostu kahetsema - täitsa kobe tükk. Esimesest ja kolmandast osast mäekõrguselt üle ning tegelikult ka teisest. Praktiliselt kõik lood olid head ning vaid ühe - "Mööda kiipi edasi ja edasi" - kohta kasutaksin seda s-tähega sõna. Saast, noh.
 
Enim meelde jäid ja meeldisid "Gianni", "Äravahetatud" ja nimilugu "Lood Venia metsadest".
 
Lõpetuseks sekundeerin Kristjanile: ka mind hakkasid need sissejuhatavad tekstid tüütama, kuid on ju arusaadav, miks nad seal kogumikes on, seega, kannatame ära.
 
Aitäh kirjastajale, aitäh tõlkijatele. Loodan, et "Valitud teoste" eestindamisega jätkatakse ning ehk ei tule ka enam nii pikka vahet sisse. Mina igatahes ootan, sest selge on see, et 90-ndate Silverberg on tõenäoliselt veel parem, kui 80-nendate oma.
Teksti loeti eesti keeles
11.2023

Neli aastat on viimasest "Vanamehe sõja" saaga romaani lugemisest möödas. Ja kuigi kirjutasin 2019. aasta lõpus "Lõhenenud inimkonna" arvustuses, et jään viimast osa ootama, oli nüüdseks ausalt öeldes meelest läinud, et miskit üldse pooleli jäi. Seega tuli selle raamatu eestikeelne tõlge mõneti üllatusena. Peale kerget kõhklemist otsustasin siiski osta, kasvõi selleks, et raamaturiiulis see John Scalzi nimeline rivi täiuslik oleks.
 
Kuigi raamatu tagakaanel olev sisututvustus ütleb, et teos koosneb neljast lühiromaanist, siis tegelikult on tegemist ühe tervikuga. Jah, originaalis ilmus see kõigepealt jupikaupa. Jah, minategelased on igas loos erinevad. Aga kokkuvõttes on see siiski kenasti omavahel seotud juppidest kokku punutud romaan.
 
Esimene jagu, "Hinge elu", oli tõeliselt hea, täiesti sarja esikromaani vääriline. Kirja pandud kaasahaaravalt, põnevalt, loogiliselt. Aga edasi läks allamäge. Minu meelest on Scalzi tugevuseks ikkagi militaarulme ja action. Igasugune poliitintriigide punumine kipub minema heietamiseks ning mis kõige halvem, kõlab ebausutavalt. Õnneks on lugude järjestus selline, et suure poliitika vahele on pikitud lihtsõdurite elu-olu kirjeldused, mis minu jaoks polnud sugugi tüütu lugemine. Teisest küljest on aga romaani erinevad jaod just niimoodi ritta seatud, et jada lõppeb taaskord suure poliitikaga ning see jääb lõpphinnangut domineerima.
 
Mis taaskord meeldis, oli see, et Scalzi ikka oskab nii kirjutada, et varasema ülelugemine või detailide mäletamine pole vajalik. Tuletab meelde täpselt nii palju, kui konkreetse lõigu mõistmiseks vajalik ning kogu lugu. Muidugi nüüd, kus kogu sellel sarjal on lõpuks joon all (või kas ikka on?) võiks ju algusest alustada ning kõik raamatud niiöelda ühe soojaga üle lugeda. Äkki märkan mingeid detaile, mis muidu raamatute ilmumise ajalisest vahest tingitult fookusest välja jäid? Võib-olla isegi teen seda.
 
Kuid jah, paratamatult mõjutab minu hinnangut "Kõigi asjade lõpule" see, et tegemist on sarja viimase osaga. Niisiis väike tagasivaade.
 
Kordan enda varasemates arvustustes öeldut, aga midagi ei ole teha - esikromaan "Vanamehe sõda" on selle sarja parim. Vahepeal läks täiega allamäge, kuigi minu arvustuste hindeid vaadates seda ei ütleks, sest ma pole ühtegi jätkuosa alla "nelja" hinnanud. Aga midagi pole teha, tunne on selline. Vahepeal toimus mingi surnud kassi põrge ehk siis "Zoe lugu" tõi sarja minu jaoks nö mustast august välja ning "Lõhenenud inimkond" sai hindeks lausa viie. Aga nüüd siis selline lõpp...
 
Et mis sellel siis viga oli? Põntsu pani neljas jagu. Tõlkija on eespool väga täpselt kirjeldanud, mis seal kõik valesti oli. Ütleme nii, et kui tegemist oleks filmiga, siis "täiuslikkusest" jäi veel puudu vaid ilutulestik ning eepiline muusika. Tõsi see viimane lõpuridade lugemise ajal mu peas ka kõlas. :) Lääge.
 
Samas hindeks panen ikkagi "nelja" kuigi piiiiiiiiiiika miinusega. Kindlasti sellepärast, et romaanil on tõepoolest väärtus eelmiste osade järjena. Samuti ka sellepärast, et hoolimata paljudest puudustest oli raamat siiski suures piires lobedalt loetav. Ning viimaseks sellepärast, et lugu sai (loodetavasti) lõpu.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti mitte parim Heinlein, kuid tõepoolest 99% nii mõnestki muust ulmekas parem. Vaevlesin enne sellega alustamist ühe Simakiga, mis pooleli jäigi... Seetõttu oli väga värskendav vahelduseks lugeda mõnusat lineaarset lugu, kus sai liigselt pead murdmata ühe inimhinge kujunemisloole kaasa elada. Samas ei puudu teoses ka sügavamad teemad ning huvitavad keerdkäigud. Järelsõnas toodud võrdlus "Printsi ja kerjusega" tuli endalegi pähe, aga lisaks tekkis ka - võimalik, et ebatäpne - seos lapsepõlves loetud eepilise teosega "Pärija Kalkutast".
Teksti loeti eesti keeles

Väga vinge lugu! Lugesin ühe soojaga läbi ning vaatasin seejärel ka samal lainel püsides nii samanimelise filmi kui ka teised seonduvad filmid ära. Kuigi film on paljuski teistsugune ja loomulikult pealiskaudsem, on see siiski omaette teosena täiesti hea ning huvitavate ideedega. Ei tea kas filmi veel kolmandadki korda - olin seda ka enne raamatu lugemist näinud - vaataksin, kuid raamatu võtan kindlasti ka tulevikus veelkord ette. See on selline teos, mis jääb riiulisse mitte kaunistuseks, vaid lugemiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Taas üks (ulme)kirjanduse klassika, mis mul lugemata. Siiani. Nüüd sain siis puhkuse ajal rahulikult keskenduda ning aeg on kokkuvõtteks.
Aga ei oskagi suurt midagi kirja panna, sest eespool on inimesed, kelle arvamust väga austan, paremini, kui oskaksin ise väljendada, juba palju ära öelnud. Seega siis vaid mõned isiklikud ja mitte kõige paremini korrastatud mõtted oma "lugemispäevikusse".
 
Meeldis? Muidugi meeldis! Sünged ja lootusetud hoiatusromaanid on mulle alati rohkem meeldinud, kui helged utoopiad. Eriti köitev oli Goldsteini raamatu lugemine. Tavaliselt hindan teoses tegevust, aga seekord olin lausa pettunud, kui raamatu lugemine tegevuse tõttu katkestati.
Oli usutav? Mitte eriti. Nagu Taivo ütles, siis selline ühiskonnakorraldus on ilmselgelt liiga ressursseraiskav ning rafineeritult ebaratsionaalne. Viimasega pean silmas seda, et ka mulle ei jõudnud kohale - hoolimata kirjaniku püüetest selgitada - miks kulutas režiim nii palju auru dissidentide paljastamisele, piinamisele ja ümberkasvatamisele, et nad seejärel hävitada. Veelkord - Orwell põhjendas, aga mitte eriti veenvalt.
 
Hinne: "neli", mitte "viis". Sama hinde sai mult ka "Hea uus ilm", kuid kui peaksin selle ja "1984" joonele panema, siis paraku jääks Orwell Huxleyst tahapoole. Sest pean Huxley stsenaariumit tõenäolisemaks - ning ka elaksin pigem sellises düstoopias, kui valima peaks - hoolimata sellest, et "1984"-s sai tõmmata oluliselt enam hoiatavaid paralleele tänase ja juna olnud maailmaga kui "Heas uues ilmas".
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei õnnestunud süveneda, sest... EI USU! No ei usu, et Uraani suuruse kosmoselaeva sisu isegi tibatillukest läbiuurimata osa lähevad kõrgelt arenenud tulevikuinimesed läbi otsima jalgsi ja taskulampidega! Ei usu, et kümneid tuhandeid aastaid elanud inimesed on veel nii inimlikud. Ei usu, et... Seda nimekirja võiks jätkata. Ühesõnaga, mida ma öelda tahan, on see, et autor pingutas mastaapide ja ajavahemikega minu maitse jaoks pisut üle.
 
Aga mingist hetkest, kust alates Liidu esindaja jutustama hakkas, muutus lugu täitsa kaasahaaravaks kuigi ka selles pajatuses oli loogikauke ja logisevaid kohti.
 
Paraku ei jõudnud lugu lõpuks kuhugi ning ka autor ütleb oma järelsõnas, et "eks ma kunagi selgitan". Seega viite ei saa päris kindlasti panna, sest niimoodi muudest sama tsükli juttudest eraldi see romaan eriti ei lennanud. Samas nii kehv see jutt ka polnud, et peaks kolmega hindama. Seega neli ja võimalik, et eesti keeles loeksin samasse maailma kuuluvaid jutte veelgi. Nii huvitav aga polnud, et inglise keeles jätku-, eel- või siduslugusid lugeda viitsiks.
Teksti loeti eesti keeles

Minulgi tekkisid lugedes koheselt paralleelid "Marslasega". Vahe pool sajandit tagasi kirjutatud ja kaasaegse teose vahel on umbes samasugune kui tolleaegsete ning tänapäevaste filmide vahel - "Marslane" oli kordades tempokam. Mitte, et "Kuutolmu varing" mingi õudne uimerdamine oleks, aga Andy Weiri palju mahukama teose lugesin sisuliselt ühe hingetõmbega läbi, siis Clarke'iga läks pisut enam. Ka oli Weiri romaan tehniliselt palju täpsem ja läbimõeldum, nii näiteks tekkis mul küsimus kuidas kõik päästetud iglust minema toimetati, sest selle osa jättis Clarke'i sujuvalt jutustamata.
 
Kuigi mina isiklikult paigutaksin romaani eelpoolnimetatud Clarke'i paremikus siiski pigem tahapoole - "Kohtumine Ramaga" meeldis mulle näiteks niiväga, et olen seda korduvalt üle lugenud ning kavatsen seda tulevikuski teha - siis üldjoontes see raamat mulle siiski meeldis, aga vast tõesti teist korda ei loeks.
 
Tähelepanu juhtimine sobimatule kaanepildile ja "tõlkepärlitele" eelarvustajate poolt on kiiduväärt - mul jäid need mõlemad küll märkamata, aga tõepoolest, saaks paremini. Endale jäi silma ühes kohas Kuu nimetamine "planeediks", aga kardan, et see oli pigem autori algne vääratus. Tõsi, tõlkija oleks võinud selle ju ära parandada.
Teksti loeti eesti keeles

Kui teose kaanel on kirjas "Asimov", siis ostan? Täpselt nii on siiani läinud, kuigi iga järgmise sellise eesti keeles ilmuva raamatu puhul olen selles valikukriteeriumis üha enam ja enam kahelnud. Tundub, et kõik parimad romaanid ja jutud on juba avaldatud ning nii jääbki üle vaid põhjakaabe, mida andunud fännidele maha parseldada.
 
Jah, käesoleva teose puhul ma muidugi teadsin, et Asimovi enda jutte on seal vaid kolm ning ülejäänud lood on teiste kirjanike kirjutatud. Samas ei tohiks sellised nimed nagu Silverberg, Anderson, Sheckley, Harrison ja Card ju pettumust valmistada. Paraku aga enamasti nii oli. Asimovile tänuavalduseks kirjutatud jutud on paremal juhul keskpärased (üksikute eranditega) ning nende hulgast ei leidnud ma ühtegi viieväärilist. Asimovi enda lugude hulgas oli selliseid küll, aga samas olin ma kahte neist varem korduvalt lugenud, seega kokkuvõttes need mu jaoks kogumikule lisaväärtust juurde ei andnud ning ma ei näinud põhjust neid taas üle lugeda.
 
Samamoodi eessõnad, järelehüüded, austusvaldused jms - jätsid täiesti külmaks ja jäid samuti lugemata. Olin lõpuks sellest antoloogiast lihtsalt niivõrd väsinud, et ei jaksanud. Võib-olla kui need mälestused ja järelehüüded oleksid kuidagi loogilisemalt paigutatud, järgnevate juttudega seotud ning neile sissejuhatuseks paigutatud - nagu tavaliselt tehakse - oleks lugu teine olnud.
 
Huvi pärast lõin kokku ka juttude aritmeetilise keskmise, milleks tuli koos Asimovi enda juttude hinnetega 2,9. Aga kogumikule endale tuleb eelpoolnimetatud põhjustel hindeks 2 - mõttetu tellis, mille lugemisele kulunud aja- ja närvikulu oleks võinud mõne teise raamatu lugemiseks jätta. Siirdub esialgu küll raamaaturiiulisse, aga plaaniga see mingil hetkel müüki panna. Võib juhtuda, et siis loen ka lugemata jäänud osa läbi, kuid vaevalt see mu üldhinnet parandab.
Teksti loeti eesti keeles

Nõus, et lahe lugu. Aga kas ka auhindu ja viitesadu vääriv - kahtlen. Minu jaoks jäi veidi pinnapealseks jandiks ning sügavama sisu puudumise tõttu ei tõuse käsi "kolmest" kõrgemat hinnet panema.
Teksti loeti eesti keeles