Lugesin hiljuti kontrolli mõttes uuesti läbi, aga rohkem meeldima ei hakanud. Mitte et ta just kehv oleks olnud, aga ju ma ise olen mitteactionifänn. Actionifännidele ja militaristidele seda ehk soovitakski. Miinuspoole pealt tundus see peategelane kohati nürimeelne olevat. Muudkui pane oma raske rusikaga pauk ära ja kombes. Vat sellised jutud mulle ei meeldi. Tõlge oli muidugi omaette klass kuid eks ole hullematki nähtud.

Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas

6.11.1997, kell 05:00

On ääretult kurb, et sellise toreda militaarse kallakuga seiklusulme tegija esimene raamat eesti keeles sedavõrd ilge on. Loomulikult pole Keith Laumer mingi esimese suurusjärgu täht. Aga tubli tegija on temagi.

«Põrgukoerte» (tegelikult «Deemonite katk») põhjal on seda üsna raske arvata. Olen lugenud mitmeid Laumeri romaane ning tean ka seda, et teatmeteosed peavad antud köidet kirjaniku üksiktekstidest üheks tüüpilisemaks ja paremaks. Vahemärkusena ütleks, et tegelikult on ka see raamat kaudselt ühe sarja osa. Siin esinevad need Bolo tankid, mis veel kahes Laumeri raamatus ning mitmes ühismaailmade antoloogias üsna keskset rolli mängivad. Romaan oli veel ka Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni (SFWA) aastaauhinna Nebula nominant! Vaene eesti lugeja aga tõmbas Laumerile juba kindlasti vee peale, sest maakeelse väljaande põhjal on raske midagi säherdust oletada...

Kuid siiski soovitan soojalt mõni muukeelne Laumer üles otsida ja läbi lugeda. Ja kui te loete vaid eesti keeles, siis püüdke seda romaani lugeda vaid nõnda, et te ei pane tähele seda abitut rootsi keelest tehtud kaudtõlget. Ainuke asi mis selles eestikeelses kapsas hea on, on pildid. Aga püüdke tõesti uskuda, et Laumer võib olla ja ka on parem, kui see «Põrgukoerteks» mugandatud «A Plague of Demons».

Teksti loeti eesti keeles

Alari Rajande

13.11.1997, kell 05:19

Kiire ajaviite action-ulmekas: Maale saabuvad eriti kurjad tulnukad, nn. põrgukoerad, kes inimesteks maskeerunult pärismaalaste ajudega manipuleerivad ning neid pärast mõningast töötlemist oma sõjamasinates juht-chipidena kasutavad - see juhtub ka peategelasega kelle aju samuti amputeeritakse - kuid nii astuvad pahalased tõsiselt ämbrisse...

Teksti loeti eesti keeles

Milady

9.01.1998, kell 23:23

Parajalt tempokas lugu, ajaviiteks tõepoolest kõlbas. Kui ma olin viisteist, mil ma seda raamatut esmakordselt lugesin, tundus ta väga vahva ja minu tollal keskpärasele keeleoskusele oli ta just paras. Mõni aasta tagasi lugesin ta nostalgiast üle ja leidsin, et suurt häda polegi. Loomulikult on palju paremaid raamatuid, aga see ajude juht'chipidena' kasutamine on kena idee. Eriti arvestades, et raamat kirjutati kuuekümnendatel. Häda on muidugi, et tegelaskujud on ja jäävad karikatuurideks, eriti peategelane, kes on mingi koomiksist väljaastunud kahemõõtmeline asjandus, supermani ja suvalise poksija ristsugutis. Ja noh, ega see süzhee pole just midagi erilist. Kolm on aus ja sobiv hinne. Kahju, et see raamat eesti keelde tõlgiti, on ju nii palju paremaid raamatuid.

Teksti loeti inglise keeles

Kaimar Karu

14.05.1998, kell 17:37

Väga hea raamat. Väga hea. Põnev,hoogne, uudne (lugemise hetkel). Koht aga, kus ajud sõjamasinatesse topiti, oli vääääga igav hetkeni, mil algas mäss. Oleks võinud olla avaldatud kõvakaanelisena, oleks saanud korralikult riiulisse panna. Soovitan kõigile,kel see veel lugemata.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sander

31.05.1998, kell 23:47

Jookse! Hüppa!! Tulista!!! ..... Solk.

Teksti loeti eesti keeles

Siim Espenberg

3.07.1998, kell 10:46

Minu meelest on Laumeri "Põrgukoerad" üks parimaid actionulmekaid Harry Harrisoni "Surmailmade" kõrval. Hea küll võib-olla on seal liiga palju tulistamist ja rusikaga virutamist, aga see ju käibki actioni juurde. Raamat oli põnev, kiire ja hea. Kõlbab selliseks mõnusaks lugemiseks. Minule igatahes meeldis. Soovitan kõigile actionisõpradele.

Teksti loeti eesti keeles

helar

13.04.1999, kell 20:52

see oli minuarvates täiesti võimas raamat mulle oli see parem elamus, kui mingi filmi vaatamine. soovitan täiesti

Teksti loeti eesti keeles

Rauli Rajande

14.04.1999, kell 14:59

Raimond Raiskaja

24.05.1999, kell 14:20

Raamatu esimene pool ei üllata küll millegiga.Täiesti tavaline action. Vapper kangelane peksab pahasid j.n.e.Teine pool on aga päris asja- lik. See viib hinde palli võrra kõrgemaks.

Teksti loeti eesti keeles

Avo Nappo

24.05.1999, kell 14:49

Ühinen eelnevalt Jyrka poolt öelduga - _kindlasti_ ei maksa Keith Loumerist arvamust kujundada käesoleva raamatu eestikeelse väljaande baasil. Ei ole teda küll originaalis lugenud, kyll aga olen kunagi peale sattunud tervele reale sama autori vene keeles välja antud lühijuttudele. Ja need olid keskpäraselt head. Oluliselt premad, igal juhul, kui ainult "Põrgukoeri" lugenuna võiks arvata.

Mis puutub käesolevasse teosesse, siis on kuratlikult raske hinnata, kui palju just saab kanda eestikeelse tõlke.. puuduste arvele. Ausalt öelda on mul raske ette kujutada, et ta mulle ka originaalis kustumatu mälestuse oleks jätnud.

Kokkuvõtteks - raamat mille vähemasti eestikeelsest inkarnatsioonist maksab võimaluse korral hoiduda.

Teksti loeti eesti keeles

Grey

16.06.1999, kell 06:10

Tõlge on küll mõõda pandud, aga see on juba tavaline. Ühesõnaga teeme asja eesti-pärasemaks. Ütleme, et üks paras meelelahutuslik tükk, muud head küll temas pole. Ja paljud kohad lähevad liialt absurdseks.

Teksti loeti eesti keeles

Kalevipoeg

16.12.1999, kell 23:42

Actionulme oma ilus. Mida muud öelda? Laumerit see väga ehk ei iseloomusta, aga viga sel pole. On taolisi inimesi, nagu peategelane, ja nende maailma võib vahel nautida, kui muud ei ole ees. Muidu seal rapla kirjastusel olid üsna head joonised, neist tunnen isegi puudust. Ulme ei pea küll ilupildistega olema varustet, aga noh... vahel on need päris asja eest. Saarel olid taas juba pildid juures. Edu Varrakule.

Teksti loeti eesti keeles

Ats Miller

25.01.2001, kell 14:09

Hinne on antud eestikeelsele tõlkele. Hea, et on olemas Baas, muidu ma nüüd ja tulevikus väldiksin seda autorit, sest nii nüri ja kusist keelt kohtab harva, tõlkijat tahaks lausa näha ja isiklikult kolkida. Kui sihuke esimesena kätte satub, võib ju noorel inimesel mulje jääda, et ulme ongi selline debiilne andmine, nö "hälvikult hälvikule" kirjandus.

Teksti loeti eesti keeles

Jaanus Arumaa

15.01.2002, kell 12:32

Lugesin algul eesti, siis inglise keeles ning tõepoolest, vahe on tuntav. Aga mitte nii suur, et hinnet üle ühe palli mõjutaks. Seega liiga palju ei tasu loota olenemata keelest, mmilles lugeda.

Teksti loeti inglise keeles

Taavi Kalju aka Ghilderich

30.01.2002, kell 10:28

Keskmine ajaviiteulmekas. Action`it on kõvasti ja ka süzhee on paigas. Ega muidu polegi raamatul väga viga aga tõlke eest tuleb üks punkt veel maha.

Teksti loeti eesti keeles

Arvo Laarmann

22.07.2002, kell 01:49

Kui sul on nõrkus superkangelaste ja mahlaka actioni vastu ja kui sa suudad juttu piisavalt sisse elada, kaotavad vead varsti oma tähenduse.

Teksti loeti eesti keeles

Tauno Laarmann

16.08.2002, kell 03:15

Actionit oli küll korralikult,aga nii mõnestki asjast jäi puudu.

Teksti loeti eesti keeles

Martin Kirsipuu

24.05.2003, kell 17:59

Tänu sellele raamatule hakkasin ma üldse ulmet lugema. Raamatus on palju actionit. Lõpp vajub kuidagi ära.

Teksti loeti eesti keeles

Agnes Tammik

2.03.2004, kell 18:29

Üks esimesi loetud ulmekaid - nostalgiast see hinne tulebki. Praegu ei viitsiks vist väga midagi sellist ette võtta...

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Ruumet

2.03.2004, kell 20:03

Maniakkide Tänav

4.03.2004, kell 16:40

Johannes Koit

6.09.2004, kell 20:16

Normaalne raamat, selline keskpärane ja üsna tavaline seiklusulmekas. Midagi päris otseselt vastu ei hakanud, kuid peategelase kohati ajuvaba käitumine käis natuke pinda küll. Aga kuna olulised polnud tegelased vaid sündmused, siis ei viitsi ma ka eriti virisema hakata. Vahelduseks täitsa talutav lugemine.

Teksti loeti eesti keeles

Andri Riid

26.09.2005, kell 17:33

Ei tule meelde, et oleks tükk aega midagi nii ajuvaba lugenud. Teose mõningad helgemad momendid on pigistatud peategelase ajutiseks redukohaks oleval pargasel viibimise ja tema kinnikukkumise vahele jäävasse ajavahemikku. Selle vältel avaneb lugeja silmadele veidi van Vogtilik futuristlik maailm, kus liiguvad rohkem tondid kui inimesed. Edasine, juba tanki juhtiva ajuga toimuv kujutab endast tuima lahingtegevuse kirjeldust ja läheb nii sürriks kätte (ka siin võib hõlpsaid paralleele tõmmata van Vogtiga), et igal teisel leheküljel tuleb end tagasi hoida, et mitte hüüatada "how convenient!". Jabur, millise kerguse ja iseenesestmõistetavusega saab suhteliselt tavalisest inimesest mõistuste manipulaator ja ekspert over-mindide eksitamises (kuigi selline on vist teose loogika, sest juba päris teose alguses muudetakse peategelane kusagil tagatoas käepäraste vahenditega cyborg-üliiinimeseks) või kui haavatav ja hetkega kokkukukkuv on pahalaste sajanditega aretatud ja ometigi igas situatsioonis järgiproovitud relvastussüsteem. Hee, selleks, et asi pea peale keerata, piisab tavaliselt ühest ameeriklasest. Sellest, et sügavust on karakteritel 2 mm jagu, pole mõtet rääkidagi. Kõige krooniks on maakera vabastatamine igale poole pugenud alienide taagast kahe kokkuvõtva lausega.

Teksti loeti inglise keeles

Arvi Nikkarev

31.03.2016, kell 12:44

Come on! Millal enne on Bondi- ja Rambo-filmidelt nõutud psühholoogilist sügavust. Ka action-raamatutest ei maksa seda otsida. Just see võlus mind 1992 Põrgukoeri lugedes ja eile sellest veel kord nautides. Eriti meeldis romaani esimene pool, märul Maal. Usun, et Nebula-nominandiks sai teos just teise poole tõttu: tankide sümbioos inim-mõistusega võis tol ajal olla kõva sõna. Hiljem on seda teemat kasutanud paljud, näiteks Walter Jon Williams oma romaanis Hardwired (1986).

Ka sõnavõtud kaudtõlke viletsusest ajasid mul karvad turri. Minust arust ladus eesti keel. Võrdlesin maakeelset väljaannet riiulilt võetud A Plague of Demons’iga (2003.a väljaanne). Umbes tosina huupi valitud lõigu tõlge oli pädev, poleks muutunud ka originaalist tõlgituna. Toon kaks lühendatud näidet:

1) Tormasin edasi, põrgukoerad klähvides kannul ( I ran – and the Hounds of Hell bayed behind me. 6 pt. lõpp);

2) …näen nüüd tunduvalt parem välja, meenutades rohkem odava matusebüroo poolt kiiresti matmiskorda seatud laipa kui lihtsalt kraavi visatud kadunukest (I looked better now – like someone who’d been hurriedly worked over by bargain mortician, rather than just a corpse carelessly thrown into a ditch. 9 pt. 3. lk lõpp)

2017. aasta suvisesse Skarabeuse antoloogiasse olen sisse võtnud kaks Laumeri teost: jutu Placement Test ja lühiromaani Once There Was a Giant. Laumeri suure austaja David Weberi põhjal sobiks selle novella pealkiri Laumeri elutöö hinnanguks ja epitaaafiks. Laumeri looming on seda väärt, et eesti lugeja seda paremini tunneks.

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Rüütel

1.04.2016, kell 09:56

Ma kahtlustan, et see raamat on nagu Komeedi komm. Esmasel tarbimisel kunagi 1990. aastatel tundus nii-ii hea. Aga kui nüüd kätte võtta, siis vbl on pettumus suur,sest turul on lihtsalt väga palju paremaid asju.

Sellegipoolest ei tõuse minu käsi sellele ulmelisele spioonimärulile alla viie panema. Need tankid olid ikka ülilahedad. Olgu siis ülejäänuga, kuidas oli.

Teksti loeti eesti keeles