Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Enn Vetemaa ·

Neitsist sündinud

(romaan aastast 2001)

eesti keeles: Tallinn «Tänapäev» 2001 (Eesti PEN)

Hinne
Hindajaid
0
2
2
1
0
Keskmine hinne
3.2
Arvustused (5)
Silver Sära

Inimese kloonimine. Sperma. Need võiks olla Vetemaa viimast romaani markeeerivad ideed, neid pakutakse nii söögi alla kui söögi peale.

Tegevus toimub tänapäeva Eestis. Väikeses erahaiglas töötab kunstliku viljstamise alal arst-teadlane Vassili Repson, poolvenelane-pooleestlane. Ühel päeval saabub haiglasse tema ülikooliaegne armastatu, kes on abiellunud teisega, aga nad ei saa lapsi. Repson üritab korduvalt paari sugurakke ühte viia, aga ei suuda samuti. Tal tekib mõte viia salaja naise munarakku oma seemnerakk (arst ise on vallaline ja lastetu). Paraku selgub, et Repsoni sperma ei sisalda üldse liikuvaid vibureid (oma seemne saamiseks kasutab Repson Kopli elanikuna ühe agulilitsi teeneid ja see realistlik tarmotederlik episood on üldse üks romaani parimaid). Siis tekib tal kuri mõte teha naise teadmata endast kloon. Mees üritab korduvalt rakku kloonida, ent see õnnestub alles siis, kui kogu labori sisustus mingi õnnetuse tõttu elektrivoolu alla jääb ja mees ise ka tugeva shoki saab.

Vot siis alles läheb lahti. Arst otsustab keelatud ja ebaeetilise toiminguga maailmakuulsaks saada. Ta pöördub oma endiste kaastööliste poole Vene luures. Idee on saada nende kaudu asjale taha Ameerika rahad ja siis, kui aeg küps, paljastada Eesti kui kahtlane riik, kus ameeriklaste toel tegeletakse kahtlaste asjadega, temast saaks aga Nobeli laureaat, mis siis, et keelatud tegevusega. Ameerika juutide organisatsiooni kaudu organiseeritakse mingi fond ja rahastajatele jäetakse mulje, et raha läheb sigade haiguste ja tõuparanduse uurimiseks. Tartu lähedale luuakse uurimisbaas, mida Eestis kibestunud kaasaegne Frankenstein juhib ja ta kloonib inimese rakke sigade organismi - ikka selle mõttega, et kui asi avalikuks teha, oleks olukord Eestile võimalikult vilets. Siis tuuakse mängu Katari sultan, kes ei saa kuidagi poisslast järglaseks ja kellele lubatakse Eestis Repsoni käe all poiss valmis kloonida. Ent vahendajaks olnud Vene saatkonna töötaja otsustab sultani sperma ära vahetada, jne. jne. Sündmustik on hoogne ja absurdne.

Nõrka hinnet romaanile kommenteeringi sellega, et kirjanik ei kirjuta tõsist juttu, selline humoristlik maik on asjal pidevalt man. Lõpp ja puänt on eriti koomilised. Kes tahab, võib teost kasutada ka kunstliku viljastamise käsiraamatuna, ent algteadmisi saab ka juudi toidukommetest, araabia kõrgklassi perekonnaelust, jms. Eessõnas tänab Vetemaa muuhulgas infoallikana ka oma bioloogist poega Markust, kes mu meelest ületab oma isa kirjanikuna mäekõrguselt.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Raske kommenteerida, sest lugedes tabasin end korduvalt imestamast, kui naljakas ja samas kurb see raamat on. Naljakas, sest tõepoolest ei ole kogu lugu tõsiseltvõetav (kuigi detailide ja teadusliku taustaga on seal päris viisakalt ümber käidud), kurb, sest kogu sellest absurdimaugulisest rahmeldamisest kumab läbi puudutatavate teemade tõsidus ja mingil vaevutabataval viisil on autor nende vastu respekteeritavas koguses pieteeti üles näidanud. Ütlen kohe ka ära, mis on minu arvates teose suurim puudus - kaks korda on kasutatud deus ex machina`t - esimest korda kloonimise õnnestumiseks ja teine kord loo lahendamiseks; kui esimesel korral on see aktsepteeritav ja mõistetav, kuna astutakse ju tegelikult hämarale, tundmatule maale, siis teisel korral näen ma põhjust vaid selles, et muidu sellest ülesehitatud suurest ja keerukast skeemist väljapääsu vast ei olekski. Ka selle vastu ei oleks mul midagi, kui tulemus ei tunduks pisut... moraliseeriv (?); pisut nagu ühte väravasse; pisut isegi nagu religioosne (ja minu suus on see sõimusõna). Aga siinkohal mitte täpsemalt - lugege ise ;-)

See raamat on ka pisut nagu reekviem ühele maailmale, mida enam olemas ei ole ja kuigi seda saab vaid hõisates tervitada, on sellest ometi järgi jäänud tema kodanikud, kes siis ikka veel kurja haududes pahade vaimudena ringi kondavad. Peategelane on juurteta, ta ambitsioonid on vaid isiklikud ja tema tegevust maa ja rahva vastu, kus ta elab, ei saa isegi mitte reetmiseks nimetada, sest - kuigi seda kusagil otse välja ei ole öeldud - mõisteid nagu "au" ja "lojaalsus" ta oma otsustusprotsessi lihtsalt ei kaasa. Kokku lepib ta vanade KGB-znikutega kelles aga omakorda on vaid atavistlik vihkamine. Kujutades neid ohtlike, kuid vananevate meestena, kes lõpuks ebaõnnestumise peale norutama peavad, antakse neile nii hinnang, kui ka kahjuks andeks. Nad taanduvad vaid üheks kilgendava mosaiigi osaks.

Ise irvitasin mõnuga nende lehekülgede juures, kus odalisk vaimustusega mulgi kapsaid sööb. Alles peale raamatu lõppu sain aru, miks see muidu armas ja värvikas liin üldse sisse oli toodud - ikka et probleemile veel üht tahku, võimalikku vaatenurka anda; õnnestunult. Üldistades viimast väidet - tegu on seiklusjutu rüüsse pakitud mõtisklusega kloonimise, laiemalt inimsoo jätkamise teemal. Kirev galerii nupukaid tegelasi - häkker, kes värsket õhku ei kannata ja interneti teel abiellub; poisike, kelle vanemad joovad ja kes sigade toitu varastab; venelaste palgamõrvar, kes emale valetab, et kauemaks tööle jääb, kui kedagi vaja maha lüüa; see eelmises arvustuses mainitud luuleline Kopli lits, etc. Ei ole selgeid vastuseid küsimustele, nii nagu ei ole spekuleeritud, mis edasi sai. On hästi tasakaalustatud faabula ja on selle kõige kollaps; omapärane, aga loetav.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Raamat oleks olnud tunduvalt parem, kui alguses oleks mõttetut sõnavahtu vähem olnud. Lõpus nagu kiskus enam tegevuseks aga selle rikkus ära jälle teadlasmehe kurb saatus, mis ei pakkunud mingit lahendust. Okei, las teadlasega läks kuda läks aga kuna kogu eelnev jutt oli niivõrd grandioosne ja laiahaardeline, siis oleks oodanud ka, et lõpusündmused vapustavad maailma alustalasid. Aga tühjagi. Siiski neli - piiridest vaba mõttelennu ja põneva lugemise eest.
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Kender

Nii kohutavalt paks raamat, et poes kaalusin mitu minutit, kas osta või mitte. Ostsin. Ja praegu istun ja tahaks, et raamatutel oleks raha-tagasi garantii.

Ma ei jõua lugeda neid kohutavalt reflektiivseid tegelasi, kellele olukorras olemise asemel meenub, mida üks või teine tark on öelnud. Ja ma ei oska naerda, kui ei ole naljakas. Mina ei tea, aga ilmselt on musttuhat erinevat võimalust, kuidas üks hetk sõnadega paberile teha. Siin raamatus on valitud kõik need võimalused, mis seda hetke kättte ei saa.

Samas, ega Vetemaa ju oskab sõnu ritta panna, ta ju oskab lauseid teha. Miks siis lõigud, peatükid, osad, romaan välja ei tule? Mina ei tea. Aga mitte midagi ei uskunud.

kurb ja paha.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kaur Kender
Kasutaja rollid
Viimased 9 arvustused:
Kaur Kender

Ma kahtlustan, et selline tunne, mis loos kirjeldatud, tuleb peale igaühele, kes midagi kirjutama proovib hakata. Just minu idee! olen mina elus sadu kordi hõisanud. ntx kirjutasin 6 aastat tagasi ühe loo, mis algas nii, et tegelasel on püstol suus. Kogu lugu toimus siis tagasivaatena kuni päästikule vajutamise hetkeni. Ja siis nägin kinos Fight Club`i. Mis see siis on? Ideed on õhus? Või lähevad nad õhku?Ei usu.Ma arvan, et see on lihtsalt andetute kuid tundlike inimeste (mina ka) haigus. Me ei ole tegelikult võimelised välja mõtlema midagi originaalset. Originaalseid asju on välja mõelnud vaid mõned geeniused. Ka see Fight Clubi idee on tegelikult taandatav loole, mis toimub hukkamõistetu peas neil hetkedel, mis jäävad pea pakule panemise ja kirve langemise vahele. Ja selliseid, uskuge, on müriaad (Noh, mitte just täpselt kümme tuhat aga palju ikkagi).Nii me elame keset ammumõeldud mõtteid. Loeme vaatame kuulame iga päev. Ja siis, ise teadvustamata, nopime neist välja ühe. Ja nimetame selle enda ideeks. Ahjaa, esinevad veel andetud ja tundetud kirjutajad. Need, ja selliseid on eesti ulmekirjutajate hulgas enamus, kirjutavad täielikku jama ja nad isegi ei saa aru, et kusagil on olemas midagi originaalset, midagi värsket ja uut. Kuigi, ega originaalsus ei pruugi olla vaid süzhees. Shakespeare uhkustas, et ta ei mõelnud mitte kunagi ühtegi süszheed välja. Kasutas vanu. Aga kuidas kasutas. Seepärast ka loole hinne kaks. Ideede tulemise idee ei ole sugugi originaalne idee. Ja ka see teostus ei andnud mitte midagi juurde.
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Kender

Mulle meeldis see lugu isegi rohkem kui esimene. Nalja saab rohkem, sest tead, mida oodata. Hea ja turvaline raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Kender

Nõrgalt arenenud kirjandusliku maitsega teismeline annab sellele raamatule 5 punkti. Eestis ei ole mitte ühtegi sama tasemega fantasy kirjutajat.

Tegelikult olen ma natuke segaduses... kas ma peaksin nüüd KÕIK Xanthi lood ära hindama, sest see on ainus kaasaegne sari peale Asimovi oma, mille olen täielikult läbi lugenud. Vist ei viitsi.

Xanth on ideaalne koht, kuhu põgeneda, kui oma elu on kõike muud kui maagiline. Lugesin seda raamatut siis, kui mu esimene naine oli just ära läinud, korterist olin välja tõstetud, tööd ei olnud, midagi ei olnud. Rahast rääkimata. Ja ma ei teadnud üldse, mida ma tegema hakkan, kas minus üldse midagi on. See oli u. 7 aastat tagasi. 1994 siis. Üks sõber andis peavarju. Ja tal oli riiul täis Anthony raamatuid (tahtsin kirjutada TEOSEID, aga käsi ei tõusnud). Lugesin, naersin, põgenesin, nautisin. Seda lugu olen hiljem veel lugenud. Sama hea.

Ahjaa, raamat "Castle Roogna" mis on ka Xanthi sarjast, on eestiga seotud. Nimi Roogna on pandud ühe fänni järgi, kes Anthonyle eestist kirjutas.

Kirjaniku metoodikast veel: tegu on natuke olmefanatasyga. St raamatutes tegeletakse erinevate probleemidega, mis ühel tavalisel ameerika perel ette tulevad: laste kasvatamine jms. Aga see ei ole paha. Lisaks on autori sõnamängud tõeliselt naljakad.
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Kender

Nii kohutavalt paks raamat, et poes kaalusin mitu minutit, kas osta või mitte. Ostsin. Ja praegu istun ja tahaks, et raamatutel oleks raha-tagasi garantii.

Ma ei jõua lugeda neid kohutavalt reflektiivseid tegelasi, kellele olukorras olemise asemel meenub, mida üks või teine tark on öelnud. Ja ma ei oska naerda, kui ei ole naljakas. Mina ei tea, aga ilmselt on musttuhat erinevat võimalust, kuidas üks hetk sõnadega paberile teha. Siin raamatus on valitud kõik need võimalused, mis seda hetke kättte ei saa.

Samas, ega Vetemaa ju oskab sõnu ritta panna, ta ju oskab lauseid teha. Miks siis lõigud, peatükid, osad, romaan välja ei tule? Mina ei tea. Aga mitte midagi ei uskunud.

kurb ja paha.
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Kender

Keeruline lugu nende hinnetega. Mingit absoluutset skaalat ei ole võimalik rakendada. Kui oleks kasutusel kõik reaalarvud ühest viieni, siis oleks see vast isegi mõeldav. Kuid mitte ülevaatlik. Ainult subjektiivne.

Lisaks veel elus olev ja eestist pärit autor...OK. neli. Ja seda just võrreldes tema teiste juttudega, mida lugenud olen (Hirmul ei ole kodu ja Õnn kestab igaviku). Mis ei ole rohkem kui 2. Ja mida kunagi arvustada ei tahaks.

See lugu annab minu arust vägagi palju lootust, et need, kes end kolmekesi eesti ulme ja fantasykirjanikeks loevad, peavad endale uue nimetuse välja mõtlema. Sest tegelikult on see kirjanik Tarlap.

Hoogne lugu, veenvad võitluskohad. Paar mõnusat süzeega vembutamist, lahe lõpp.

Puudused: dialoog annab küll infot, aga ei ütle midagi uut tegelaste emotsionaalse seisundi kohta. Ei ole pinget jutumärkide sisse jääva ja vahetult nende ümbruses olevate sõnade vahel.

Ma ei saanud ka aru, kuidas mees, kelle keskmine nimi on testosteroon, kelle võitlusoskus põhineb puhtalt elukogenud mehe instinktidel ja noore mehe võimsal kehal ja energial, ei saa hakkama mingi kanaga. Babega.

Kulla autor, seksuaalparteri valik ja ärarääkmine (või võtmine, vägistamine - kuidas soovite)on täpselt samuti ürginstinktide mäng nagu tapmine, oleks tahtnud lugedas mitu korda hüüda.

Sotsiaalkriitilisus on siin veel üks ebameeldiv üllatus, nagu paprika koduses hakklihakastmes. Ei, tegelikult hoopis vastupidi: lugu on päris, lugu on tõeline, see maailm on usutav. Aga just reklaamide lugu on see kodune ja jälk vanaema oma kätega tehtud hakklihakaste. Poleks ju vaja olnud. Massimeelelahutuse töö ja labasus on ju niigi selge.

Oletame, et minu trepikojas sureb just praegu üks süütu tüdruk. Tema surm jääb surmaks vaatamata sellele, kas ma loen praegu Piiblit või vaatan MacGyverit või OMO liposystemi reklaami.

Aga muidu oli see lugu tõeliselt meeldiv üllatus.
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Kender

Mina isiklikult pole kunagi lugenud raamatut, mis mulle kohe algusest oleks suuremat turvatunnet suutnud sisendada: kohe esimestel lehekülgedel saab kangelane suure plekkpurgi kokaiini. Kogu tekstist õhkab, et see ei saa lihtsalt kunagi otsa saada. Nii hea tunne oli!

Ja see ei ole ulme. See on kõige realistlikum romaan, mida ma olen lugenud.

Tekstistrateegialt on raamat ääretult sarnane Bulgakovi Meistri ja Margaritaga. Mis aga ei ole sugugi mitte halb! Vastupidi.

Ning ka suhtumine teksti on osal lugejatest sarnane: narkomaani reality check probleemid. Bulgakovil siis morfiin. Pelevinil kokaiin.

"Tsapajevi" etendusel Vene Draamateatris naersid kandilised vaheajal: "Eh, kokaiinovõi bred..." so. Kokaiinis sonimine.

teisalt: kõik võivad nende ainete all nägemusi näha, mis on reaalsemad kui reaalsus. Aga ainult kaks on osanud seda reaalsustevahetust kirjandusse valada nii, et iga lugeja sellest kaasa haaratud saab.

Viis. Elagu Balti Tee!
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Kender

Selles mõttes, et kes olen mina Bulgakovile mingit hinnet andma.

See on ainus raamat, mis on minuga teinud asju. Piinlik rääkidagi, aga jäägu see omavahele: esimest korda lugedes ma naersin ja hüppasin nagu meeletu. Ühel hetkel avastasin, et seisan alasti aknalaual, raamat käes, röögin, ja loen. See oli see koht, kui nad aknast välja lendasid.

Vahel mulle meeldib mõelda, et kirjanduse põhiline funktsioon ongi eskapistidele eskapismi pakkuda. Nii mõtlen ma just nõrkushetkedel.

Pruugib vaid aga Meister ja Margarita üle lugeda, kui musse voolab mingi saatalikult kaval energia, kui silmad lähevad sulilikult kissi, ja kui peas on selgus: just seda, ja mitte midagi teist, peab üks raamat inimesega tegema.

Aga see on ikkagi kummaline, kui üks mu sõber ütles, et osad lõigud olid nii segased, et ilmselt polnud Bulgakov isegi aru saanud, mis ta tahab teha. Või polnud materjalist üle.

Surelik kahtlustab meeltesegadust ja küündimatust ikka enne Surematu kui enda juures.

ps Morfiinist ja uimastitest aga tuleb rääkida hoopis Pelevini Tsapajevi loo juures.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Kaur Kender

Viis jah, mis muud. See on mu lemmikraamat nr2. (Nr. 1 on Gontsarovi Oblomov. Tglt kui täpne olla, siis mitte kogu Oblomov vaid ainult kuni lk 127. Sinnani olen lugenud umbes 50 korda. Edasi ainult see kord, kui esimest korda lugesin)

Ma ei saa kunagi aru, kui inimesed räägivad karakterite psühholoogilisest ebausutavusest. See ei ole objektiivselt ainult teksti omadus. Ma arvan, et see on alati ka lugeja probleem. Tema kujutlusvõime või -võimetuse küsimus

Ääretult nutikalt on ühes eelnevas arvustuses märgitud, et kogu mõistus on Universumist lendu tõmmanud (otseses, mitte literatuurses mõttes) ja maha on jäänud vaid lapsed. Surmani ärahirmutatud lapsed

Eelnevad arvustajad on aga jätnud tähelepanuta selle raamatu õrna ja ilusa homoarmastusliini. Õnnetu armastuse, kui täpne olla. Noor surelik kole poiss armub lootusetult pea surematusse noorde ilusasse poissi. Peaaegu inglisse. Sest seda poissi ei huvita ju eriti maised asjad. Just taevasse kisub teda.

Arvestades, kui ülepingutatult macho on enamus ulmekirjandusest ja kui püüdlikult iga endast lugupidav kirjanikunäss lisab loole romantilise kõrvalliini, siis on Linn ja Tähed seda sümpaatsem. Kasvõi vahelduse mõttes ;-)

Ja kavalalt on ta kirjutatud ka. Ma ei tea kogu maailmakirjanduses kangelast, kes oleks erilisem ja erakordsem, kui unikaal Alvin. Tõesti: miljardeid aastaid pole olnud MITTE KEDAGI temaga võrreldavat. Ja ma arvan, et mida erakordsem tegelane kirjutada, seda sügavam on lugejal rõõm samastumisest. Ma olen nii erakordne! Nii ainulaadne!

Ma loodan, et ma kellelgi selle homojutuga nüüd juhet kokku ei lasknud. Aga samas: Jungi järgi on meis niikuinii mõlemad poolused olemas.

Näeme Nightmanis.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Kaur Kender

See on mu esimene arvustus siin baasis. Ja ma valisin selle raamatu vägagi meelega.

Olen üks õnnelikest, kes on lugenud pea kogu Asimovi roboti-, impeeriumi-, asumilood selles järjekorras, nagu lugude sisemine kronoloogia kulgeb. Ja Robots & Empire on mu lemmik. Kogu Asimovi Universumis on ta üks kummaline murdepunkt, ilma milleta ei ole lõbus jälgida seda, kuhu asjad lähevad. Üks selline murdepunkt on ka Foundation Edges, kus räägitakse Igavikust täiesti uuest küljest. Kolmas murdepunkt on Foundation & Earth lõpus. Rohkem sellise mastaabiga asju tal minu arust ei olegi.Aga R&E oma on kõige lahedam.

R. Daneel Olivaw ja R. Giskard Reventlov (jumaldan seda nime :-) on lisaks mu lemmiktegelased. Sügavad, omapärased, kannatavad, siirad, armastavad, pühendunud, võimsad, eesmärgikindlad, haavatavad. Sellised, nagu ma tean, et ükski inimene väljaspool kirjandusteost olla ei saa.

See, mis nende kahe vahel toimub on midagi enamat kui sõprus. Kui tahaks Asimovi fänne õrritada, siis võiks rääkida siin kahe roboti homoarmastusloost (homo siis kreeka mõttes. sarnasearmastus). Ahjaa, homoerootikast par excellance koos selle juurde kuuluva igavese nooruse kultusega tahtsin ma rääkida Linn ja Tähed arvustuses. Sinna lähengi.

ps: lemmikstseen on see, kui Daneel Giskardi elu päästab suurel rahvakogunemisel.
Teksti loeti inglise keeles