Karel Michal

Tegelikult olen ma natuke segaduses... kas ma peaksin nüüd KÕIK Xanthi lood ära hindama, sest see on ainus kaasaegne sari peale Asimovi oma, mille olen täielikult läbi lugenud. Vist ei viitsi.

Xanth on ideaalne koht, kuhu põgeneda, kui oma elu on kõike muud kui maagiline. Lugesin seda raamatut siis, kui mu esimene naine oli just ära läinud, korterist olin välja tõstetud, tööd ei olnud, midagi ei olnud. Rahast rääkimata. Ja ma ei teadnud üldse, mida ma tegema hakkan, kas minus üldse midagi on. See oli u. 7 aastat tagasi. 1994 siis. Üks sõber andis peavarju. Ja tal oli riiul täis Anthony raamatuid (tahtsin kirjutada TEOSEID, aga käsi ei tõusnud). Lugesin, naersin, põgenesin, nautisin. Seda lugu olen hiljem veel lugenud. Sama hea.

Ahjaa, raamat "Castle Roogna" mis on ka Xanthi sarjast, on eestiga seotud. Nimi Roogna on pandud ühe fänni järgi, kes Anthonyle eestist kirjutas.

Kirjaniku metoodikast veel: tegu on natuke olmefanatasyga. St raamatutes tegeletakse erinevate probleemidega, mis ühel tavalisel ameerika perel ette tulevad: laste kasvatamine jms. Aga see ei ole paha. Lisaks on autori sõnamängud tõeliselt naljakad.

Ma ei jõua lugeda neid kohutavalt reflektiivseid tegelasi, kellele olukorras olemise asemel meenub, mida üks või teine tark on öelnud. Ja ma ei oska naerda, kui ei ole naljakas. Mina ei tea, aga ilmselt on musttuhat erinevat võimalust, kuidas üks hetk sõnadega paberile teha. Siin raamatus on valitud kõik need võimalused, mis seda hetke kättte ei saa.

Samas, ega Vetemaa ju oskab sõnu ritta panna, ta ju oskab lauseid teha. Miks siis lõigud, peatükid, osad, romaan välja ei tule? Mina ei tea. Aga mitte midagi ei uskunud.

kurb ja paha.

Lisaks veel elus olev ja eestist pärit autor...OK. neli. Ja seda just võrreldes tema teiste juttudega, mida lugenud olen (Hirmul ei ole kodu ja Õnn kestab igaviku). Mis ei ole rohkem kui 2. Ja mida kunagi arvustada ei tahaks.

See lugu annab minu arust vägagi palju lootust, et need, kes end kolmekesi eesti ulme ja fantasykirjanikeks loevad, peavad endale uue nimetuse välja mõtlema. Sest tegelikult on see kirjanik Tarlap.

Hoogne lugu, veenvad võitluskohad. Paar mõnusat süzeega vembutamist, lahe lõpp.

Puudused: dialoog annab küll infot, aga ei ütle midagi uut tegelaste emotsionaalse seisundi kohta. Ei ole pinget jutumärkide sisse jääva ja vahetult nende ümbruses olevate sõnade vahel.

Ma ei saanud ka aru, kuidas mees, kelle keskmine nimi on testosteroon, kelle võitlusoskus põhineb puhtalt elukogenud mehe instinktidel ja noore mehe võimsal kehal ja energial, ei saa hakkama mingi kanaga. Babega.

Kulla autor, seksuaalparteri valik ja ärarääkmine (või võtmine, vägistamine - kuidas soovite)on täpselt samuti ürginstinktide mäng nagu tapmine, oleks tahtnud lugedas mitu korda hüüda.

Sotsiaalkriitilisus on siin veel üks ebameeldiv üllatus, nagu paprika koduses hakklihakastmes. Ei, tegelikult hoopis vastupidi: lugu on päris, lugu on tõeline, see maailm on usutav. Aga just reklaamide lugu on see kodune ja jälk vanaema oma kätega tehtud hakklihakaste. Poleks ju vaja olnud. Massimeelelahutuse töö ja labasus on ju niigi selge.

Oletame, et minu trepikojas sureb just praegu üks süütu tüdruk. Tema surm jääb surmaks vaatamata sellele, kas ma loen praegu Piiblit või vaatan MacGyverit või OMO liposystemi reklaami.

Aga muidu oli see lugu tõeliselt meeldiv üllatus.

Ja see ei ole ulme. See on kõige realistlikum romaan, mida ma olen lugenud.

Tekstistrateegialt on raamat ääretult sarnane Bulgakovi Meistri ja Margaritaga. Mis aga ei ole sugugi mitte halb! Vastupidi.

Ning ka suhtumine teksti on osal lugejatest sarnane: narkomaani reality check probleemid. Bulgakovil siis morfiin. Pelevinil kokaiin.

"Tsapajevi" etendusel Vene Draamateatris naersid kandilised vaheajal: "Eh, kokaiinovõi bred..." so. Kokaiinis sonimine.

teisalt: kõik võivad nende ainete all nägemusi näha, mis on reaalsemad kui reaalsus. Aga ainult kaks on osanud seda reaalsustevahetust kirjandusse valada nii, et iga lugeja sellest kaasa haaratud saab.

Viis. Elagu Balti Tee!

See on ainus raamat, mis on minuga teinud asju. Piinlik rääkidagi, aga jäägu see omavahele: esimest korda lugedes ma naersin ja hüppasin nagu meeletu. Ühel hetkel avastasin, et seisan alasti aknalaual, raamat käes, röögin, ja loen. See oli see koht, kui nad aknast välja lendasid.

Vahel mulle meeldib mõelda, et kirjanduse põhiline funktsioon ongi eskapistidele eskapismi pakkuda. Nii mõtlen ma just nõrkushetkedel.

Pruugib vaid aga Meister ja Margarita üle lugeda, kui musse voolab mingi saatalikult kaval energia, kui silmad lähevad sulilikult kissi, ja kui peas on selgus: just seda, ja mitte midagi teist, peab üks raamat inimesega tegema.

Aga see on ikkagi kummaline, kui üks mu sõber ütles, et osad lõigud olid nii segased, et ilmselt polnud Bulgakov isegi aru saanud, mis ta tahab teha. Või polnud materjalist üle.

Surelik kahtlustab meeltesegadust ja küündimatust ikka enne Surematu kui enda juures.

ps Morfiinist ja uimastitest aga tuleb rääkida hoopis Pelevini Tsapajevi loo juures.

Ma ei saa kunagi aru, kui inimesed räägivad karakterite psühholoogilisest ebausutavusest. See ei ole objektiivselt ainult teksti omadus. Ma arvan, et see on alati ka lugeja probleem. Tema kujutlusvõime või -võimetuse küsimus

Ääretult nutikalt on ühes eelnevas arvustuses märgitud, et kogu mõistus on Universumist lendu tõmmanud (otseses, mitte literatuurses mõttes) ja maha on jäänud vaid lapsed. Surmani ärahirmutatud lapsed

Eelnevad arvustajad on aga jätnud tähelepanuta selle raamatu õrna ja ilusa homoarmastusliini. Õnnetu armastuse, kui täpne olla. Noor surelik kole poiss armub lootusetult pea surematusse noorde ilusasse poissi. Peaaegu inglisse. Sest seda poissi ei huvita ju eriti maised asjad. Just taevasse kisub teda.

Arvestades, kui ülepingutatult macho on enamus ulmekirjandusest ja kui püüdlikult iga endast lugupidav kirjanikunäss lisab loole romantilise kõrvalliini, siis on Linn ja Tähed seda sümpaatsem. Kasvõi vahelduse mõttes ;-)

Ja kavalalt on ta kirjutatud ka. Ma ei tea kogu maailmakirjanduses kangelast, kes oleks erilisem ja erakordsem, kui unikaal Alvin. Tõesti: miljardeid aastaid pole olnud MITTE KEDAGI temaga võrreldavat. Ja ma arvan, et mida erakordsem tegelane kirjutada, seda sügavam on lugejal rõõm samastumisest. Ma olen nii erakordne! Nii ainulaadne!

Ma loodan, et ma kellelgi selle homojutuga nüüd juhet kokku ei lasknud. Aga samas: Jungi järgi on meis niikuinii mõlemad poolused olemas.

Näeme Nightmanis.

Olen üks õnnelikest, kes on lugenud pea kogu Asimovi roboti-, impeeriumi-, asumilood selles järjekorras, nagu lugude sisemine kronoloogia kulgeb. Ja Robots & Empire on mu lemmik. Kogu Asimovi Universumis on ta üks kummaline murdepunkt, ilma milleta ei ole lõbus jälgida seda, kuhu asjad lähevad. Üks selline murdepunkt on ka Foundation Edges, kus räägitakse Igavikust täiesti uuest küljest. Kolmas murdepunkt on Foundation & Earth lõpus. Rohkem sellise mastaabiga asju tal minu arust ei olegi.Aga R&E oma on kõige lahedam.

R. Daneel Olivaw ja R. Giskard Reventlov (jumaldan seda nime :-) on lisaks mu lemmiktegelased. Sügavad, omapärased, kannatavad, siirad, armastavad, pühendunud, võimsad, eesmärgikindlad, haavatavad. Sellised, nagu ma tean, et ükski inimene väljaspool kirjandusteost olla ei saa.

See, mis nende kahe vahel toimub on midagi enamat kui sõprus. Kui tahaks Asimovi fänne õrritada, siis võiks rääkida siin kahe roboti homoarmastusloost (homo siis kreeka mõttes. sarnasearmastus). Ahjaa, homoerootikast par excellance koos selle juurde kuuluva igavese nooruse kultusega tahtsin ma rääkida Linn ja Tähed arvustuses. Sinna lähengi.

ps: lemmikstseen on see, kui Daneel Giskardi elu päästab suurel rahvakogunemisel.