Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Viktor Pelevin ·

Tšapajev i Pustota

(romaan aastast 1996)

ajakirjapublikatsioon: «Znamja» 1996; nr 4 – nr 5
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tšapajev ja Pustota»
Tallinn «Varrak» 2001 (Moodne aeg)

Hinne
Hindajaid
11
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (15)
Marek Jürisson

Üldiselt võiks ju öelda, et see raamat üritab lugejani tuua Vassili Tshapajevi ja tema ustava abilise Petka Pustota (pustota = tühjus) TEGELIKU LOO. Aga nagu Pelevini puhul ikka, pole kõik sugugi nii lihtne. Ent kõigepealt algusest...

Pärast segast proloogi siirdub lugu sujuvalt Oktoobrirevolutsiooni järgse Venemaa kodusõjakeerisesse, hüppab siis süüdimatu rahuga XX sajandi lõpu Venemaale ja ühte tema arvukatest hullumajadest (kus doktor Timur Timurovitsh ennastunustava õhinaga valeisiksuste kahestumise käes kannatavate patsientide raviga tegeleb) ning nõrgub mõni aeg hiljem veidrasse olekusse, kus venemaalaste teadvuste summad Lihtsalt Maria ja Arnold "True Lies" Schwartzenegger Venemaa ja Lääne alkeemilist abielu sõlmida üritavad.
Ja nii edasi jne.

On see nüüd juba piisavalt ulmeline?

Võtmesõna selle romaani mõistmiseks on tegelikult solipsism, mistõttu võib tavatult palju, eriti jutustuse arenedes, põrkuda sõnadega "tühjus", "mittemiski", "mittekunagi", "mittekeegi" etc. ja mis seletab ka ära ühe peategelase perekonnanime valiku. Ja lõpuks tuleb nentida, et autori (väidetavad) sõnad (vabas vormis) selle kohta, et kõnealune tükk olevat inimajaloo ainuke kirjanduslik teos, mille tegevus täielikus tühjuses toimub, peavad üldiselt paika.

Schopenhauer on väitnud, et solipsismi on praktiliselt võimatu ümber lükata, kuid tõsise veendumusena võib seda kohata vaid hullumajas. Arvatavasti on neid ridu lugenud ja sellest inspiratsiooni saanud ka Pelevin, sest kokkusattumus oleks muidu liialt suur. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt oleks aga kirjanikuhärra enne antud teose kirjutamist ehk ka Wittgensteini lugema pidanud. Sel viisil oleks ta mitmetest mõttepüünistest hoiduda suutnud ja lõpptulemus oleks ehk enam veenev välja kukkunud.

Liiga palju oli seda olemise-mitteolemise ümber jahumist selles romaanis ja paiguti oli mul tõsiseid kahtlusi, kas ma ikka jõuan tüki lõpuni lugeda. Hambad ristis ma sellega siiski lõpuks hakkama sain, ent Pelevini loominguga tutvumist soovitan siiski alustada selle teisest, lühemast otsast ("Spi", "Hrustalnõi mir", "Vesti iz Nepala" jms.). Täielikuks ajaraiskamiseks ei julge kõnealuse teose lugemist siiski nimetada/pidada (ainuüksi lõik lõkke ümber igavese kaifi saavutamise võimalikkust arutavatest vene kantidest oli lugemist väärt, muuseas). Aga paremaks inimeseks see raamat mind, mitte üheski selle sõnapaari mõttes, küll ei muutnud. Halvemaks kah mitte
Teksti loeti vene keeles
Jüri Kallas

Tegelikult oli mul algselt plaanis Viktor Pelevini jutukogu «Sini fonar» lõpuni arvustada, kuid mitmed asjaolud (mille seas taustaks mängiv Zemfira sugugi viimase tähtsusega polnud) on tekitanud olukorra, et kus ma istun arvuti taga ning püüan teha võimatut... st. arvustada romaani «Tshapajev ja Pustota».

Tõttöelda lükkasin ma tükk aega selle romaani lugemist edasi, sest mingi sügavama veendumuse alusel polnud ma üldsegi kindel, et Pelevin suudab romaani kirjutada. Suur rõõm on tõdeda, et ma olen rängalt eksinud. Tegu on väga võrratu romaaniga, mis hoolimata üsnagi jaburaist eeldustest on sügav ning suisa traagilist mõõdet omav teos. Ka peletasid mind paljud tuttavad, kes kilava silmavaatega kogu aeg sellest romaanist lamisesid ning mingeid endi arust üsna naljakaid kohti tsiteerisid... see eelmises arvustuses mainitud lõik kantpeadest lõkke ääres kuulus ka pideva tsiteerimise alla. Nüüd tagantjärele võin öelda, et mu tuttavad lamisesid omas esituses kogu aeg neid kõige banaalsemaid lõike, seda, mida vene keeles tähistab kena väljend zhirpotreb (ek. laiatarbekaup)... romaan ise on hulga sügavam ja samas ka märksa efektsem. Mida on ainuüksi väärt stseen kõrtsis, kus Brjussov ja Aleksei Tolstoi purjutavad ning kuhu siseneb Pjotr Pustota kahe Balti mere laevastiku madrusega... või siis golemist soomusauto juht... või siis Buddha sõrm... krahv Ungern-Sternebergist, sisemisest Mongooliast ja jõest URAAL rääkimata!

Tõttöelda meenutas selle romaani lugemine CD kuulamist repeat rezhiimis, et paned neljandast loost (on selline suur idee CD kuulamiseks) alates mängima ning jääbki mängima... vaatasin romaani testiks kusagilt sajanda lehekülje kohalt ning nelja tunni pärast oli lõpp käes ning raamat läks kohe uuele ringile ja esimese ööga saigi romaani 2,5 ringi loetud!

Eelmine arvustaja on maininud oma vaevusi romaani lugemisel... pean tunnistama mul üldiselt säherdusi vaevusi ei esinenud, vast ainult Arnoldi ja Maria lugu hakkas liialt venima... kuid tundub, et minu ja Marek Simpsoni arusaam kirjandusest on üldse pisut erinev, sest Marek Simpsoni poolt ülesloetud Viktor Pelevini näidistekstid pole minu meelest seda mitte! See pole nüüd öeldud mingist protestivaimust... kuid midagi selline võrdlus ehk siiski avab.

Omaette võluv on reaalsete isikute (Furmanov, Brjussov, Ungern-Sternberg jne.) ja pseudoreaalsete isikute (Schwartzenegger, Ovetshkin, Anka jne.) sissetoomine... ning kui tahta ära märkida parimat kõrvalepisoodi, siis oli selleks kindlasti Ovetshkini katse müüa oma hing Tshapajevile ning kõik muu, mis sellest tulenes! Kaif!!! Ei saa ju müüa seda, mida sul pole!

Soovitan, kuid valitud isikutele... eks te ise tea, kes te olete... kas valitud, või mitte!!!
Teksti loeti vene keeles
Ats Miller

Ütleme, midagi kardinaalselt erinevat eelarvustajatest ma öelda ei taha. Hinnegi on keskmine – “4” (sest “5” saavad vaid teosed, mida mitu korda loen ja ma ei ole väga kindel, et ma seda antud raamatu puhul tegema hakkan)... kuigi peaaegu oleks “5” pannud. Ka ei kavatse ma hakata üles lugema suurt hulka filosoofe, sest subjektiivne idealism on mulle vaatamata kogu seal tavaliselt avalduvale vaimuteravusele ikka tundunud rohkem anekdootide materjalina, mitte tõsiseltvõetava eluõpetusena. Veel on huvitav täheldada, et ma esimesel hetkel nagu ei suutnudki meenutada mõnd enam muljetavaldanud vene kirjandusteost, mille mõni tegelane ei oleks seotud hullumajaga, kui mitte lausa oluline osa tegevusest seal ei toimuks; järele mõeldes selle klausliga, et eelmise sajandi kirjandusest, sest Tolstoi tegelased olid veel keskeltläbi normaalsed, Puskini omad ka, aga juba Dostojevski... Ja ka viimaste kohta kehtib teine tähelepanek – kõik nad lakuvad rõlgelt, ületades alailma deliiriumi piiri. Võib ju muidugi kriipsutada alla ilmselget, et ega viimast sajandit seal riigis just normaalseks nimetada ei saagi...

Hinnatavamaks peaksin teoses siiski realismilähedasi tegevusliine, kus võib-olla enam pääseb mõjule autori sarkasm ja meeldivalt ilmsest nihestatud teravus. Juba lause “...laiba pärast ma ei muretsenud, sest laip toanurgas oli neil aegadel tsekisti korteri interjööri tavaline detail...” [tsitaat mälu järgi] avab ajastut rohkem kui mõni tõsiteaduslik faktidest kubisev monograafia. Niisama hea ja väga mõjuv on tänase päeva ja tollase segadiku kokkutraageldamine lõpuosas – hinnatava, kuid samas masendava allusioonina keerab autor sisuliselt hullumaja pahempidi. Olen samuti eelarvutajatega nõus, et Arnoldi ja Maria gambiit alguses on vast teose kõige vähem sobiv, lausa tervikust välja langev osa, mis isegi häälestab ettevaatusele edasise suhtes. Ka pean üheks paremaks (lausa ühiskonnateoreetiliseks hümniks, teatud mõttes kummarduseks “Gulagi arhipelaagile”) kantpeade vestlus seal lõkke ääres, ehedalt tsoonistunud religioonikäsitlust (mis muidugi lüpsab halastamatult piibli mõttetera “igaühele mõõdetakse tema usu järgi”). Teisalt kippus eitavate üldmäärangute arv mitte kusagile välja jõudvates dialoogides teinekord talutavuse piirile jõudma. Millegipärast kutsus autor end ise korrale, kui asi vasakule keeras (“Kus me oleme?” – “Siin majas.” – “Kus see maja on?” – “Venemaal.” – “Ja kus Venemaa on?” – “Hädas.” – “Ära sa mul naljata...”) katsudes tõestada tõestamatut – lõplikku eitust.

Igatahes on mul siiralt hea meel, et see raamat on eesti keeles välja antud. Pelevin on piisavalt omapärane autor ja tema ulme on värskendavalt erinev “tavapärasest” (mida iganes see sõna siis tähendaks) – meie õnn, et seisame siin kultuuride piirimail, kuigi loeme end Euroopasse kuuluvaks. Ja kuigi see on traagiline, on minul isiklikult sügavalt ükskõik, kellega Venemaa alkeemilist abielu sõlmib – alkohoolikutel ja hulludel on harva normaalseid järglasi. Aga lugege!
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Kender

Mina isiklikult pole kunagi lugenud raamatut, mis mulle kohe algusest oleks suuremat turvatunnet suutnud sisendada: kohe esimestel lehekülgedel saab kangelane suure plekkpurgi kokaiini. Kogu tekstist õhkab, et see ei saa lihtsalt kunagi otsa saada. Nii hea tunne oli!

Ja see ei ole ulme. See on kõige realistlikum romaan, mida ma olen lugenud.

Tekstistrateegialt on raamat ääretult sarnane Bulgakovi Meistri ja Margaritaga. Mis aga ei ole sugugi mitte halb! Vastupidi.

Ning ka suhtumine teksti on osal lugejatest sarnane: narkomaani reality check probleemid. Bulgakovil siis morfiin. Pelevinil kokaiin.

"Tsapajevi" etendusel Vene Draamateatris naersid kandilised vaheajal: "Eh, kokaiinovõi bred..." so. Kokaiinis sonimine.

teisalt: kõik võivad nende ainete all nägemusi näha, mis on reaalsemad kui reaalsus. Aga ainult kaks on osanud seda reaalsustevahetust kirjandusse valada nii, et iga lugeja sellest kaasa haaratud saab.

Viis. Elagu Balti Tee!
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Mis siin rääkida, suurepärane romaan... Hoolimata sellest, et autor siunab Dostojevski külge klammerdunud vene hinge kannatusi, on ta ise suure rõõmuga seda sama teemat viljelenud, küll natuke teises võtmes. Huvitav, kas neil kodanikel, kellel "vene valu" vastu terav allergia on, käesolev teos sellekohast vastumeelsust ei tekitanud?
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Mind võlus kõige rohkem romaani stiil, keelekasutus ja mingi elegantne tunnetus, mis ei lasknud kordagi minna autoril labaseks. jah, ehk olid mõned stseenid veidi igavad ja poolsada lehekülge ehk ülearu... siiski parimad kohad raamatust kaaluvad nõrgemad üles. Aga veelkord - see elegants ja delikaatsus, ja muidugi Pjotri (Petkaks teda ei tõuse käsi kutsuma) ning Anna (Anna, mitte Anka!) armastuslugu ja need mõtted, mis kirjas leheküljel 354 ("Vagiruse" väljaandes). Miskit pikemat filosoofilis-paradigmalist tõlgendust ei pea oluliseks romaanile teha.
Teksti loeti vene keeles
Eevur Tumm

Hargnevate Petkade aed on vist ikka zen-budistlik kirjandus. Kas just mantra, aga... Mõnulesin kohe esimestest lehekülgedest, revolutsiooniline kaos meenutas armsalt lagunevat NLiitu, asi kruvis kuni äkki mingid Schwartzenegger ja Lihtsalt Maria... Siis oli juba näha, et midagi on viltu. Pelevin ühel poolt seletab Nõukogude Vene alternatiiv-ikoonide Tsapai,Petka ja Anka(kellest põhiliselt meenuvad rõvedad anekdoodid, aga kes Pelevinil on õrn ja intelligentne aadlidaam) juhtumisi, nagu need "tegelikult" olid, teisalt jälle seletavad need tegelased tegelikkust, umbes et anekdootlikus riigis ongi ainus võimalus seletada asju läbi anekdoodikangelaste. Või midagi sellist. Kus siin siis see zen-budism? Eks ikka koanides.Koan on selline asi, millega ajusid töödelda kuni zen kätte jõuab. Näiteks selline mõistujutt: hanepoeg pandi pudelisse, kus ta suureks kasvas. Pudelisuust ta enam välja ei mahu. Kuidas hane ilma pudelit lõhkumata kätte saada? Vastus on umbes selline, et tegelikult mingit pudelit polegi, me ainult kujutleme seda. Kui selle kallal õigesti mõtiskleda,tulebki kuldne valgus avatud ajju. Mille poolest see on vähem või rohkem veider kui Pjotr Pustota, kes on ühest küljest kodusõjas, aga teiseltpoolt 90ndate aastate hullumajas. Kelle Sise-Mongoolia palju on suurem kui Välis-Mongoolia.Ühesõnaga see raamat mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles
tess

Tavaliselt kui raamat mulle väga meeldib, läbin ma selle võimaluse korral yhe hingetõmbega või vähemalt nii kiiresti kui suudan. Seda raamatut lugesin paarikymne lehekylje kaupa ja kindlasti mitte selle tõttu, et raamat ei meeldinud vaid nautides seda, kui midagi hõrku ja kallihinnalist.

Lihtsalt Maria ja Arnold Schwartzenegger tundusid vene kontekstis oma ebareaalsuses ylireaalsetena, sest kahtlustan, et pooltele Venemaa inimestele on nad just nagu pereliikmed. Kui käisin mõned aastad tagasi Siberis, siis teatas yks handi vanamees vaadates põlgliku näoga peale lemmikseriaali telekas algavat head prantsuse filmi - "see jama mulle kyll ei meeldi, aga vat Arrrnold Schwarznegger...". S.t suurel Venemaal on kõik võimalik ykskõik kui ebareaalne see ei ole, kokaiini pole vajagi.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Selline üpriski hüplik teos. Kohati on tegu väga ladusa ja humoorika tekstiga, mis aga ajapikku vajub kuhugi igavasse sohu. Algus Oktoobrirevolutsiooni-aegsest Piiterist oli igati hea, samuti stseenid baarist jne. Kuid näiteks Arnoldi ja Maria lugu ning Pustota seiklemised teispoolsuses ajasid mind lihtsalt haigutama. Ju siis oli tekst mulle liiga raske ja käis lihtsalt üle pea. Kuna täit naudingut ma sellest raamatust ei saanud ja üle lugema ei kutsu siis "4".
Teksti loeti eesti keeles
Aasa Tamm

Lugesin seda raaamtut teist või kolmandat korda, täpselt ei mäleta. See lugemine oli nüüd hoopis teistmoodi kui eelmine (eelmised).
Ma mäletasin oma kunagist vaimustunud emotsiooni, aga tegin enne lugemist olulise vea – lugesin siit (Baas), mida siis teised ka asjast arvavad, googeldasin ka. Muutsin konteksti. Ei lugenud puhtalt lehelt – oma igapäevasest olemisest tulenevalt. Ei lugenud teksti – lugesin ootust. Ootus oli keeruliste filosoofiliste (religioossete(?), kirjanduslike (?)) süsteemide seoste ja arenduste ootus.
Nende seoste teadvustamine ja lahendamine meenutab korralikult lahendatud ristsõnamõistatust. Ma ei lahenda ristsõnamõistatusi. Need ei tule mul tavaliselt välja ja isegi kui tulevad, siis ikka on igav.
Välja ei tule seepärast, et ei tule õiged sõnad meelde. Mul on see viga juures, selle kohta on A tähega sõna, seitse tähte. Et kui õige sõna on huultel, aga … Sellega võib, aga ei tarvitse, kaasneda orgaaniline ajukahjustus. No mis sõna see on …?
… Ei, ei. Aristoteles see ei ole. Aristoteles on see, millega virutatakse vasta pead kui kahtled, kahtled baasi(listes) asjades. Mulle ei ole vaja vastu pead virutada, mina ei ole troll, mina saan haiget. Pealegi, ma ei kahtle, ma lihtsalt ei saa aru …
… Ei, ei. Platon see kah ei ole. Platon paneb su vangi, kui sa pole piisavalt õnnelik … Vist pole see kord. Praegu.
…
Ristsõnad. Mitte just väga igav, aga kõlbab (see lahendamine) vaid väga igava tõrjumiseks natuke vähem igavaga.
Mul ei ole igav. Tavaliselt.
Ma olen elus ja maailm ümberringi toimub. (Tavaliselt).

Eks ma siis algul lahendasin püüdlikult ristsõnamõistatusi. Nagu eellugejad õpetanud olid. Sain teada, et Arnie on Peemot ja Petka Meister. Siin ma kahtlesin natuke – Petka võis ka Ivan Bezdomnõi olla – oleks pidanud kontrollima, aga uni hullumajas oli Bulgakovilgi kirjelatud nende kahe tegelase parallelsust toonitavana. See teadmine justkui sunniks otsima autori salateadet – (Lääne) massikultuur on saadanast, Saatan on lõbus ja õiglane tegelane, Bulgakov on muutunud massikultuuri osaks ...
...
Siis hakkas igav. Liig palju ruute jäi täitmata – hakkasin enda suhtes lootust kaotama. Afaasia. Dementsus on mind juba aastakümneid vaevanud. Ma tunnen tuttava ära, tean kuhu kasti kuulub, aga nimi ei tule meelde. Asula põhjarannikul, kaks tähte, esimene täht on A ... A’ mis siis?
Psühhonalüüs kui massikultuur (?) – a’ mis siis (?)... see kah mõni salateade!
Ega ma pole kunagi miskit väärt salateadete raamatupidaja olnud.
Ja ometi olin kunagi neelanud ahnelt, lõpetanud teadmisega milleski väga elusast ja lõbusast. Jah, just nimelt lõbusast. Nikulinlikult kurvameelsest lõbususest, kus naerad küll – aga natuke tahaks nutta kah, kui mitte muu pärast, siis enda pärast, seepärast, et inimese kannatused tunduvad vastupandamatult lõbusad olevat.
Mul oli praegu lugemist alustades mälestus oma kunagisest otsustusest jätta see Pelevini-nimi meelde ja lugeda kõike, mida see mees pakub.
Sel hetkel hakkas igav. Just siis, kui Maria lõpetas (Maria oli Ajastu Ahistavate salateenistuse ülem – kas kah salateade?). Vana mälestuse sunnil sundisin end edasi – vähemalt teen selle lugemistöö lõpuni.
Ja läks jälle lahti!
Oli naljakas.
Olin kui Anka pusimas Petka kallal ja üha nõudmas: „Ja teie rääkige, rääkige...“ (lk 300).
Ja siis ta (Pelevin) lõpetas. Mina olin rahuldatud.

Mis lugu see siis oli – küsin ma kaks päeva hiljem. Endalt.
Erinevate paralleelseste maailmade lugu.
Maailm sõltub tõlgendussüsteemist. Igal hullul on oma tervik. Igal tervikul on oma hull. Iga süsteem on hea ja õige, aga...
Igal süsteemil on mingi sobivus. Sobivus situatsioonideks. Kuidas on õige käituda. Kuidas on õige mõtelda. Et ellu jääda – mitte füüsiliselt, vaid et kuidas taluda (enda?) maailma absurdust. Enesetapu küsimuse erinevad lahendused. Ensetapu küsimuse siinne (õige) sõnastus – kuidas mõelda, et taluda (mitte, et kas teha?). Et juba antiikajast peale on filosoofid tegelikult üritanud lahendada Camus’ küsimust, aga ...
Aga...
Tõlgendused toimivaid vaid süsteemi siseselt. Aga siis kui nad on süsteemist väljapool, siis on piinavalt (valus(?), ei – ) naljakas …
Vastused on õiged ka ilma küsimusi (selgesõnaliselt) esitamata...

Pelevinil on ka oma vastus Camus’ küsimusele (kuidas mõelda, et taluda) – tõlgendades. Ja hakkab vastupandamatult lõbus.

Lugu on mitmepidine – ma saan aru, et enamik luges seda lugu tänapäeva hullumaja viirastuste loona. Mina olin varem lugenud ja jõudsin taas samani – tegemist on ikka Pjor Pustotaga kodusõjas, kellel prohvetlikud nägemused.
Siingi on hargnevad teed. Siingi on võimalik üheaegselt valida mõlemaid.

Laske vaim vabaks ja lugege – lugu on naljakas. Ka ristsõnu lahendamata!
Teksti loeti eesti keeles
x
Kaur Kender
Kasutaja rollid
Viimased 9 arvustused:
Kaur Kender

Ma kahtlustan, et selline tunne, mis loos kirjeldatud, tuleb peale igaühele, kes midagi kirjutama proovib hakata. Just minu idee! olen mina elus sadu kordi hõisanud. ntx kirjutasin 6 aastat tagasi ühe loo, mis algas nii, et tegelasel on püstol suus. Kogu lugu toimus siis tagasivaatena kuni päästikule vajutamise hetkeni. Ja siis nägin kinos Fight Club`i. Mis see siis on? Ideed on õhus? Või lähevad nad õhku?Ei usu.Ma arvan, et see on lihtsalt andetute kuid tundlike inimeste (mina ka) haigus. Me ei ole tegelikult võimelised välja mõtlema midagi originaalset. Originaalseid asju on välja mõelnud vaid mõned geeniused. Ka see Fight Clubi idee on tegelikult taandatav loole, mis toimub hukkamõistetu peas neil hetkedel, mis jäävad pea pakule panemise ja kirve langemise vahele. Ja selliseid, uskuge, on müriaad (Noh, mitte just täpselt kümme tuhat aga palju ikkagi).Nii me elame keset ammumõeldud mõtteid. Loeme vaatame kuulame iga päev. Ja siis, ise teadvustamata, nopime neist välja ühe. Ja nimetame selle enda ideeks. Ahjaa, esinevad veel andetud ja tundetud kirjutajad. Need, ja selliseid on eesti ulmekirjutajate hulgas enamus, kirjutavad täielikku jama ja nad isegi ei saa aru, et kusagil on olemas midagi originaalset, midagi värsket ja uut. Kuigi, ega originaalsus ei pruugi olla vaid süzhees. Shakespeare uhkustas, et ta ei mõelnud mitte kunagi ühtegi süszheed välja. Kasutas vanu. Aga kuidas kasutas. Seepärast ka loole hinne kaks. Ideede tulemise idee ei ole sugugi originaalne idee. Ja ka see teostus ei andnud mitte midagi juurde.
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Kender

Mulle meeldis see lugu isegi rohkem kui esimene. Nalja saab rohkem, sest tead, mida oodata. Hea ja turvaline raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Kender

Nõrgalt arenenud kirjandusliku maitsega teismeline annab sellele raamatule 5 punkti. Eestis ei ole mitte ühtegi sama tasemega fantasy kirjutajat.

Tegelikult olen ma natuke segaduses... kas ma peaksin nüüd KÕIK Xanthi lood ära hindama, sest see on ainus kaasaegne sari peale Asimovi oma, mille olen täielikult läbi lugenud. Vist ei viitsi.

Xanth on ideaalne koht, kuhu põgeneda, kui oma elu on kõike muud kui maagiline. Lugesin seda raamatut siis, kui mu esimene naine oli just ära läinud, korterist olin välja tõstetud, tööd ei olnud, midagi ei olnud. Rahast rääkimata. Ja ma ei teadnud üldse, mida ma tegema hakkan, kas minus üldse midagi on. See oli u. 7 aastat tagasi. 1994 siis. Üks sõber andis peavarju. Ja tal oli riiul täis Anthony raamatuid (tahtsin kirjutada TEOSEID, aga käsi ei tõusnud). Lugesin, naersin, põgenesin, nautisin. Seda lugu olen hiljem veel lugenud. Sama hea.

Ahjaa, raamat "Castle Roogna" mis on ka Xanthi sarjast, on eestiga seotud. Nimi Roogna on pandud ühe fänni järgi, kes Anthonyle eestist kirjutas.

Kirjaniku metoodikast veel: tegu on natuke olmefanatasyga. St raamatutes tegeletakse erinevate probleemidega, mis ühel tavalisel ameerika perel ette tulevad: laste kasvatamine jms. Aga see ei ole paha. Lisaks on autori sõnamängud tõeliselt naljakad.
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Kender

Nii kohutavalt paks raamat, et poes kaalusin mitu minutit, kas osta või mitte. Ostsin. Ja praegu istun ja tahaks, et raamatutel oleks raha-tagasi garantii.

Ma ei jõua lugeda neid kohutavalt reflektiivseid tegelasi, kellele olukorras olemise asemel meenub, mida üks või teine tark on öelnud. Ja ma ei oska naerda, kui ei ole naljakas. Mina ei tea, aga ilmselt on musttuhat erinevat võimalust, kuidas üks hetk sõnadega paberile teha. Siin raamatus on valitud kõik need võimalused, mis seda hetke kättte ei saa.

Samas, ega Vetemaa ju oskab sõnu ritta panna, ta ju oskab lauseid teha. Miks siis lõigud, peatükid, osad, romaan välja ei tule? Mina ei tea. Aga mitte midagi ei uskunud.

kurb ja paha.
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Kender

Keeruline lugu nende hinnetega. Mingit absoluutset skaalat ei ole võimalik rakendada. Kui oleks kasutusel kõik reaalarvud ühest viieni, siis oleks see vast isegi mõeldav. Kuid mitte ülevaatlik. Ainult subjektiivne.

Lisaks veel elus olev ja eestist pärit autor...OK. neli. Ja seda just võrreldes tema teiste juttudega, mida lugenud olen (Hirmul ei ole kodu ja Õnn kestab igaviku). Mis ei ole rohkem kui 2. Ja mida kunagi arvustada ei tahaks.

See lugu annab minu arust vägagi palju lootust, et need, kes end kolmekesi eesti ulme ja fantasykirjanikeks loevad, peavad endale uue nimetuse välja mõtlema. Sest tegelikult on see kirjanik Tarlap.

Hoogne lugu, veenvad võitluskohad. Paar mõnusat süzeega vembutamist, lahe lõpp.

Puudused: dialoog annab küll infot, aga ei ütle midagi uut tegelaste emotsionaalse seisundi kohta. Ei ole pinget jutumärkide sisse jääva ja vahetult nende ümbruses olevate sõnade vahel.

Ma ei saanud ka aru, kuidas mees, kelle keskmine nimi on testosteroon, kelle võitlusoskus põhineb puhtalt elukogenud mehe instinktidel ja noore mehe võimsal kehal ja energial, ei saa hakkama mingi kanaga. Babega.

Kulla autor, seksuaalparteri valik ja ärarääkmine (või võtmine, vägistamine - kuidas soovite)on täpselt samuti ürginstinktide mäng nagu tapmine, oleks tahtnud lugedas mitu korda hüüda.

Sotsiaalkriitilisus on siin veel üks ebameeldiv üllatus, nagu paprika koduses hakklihakastmes. Ei, tegelikult hoopis vastupidi: lugu on päris, lugu on tõeline, see maailm on usutav. Aga just reklaamide lugu on see kodune ja jälk vanaema oma kätega tehtud hakklihakaste. Poleks ju vaja olnud. Massimeelelahutuse töö ja labasus on ju niigi selge.

Oletame, et minu trepikojas sureb just praegu üks süütu tüdruk. Tema surm jääb surmaks vaatamata sellele, kas ma loen praegu Piiblit või vaatan MacGyverit või OMO liposystemi reklaami.

Aga muidu oli see lugu tõeliselt meeldiv üllatus.
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Kender

Mina isiklikult pole kunagi lugenud raamatut, mis mulle kohe algusest oleks suuremat turvatunnet suutnud sisendada: kohe esimestel lehekülgedel saab kangelane suure plekkpurgi kokaiini. Kogu tekstist õhkab, et see ei saa lihtsalt kunagi otsa saada. Nii hea tunne oli!

Ja see ei ole ulme. See on kõige realistlikum romaan, mida ma olen lugenud.

Tekstistrateegialt on raamat ääretult sarnane Bulgakovi Meistri ja Margaritaga. Mis aga ei ole sugugi mitte halb! Vastupidi.

Ning ka suhtumine teksti on osal lugejatest sarnane: narkomaani reality check probleemid. Bulgakovil siis morfiin. Pelevinil kokaiin.

"Tsapajevi" etendusel Vene Draamateatris naersid kandilised vaheajal: "Eh, kokaiinovõi bred..." so. Kokaiinis sonimine.

teisalt: kõik võivad nende ainete all nägemusi näha, mis on reaalsemad kui reaalsus. Aga ainult kaks on osanud seda reaalsustevahetust kirjandusse valada nii, et iga lugeja sellest kaasa haaratud saab.

Viis. Elagu Balti Tee!
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Kender

Selles mõttes, et kes olen mina Bulgakovile mingit hinnet andma.

See on ainus raamat, mis on minuga teinud asju. Piinlik rääkidagi, aga jäägu see omavahele: esimest korda lugedes ma naersin ja hüppasin nagu meeletu. Ühel hetkel avastasin, et seisan alasti aknalaual, raamat käes, röögin, ja loen. See oli see koht, kui nad aknast välja lendasid.

Vahel mulle meeldib mõelda, et kirjanduse põhiline funktsioon ongi eskapistidele eskapismi pakkuda. Nii mõtlen ma just nõrkushetkedel.

Pruugib vaid aga Meister ja Margarita üle lugeda, kui musse voolab mingi saatalikult kaval energia, kui silmad lähevad sulilikult kissi, ja kui peas on selgus: just seda, ja mitte midagi teist, peab üks raamat inimesega tegema.

Aga see on ikkagi kummaline, kui üks mu sõber ütles, et osad lõigud olid nii segased, et ilmselt polnud Bulgakov isegi aru saanud, mis ta tahab teha. Või polnud materjalist üle.

Surelik kahtlustab meeltesegadust ja küündimatust ikka enne Surematu kui enda juures.

ps Morfiinist ja uimastitest aga tuleb rääkida hoopis Pelevini Tsapajevi loo juures.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Kaur Kender

Viis jah, mis muud. See on mu lemmikraamat nr2. (Nr. 1 on Gontsarovi Oblomov. Tglt kui täpne olla, siis mitte kogu Oblomov vaid ainult kuni lk 127. Sinnani olen lugenud umbes 50 korda. Edasi ainult see kord, kui esimest korda lugesin)

Ma ei saa kunagi aru, kui inimesed räägivad karakterite psühholoogilisest ebausutavusest. See ei ole objektiivselt ainult teksti omadus. Ma arvan, et see on alati ka lugeja probleem. Tema kujutlusvõime või -võimetuse küsimus

Ääretult nutikalt on ühes eelnevas arvustuses märgitud, et kogu mõistus on Universumist lendu tõmmanud (otseses, mitte literatuurses mõttes) ja maha on jäänud vaid lapsed. Surmani ärahirmutatud lapsed

Eelnevad arvustajad on aga jätnud tähelepanuta selle raamatu õrna ja ilusa homoarmastusliini. Õnnetu armastuse, kui täpne olla. Noor surelik kole poiss armub lootusetult pea surematusse noorde ilusasse poissi. Peaaegu inglisse. Sest seda poissi ei huvita ju eriti maised asjad. Just taevasse kisub teda.

Arvestades, kui ülepingutatult macho on enamus ulmekirjandusest ja kui püüdlikult iga endast lugupidav kirjanikunäss lisab loole romantilise kõrvalliini, siis on Linn ja Tähed seda sümpaatsem. Kasvõi vahelduse mõttes ;-)

Ja kavalalt on ta kirjutatud ka. Ma ei tea kogu maailmakirjanduses kangelast, kes oleks erilisem ja erakordsem, kui unikaal Alvin. Tõesti: miljardeid aastaid pole olnud MITTE KEDAGI temaga võrreldavat. Ja ma arvan, et mida erakordsem tegelane kirjutada, seda sügavam on lugejal rõõm samastumisest. Ma olen nii erakordne! Nii ainulaadne!

Ma loodan, et ma kellelgi selle homojutuga nüüd juhet kokku ei lasknud. Aga samas: Jungi järgi on meis niikuinii mõlemad poolused olemas.

Näeme Nightmanis.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Kaur Kender

See on mu esimene arvustus siin baasis. Ja ma valisin selle raamatu vägagi meelega.

Olen üks õnnelikest, kes on lugenud pea kogu Asimovi roboti-, impeeriumi-, asumilood selles järjekorras, nagu lugude sisemine kronoloogia kulgeb. Ja Robots & Empire on mu lemmik. Kogu Asimovi Universumis on ta üks kummaline murdepunkt, ilma milleta ei ole lõbus jälgida seda, kuhu asjad lähevad. Üks selline murdepunkt on ka Foundation Edges, kus räägitakse Igavikust täiesti uuest küljest. Kolmas murdepunkt on Foundation & Earth lõpus. Rohkem sellise mastaabiga asju tal minu arust ei olegi.Aga R&E oma on kõige lahedam.

R. Daneel Olivaw ja R. Giskard Reventlov (jumaldan seda nime :-) on lisaks mu lemmiktegelased. Sügavad, omapärased, kannatavad, siirad, armastavad, pühendunud, võimsad, eesmärgikindlad, haavatavad. Sellised, nagu ma tean, et ükski inimene väljaspool kirjandusteost olla ei saa.

See, mis nende kahe vahel toimub on midagi enamat kui sõprus. Kui tahaks Asimovi fänne õrritada, siis võiks rääkida siin kahe roboti homoarmastusloost (homo siis kreeka mõttes. sarnasearmastus). Ahjaa, homoerootikast par excellance koos selle juurde kuuluva igavese nooruse kultusega tahtsin ma rääkida Linn ja Tähed arvustuses. Sinna lähengi.

ps: lemmikstseen on see, kui Daneel Giskardi elu päästab suurel rahvakogunemisel.
Teksti loeti inglise keeles