Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Andrus Kivirähk ·

Liblikas

(romaan aastast 1999)

eesti keeles: Tallinn «Tuum» 1999

Hinne
Hindajaid
4
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.8
Arvustused (5)
Tarts

Tundub, et selle raamatuga on härra Kivirähk astunud fantasy kirjanike mitte just teab mis pisikesse perre. Tõsi kyll, ei saa öelda, et varem poleks nimetatud autori loomigus puudunud fantasy elemanedid, kuid "Liblikas" on peaaegu puhas fantasy. Siiski peaaegu, õnneks kumab üsna tugevalt läbi Kivirähu algusaegade (tema hullumeelselt naljakas-absurdsed jupikesed, mida õnnis "Pikker" avaldas) absurdihuumor, mis kippus viimasel ajal justkui ära kaduma. Eriti meeldisid mulle ajaloolised kujud, kes selle loo peale vist hauas kah naerust püksi teevad. Ainsa puudusena (mis ehk tegelikult ei olegi puudus) toon ära palju lõpetamata ja lahtiseletamata jäänud liine. Jäi mulje, et kas 1)kirjanik ei ole oma mõtet kuidagi lõpeatada ja lahti seletada osanud või 2) raamatule on oodata järge. Juhul kui kehtib teine võimalus, siis olen ma rahul, kui esimene, siis hakkan oma kõrget hinnet veel kahetsema. Ei soovita teatrifriikidele ja liiga tõsimeelsetele inimestele. Samuti nendele, kes koolnute mälestusi (eriti kultuuritegelaste omi) pühaks ja puutumatuks peavad.
Teksti loeti eesti keeles
Sulo Algre

Soovitan raamatut teatrifriikidele ja neile, kes koolnute mälestusist lugu peavad. Tundub, et autor on hea mitu tundi istunud teatri- ja muusikamuuseumis ja vanu mälestusi lapanud, siis pisut tutvust teinud rahvaluule kogudega ja leidnud, et sobib kompotiks küll. Sobibki kusjuures. Lisandiks head huumorit, natike õudukat, näpuotsaga traagikat ja kamaluga hoolivust. Ilus lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

"Liblika" taustaks on tõesti põhjalikud teadmised nii rahvaluulest kui teatriloost. Aga "Liblikas" on tähelepanuväärne veel yhest vaatenurgast.

Nimelt on inimesed palju sarjanud "Rehepappi" kui sellist eestlase ja Eesti kujutust, kus antakse kyll valusasti kõige silma alla jääva pihta, kuid puudub igasugune "positiivne programm". Ses suhtes on "Rehepapi" ilmavaade tegelikult pessimistlik, lootusetu. "Liblikas" seevastu on teatud mõttes nagu plussmärgiga "Rehepapp", selline pilk Eestile ja eesti inimesele, mis julgeb kõigest hoolimata loota, et tast veel asja saab. Ainult et needsamad "rehepapi" kallal negativismi pärast virisejad ei pööranud optimistlikumale "Liblikale" eriti mingit tähelepanu, ehkki tegemist pole teps mitte nõrgema tekstiga. Nii ta siis saigi: kuhu liblikas ees, sinna rehepapp järel. Mina loeks sellest järgnevusest kyll teatud varjatud kibedust välja, mis sest, et autor ise pole selle kohta poolt sõnagi poetanud. Tundub lihtsalt sedaviisi.
Teksti loeti eesti keeles
Aasa Tamm

... on ilmselt üks paremaid Eesti keeles kirjutatud jutte üldse. On selgelt üks parimaid Kivirähu (Kiviräha?) loomingus. Millegipärast ei ole ta (jutt) saanud tähelepanu, mida väärib. Siingi vaid kolm arvamust.
Kirjutan siia uute lugejate ligimeelitamise lootuses.
Raske ja tänamatu tundub olevat kirjutada Kivirähust – raamatus on olemas kõik, mille poolest autor tuntud ja armastatud on – kõik, peale sarkasmi ja tigeduse. Need kaks omadust ei ole minu silmis olulised, mina neid tavakivirähus ei tunne, aga paljud tunnevad – nii olen lugenud ja kuulnud.
Lugu. On jutus täiesti olemas. Lisaks sellele ühele ja kesksele on veel päris mitu lugu, mis on kord rohkem, kord vähem nähtavad – nagu oleks kümmekond värvilist paela ühte patsi punutud, aga loed ikka seda va patsi. Teinekord isegi aimad, et ei ole lihtsalt kümmekond värvikirevat paela, need on vaid juuste kaunistuseks ja juuksed kuuluvad elusa pea juurde. Seda elusat pead võib vaid aimata – looja ei ole lausepoegagi peale pühendanud. Ometi on see pea olemas. Selle poolest on ta (Kivirähk, siin ka Liblikas) oluliselt parem enamikust Eestimaisest ulmest. Tavaline Eestimaine autor on välja mõelnud ühe asja ja siis üritab sellele ühele väljamõeldisele toetudes lohistada lugejat läbi pika ja vaevalise teksti. Kõik ühes suunas rühkides, lugejal ammu selge see üks mõte (mis on tavaliselt ka üsna lihtakoeline) ja ei ole selles tekstis ei elu ega sära.
Kivirähu lause seevastu lendleb, hüpleb ... ja säilitab siiski kogu aja tasakaalu.
Kivirähu tekst on kui tsirkus – see viimane kujund on võetud Kivirähult endalt. Tema on seda kasutanud teatri iseloomistamiseks, toimetaja on lõigukese tõstnud tagakaanele – ja õigesti tegi, see toimetaja. See tagakaanele jõudnud tekst iseloomustab (vist) Kivirähu kirjutatut isegi rohkem kui teatrit. Muidugi, see teater, mida ma saan üldse olla tundnud, ei ole see teater, millest kirjutab Kivirähk jutuksolevas raamatus.
Tsitaat.
„ ... mõelda, mees käib peenikesel köiel, selle asemel, et sammuda kindlal kõnniteel! Pole midagi rumalamat, see köis ei vii teda ju kuhugi, hoopis kiiremini jõuaks edasi voorimehega, rääkimata automobiilist, aga mulle meeldib. Selles on uhket trotsi ja sõltumatust – et näed, käin kus tahan! Jumal on määranud inimesed mööda maanteed astuma, aga mina sülitan sellele ja turnin trossil.“

Mõned lood selles raamatus.
Esimene ja keskne on Eesti kutselise teatri loomise lugu – või vähemalt osa sellest, Estonia teatri loomise lugu.
Siis see müütiline, iidsetest aegadest pärinevate müütide tegelaste järeltulijate lugu – on säilinud mälestused esivanematest, on nende veri soontes ja see sunnib … On oma lugudega tegelased, kes tulevad (usutavasti) teispoolsusest, sest selline sisemine sund ja traagikatunnetus ei saa ometi pärineda sellest maailmast. Nad teavad oma kurva lõpu paratamatust, aga ometi – on midagi tähtsamat ... enda olemasolust(?) – tähtsam on võimalus ja ülesanne anda inimestele Teater. Müütiline on ka Hall Koer (surm), kelle osaks on surelikkuse ja halli argipäeva halluse eest hoolitsemine.
Siis minategelase lugu, lugu teise- (kolmanda-) järgulise näitleja elust. Teater on tähtsam kui võimalus mängida peaosa (assotsiatsioonid Anari „Dante juubeliga“, eestlased teavad seda Järveti mängitud Käbirlinski kaudu samanimelises telelavastuses), ei ole temas pretensiooni ja kibedust – ma väärin muud!... Temas on teadmine alusepanijate (äravalitute) hulka kuulumise õnnest, teadmine erakordsest osaksaanud armastusest...
Minategelane on surnud, nii et kogu raamat on ühe surnud mehe monoloog, kes teab, et ta surnud on ja aegajalt pillab vihjeid pärastsurmase olemise kohta.
Alles neljandana nimetan raamatule nime andnud Erika Tetzky lugu – särav väike neiu, keda kõik armastasid, kellest sai Eesti esimene kutseline baleriin (kas õige sõna, mõiste?), kes abiellus, sai lapse ja suri (noorelt). Tema oli Talisman.
Ah’jaa – armastuse lugu – kodumaine romeo, kes armastuse teemadel ei saa sõna suust, kuigi muud jutud ja teod vaid kukepeana sel mehel näivad. Ometi tahab eluisugi kaduda. Ja seepärast ta tantsibki!
Mõned lood on veel, aga neid on raske sõnastada, raamatu mõtet osadeks lõikuda. Ega ma kirurg ei ole, ega ma morgis ei ole ... Ma vaatan seda patsi, näen seal ilutulestiku rakette leinalintidega läbi põimituna – ja tunnen rõõmu...
... et selline raamat olemas on.
Ei ole raaamtut, mis oleks sellest parem. On vaid neid, mis on teistes mõõtmetes ja seetõttu ei sobi võrdluseks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Sulo Algre
1973
Kasutaja rollid
Viimased 4 arvustused:
Sulo Algre

Selles loos on minu jaoks mõneti vastus ühele filosoofiaajaloo käsitlemise küsimusele. Nimelt, kas olulised on erilised isikud, kes mõtlevad välja midagi uut, või on ideed kusagil õhus ja mitmed inimesed haaravad sellest kinni ning ajalukku jäävad need, kes tegid seda esimesena või kõige lärmakamalt või nende ideede mõistmiseks kõige sobivamal ajahetkel. Sest loost aimub ideedelembust. Seda, et mõeldud mõtteid on ennegi mõeldud. Ega need mõtted seepärast väärtusetumad pole, aint et mida nendega peale hakata...
Hästi kirjutet huvitav lugu mu meelest.
Teksti loeti eesti keeles
Sulo Algre

Lugu surnult sündima pidanud poisist, kes otsustab siiski ellu jääda. Ja nii on ta kahe tule vahel. Üheltpoolt vaimudemaailm, mille kirjeldamisel pole värve, fantaasiat ja ilgeid omadussõnu kokku hoitud ja teiselt poolt see maailm siin, mis ei funktsioneeri ka just tavaloogika kohaselt. Ja aegajalt jooksevad need maailmad kuidagi kokku.

Autor on Nigeeriast pärit ja elab praegu Inglismaal. Teadmata midagi Aafrika tegelikust eluolust arvasin seda raamatut lugedes mingitele Aafrikat iseloomustavatele asjadele pihta saavat. Et ju umbes see nii ongi nagu kirjas. Erinev sellest, mis siinkandis toimub; mõningate ahhaa-efektidega, et seda lugu olen ma kusilt juba kuulnud.

Iseenesest oli huvitav, kuid mu samasisulise jahu järjest lugemise taluvusaste pole vist kuigi kõrge. Vähemalt veerand sest 700st leheküljest oleks võinud kirjutamata jääda. Sest ka pall alla.
Teksti loeti eesti keeles
Sulo Algre

Soovitan raamatut teatrifriikidele ja neile, kes koolnute mälestusist lugu peavad. Tundub, et autor on hea mitu tundi istunud teatri- ja muusikamuuseumis ja vanu mälestusi lapanud, siis pisut tutvust teinud rahvaluule kogudega ja leidnud, et sobib kompotiks küll. Sobibki kusjuures. Lisandiks head huumorit, natike õudukat, näpuotsaga traagikat ja kamaluga hoolivust. Ilus lugu.
Teksti loeti eesti keeles