Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· George Orwell ·

Animal Farm

(lühiromaan aastast 1945)

eesti keeles: «Loomade farm»
««Loomingu» Raamatukogu» 1988; nr 11/12
autorikogu «Loomade farm. 1984» 2002
autorikogu «Loomade farm. 1984» 2010

Tekst leidub kogumikes:
  • Loomingu Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
30
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.857
Arvustused (35)

"Viis miinus". Sisuliselt polegi tegemist ulmega. Raamatust pärinevad mitmed kuulsad killud. Näiteks see, et "kõik võrdsed, kuid mõned on võrdsemad kui teised" :-)). Ega siin rohkem öelda polegi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Väga hea lugu, millest ansambel Data, ehk Igor Garshnek ja Urmas Alender on valmis treinud ka samanimelise rokkoratooriumi. Nii et... ainult lugege ja kuulake!
Teksti loeti eesti keeles

Ei liigitaks seda ka päris ulmeks. Kuid liigitamine liigitamiseks, raamat on väga hea. Endistele NL elanikele tuleb kindlasti palju traagiliselt tuttavat ette. Mis muud kui "väga hea".
Teksti loeti eesti keeles

Ka minu meelest ei ole selle raamatu koht mitte BAAS-is, aga kui see juba siin on, siis alla 5-e nagu ka ei tahaks anda.
Teksti loeti Eesti ja vene

Kui raamatu esimene pool jutustab ümber NL`i ajalugu, siis teine pool on lausa prohvetlik ettekuulutus protsessidest, mida praegu Hiina Rahvavabariigis toimumas võime näha.
Orwell on sotialismi vaimule vististi päris täpselt pihta saanud.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna ühe peategelase nimi oli Napoleon, siis minu jaoks seostus tegevus Prantsuse revolutsiooniga. Eriti tugevalt meenutas seda osav kõnemees, kes saba võngutas. Ma täpselt enam ei mäleta, aga vist Robespierre kohta öeldi samuti, et ta võib musta valgeks rääkida.Neli, sest väga sügavat muljet ei jätnud ja lihtsalt sellepärast, et tegu on klassikuga, Orwelliga, ma ka viit panema ei hakka.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda ajal, mil kirjutasin kursusetööd pealkirjaga "Turumajanduse ja plaanimajanduse võrdlus". Seega väga õigel ajal. Nii see ilmasõdadevahelisel Venemaal käiski. Prantsuse revolutsioon ei puutu väga asjasse.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik on hea! Idee ja selle seotus nii NL-ikui Prantsuse Revolutsiooniga. Sisuliselt üpriski poliitiline teos ja selle koht nagu ei peaksiki siin olema, aga siiski! See raamat on võrdne omasuguste hulgas, kuigi mõned on natuke võrdsemad!
Teksti loeti eesti keeles

Pean nõustuma nii mõnegi eelkirjutajaga, et ulme alla on Farmi tõesti raske liigitada. Sel juhul oleks vanameister Krõlov ju kah igati tubli ulmekirjanik ;). A kuna tema juba baasis figureerib, oleks patt mitte tema keskmist hinnet kõrgemale upitada. Alustaks sellest, et tegelt ei ole Orwell mitte aint sotsialismi tuuma taband, vaid ka nii mõnegi praegase põjhjamaa süsteemi (nimesid ei hakka nimetama). No ei ole seal küll asjad nii räiged, a sinna poole liigub. Ja kogu se kiidetud Euroliit kah (uskuge, olen viimsel ajal piisavalt palju pidand nedega suhtlema, et teada , millest räägin). Paar sõna ehk ikka siis teose kohata kah. Alustuseks: ei ole vahet, millises keeles lugeda, ikka on hea. Ja lõpetuseks: kunagi Moskva Ülikooli raamatukogus leidsin selle raamatu inglise keelse variandi Põllumajanduskirjanduse alt.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Omal ajal sai seda lugedes väga ohtrasti naerda - oli see ju pila selle yle, mille yle just pilamist lubama hakati - ja lisaks sellele veel ylimalt hea jutt iseenesest. Ei saa mitte alla viie panna.

On ju tegemist kyll veidi valmivormis teosega, aga päris ulmeväline pole ta kindlasti. Ei olnud ju raamatus kirjeldatu veel oma arengus lõpule jõudnud... see oli alles poole peal. Dystoopia oli oma alguse saanud - aga need viimased viljad ei olnud veel õitsele puhkenud.

Raamat on köitev. Ta on lausa loodud kiirelt haaramiseks. Mul on meeles, kuis seda sai loetud Tallinn-Tartu rongis loksudes, yhel suunal Fazil Iskanderit ja teisel Farmi - kumbatpidi nyyd see käis, seda ei mäleta - aga tunne oli sama. Ja see tunne oli vägev - nagu oleks see olnud mina ise, see lugeja, just see kirjanik, kes nyyd Systeemile ninanipus annab.

See tunne ei tule enam tagasi. Need ajad on möödas - vajunud ajaloo hõlma alla koos farmiga ( on j22nud veel viimased ( kuid need pole enam see). Aga teos ei aegu - sest alati võib juhtuda, et keegi saab võõrdsematest võrdsemaks. Selle eest demokraatia ju meid ei kaitse, meie oleme need, kes teevad oma valiku - valiku, nagu loomadki. nagu kyylikudki. Nagu boamaodki.

Vabadus pole ju veel mingi võlurohi, mis hetkega maailma muudaks. Ka vabadus vajab juhte - ja me ei tea iial ette, milliseks see või teine isik saab, kui tema farmeriks hakkab, kui tema asjade korraldamise enda hooleks võtab. Me peame vaatama, et meile ei saaks osaks vana tööhobuse saatus, kes andis endast kõik ja rohkemgi veel - aga mille nimel?

Teksti loeti eesti keeles

Ei tea, kas ma pole piisavalt kaua nõukogude ajal elanud, või milles asi aga mina sellele värgile küll üle nelja ei pane. Pealegi see ei ole ainult nõukogude paroodia, see on kogu inimkonna peegelpilt liialdustega: on kavalaid juhte, kes kasutavad oma seisundit ära ja upitavad end poolearuliste jüngrite abil veelgi kõrgemale. Selles kogu selle "romaani" juhtmõte seisnebki.
Teksti loeti eesti keeles

2002. aastal on seda raamatut veidi camp hinnata. 1988. oli ta aga vägagi tähtis. Ausalt öeldes vist pea 10 aastat ülelugenud, võibolla peaks. Sest nüüd saaks lugeda igati neutraalsemalt. Päris viit aga minu mäletamist mööda kirjanduslikult välja ei venita.
Teksti loeti eesti keeles

Liialdab, hirmasasti liialdab.
Väga sarnane 1984`jaga, aga veidi positiivsem vast. Vähemalt kaugem. Jõutakse mingile tulemile - sead on ikka sead küll. Tõusiklikus on veelgi hullem kui klassikaline eliit - see on vähemalt harjunud olema eliit.
Teksti loeti eesti keeles

"Põmst pole ulme", jahhh .... Aga see selleks, sellistest väikestest tühisustest ei saa ju end lasta häirita, kui on võimalik ka omapoolne kiidupanus anda sedavõrd väärt teosele. Ning egas muud ei saakski eriti märkida, kui ikka kiitust. Kaasahaaravalt üles ehitatud degeneratsioon (või siis vastand; oleneb vaatevinklist, ma arvan), milles kurja, nii meelt kui keelt, julgesti ülegi voolab. Kuid peamine on see lugejale nõnda ilmselge häving, mis sest, et headele peategelastele (vähemalt neile, kes loevad, sest kuigi benjamin lemmikkarakteriks, ei liigutand ta eriti miskit millegi nimel) see kunagi nähtavaks ei saa ja nõnda orjatakse vaid pimesi edasi. Tegelikult väga kurb lugu sellest ühest küljest inimese piiramatust ahnusest ja egoismist, teisest aga rumalusest. Ning muidugi suhteliselt lootusetu.
Teksti loeti inglise keeles

Juba maikuus, kui toimus kirjandusfestival HeadRead, sai mõeldud, et sel suvel tuleb Orwell ette võtta. Nüüd on siis "Loomade farm" loetud. Esimene mõte oli, et kleebime siis teosele kõigepealt sildi külge ja seejärel lisame ehk lühidalt oma arvamuse meeldivuse koha pealt. Sildiks oleks pannud kas "düstoopiline allegooria" või "allegooriline düstoopia", ehh, ei suutnudki otsustada, kumb parem.

Lugedes aga tekkis mõtteid rohkem kui üks. Et mida siis Autor lugejale öelda tahab. Toon välja kolm mõtet:

1. Ühiskond on, sõltumata valitsevast korrast, oma loomu poolest alati inimvaenulik.

2. Sotsialism kui ideoloogia on läbikukkunud.

3. Ükskõik, kas toimub revolutsioon, sõda või mõni parteilis-poliitiline aktsioon, kui inimene usub juhtidesse, saab ta alati haledalt petta.

1. Selle mõtte aluseks on tegelikult ühest raadiosaatest kuuldud Einar Laigna väide, kes kaitses oponentide vastu oma lapsukest, Keskaja Vaimu, öeldes midagi sellist, et ükski ühiskonna kord pole teisest parem, vaid nad kõik on ühtmoodi orjanduslikud, ainult terminid, mida kasutatakse on erinevad. Jah, võib küsida, et mis on Orwellil pistmist Laignaga ja ehk poleks pidanud viimast üldse mainima, aga kuidagi ta mulle lugedes meelde tuli ja vähemalt isiklikult paistis Orwelli jutuga haakuvat.

2. "Loomade farmi" järelsõnas, mis on olemas eestikeelse kaksikväljaande (Tänapäev, 2010) vahel, tunnistab Autor, et oma vaadete poolest on ta sotsialist. Lisaks idee kõikide ühiskonnaliikmete võrdsusest ja mõiste "seltsimees" rohke kasutamine, viitavad, et loo fookuses on sotsialistlik utoopia ja selle rakendamise katse. Niisiis võtsin ma "Loomade farmi" kui Autori isiklikel kogemustel põhinevat hoiatust - Armsad inimesed, hoidke sotsialismist eemale!

3. Raske on inimesel elada poliitiliste muutuste ajal. Hiinlastel on selle kohta hea ütlus, mida ma siinkohal kordama ei hakka. Aga kui inimene usub juhte, siis tal ei olegi muud oodata kui pettasaamist.

Ahjaa, veel, kuna teoses on palju juttu sotsialismist, tekkis mul aegajalt küsimus: aga kuhu jäävad vennad vabamüürlased? Neid nagu polnudki. Või siiski, kes oli see suur valge kult Major, kes õigel ajal ära mõistis surra..

Teksti loeti eesti keeles
x
Enn Veevo
1964
Kasutaja rollid
Viimased 17 arvustused:

Taivo ülalpool ütles, et selline riik peab lagunema, kuna rassurssinõudlus on liiga suur. Aga nii ju juhtuski :) Orwell ei ole ju otseselt sotsialismi kopeerinud, tänaste sündmuste valguses on ka "demokraatia kants" nii mitmeski mõttes lähenemas "1984" maailmale. Ise hindaks seda siiski 5-ga, kohati tundub õhkkond liiga tõeline, et seda raamatut üldse ulmeks saaks pidada.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, tuleb kah meelde, et poisikesena lugedes oli see üpriski põnev. Tegelikult fännan allveelaevalugusid siiani (ja Das Boot: Directors Cut) on riiulis. Hinna pandud rohkem sisu ideoloogilisusele kui kunagisele lugemiselamusele mõeldes.
Teksti loeti eesti keeles

Ka loetud ajast, kus ma algkooliõpilasena lugesin pea terve "seiklusjutte... " sarja läbi, mõni välja arvatud, mida kohalikus lasteraamatukogus ei olnud :) Aga saladuslik saar meeldis. Selline heas mõttes seiklusjutt, kus ulmselisuse osa jääb üsna väikeseks. Meeldis ka teatav inseneriteadmiste ülistus - teatava hariduse ja oskustega inimene ei jää kusagil hätta. Olen lugenud ka konkreetse raamatu kriitikat teemal et selline looduskooslus ei oleks tohtinud olla võimalik, samuti maavarade vedelemine lausa maapinnal jne, kuna sinnani välja, et kõrvutades Saladuslikku saart, Kpaten Granti lapsi ja 20000 ljööd, tekib seal aastaarvude vastuolu. ise kah poisikesena, kõik kolm raamatut ees, üriatnud numbreid klappima saada :) Aga hea oli ta siiski ja kuulus koolipõlve vaidalamatute lemmikute hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Lapsepõlves teist ikka loetud. Aga... ikka nagu midagi jäi puudu.Mis täpselt? Ehk ikka see, et järsku avastad et kogu asi on vaid mäng.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin peale eesti keeles ilmumist, ennastki huvitab, mis mind selle loo külge niivõrd köitis, et seda ikka ja jälle uuesti üle lugesin. Mingi hingus siin sees on, mis kütkestab, isegi ei oska ühtegi teist ulmekat siia kõrvale panna, mis mulle nii oleks mõjunud (varases nooruses ehk mõned Verne asjad, eriti "Saladuslik saar")ja ka siin varemmärgitud "Needuste Allee"
Teksti loeti eesti keeles

Ostsin raamatu siis kui ta eesti keeles ilmus, siis ilmus ju eestikeelset ulmet nii vähe, et kõik mis letile tuli sai ka omale ostetud. Esimene mulje, mis lugedes jäi, oli lubamatult kehv tõlge. Eriti alguses. Vihaga hakkasin lausa pliiatsiga jooni allal tõmbama kirjavigadele ja sci-fi fänni jaoks "valedele" terminitele. Tõlkijate nimesid vaadates selgus, et neid oli kaks, ilmselt siis üks tõlkis 7 esimest peatükki ja teine edasi, kuna vahe oli ikka oluliselt märgatav. See raamat hakkas rohkem meeldima peale mitmekordset lugemist, mis muljet avaldas, oli ka enamuse varasemta kommentaatorite poolt märgitud "hoolimatus" inimeste sebimise vastu. Kusjuures isegi ei saa lõpuni aru, kas see peabki nii olema, või on pikal teel ikkagi midagi untsu läinud. Samas on minu meelest Clarke`il ka paremaid asju, sellest 4 (pluss)
Teksti loeti eesti keeles

Minu Duen huvi tekkis aastaid tagasi (1991) igavusest kinno minnes, kui juhuslikult sattusin "Dune2 otsa (David Lynch & Kyle McLaghlan). Järgmisel nädalal läksin siis raamatukokku raamatut ennast kah otsima (lugu oli Soomes, kus tol ajal olid Herberti asjad juba tõlgitud). Meeldis väga, mis täpselt ei teagi, kuna ma olen muidu rohkem "science" poole hindaja, siin seda aga niiväga pole, pigem üsna kõva annus romantikat. Üritasin lugeda ka järgmisi osasid, ilma erilise eduta. Eestikeelse variandi ilmumisel lugesin uuesti üle.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda lugu üsna poisikesena, küll võttis alles aega, et "süsteemile pihta saada" :) Ajamasina suhtes ühinen eelpool toodud arvamustega
Teksti loeti eesti keeles

paistab, et ma ei ole siiski päris ainuke, kellele Asum ja Impeerium ei meeldinud. Minu jaokks jäi jutu voolavus väiksemaks kui esimeses osas, Muul tegelasena ei mmeedinud kohe üldse. Ehk oli viga lugemise ajas, kuigi 1989 oleks pidanud juba piisavalt täiskasvanu olema. Kunagi sunnin end seda üle lugema, ehk siis suhtumine muutub.
Teksti loeti eesti keeles

Minu esimene Asimov üldse - kunagi varateismelisena eestikeelset varianti lugedes. Tänu sellele jäi meelde ka Asimov kui ulmekirjanik. Meeldis. Isegi väga. Usun ka millegipärast, et ta on pannud paika teatavad standardid, mida robotitest kirjutades kasutatakse.
Teksti loeti eesti keeles

Pean paljusid teisi Asimovi robotijutte paremaks. Aastal 1940 oli ka teaml ettekujutus robotist kui mehaanilisest innimesest, keda sai rahumeeli panna ükspäev last hoidma ja teinepäev keevitama ilma ümberprogrammeerimata. Positronaju idee tuli vist hiljem? Ja robootika 3 seadust. Aga lugu oli üsna loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli ja jäi esimene "asum" parimaks. Asum ja impeerium ei pakkunud mulle kohe üldse midgi. Aga esimesele annan "5" küll.
Teksti loeti eesti keeles

Ka minu jaoks üks parimaid Asimovi raamatuid. Mulle meeldis eelkõige just ka varem nimetatud "teaduslik" lähenemine ajas rändamise probleemidele, sellele, et mingis ajahetkes ei saa niisama lihtsalt midagi muuta, ilma, et tulevik muutusk. Lugesin aastaid tagasi, üsna kohe peale eesti keeles ilmumist ja algul oli ikka narrilt raske sellest ajateljest ja sajandite värgist aru saada :)) Venelaste filmi olen kah näinud, muljet ei avaldanud.
Teksti loeti eesti keeles