Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Jules Verne ·

Les Enfants du capitaine Grant

(romaan aastast 1867-68)

ajakirjapublikatsioon: «Magasin d`Education et de Recreation» nr. 43 (20. detsember 1865) - nr. 90 (5. detsember 1867)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kapten Granti lapsed», Tallinn, ERK, 1958 (Seiklusjutte maalt ja merelt)
«Kapten Granti lapsed», Tallinn «Eesti Raamat» 1979 (Ajast aega)

Hinne
Hindajaid
12
12
1
0
0
Keskmine hinne
4.44
Arvustused (25)
Andri Riid

Ka ilmselt paljude lapsepõlve lemmiklugemisvara. Nelja saab see lugu kahest orvust ja nende isa leidmiseks korraldatud ümbermaailmareisist mööda teatavat paralleeli praegu peamiselt nostalgiast. Üldiselt on Verne'i raamatutele tüüpiline, et alates teatud vanusepiirist nad enam lugeda ei kõlba. Ehkki antud raamatus on nii eredaid tegelaskujusid, eksootilisi sündmustetandreid kui süzhee ootamatuid käänakuid küllaga, on tänaseks minus midagi päästmatult murdunud.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Ee... Misalusel see raamat ULME hulka liigitatud on? Oma ''nelja'' saab ta muidugi ausalt kätte - umbes samadel kaalutlustel nagu eelkirjutaja puhulgi, aga miski jääb mulle segaseks siiski.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Yldiselt olen eelkõnelejaga nõus - tänapäeval on Verne rohkem koolilastele kõlbulik. Mis konkreetsesse raamatusse puutub, siis yks tugev pluss siiski on. Kui tavaliselt on Verne kangelased sellised koomiksilikult kahemõõtmelised ja rasvaste kontuuridega joonistatud karakterid (kapten Nemo ehk välja arvatud), siis geograaf J.Paganel on siiamaani yks minu lemmikuid. Iga kord kui mul talvel lumises linna vahel ringi kõmpides kylm hakkab, tuleb mulle meelde tema surematu fraas: "Filosoofia soojendab mind". ;) Seda raamatut lugeda soovitada oleks ilmselt mõtetu - nagunii on enamik seda juba teinud ja nende jaoks kes ei ole on ilmsesti juba liiga hilja. Kyll aga võiks selle raamatu ette sööta oma lastele.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Jälle natike seiklusklassikat vahele. Imekombel pole ma seda buuki eriti palju lugenud, aga ta on hea. Muidugi mitte väga just, aga nelja saab kätte. Koolipoistele jällegi soovitaks seda. See film, mida Wõrokas allpool mainis, oli ka hea, igal juhul viitsiks enne uuesti selle läbi vaadata, kui raamatut uuesti lugeda. Neli praegu.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Sedapuhku toimub ümbermaailmareis mööda lõunalaiuse 37deg 30" paralleeli. Kuulub väheulmeliste teekondade hulka. Hea lugeda sellegipoolest. Raamatut on korduvalt ekraniseeritud. Mulle isiklikult meeldis kõigerohkem 7-seerialine (?) L. Ulfsakuga Paganelli rollis.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Hea noorsoole lugemiseks kuid kui oled juba puberteedi east välja jõudnud siis ta midagi erilist enam ei ole. See raamat oleks nagu üks osa triloogiast, mis koosneks "20000 ljööd vee all" ja "Saladuslik saar" Kuigi sellist triloogiat minu arust ei ole on see raamat nendest kolmest kõige igavam. Rohkem kommentaare ei vaja ka see raamt, kuna see on nii-kui-nii juba kõikidel, kes on vähegi ulmehuvilised, läbi loetud.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Minu arust kõige parem JV teos. Raamat oli üks ilus reisikirjeldus,kui nii võib öelda, ja Paganel oli mõnus karakter. Minule sai tuntuks vene seriaali läbi. Tahaks seda uuesti näha kui võimalik. Muidugi lõpp oleks võinud veidi kiiremini tulla.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Jääb vaid üle korrata - küllalt lahe seiklusjutt, ent ulme küll mitte. Olen nõus, et omal ajal oli tegu ulmega (kuigi siis sellist terminit ei eksisteerinud), kuna maailmast teati palju vähem. Siiski tuleb silmas pidada, et paljude kohtade ja asjade-olevuste puhul pole tegu faktivigadega, kuivõrd ta muu info puudumise tõttu lihtsalt mõtles need välja.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Eelkõnelejate arvamustele pole midagi lisada: ulme jah mitte, aga armas raamat noorpõlvest, millele peab nostalgiast hea hinde andma.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Korduvalt loetud raamat kooliajal ja vahel ka hiljem kätte võetud. Seost ulmega ei suuda küll kuidagi leida, kuid noortele( ja ka vanematele ehk ) hea lugemine sellegipoolest.eriti meeldejäävad tegelased on naljakas -hajameelne Paganel ja külmavereline major, kes pidevalt nääklevad ja lõbususe eest hoolitsevad. Head mälestused ja autori lõbusa stiili nautimine ei luba alla viie panna.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Geograafiline ulme. Just. Sellega vabandan ennastki välja.

Paganel on möödapääsmatult Lembit Ulfsaki nägu. Ja, mis märksa kurvem, ka vastupidi. Vaene väike Ulfsak, oma saatustki peab ta jagama kapten Klossi ja monsenjöör d`Artagnaniga.

Mulje on ennemuistne. Kas ma viimase lugemise ajal keskkoolis olin? Ei mäleta. Aga mulje on hea. Aafrikast ja Patagooniast teadsin ma juba tollal umbes sama palju kui Verne, aga egas tehnilised pisiasjad pea lugemisnaudingut segama. Sestap pyyan seda head muljet hoolega hoida, jättes raamatu esimesel võimalusel puutumata. Igaks juhuks siiski neli (oli ka raamatuid, mis end sygavamalt meelde vormisid).
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Kõikusin nelja ja viie panemise vahel, kuid siis meenus see koht, kus Austraalia pärismaalasest poisike Paganelile oma geograafiateadmisi ette kandis.
Teksti loeti eesti keeles
x
Enn Veevo
1964
Kasutaja rollid
Viimased 17 arvustused:
Enn Veevo

Taivo ülalpool ütles, et selline riik peab lagunema, kuna rassurssinõudlus on liiga suur. Aga nii ju juhtuski :) Orwell ei ole ju otseselt sotsialismi kopeerinud, tänaste sündmuste valguses on ka "demokraatia kants" nii mitmeski mõttes lähenemas "1984" maailmale. Ise hindaks seda siiski 5-ga, kohati tundub õhkkond liiga tõeline, et seda raamatut üldse ulmeks saaks pidada.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Veevo

Huvitav, tuleb kah meelde, et poisikesena lugedes oli see üpriski põnev. Tegelikult fännan allveelaevalugusid siiani (ja Das Boot: Directors Cut) on riiulis. Hinna pandud rohkem sisu ideoloogilisusele kui kunagisele lugemiselamusele mõeldes.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Veevo

Ka loetud ajast, kus ma algkooliõpilasena lugesin pea terve "seiklusjutte... " sarja läbi, mõni välja arvatud, mida kohalikus lasteraamatukogus ei olnud :) Aga saladuslik saar meeldis. Selline heas mõttes seiklusjutt, kus ulmselisuse osa jääb üsna väikeseks. Meeldis ka teatav inseneriteadmiste ülistus - teatava hariduse ja oskustega inimene ei jää kusagil hätta. Olen lugenud ka konkreetse raamatu kriitikat teemal et selline looduskooslus ei oleks tohtinud olla võimalik, samuti maavarade vedelemine lausa maapinnal jne, kuna sinnani välja, et kõrvutades Saladuslikku saart, Kpaten Granti lapsi ja 20000 ljööd, tekib seal aastaarvude vastuolu. ise kah poisikesena, kõik kolm raamatut ees, üriatnud numbreid klappima saada :) Aga hea oli ta siiski ja kuulus koolipõlve vaidalamatute lemmikute hulka.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Veevo

Lapsepõlves teist ikka loetud. Aga... ikka nagu midagi jäi puudu.Mis täpselt? Ehk ikka see, et järsku avastad et kogu asi on vaid mäng.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Veevo

Lugesin peale eesti keeles ilmumist, ennastki huvitab, mis mind selle loo külge niivõrd köitis, et seda ikka ja jälle uuesti üle lugesin. Mingi hingus siin sees on, mis kütkestab, isegi ei oska ühtegi teist ulmekat siia kõrvale panna, mis mulle nii oleks mõjunud (varases nooruses ehk mõned Verne asjad, eriti "Saladuslik saar")ja ka siin varemmärgitud "Needuste Allee"
Teksti loeti eesti keeles
Enn Veevo

Ostsin raamatu siis kui ta eesti keeles ilmus, siis ilmus ju eestikeelset ulmet nii vähe, et kõik mis letile tuli sai ka omale ostetud. Esimene mulje, mis lugedes jäi, oli lubamatult kehv tõlge. Eriti alguses. Vihaga hakkasin lausa pliiatsiga jooni allal tõmbama kirjavigadele ja sci-fi fänni jaoks "valedele" terminitele. Tõlkijate nimesid vaadates selgus, et neid oli kaks, ilmselt siis üks tõlkis 7 esimest peatükki ja teine edasi, kuna vahe oli ikka oluliselt märgatav. See raamat hakkas rohkem meeldima peale mitmekordset lugemist, mis muljet avaldas, oli ka enamuse varasemta kommentaatorite poolt märgitud "hoolimatus" inimeste sebimise vastu. Kusjuures isegi ei saa lõpuni aru, kas see peabki nii olema, või on pikal teel ikkagi midagi untsu läinud. Samas on minu meelest Clarke`il ka paremaid asju, sellest 4 (pluss)
Teksti loeti eesti keeles
Enn Veevo

Minu Duen huvi tekkis aastaid tagasi (1991) igavusest kinno minnes, kui juhuslikult sattusin "Dune2 otsa (David Lynch & Kyle McLaghlan). Järgmisel nädalal läksin siis raamatukokku raamatut ennast kah otsima (lugu oli Soomes, kus tol ajal olid Herberti asjad juba tõlgitud). Meeldis väga, mis täpselt ei teagi, kuna ma olen muidu rohkem "science" poole hindaja, siin seda aga niiväga pole, pigem üsna kõva annus romantikat. Üritasin lugeda ka järgmisi osasid, ilma erilise eduta. Eestikeelse variandi ilmumisel lugesin uuesti üle.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Veevo

Lugesin seda lugu üsna poisikesena, küll võttis alles aega, et "süsteemile pihta saada" :) Ajamasina suhtes ühinen eelpool toodud arvamustega
Teksti loeti eesti keeles
Enn Veevo

paistab, et ma ei ole siiski päris ainuke, kellele Asum ja Impeerium ei meeldinud. Minu jaokks jäi jutu voolavus väiksemaks kui esimeses osas, Muul tegelasena ei mmeedinud kohe üldse. Ehk oli viga lugemise ajas, kuigi 1989 oleks pidanud juba piisavalt täiskasvanu olema. Kunagi sunnin end seda üle lugema, ehk siis suhtumine muutub.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Veevo

Minu esimene Asimov üldse - kunagi varateismelisena eestikeelset varianti lugedes. Tänu sellele jäi meelde ka Asimov kui ulmekirjanik. Meeldis. Isegi väga. Usun ka millegipärast, et ta on pannud paika teatavad standardid, mida robotitest kirjutades kasutatakse.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Veevo

Pean paljusid teisi Asimovi robotijutte paremaks. Aastal 1940 oli ka teaml ettekujutus robotist kui mehaanilisest innimesest, keda sai rahumeeli panna ükspäev last hoidma ja teinepäev keevitama ilma ümberprogrammeerimata. Positronaju idee tuli vist hiljem? Ja robootika 3 seadust. Aga lugu oli üsna loetav.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Veevo

Minu jaoks oli ja jäi esimene "asum" parimaks. Asum ja impeerium ei pakkunud mulle kohe üldse midgi. Aga esimesele annan "5" küll.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Veevo

Ka minu jaoks üks parimaid Asimovi raamatuid. Mulle meeldis eelkõige just ka varem nimetatud "teaduslik" lähenemine ajas rändamise probleemidele, sellele, et mingis ajahetkes ei saa niisama lihtsalt midagi muuta, ilma, et tulevik muutusk. Lugesin aastaid tagasi, üsna kohe peale eesti keeles ilmumist ja algul oli ikka narrilt raske sellest ajateljest ja sajandite värgist aru saada :)) Venelaste filmi olen kah näinud, muljet ei avaldanud.
Teksti loeti eesti keeles