Ja siin ta siis ongi: realistlikumat sorti täiemõõduline kodukootud lastefantaasia (uhh-uhhh-uhhhh!!! lauba võttis higiseks!)
Loo algus on pea samades raamides, mis "Felsandi Hirmsas Mereröövliski", kuid siis astub autor augustikuiseselt Felsandilt kiirelt ja otsustavalt, täie tallaga troopikamere voogavsinistele lainetele, ega tulegi enam tagasi!
Keegi võib nüüd nina vingu vedada ja öelda: "Mis kuradi fäntazi see on? Fäntazi vai asi..." Siis, vihjates Vendade Strugatskite arvamuseavaldusele "ulmekast" kus vahva leiutaja leiutab ise päheroniva kõrvikmütsi, arvan, et juturaamatute "mereröövliaega" stiliseeritud Maailm on kaheldamatult Fantaasiamaa õigustes. Mis sellest, et ulmalist seal peale müstilise meremehekasti ja segasel viisil moodustunud (kõlab veidralt, kuid on see-eest täpne) munsterrolli, mis kajastab laeva olukorda täpsemalt, kui keegi laeva pardal viibijatest arvatagi oskab, suurt polegi. On väljamõeldud maailm, kuid puuduvad väljamõeldud inimsuhted, plusspunkt, mida suuremale osale sotsiaalsele ulmele (paraku!) anda ei saa.
Tol õndsal ajal oli lasteraamat vaata, et ainuke, kus sai ilma hinge kõverdamata ;-) (võib-olla on see praegugi nii) suu puhtaks öelda. Veel enamgi, püüda anda tärkavale sugupõlvele teadmisi, mida nad kusagilt mujalt (peale elu enese) omandada ei saagi.
Lugesin selle raamatu hiljuti koos tütrega üle. Minu arust pole kirjapandu tänini oma akuaalsust kaotanud. :-) Endiselt seilavad troonisaalide tormides ringi Ministrid, hoides kurssi Suuradmirali tiitlile (kuigi kõik teavad, et olles Loodelaevastiku juhataja, viis seäär minister selle otsustavas lahingus täielikku hävingusse tänu oma kretinismile ja viidi kuivale maale üle, kuna tal "puudusid omadused, mis teinuksid tas`t täisväärtusliku merekomandöri")... endiselt sekeldavad erivolitustega isandad (ainsaks (ühiseks!) tunnuseks see, et nad ei ärata usaldust) tegeldes "riigisaladustega, millest vaikitakse isegi Kuninganna ... ja tema timuka ees" "kroonupunastes tellishoonetes" sildita uste taga... Jaotades lahkelt laiali pabereid, mis kohustavad kõiki Tema Majesteedi alamaid osutama selle ettenäitajaile kõikvõimalikku abi ja toetust, tõotades selle eest "Tema Majesteedi tänu ja heldet vaevapalka Härra Jumalalt", formuleering, mis kindlamalt kui pitsatid ja allkirjad kinnitab dokumendi ehtsust...
Kuid "kirjanik ei pea vaevama lugejat lugudega sellest, mida selles Maailmas pole, ega olla ei saagi" arvab pan Stanislaw Poolamaalt, "vaid peab kuulutama universaalseid tõdesid!" Heino Väli käib selle reegli järgi, samm, mis eristabki head kirjandust viletsast kirjandusest. Nii saavadki lapsed näituseks teada, kes on NUHK (Nuhk on allakäinud inimene, nii allakäinud, et allapoole enam ei saagi... (vaene James Bond! :-((( )) ja mida nuhiga teha (nuhk kõrtsis... PEKSA NUHKI!!!) ning igasugu muid tarvilike teadmisi Maailma ja asjade kohta, mida sealt leida võib. Ega`s midagi... millised on mehed, sellised on mängureeglid. Kahju ainult, et selliseid raamatuid nii vähe on...
Mida öelda lõpetuseks?
Teenige Kuningannat, kuid proovige teha seda nii, et teenite Isamaad!