Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Jules Verne ·

L`Ile mysterieuse

(romaan aastast 1874-75)

ajakirjapublikatsioon: «Magasin d`Education et de Recreation» nr. 217 (1. jaanuar 1874) - nr. 264 (15. detsember 1875)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Saladuslik saar», Tallinn, ERK, 1954
«Saladuslik saar», Tallinn, ERK, 1956 (Seiklusjutte maalt ja merelt)
«Saladuslik saar», Kuressaare «TormiKiri» 1997

Hinne
Hindajaid
17
6
1
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (24)

Ulmepatriarhi üks tuntumaid teoseid. Utoopiasugemetega "kummaline teekond". Ladusalt loetav raamat on kergelt seotud "Kapten Granti laste" ja "20 000 ljööga". Sisututvustuse järgi ei näe mingit vajadust - vaevalt, et on ulmefänni, kel see lugemata. Tahaks vaid märkida, et "Saladuslikul Saarel" (ja üldse JV teostel) pole vedanud ekraniseeringutega. Kord väänatakse kokku mingi supertehniline üllitis butafooriaga, mis JV-ga kuidagi ei sobi, siis jälle hakatakse vaesele "1848 aasta demokraadile" kaela määrima vaateid, mida ta ei omanud ja omada ei saanud. Eriti just see viimati meie televisiooni risustanud "Saladuslik Saar". Saan aru küll, et autoriõiguse seisukohalt võib olla asi juriidiliselt perfekte, kuid vägistamise kohta käivad paragrahvid? Meeldivaks erandiks on minu arvates tsehhide "Backap'i saare saladus". Autori vaimu tabamine on lausa jalustrabav!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Täiesti nõus eelkõnelejaga. Raamat on suurepärane. Aegumatu lugu lausa. Verne on tegelikult vaatamata vähesele reisimisele osanud mitmetes juttudes luua sellise mõnusa seiklusi täis maailma. Verne lihtsalt oskab panna kaasa elama. Kuigi tegelikult tunduvad tema jutud rohkem puhta seiklusjutu kui ulmega seotud olevat. Mis puutub sellesse seriaali, mis eestist jooksis, siis selle vaatamise ma lõpetasin pärast paari esimest osa. Kui autoriks on pakutud Verne, siis olgu ikka seriaal ka Verne teose, mitte kurat teab mis jutu järgi tehtud.
Teksti loeti eesti keeles

Selles raamatus on tõesti näha sidemeid "Kapten Granti laste" ja "20000 ljööd vee all". Vanasti jooksis ka sari Kapten Granti lastest. See tundus tänasest "Saladuslikust saarest" palju huvitavamana. Kuid raamatule ei taha üle nelja anda, kuna utoopiaga on üle pingutatud.Kuid siiski on ta vähemalt sama hea kui "20000 ljööd vee all".
Teksti loeti eesti keeles
AR

Parim JV teos, mida ma tean. Olen lugenud palju selleteemalisi raamatuid, kuid see trumpab kõik teised üle. Saar oli ilus, kõigi võimaluste saar. Lõpp oli ootamatu. Saar oleks võinud alles jääda, kuid see on juba autori enda teha.
Teksti loeti eesti keeles

Kõige parem Verne teos üldse mida ma lugenud olen. Olen näinud ka mingit haledat seriaali, mis polnud kuskilt otsast raamatuga sarnane ning imes täiega.Teos ise aga on suurepärane.
Teksti loeti eesti keeles

Minu poolt loetud asjadest on see ulmelise Verne`i parim asi; mitteulmelised "80 päevaga" ja "Kapten Grant" saaksid viie, seega "Saladuslisele saarele" (just nii oli raamatu pealkiri esimeses eesti tõlkes!)neli.

Ulmeks teeb selle nüüd ainult puutumine kapten Nemoga; muidu rohkem selline ellujäämisõpetus; hümn inseneerlusele ja loodusteadustele. NB mitte loodusele...

Kuidagi suutis Verne siin survival-kammi vahel ka süzheed edendada ja muidu põnevatest asjadest kirjutada. Tegelikult ongi inimese ellujäämine ja saare koloniseerimine parasjagu kirjanduslik teema, miskit suuremat põhjust norida ei näe.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata tugev romaan omas zhanris. Raske öelda, kumb mulle rohkem meeldis, kas "Saladuslik saar" või "Kapten Granti lapsed". Ilmselt "Saladuslik saar", sest "Kapten Granti lastele" tuleb IMHO kahjuks reisikirjelduslik vorm, "Saladuslik saar" on ühtsem, terviklikum. Ulmega ühendab seda teost peale kapten Nemo esinemise ka mõte "merehädalistele mõeldud saarte" olemasolust -- selline kooslus, nagu sellel saarel esines, ei saa mingli tingimusel loomulik olla. Verne ise seletas seda seismoloogilise aktiivsuse tõttu merepõhja vajunud mandriga, mille viimane säilinud osa saar olevat. Nii et teose põhiidee on samuti ulmega seoses. Hädaliste elu kujutamine oli kõigiti meeldiv, ainult et kahju oli neist vaestest, et nad sauna ehitamise peale tulla ei osanud... :o) Aga mis teha, kui traditsioonid ei tunne seesugust asutust.
Teksti loeti eesti keeles

Üks natuke fabuleeritud populaarteduslik loeng robinsonidele avanevatest võimalustest ülemöödunud sajandi teise poole vaatenurgast. Eraldi äramärkimist väärib peaaegu kasutatav nitroglütseriini valmistamise õpetus. Raamat oli mu absolutne lemmik hea mitu aastat, kuni kunagi varateismelisena, vastavate huvide tekkides, esitasin endale küsimuse, et kuidas neil seal saarel armueluga võis olla. Sellest ajast pole enam lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Viimasel lugemisel jättis üsnagi keskpärase mulje. Lapsepõlves seevastu ..... Kohe ikka õige mitu korda sai läbiloetud ja maailma parimaks peetud.

Aga seekord üle "hea" ei saa.

Teksti loeti eesti keeles

Ka loetud ajast, kus ma algkooliõpilasena lugesin pea terve "seiklusjutte... " sarja läbi, mõni välja arvatud, mida kohalikus lasteraamatukogus ei olnud :) Aga saladuslik saar meeldis. Selline heas mõttes seiklusjutt, kus ulmselisuse osa jääb üsna väikeseks. Meeldis ka teatav inseneriteadmiste ülistus - teatava hariduse ja oskustega inimene ei jää kusagil hätta. Olen lugenud ka konkreetse raamatu kriitikat teemal et selline looduskooslus ei oleks tohtinud olla võimalik, samuti maavarade vedelemine lausa maapinnal jne, kuna sinnani välja, et kõrvutades Saladuslikku saart, Kpaten Granti lapsi ja 20000 ljööd, tekib seal aastaarvude vastuolu. ise kah poisikesena, kõik kolm raamatut ees, üriatnud numbreid klappima saada :) Aga hea oli ta siiski ja kuulus koolipõlve vaidalamatute lemmikute hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle täiega meeldivad Verne jutud ja see on mu lemmik! Saladuslik saar! Selline lahe lugu. Mulle meeldis selle juures ka see, et sai teda, et mis kapten Nemoga siis juhtus. Kus ta oma viimased elupäevad veetis jne. Kuigi Saladuslikus Saares oli ta teistsugune kui ta oli 20 000 ljööd vee all. Aga muidugi, eks siis kui inimene vananeb ta ikka muutub. Ainus asi mis mulle raamatu juures ei meeldinud oli see, et ahv ja koer surma said. Tundub olie umbes nii, et Verne tüütasid loomadega jamamine ära ja lasi neil siis haledal moel surra! Aga see on liiga väike miinus, et hinnet alandata! Ka kontrolltöös võib ühe veaga veel viie saada. ;)
Teksti loeti eesti keeles

Noh, parem hilja kui ...
 
"Saladuslik saar" võib ju olla Nemo- ja Granti-triloogia lahutamatu osa, kuid minu arvates on tema tähtsaim roll näidata, et inimühiskonna, ka kuita hes väikese, ellujäämiseks ja arenemiseks on vaja kaht asja: teadmisi JA töötahet. Kusjuures, kui esimesi ei ole, ei pruugi teine üldse ilmudagi.
 
Andy Weiri hiljutine "Marslane" on ideeline järg.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Enn Veevo
1964
Kasutaja rollid
Viimased 17 arvustused:

Taivo ülalpool ütles, et selline riik peab lagunema, kuna rassurssinõudlus on liiga suur. Aga nii ju juhtuski :) Orwell ei ole ju otseselt sotsialismi kopeerinud, tänaste sündmuste valguses on ka "demokraatia kants" nii mitmeski mõttes lähenemas "1984" maailmale. Ise hindaks seda siiski 5-ga, kohati tundub õhkkond liiga tõeline, et seda raamatut üldse ulmeks saaks pidada.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, tuleb kah meelde, et poisikesena lugedes oli see üpriski põnev. Tegelikult fännan allveelaevalugusid siiani (ja Das Boot: Directors Cut) on riiulis. Hinna pandud rohkem sisu ideoloogilisusele kui kunagisele lugemiselamusele mõeldes.
Teksti loeti eesti keeles

Ka loetud ajast, kus ma algkooliõpilasena lugesin pea terve "seiklusjutte... " sarja läbi, mõni välja arvatud, mida kohalikus lasteraamatukogus ei olnud :) Aga saladuslik saar meeldis. Selline heas mõttes seiklusjutt, kus ulmselisuse osa jääb üsna väikeseks. Meeldis ka teatav inseneriteadmiste ülistus - teatava hariduse ja oskustega inimene ei jää kusagil hätta. Olen lugenud ka konkreetse raamatu kriitikat teemal et selline looduskooslus ei oleks tohtinud olla võimalik, samuti maavarade vedelemine lausa maapinnal jne, kuna sinnani välja, et kõrvutades Saladuslikku saart, Kpaten Granti lapsi ja 20000 ljööd, tekib seal aastaarvude vastuolu. ise kah poisikesena, kõik kolm raamatut ees, üriatnud numbreid klappima saada :) Aga hea oli ta siiski ja kuulus koolipõlve vaidalamatute lemmikute hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Lapsepõlves teist ikka loetud. Aga... ikka nagu midagi jäi puudu.Mis täpselt? Ehk ikka see, et järsku avastad et kogu asi on vaid mäng.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin peale eesti keeles ilmumist, ennastki huvitab, mis mind selle loo külge niivõrd köitis, et seda ikka ja jälle uuesti üle lugesin. Mingi hingus siin sees on, mis kütkestab, isegi ei oska ühtegi teist ulmekat siia kõrvale panna, mis mulle nii oleks mõjunud (varases nooruses ehk mõned Verne asjad, eriti "Saladuslik saar")ja ka siin varemmärgitud "Needuste Allee"
Teksti loeti eesti keeles

Ostsin raamatu siis kui ta eesti keeles ilmus, siis ilmus ju eestikeelset ulmet nii vähe, et kõik mis letile tuli sai ka omale ostetud. Esimene mulje, mis lugedes jäi, oli lubamatult kehv tõlge. Eriti alguses. Vihaga hakkasin lausa pliiatsiga jooni allal tõmbama kirjavigadele ja sci-fi fänni jaoks "valedele" terminitele. Tõlkijate nimesid vaadates selgus, et neid oli kaks, ilmselt siis üks tõlkis 7 esimest peatükki ja teine edasi, kuna vahe oli ikka oluliselt märgatav. See raamat hakkas rohkem meeldima peale mitmekordset lugemist, mis muljet avaldas, oli ka enamuse varasemta kommentaatorite poolt märgitud "hoolimatus" inimeste sebimise vastu. Kusjuures isegi ei saa lõpuni aru, kas see peabki nii olema, või on pikal teel ikkagi midagi untsu läinud. Samas on minu meelest Clarke`il ka paremaid asju, sellest 4 (pluss)
Teksti loeti eesti keeles

Minu Duen huvi tekkis aastaid tagasi (1991) igavusest kinno minnes, kui juhuslikult sattusin "Dune2 otsa (David Lynch & Kyle McLaghlan). Järgmisel nädalal läksin siis raamatukokku raamatut ennast kah otsima (lugu oli Soomes, kus tol ajal olid Herberti asjad juba tõlgitud). Meeldis väga, mis täpselt ei teagi, kuna ma olen muidu rohkem "science" poole hindaja, siin seda aga niiväga pole, pigem üsna kõva annus romantikat. Üritasin lugeda ka järgmisi osasid, ilma erilise eduta. Eestikeelse variandi ilmumisel lugesin uuesti üle.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda lugu üsna poisikesena, küll võttis alles aega, et "süsteemile pihta saada" :) Ajamasina suhtes ühinen eelpool toodud arvamustega
Teksti loeti eesti keeles

paistab, et ma ei ole siiski päris ainuke, kellele Asum ja Impeerium ei meeldinud. Minu jaokks jäi jutu voolavus väiksemaks kui esimeses osas, Muul tegelasena ei mmeedinud kohe üldse. Ehk oli viga lugemise ajas, kuigi 1989 oleks pidanud juba piisavalt täiskasvanu olema. Kunagi sunnin end seda üle lugema, ehk siis suhtumine muutub.
Teksti loeti eesti keeles

Minu esimene Asimov üldse - kunagi varateismelisena eestikeelset varianti lugedes. Tänu sellele jäi meelde ka Asimov kui ulmekirjanik. Meeldis. Isegi väga. Usun ka millegipärast, et ta on pannud paika teatavad standardid, mida robotitest kirjutades kasutatakse.
Teksti loeti eesti keeles

Pean paljusid teisi Asimovi robotijutte paremaks. Aastal 1940 oli ka teaml ettekujutus robotist kui mehaanilisest innimesest, keda sai rahumeeli panna ükspäev last hoidma ja teinepäev keevitama ilma ümberprogrammeerimata. Positronaju idee tuli vist hiljem? Ja robootika 3 seadust. Aga lugu oli üsna loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli ja jäi esimene "asum" parimaks. Asum ja impeerium ei pakkunud mulle kohe üldse midgi. Aga esimesele annan "5" küll.
Teksti loeti eesti keeles

Ka minu jaoks üks parimaid Asimovi raamatuid. Mulle meeldis eelkõige just ka varem nimetatud "teaduslik" lähenemine ajas rändamise probleemidele, sellele, et mingis ajahetkes ei saa niisama lihtsalt midagi muuta, ilma, et tulevik muutusk. Lugesin aastaid tagasi, üsna kohe peale eesti keeles ilmumist ja algul oli ikka narrilt raske sellest ajateljest ja sajandite värgist aru saada :)) Venelaste filmi olen kah näinud, muljet ei avaldanud.
Teksti loeti eesti keeles