Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett · Neil Gaiman ·

Good Omens: The Nice and Accurate Prophecies of Agnes Nutter, Witch

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Head ended»
Tallinn «Tänapäev» 2001 (42)

Hinne
Hindajaid
29
5
1
1
0
Keskmine hinne
4.722
Arvustused (36)

Sedapuhku siis Pratchettil kellegi Neil Gaimaniga kahasse kirjutatud raamat. Mida on pisut ka tunda ja mitte halvas mõttes. Kui standardset Pratchettlikku absurdihuumorit leidub selles tykis võibolla marginaalsed madalamas kontsentratsionis kui tema Discworldi lugudes, siis selle eest on lugejat õnnistatud (vähemasti raamatu esimeses pooles) pisut koherentsema ja haaravama syzeega kui see Pratchettil tavaliselt välja kukub.

Raamat ise on ei millestki muust kui maailma lõpust. Ja nagu kellegi prominendi kommentaar raamatu esikaanel selle kohta ytles, et nii lustakat maailmalõppu meil nagu ei olegi veel olnud. Juba alguses ära toodud tegelaste nimistut lugedest saab hea kõhutäie itsitada - terve pesu deemoneid, ingleid, langenud ingleid (ja ingleid, kes mitte niivõrd ei langenud, kuivõrd lihtsalt liuglesid omal ebamäärasel moel vaikselt allapoole), prohveteid, okultiste, sataniste ja loomulikult Antikristus Adam, kes põrguliste poolt maa peale saadetakse, kuid hällis kellegi raamatupidaja võsukesega segamini aetakse. Neli Maailmalõpuratsanikku - Surm, Sõda, Nälg ja Saastatus (Katku asendaja) sõidavad hobuste asemel ringi vihaste Harleydega, mis annab uue ja märksa otsesema tähenduse terminile Põrguinglid.

Põhilisteks peategelasteks on võitlevate poolte - Paradiis ja Põrgu - poolt maa peale saadetud agendid ingel Aziraphale ja deemon Crowley, kes inimsugu vastavalt siis pyhaduse või patu suunas ärgitades oma igapäevast leiba teenivad. Mis neil kuigi hästi välja ei tule, kuna inimsugu oma mitmekesisuses annab silmad ette nii keskmisele kuradile kui inglile. Kui põrgu Hispaania Inkvisitsiooni eest Crowley``le (kes tol aja jah tõesti juhtumis Hispaanias viibis), kiitust avaldas ja too siis huvi pärast vaatama läks, et mis asi too niisugune on, läksid tal silmad ikka õige suureks pähe. No ja nii edasi.

Raamatu teine pool, eriti lõpuosa läksid kyll pisut hyplikuks kätte aga viie saab see tykk sellegipoolest. Kui siis ehk õige tillukese miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

mis mul ikka enam lisada :) VÄGA hea raamat. lõpp tuli mulle isegi kuidagi ootamatult...loomulikult pratchetti võrratu must huumor ja väga hea süzhee!kindel must buy, kui ainult kätte juhtuks.
Teksti loeti inglise keeles

Pratchetti must huumor? Hmm ... selles on küll omajagu sarkasmi ja irooniat (mis teatvasti on kaks komponenti, millest koosneb huumor), kuid selle sünge varjund on pärit kindlalt Neil Gaimani sulest. Pratchetti huumor ei ole kunagi olnud tõeliselt julm. Kui see selleks -- kahe peale on on nad kokku kriipsinud tõelise meistriteose, mis lõupks küll pisut ülepeakaela laheneb, kuid kuna algus oli niivõrd hea, võib selle neile andeks anda. Ilmselt selle raamatu kõige silmapaistvam osa on karakterid -- erinev ingellik / deemonlik kontingent, kes ise ka täpselt ei tea mille pärast nad omavahel tülis on (sealjuures pole inglidki mingid paipoisid ja vastupidi). Aga jaa -- igatahes on kekseteks tegelasteks ingel Aziraphale ja deemon Crowley (madu, kes sokutas Eevale õuna pihku). Kumbki neist ei pea täielikult õigeks oma bosside seisukohti ja lisaks sellele kutsutakse mõlemat "assimileerunuteks" ("gone native"). Neile meeldib Maa, neile meeldivad inimesed ja mõlemal on suht lõbus -- aastatuhandete vältel on nad omavahel kembelnud ning samas koos ära joonud ilmselt lugematuid liitreid alkoholi -- nimelt on mõlema lemmikharrastuseks saanud teoloogilised vaidlused ja kellega veel olek neid parem maha pida, kui mitte oma lemmikvaenlasega. Ootamatult saab Crowley korralduse sokutada Antikristus Adam kellegile ja see muudab ta äärmiselt morniks -- tähendab ju Antikristuse tulek maailma lõppu. Viimases kimbatuses läheb ta Aziraphaele juurde ning räägib talle oma murest. Koos lepivad nad kokku, et kasvatavad kahe peale Adamist tavalise poisi, lootuses, et tema võimed ei löö välja ja maailmalõpp jääb ära. Lõpuks maailmalõpp jääbi ära, kui sekeldustel ja ootamatutel pööretel ei kipu kuidagi lõppu tulema.
Teksti loeti inglise keeles

Üks paremaid raamatuid, mida Pratchettilt olen lugenud. Kindlasti on selles suur teene ka Neil Gaimanil. Selles raamatus on kindel süzee ja tegevusliin, mida tihti Kettamaailma raamatutes ei kohta. Muidugi on selles raamatus järgu võrra vähem kildu visatud, aga ka see tuleb kasuks. Kettamaailmas kohati naljade konsentratsioon liiga suur.

Raamat hakkab pihta väga hoogsalt, kohe aetakse pratchettlikult kaardid segamini, ning hääd plaanid hakkavad viltu vedama. Ja nii kapatakse raamatu algusest tuulekiiruselt lõpuni. Tempot igatahes jagub. Kuigi raamatu lõpp on kuidagi ülepeakaela kirjutatud ja tundub natuke ka otsitult ja pingutatult, ei kahanda see väga head muljet raamatust. Kahtlemata on tegu parima Pratchettiga mida olen lugenud.

Teksti loeti eesti keeles

Nii hea, et ei viitsi kirjas kirjutada ega sõnas seletada sest vaevalt suudan seda edasi anda. Ja milleks peakski, soovitan, lugege ise siis näete millest jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Minu esimene arvustus on pühendatud oma þanri suurmeistrile.
Teos ise on lihtsalt hea - mitte vapustav. Võiks öelda, et lõpp oli juba algusest saati suures osas ette ennustatav. Siiski viis. See oli meeldiv vaheldus Kettamaailma tekstidele, mida suurtes kogustes tarbima ma küll võimeline pole.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti päris hea, kuigi Gaimani kohta liiga palju kildu kiskuv. Ilmselt on see Pratchett päris hea naljamees ka kirjasõnas (et ta seda suuliselt suudab, võis alles hiljuti kogeda). Tuleb ilmselt mees ette võtta, ehk õnnestub murda senine eelarvamus tema kui mõttetu kirjaniku kohta.Aga Head Ended oli tõesti hea. Eriti vahva võrdlus tuli pähe seoses Gaimani Ameerika Jumalatega, kus inglite asemel Ühendriikide pinnal kõikvõimalikud jumalad ringi jalutasid ja ennast inimeste unustamisest päästa püüdsid. Head Ended on küll midagi sootuks muud, aga see gaimanlik iroonia, millele lisandub pratchettlik irvitamine, on ikka nauditav.Kindel viis seega.
Teksti loeti eesti keeles

Head ended ehk lõpule jõudnud pea või siis lõpppea on tegelt lõpphea raamat. Sellist toredat eshatoloogia kirjeldamist või maakeeli lõpuaega võiks ju suisa ootama jääda! Või ehk parem mitte, las Pratchett kahasse Gaimaniga või siis vastupidi kirjutaks veel miskit sama hääd.

See raamat taastas minu usu Pratchettisse. Et lool võib olla ka sisu. Omajagu teenet selles kaheldamatult Gaimanil.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin. Yhe jutiga. Ilma magamata. Hea oli. M6tlesin, et peaks ehk kohe yle lugema, kuid siis jäin k6hklema. Suutsid ju härra Pratchett ja Gaiman kahe peale hea ja loeatava loo kokku kirjutada, kuid ega seda va iva kyll just jalaga segada ei olnud. Hinne on kyll kindlasti viis.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt olen Pratchetti juba pisut liiga suurtes annustes manustanud. Kohati kipub tema huumor igatahes ära tüütama. Minu arvates ei ole tegu päris nii hea asjaga nagu Discworldi paremad palad.
Teksti loeti eesti keeles

Kettamaailm on ka hea, aga hakkab veidi tüütuks muutuma. "Head ended" on teise nurga alt, teises võtmaes ja tundub, et oluliselt paremini välja kukkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on tegemist näitega, kus üks tõlkija poolne kommentaar võib muidu väga hea raamatu lugemise täielikult ära rikkuda. Eks tuleb hiljem originaal kuskilt muretseda ja uuesti lugeda, siis ehk paraneb ka hinne. Praegusel hetkel ei kutsu igatahes mitte miski teost uuesti lugema.
Teksti loeti eesti keeles

hakkasin juba lootust kaotama - kettamaailma lood on üsna keskpäraseks muutunud... ja äkki selline raamat! pean tunnistama, et ei tea suurt midagi neil gaimanist, aga käesolev üllitis on üks säravamaid pratchetti raamatute reas, mis eesti keeles ilmunud! tõeliselt hää ja loetav asi!
Teksti loeti eesti keeles

Aplaus Bravo Bravissimo! See on nüüd mu lemmik Pratchett Mordi kõrval. Oli tunda et seda raamatut on kaks autorit kirjutanud, erines kettamaailmast piisavalt. Huumor oli suurepärane. Lõpp oli küll raamatul nagu veidike punnitud, aga ei rikkunud seda ära. Kindel viis, ilma igasuguse kõhkluseta.
Teksti loeti eesti keeles

Enamike eelpool arvustanute vaimustust ei jaga, maha aga ka päris ei laida. Nelja võib sellele loole anda küll...
Teksti loeti eesti keeles

Veidi teistmoodi. Pratchett nagu Pratchett ikka, kuid uus nurk ning kange tahtmine piibliga tegelema hakata, et uurida, kui palju seda ja kui palju muidu lahmimist-pratchettismi sees.
Teksti loeti eesti keeles

Standartse süzheega Pratchetti romaan, ainult et tegevus on toodud meie maailma. Alguses ilgelt naljakas, lõpp keerab apokalüptiliseks, viimased read on lüürilis-nukrad. Väites, et paradiis on igav ja põrgu huvitav, pole küll midagi originaalset ega naljakat. Gaimani üksinda kirjutatud teoseid ma lugenud pole, nii et tema stiili või osalust ma analüüsida ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Terry Pratchet ja Neil Gaiman tulid idee peale kirjutada kahasse üks romaan kuskil eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus. Pratchett oli siis oma "Kettamaailmaga" juba üsna tuntud tegelane, Gaiman seevastu mitte eriti. Loomulikult ei osutunud see mingiks takistuseks ning töö võis alata. Paar aastat hiljem oligi valmis "Head ended", millest enamuse kirjutas valmis Pratchett ning vähemuse Gaiman. Esimene võttis enda peale ka esialgse toimetamise. Niipalju siis raamatu saamisloost. Sisu kohta võib veel mainida, et tegu on igati lõbusa asjaga, mis parodeerib kõvasti igasuguseid maailmalõpu asju. Enamasti ka üsna nauditaval ning teravmeelsel kombel. Kindlasti tasub lugeda kõigil, kes naudivad hästi tehtud kirjandust. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Tundus selline veider ja mõttetu, ei ajanud need naljad kuidagi naerma ... Tea, kas see oli kaasautori mõju - hoopis teine stiil. Võrreldas tavapärase Pratchettiga oli igav.
Teksti loeti eesti keeles

Hüva oli. :) Lugesin paar aastat tagasi läbi aga see on küllalt hea(minu mäletamise järgi :S), et võib sellele viie ära panna, ilma et uuesti läbi hakkaksin lugema(võib olla uuesti läbi lugedes enam viite ei paneks, nagu ühel teisel raamatul). :D
Teksti loeti eesti keeles

"Ameerika jumalate" põhjal tundub, et koostöö Pratchettiga mõjub Gaimanile hästi. Ja Pratchetti Kettamaailm, mis mulle yldjoontes kyll meeldib, kipub tootmisliini tagumises otsas maha käima, sestap mõjub "Good Omens" värskendavalt. Kas ta just parem on kui iga muu Pratchett, aga suur osa Pratchetteid on märksa lahjemad.

Teksti põhihäda on see, et mõlemad autorid loodavad liiga palju koomika tulevärgile. Seeläbi muutub tegelik syndmustik ajuti hakituks ja seda on äärmiselt raske jälgida. Kõik naljad ei ole alati uued ja osa neist on liialt kinni kohalikes oludes, et võõramaalane neist midagi mõikaks. Aga lõbusat leiab siiski hulgi.

Ehkki pean tunnistama, et esimesel lugemisel naersin end laua alla, kuid hiljuti, kui hakkasin otsima kohti, mida inimestele ette lugeda, polnudki neid nii väga palju. Aga oli. Ja Tinzu on head tööd teinud. Tubli viis miinus.

Teksti loeti eesti keeles

olgu mu viis kah siis siin ps. sirvisin tõlget maakeelde kah, ja mul pole küllalt sõnu, et seda ära kiruda, see on... see on...kuritegu!andestamatu lohakus!Kurat võtaks, isegi taandread on ära unustatud!Hinne on rangelt originaalile ja mitte ühelgi juhul tõlkele, vastasel juhul oleks hindeks midagi miinus lõpmatuse sarnast
Teksti loeti inglise keeles

Viimaste ulmegurude teooriate kohaselt pole olemas halbu raamatuid, on ainult lugejad, kes loevad valesid asju. Nomaeitea, eesti keeles ilmub huviga ja mõnuga loetavaid asju ikkagi nii vähe, et pole teab mis kunst kõiki (või tugevat enamust) kui mitte läbi lugeda, siis vähemalt sirvida et teaks millega tegu.

"Good Omens" kannatab minu arust tavapäraste Pratchetti lameduste käes tunduvalt vähem, kui tema tavapärane toodang. Võimalik, et tegu on Neil Gaimani poolse positiivse mõjutamisega. Sellise raamatu lugemiseks on sobivad kohad kas söögi kõrvale või siis sellises kohas kus käiakse peale sööki.

Teksti loeti eesti keeles

„Seda raamatut olete teie juba lugenud“, ütles Raamatukoguhoidja. Tema arvuti teab kõike.
„Ma tean,“ ütlesin mina, „sellepärast ma selle võtsingi!“ Seda tema arvuti ei teadnud.

Rõõmus jutt seenehooaja lõpetuseks. Teadlikult võetud ja pakkumas ette-teadaolevat naudingut.
Oli ilusam kui Pratchetti konveiertooted. Ei olnud ilusam Ameerika jumalatest, aga muu Gailman jääb kaugele selle loo taha.

Pole varem osanud nime anda, aga hoolega olid läbi kirjutatud paar olulist eeskujuteksti – eelkõige Graham Greene „Meie mees Havannas“, aga ka Astrid Lindgreni meisterdetektiiv Blomkvisti lood. Ma ei saa kindel olla, et nad ise kirjutamise ajal just neid silmas on pidanud, aga taoline lugejamulje jääb.
Kogu nipp on kombinatoorikas. Kaks nii värvikat ja omanäolist asja kokku panna, servad korralikult palistada – tulemus ei ole lapitekk, tulemus on välja- ja silmapaistev!

Üks meeldiv asi selles jutus on kohatine veeremise aeglus. Kui üksi kirjutav Pratchett kiirustab kogu aja ja üritab (huumori?)pinget üleval hoida pärlite turmtulega, siis see väsitab ja muutub tüütuks. Kohati tekib mulje kartoteegist ja arvepidamisest – igal leheküljel peab olema kaks nalja, „nii(!) nendel lehekülgedel nalja pole, võtame kartoteegist naljad 428 ja 6003 ja kirjutame sisse“...
Selles raamatud luuakse kõigepealt olustik ja meeleolu, et jõuda naljani. Mõnikord võtab naljani jõudmine oma kümme minutit – siis nali ka mõjub! Teinekord selgub ootamatult, et ei tulegi nalja, tuleb hoopis mõte!
Ei ole raamatu parimad leheküljed need, kus Pratchett on (vist toimetamise käigus) oma naljakartoteegi juba valmis tekstile peale lasknud. Loodan, et ta on millagi selle raamatu üle lugenud ja saanud aru kartoteeginaljade kohatisest kohatusest.

Veel olulist – Pratchett on kirglik eutanaasipooldaja: http://www.epl.ee/news/kultuur/terry-pratchett-ja-oigus-surra.d?id=51188081 ...

Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu, vast siis täiesti sajandi alguses sai seda teost loetud eesti keeles ja nüüd uuesti, aga inglise keeles. Tuleb tunnistada, et varasem lugemine mingit eriti võimast elamust ei jätnud; ilmselt olin selle asja jaoks veel veidi liiga noor ja ilmselt on ka originaalkeelel selged eelised. Igatahes praegu meeldis küll väga. Intelligentne, terav ja särav.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Krafinna de Kraax
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Meelis Friedenthali "Võõras jumal" flirdib ühe jabura maailma loomise teooriga. Aga, miks mitte? Mille poolest on Suure Paugu Teooria parem pronksjalgsest Emedoklese teooriast? Võib argumenteerida aatomitest ja mustadest aukudest, mis reaalselt on olemas, aga sama hästi võib argumenteerida ka inimeseks olemisest. Ning miks inimesed on nii jaburad olendid nagu nad on. Mõistuslikkus ja ratsionaalsus ei ole just sõnad, millega iseloomustada inimkonda, ainult mõnda isendit.


Õnneks või õnnetuseks on neid ratsionaalseid suhteliselt vähe. Õnneks, sest muidu kaoks naer ja nali ja kõik sellest johtuv. Õnnetuseks – inimesed oleksid ammu avastanud paralleeluniversiumite saladuse, kui lähtuks vaid kainest mõistuses. Aga inimesest teeb inimese just see nali või naljakus, mis laseb uskuda jaburusi. Miks mitte siis uskuda pronksjalgse Empedoklese teooriat

Hästi kirjutatud tore lugu. Võib-olla igaleühele päris ei istu, aga kindlasti kõigile neile, kes on nuusutanud filosoofia või religiooniajalugu. Või neile, kellele meeldib mõelda asjadest nii, et nali muutuks eluks.

Teksti loeti eesti keeles

Reidar Andersoni "Teise päikese lapsed" üllatas positiivselt. Mitte et mul oli üliliiga halb arvamus... mul polnudki arvamust. Enne lugemist.
Tekst on ladus, sujuv, hästi kirjutatud, lugu areneb loogiliselt, küsitavusi ei tekkinud. Või kui, siis olid need loosse kodeeritud ja lahenesid lõpus.
Lugu on vormilt krimka, žanriliselt sf ja tegeleb üldise inimsusega. Inimeseks olemisega. Mõistatusega, mida inimeseks olemine tähendab. Kas inimmõistust saab asendada ning kui saab, kuhu ta areneks?


Lühidalt on ses loos olemas kõik need komponendid, mis tõstavad Reidar Andersoni mu jaoks ühte ritta vägagi nimekate ulmekirjanikega. Ilma allahindluseta. Kui Reidar kirjutaks edasi samalaadseid "tooteid", ei näe ma mingit põhjust, et ta nimi ei peaks olema näiteks kasvõi suure jutustaja Indreku nime kõrval...
Teksti loeti eesti keeles

Tahes-tahtmata tappis "Täheaja" kogumiku jutt "Tappa naer" mu jaoks kogumiku tähtsuse ja tähenduse. Tappis naeru. Sõna otseses mõttes.


Lugesin Meriniitude juttu "Tappa naer" vist oma kuu aega järjest. Pidin end sundima seda tegema. Nii halb ei saa olla ükski jutt,. mille Raul kogumikku pani. Aga oli... Asi lihtsalt ei edenenud. Lisaks häiris mind täiesti suvaline keelekasutus – ühes kohas on rahvalik, siis jälle kirjakeelne. Ja üleminekuid praktiliselt pole. Seda nii tegelaste kõnepruugis kui ka jutustamises. Tundub, nagu autorid poleks teksti ühtlustamisega üldse vaeva näinud. Üks kirjutab ühe jupi, teine teise. Ja need on erinevad.
Põhimõtteliselt võiks ju asi isegi nii töötada. Aga sel juhul peab olema väikegi põhjendus, miks nii on. Peale selle, et autorite arvates oli see kindlasti äge ja lahe. Paluks veidigi lugejatele mõtlemist.
Lisaks sellele olid tegelased samuti ebaloogilised. Ühes kohas väidetakse, et peategelane on vana ja kogenud, teises kohas aga on ta justkui juntsu, kes suurt midagi ei tea, ja siis jälle plõksab see vana ja kogenud tegelane tagasi. Kes käitub nagu boss ja kes teab kõike ja kõiki. Ning kohe seejärel antakse vastupidist infot. Saa siis aru, mis toimub.

Õnneks lugesin kogumikku segamini. Ja juhuse tahtel oli see viimane lugu, mida lugesin. Ses mõttes, et suur osa lugusid oli juba loetud, aga pärast naeru tapmist võtsin uuesti "Totu" kätte. Lihtsalt ei suutnud kogumikku edasi lugeda. Sel hetkel. Mõni aeg peab mööda minema, Card ja co ootavad seni kannatlikult...

Teksti loeti eesti keeles

"Sei tu bah?" – oled sa valmis?

Päris kindel ma maakeelses tõlkes pole, aga mõte on vist see. Et oled sa valmis olema see, kes sa oled, mitte elama pimeda orjana.

Kadri Pettai on maalinud huvitava pildi ühiskonnast ühiskonnas. Jah, pealtnäha fantastilise ja põrgulikult düstoopse, aga kui jutt läbi lugeda, kas see fantastika on ikka fantastika? Praegu, kui kirjutan seda pisikest arvamust, pole ma selles enam nii kindel. Alati on olnud ju nii, et ühiskond elab ühiskonnas ja nii edasi. Peaaegu lõpmatuseni. Raam ehk ümbritsev ühiskond saab kasu sellest, mis on seespool, ja ümbritsevat ühiskonda piiravad omakorda raamid, mis on määratletud pea samade parameetrite alusel.

Minu jaoks ilmselt kogu kogumiku kõige terviklikum lugu. Ilma mööndusteta. Ning ilmselt loen ma selle loo veelkord läbi. Lihtsalt selleks, et järelmõtteid kinnitada.

Teksti loeti eesti keeles

Martin Kirotari "Seeme" lugu on jutustatud ebausaldusväärselt. Peategelane ei ole see, kes ta on. Samas on ja just see, kes ta näib olevat. Paradoks?
Aga ei ole. Peategelane on minu jaoks usutav. Võib-olla liiga ideeline, samas on terve ühiskond maalitud ses võtmes, et keegi ju pidi olema ideeline. Midagi pidi muutuma. Mis sest, et ohvrite hinnaga. Ja muutuski.
Seeme oli pandud idanema. Samas, kas väike halb on sama hea kui suur halb? Mille vahel valida? Surmade või hävingu vahel. Need on küsimused, mille Kirotar viskab õhku. Ja see küsimus on nii suur, et seda pole inimkond lahendanud terve oma eksistentsi ajal. Niisiis tegeleb Kirotari jutt taaskord maailma parandamisega.

Üldse paistab see maailmaparandamine terve kogumiku läbiv temaatika olevat. Mõningate eranditega.

Teksti loeti eesti keeles

"Duumioru lood" ei olnud ju milleski suurt halvem ega parem kui "Saladusliku tsaari" esimene raamat. Miks siis "4"?

Hinne ei ole hinnang kirjutamisoskusele, faabulale, tervele maailmale ega ka tegelasteloomele. See on hinnang "poistekirjandusele". Mis on tsipa parem kui "tüdrukutekirjandus". Mingil ärapidisel moel meenutas raamat omaaegset "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja. Mõned romaanid neist olid lausa geniaalsed, teised panid õlgu kehitama. Aga siiski olid nad loetavad. Nagu on ka loetavad "Duumioru lood". Aga "poistekirjandus" on asi, mis väga kaasa ei kisu. On põnev, on, on toredaid asju, on, aga kuidagi ei puuduta.

Igas jutus, peale teise, on lausa füüsiliselt tunda Mandi sõnaseadmist, tema käänakuid faabulas ja mitmesegaseid olukordade lahendusi. Mõni ime, et Mant on nii autor kui kaasautor. Sest, antagu mulle andeks, aga kooskirjutatud jutud on siiski nagu rohkem tema omad... Peale viimase. Üllatuslikul kombel meeldis just see jutt mulle kõige rohkem. Ilmselt seetõttu, et kokku olid pandud kaks žanri. N-ö imeulme ja puhas sf. Ning näpuotsaga õudust sisse pikitud. Kompott on igatahes väga äge.

Teksti loeti eesti keeles

Jutul polnud häda midagi. Kenasti kirjutatud, hästi mõnusa isikupärase keelega ja puha. Algul veidi häiris, aga siis juba nautisin.

Ainus miinus, mille oskan välja tuua, oli otste kiire-kiire kokku tõmbamine. Et kuidagi prauhh! ja oligi otsas. Muidu oleks viis mis viis. :)

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt, Raul, see hinne ei ole sinu tehtud tööle, see on hinnang arusaamatule žürii tööle.

Kuidas on võimalik, et inimesed, kes hindavad muu hulgas kirjutamiskunsti, sõna valdamist, said valida Helen Käiti kaks lugu esikümnesse? Kuidas? Mil moel? Tegu on algklassitasemel kirjutatud proovitükkidega. Tekib kiusatus saata jutuvõistlusele oma 4. klassi kirjand ja loota, et ehk läheb õnneks. Et keegi ei märkagi, et on lihtlausetega kirjutatud ja banaalse sisuga tekstiga. Või saatis antud daam tõesti oma lapse katsetused võistlusele, oma nime all?

Ja esikolmik, see võtab ohkama. Kaks keskmist tööd, üks neist nii hale Düün kui võimalik, ja teine päris äge fäntasi, aga mida sellegipoolest ei saa nimetada tervikuks. Tegu oli ju nagu peatükiga kuskilt pikemast loost, millele on algus ja lõpp juurde pandud.

Pihlast ma ei räägi... Loetamatust ei saa rääkida.

Ja need lood, mis väärinuks esikolmikusse kohti, kõigi kriteeriumite alusel, virelevad kuskil teises kümnendis koos algklassiõpilase kirjatükkidega?

Nii ebaühtlast kogu annab otsida, nii halbu jutte samuti, kui ses kogus.

Ära ma ta lugesin, aga... elamus, vennad-õed, see nüüd küll polnud. Saab ka paremini. Ahjaa, minu pingerida.

1. (5) „See maailm on mulle“, Maniakkide Tänav

2. (7) „Joroski öö“, Andrei Samoldin

3. (9.-11) „Varjutaimed“, Piret Jaaks

4. (9.-11) „Ma ka ujun“, Jüri Kallas

5. (6) „Küljeluust ja lihast“, Tea Roosvald

6. (1) „Meister ja õpipoiss“, Mann Loper

7. (4) „Aahe oma“, Osvald Soobel

8. (2)„Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?“, Heinrich Weinberg

Sulgudes žürii hinnang. Ülejäänud tekstid polnud loetavad.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku parim jutt, ilma igasuguste mööndusteta. Oli sf-mumbo-jumbot (tegelikult, mida vähem, seda parem, aga mõne autori puhul vaatan läbi sõrmede), piinatud, aga aus ja hea kangelane, kange kaelaga.

Hästi kirjutatud, hästi läbi mängitud, ühtegi otsa ei jäänud ripakile.

Ning kangelase nimi oli otsene viide nii mitmessegi klassikalisse teosesse, aga kogu jutu tonaalsus oli selline – lüüriline? Natuke habras, natuke õrn, aga hirmus visa ja väljapeetud.

Teksti loeti eesti keeles

Weinbergi loos napib sära. Seda ilukirjanduslikku. Kõige hullem ei olegi, aga siiski – natuke masendav on lugeda, kui mõttes kogu aeg toimetad teksti – see sõna siit vahelt ära, see siia, see lause teistmoodi, seda pole üldse vaja...

Lühidalt öeldes on mul tema fenomen ja hurra-hõisked kergelt arusaamatud. Tegu on ju moditud Düüniga. Seal pole mölakaid harkonnoneid ega üllast kõrberahvast, on vaid kõrberahvas... Ei ole ka gom jabari, ega teisi võluvaid piinamismeetodeid.

Tegelased on kuidagi liiga ettevaatamatud, samas üheülbalised. Ja ronivad kohe võõraga voodisse. Nojah, ju sel neidisel kedagi paremat polnud.

Pluss, peategelane on bioloog eks. Ja ta ei saa aru sõnast "vastne". Mäh? Või oli see uumor? Selline salakaval lõunamaine, millest nalja tegija ise ka aru ei saa?

Teksti loeti eesti keeles

Terviklik jutt. Kaheldamatult üks parimatest terves kogumikus. Jagan ka seekod Kriku arusaamatust...

Maailm on küll veidi skemaatiline ja mõned detailid kuidagi nagu huupi teksti visatud, näiteks need jälitajad, aga üldmulje on väga hea.

Kindlasti on tegu jutuga, mis väärib ilukirjandusliku teose nime.

Olin seega positiivselt üllatunud, ja ka negatiivselt. See viimane on aga pigem isiklikel assotsiatsioonil põhinev. Lehe-elu ja kõik muu säärane.

Teksti loeti eesti keeles

Puhas võidulugu.

Kõik klappis, jooksis, olgugi, et oli staatiline. Üks tüüp lihtsalt lamab palaval ööl maas ja tahab, et reaalsus oleks teine. Ning olukorrast antakse ülevaade. Põhimõtteliselt alt reaalsus ja setud, mis mõlemad ei tohiks üldse mulle korda minna. Aga läksid.

Staatiline on igav? Põhimõtteliselt küll. Aga mitte nii, nagu Samoldin seda jutustab.

Tundub, et sain jutukogust kätte teise tervikliku loo.

Teksti loeti eesti keeles

Soobel nagu Soobel ikka. Kärbid, katid, Vutid, Ninnud-Nunnud... Aga Soobel kõige positiivsemas võtmes.

Lugu oli terviklik, maailm arusaadav ja sissetöötatud. Põhjendusi ei otsinud detailidele, sest mõnikord tuleb asju võtta nii nagu autor tahab, et nad on.

Sooblile ei saa ette heita just ülearu ilusat keelt ega kauneid, rabavaid kujundeid, küll aga on ta loonud jutu. Sellise, mis algusest lõpuni töötab. Jah, kaunis lineaarselt, aga nii lihtsa loo puhul see ei häirinud

Ootamatu julmus oli häiriv, aga töötav. See on asi, mille peale leidsin end hiljem mõtlemas. Järelikult – toimis.

Ning ka see, et vaim polnud vaimolend, vaid lihast ja luust elukas – ka see töötas. Ning kõigutamatu usk äravalitusse. Sest lihtne talumees oli saanud hakkama võimatuga – ja seega pälvinud jumala soosingu. Lihtne, loogiline selles lihtsas omamütoloogilises maailmas.

Kui Soobel valdaks paremini sõna, siis "5" saab ta vähemalt minu käest kätte küll. Praegu on selline 5miinusega ehk 4. Sest õhinat, hoogu ja julgust ses loos oli.

Kokkuvõtvalt – tõesti üks kena lugu. Mitte veel täiuslik, aga teel sinnapoole.

Teksti loeti eesti keeles

Ma olen tõsiselt solvunud. Mulle lubatakse kirjandust. See on trükitud raamatusse. See näeb välja nagu kirjandus, aga seda ei ole võimalik lugeda. Lihtsalt ei ole. Mitte üle kahe lehekülje.

Pärast lugeda-üritamist püüdsin diagonaalis aru saada, millest jutt. Midagi huvitavat hakkas nagu silma, aga niipea, kui lugema hakkasin, tõmbusid tähed ühtlaseks vormituks klombiks.

2, sest 1 oleks liiga emotsionaalne. Ja see lugu ei äratanud ühtegi emotsioonikübet. Kui silmad hakkasid mööda teksti libisema ilma ühegi haakumiseta, siis lõpetasin pingutamise.

Milleks lugu, milles ei ole ühtegi haakekonksu, isegi kui seda otsida? Ühtlane sõnade-, lausetejorin.

Jah, tunnistan, olen rumal, aga kirjandus peab kuidagi kõnetama, tõmbama kaasa. Muidugi, mõnikord tuleb pingutada, aga kaua sa pingutad... kaks pikka lehekülge pingutasin. Jõud lõppes otsa...

Teksti loeti eesti keeles

Mann Loperi "Meister ja õpipoiss", mis näib kui fragment või peatükk ühest pikemast loost, kulgeb eepilise fäntasi aeglusega, samm-sammu haaval. Kohati piinarikka aeglusega, kohati üsna normaalselt. Kiiret pole kuhugi, maailm on lahti ja teed avatud. Ning sinu asi on kaasas käia. Kuigi, poole loo ajal avastasin, et uurin, mitu lehekülge on veel jäänud...

Loo taga on suurem lugu. Paks ja ümmargune nagu maakera. See lugu jutustab tasakaalust, lohedest, armastusest, sõprusest ja eepilistest seiklustest. Ühesõnaga, Mann lõi oma fantaasiamaailma – pealtnäha tervikliku. Ja võibolla ma tahan seda lugeda, kuigi Tolkieni pikad kõrvad paistavad selle tagant. Võibolla ka Martini. Üks eepiline fäntasi puha. Kõik sõltub lõppeks ju sellest, kuidas on jutustatud.

Manni loos on eepilise fäntasi plussid ja miinused kõik kenasti näha. Plusside poolele lähevad olude sunnil sündinud kangelane ja piinatud noor hing, keda vaevab Vägi – kenasti välja joonistatud, ilusasti kirjeldatud. Ja maailm toimib, on detailne. Sellega aga plusspooled lõpevad. Klassikline eepiline fäntasi venib nagu tatt. Pole sel lõppu ega algust. Ka sellel lool pole lõppu ega algust. On teekond punktist P kuhugi S-i. Algust pole näha, lõppu ei paista. Ja nad tatsavad ja tatsavad. Oma teel. Aga sellise see klassikaline fäntasi juba on. Ses suhtes on Manni jutt stiilipuhas.

Mis mulle aga meeldis – Mann valdab sõna. Kohe kena oli lugeda. See mind ilmselt jutu küljes hoidiski, ei miski muu. Tegelikult, üks asi veel – hundinahas vaim.

Niisiis oli sel jutul minu jaoks tervelt kolm head omadust – stiilipuhtus, hea jutustamisoskus ja loom.

Aga, fäntasi! Ja klassikaline! Ühesõnaga, hea, et läbi sai.

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult tasub uskuda oma maitset. Ja žanrieelistusi. Muidu võib juhtuda, et satudki Sorokini "Opritšniku päeva" otsa, mis iseenesest pole üldse paha raamat, aga ei kõneta. Esiteks, kesse kuram on opritšnik? Selleks, et teada saada, tuleb kas raamat läbi lugeda või minna kergema vastupanu teed ja uurida Tarkadelt. Neilt, kes ei unusta.

Ja kogu tekst on täis russitsisme /muuseas, tõlkija ega toimetaja ei vaevu kordagi seletama midagigi/, mille mina, nõukaaja laps olen suutnud sujuvalt ära unustada. Sest need mõisted ei ole kuigi olulised. Või kui, siis ainult Vene ajaloo ja selle raamatu seisukohalt.

Ühesõnaga, unisena raamat loetud-läbi lapatud, jäi suhu kerge iiveldus – eelkõige sadismist, ülevõlli mustast huumorist ja suht rõvedalt kirjeldatud pedendusest. Nojah, võibolla oligi see eesmärk, kõik üle võlli, kolm ja neli korda. Aga pagan, ma loen selleks, et avastada ridade vahelt uusi paiku ja kogemusi, selleks et unustada see maailm, selleks et tunda naudingut autori kirjeldamisoskusest ja fantaasialennust...

Mõned neist punktidest täitis autor küll ära, aga. No ei ole see Sorokin kuidagi minu autor, ei ole :/

Teksti loeti eesti keeles
9.2014

Teadmata, mida tähendab sõna "Shikasta", aga teades, et Doris Lessing ei ole mitte vähemat sorti kirjanik, kaugel sellest – mis sest, et Eestis on tal kummaline naistekaautori renomee – ja et tegu peaks olema ulmekaga, asusin lugema. Päris innukalt.

Kuni umbes ajani, mil mulle koitis, et kui mõeldakse sõnu "arhiivid" ja "ettekanded", siis täht-tähelt. Ning kuna juba algusest peale oli ulung teemal – oi vaene-vaene Shikasta (selgus, et Shikasta on planeet) – siis ei tekitanud see, et õitsev planeet käis alla, mitte mingit pinget. Küll aga olin ma üsna algusest peale kindel, et tegu on Maaga. Niimoodi, nagu meie planeeti võivad näha kõrgemad tsivilisatsioonid. Ühtlasi seletades ära selle, miks on kõigis religioonides ühised konstandid ehk pidepunktid, miks visalt usutakse lendavaid taldrikuid ning ka selle, miks inimesed ei näe tihtipeale oma egost välja, janunedes võimu, ilma tahteta midagi head selle abil korda saata, ja lõppeks, omandades teadmisi, mida nad on kogu aeg teadnud. Umbes nii.

Ühesõnaga, suht tüütu. Aga hästi kirjutatud tüütus. Lugesin diagonaalis, sest no ei huvita sotsiopaadid, ei huvita nende kujunemine kurjategijaks. Küll aga ei jätnud vahele rääbaka kassi lugu, kuigi ma tagantjärele ei saa aru, miks see seal oli. Samas olid need näited Maa indiviididest kuidagi lõdvalt seotud kogu looga. Sest üllatus-üllatus, olgu nii arhiiv kui tahes, siis oli ometi mõni peategelane. Üks neist oli Johor. See liin oli huvitav, kuigi see krdi noorsooliikumine oli ka asi, mille lihtsalt läbi sirvisin. Noore eduka mehe lugu.. ähh, who cares? Aga see, mida ta tegelikult ajas, see oli isegi natuke põnev. Näpuotsaga. Sest kogu lugu oli algusest peale kohe ära seletatud. Planeetide järjestused ja bla-bla. Et kurjus ja headus võitlevad. Üks saab ühest kasu, teine teisest. Ning Maa on nende mänguplats.

Kogu selle tüütu kirjeldamise taustal olid mõned toredad lood. Kui näiteks mõelda seda kassilugu. Või ahvilugu, või miks ka mitte, venda armunud õe lugu.

Natuke rohkem oleks tahtnud teada sellest 6. tsoonist. Üldse sellest tsoonindusest. Et on tsoonid ja Shikasta. Nojah. Eks siis tuleb leppida selle teadmisega. Et 6. tsoon on taassünnitsoon, a mis need teised siis olid? Mingid surmajärgsed olemise faasid?

Mida rohkem aga ma "Shikastale" mõtlen, seda enam on mul tunne, et tegu on sf-i raamidesse kohati orgaaniliselt, kohati veidrate traagelniitidega kokku sobitatud sotsiaalpornoga. Mis mind sel kujul mitte kübetki ei tõmba. Häda, hala, soigu ja muu taolist saab muuta söödavamaks. Näiteks luules see häda ja hala töötab isegi sel kujul miskipärast, aga sf romaanis mitte.

Võibolla on aga asi hoopis selles, et Lessing ei mõtlegi ulmelistes kategooriates. Talle on olulisemad muud asjad, talle meeldib kirjeldada elu nii nagu ta seda näeb. Mulle aga ei meeldi see elu niimoodi kirjeldatuna. Milleks seda s...a nina alla hõõruda, kui see nagunii haiseb siinsamas? Maailma sellega ei paranda... Ainsad lähenemisviisid maailmsele jamale on mu meelest kas must huumor või üle võlli keeratud õudus, soovitavalt pingelise õhustiku ning meeldejäävate tegelaskujudega.

Siiski, nii või naa oli tegu täitsa loetava asjaga, kuigi, päris oma tarkusest ma seda lugema poleks hakanud. A nüüd siis vähemalt tean. Misasi on Shikasta.

Teksti loeti eesti keeles

Jääskeläinen on minu jaoks tõusnud Soome ulme tipuks. See konkreetne jutt on väga hea stiiliga, väga hea kompaga, väga mõnusalt jutustatud.

Mulle tavaliselt sellised a la "küll ma olen kõva mees" asjad ei meeldi, aga Jääskeläinen oskas ka selle mõnuga loetavaks kirjutada.

Idee iseenesest on veidi habemega. Aga võibolla sellepärast, et mul on meeles asi nimega "Tuleviku mälestused". Või ka muud analoogsed mõttekäigud. Et mäletad tulevikku, kuigi pole seda läbi elanud.Jääskeläinen lisas selle, et minevik on kustunud, ainus, mida mäletad, on tulevik. Ja ka see muutub kogu aeg. Ehk, tulevik ei ole kindel, aga seda rohkem on sul mälestusi. Ka neid, mis on õhus, ja mis kunagi ei saa päriseks.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt pettumus – "Soome ulme 2" sai kahe päevaga otsa. Lootsin teda konsumeerida pisut kauem. Aga enne kui arugi sain, on viimane jutt käsil.

Kogu on terviklik. Ainus veidi nõrgem jutt oligi see viimane, "Terrakota", aga selgi pole suurt häda. Tugeva 4plussi saab kätte, 5palli skaalal. Miks? Sest kuigi õhustik oli toimiv, taust samuti, oli ta kuidagi... naiivne? Lapsik? Arvestades seda, et püütud oli luua idamaadele omast miljööd. Aga idalaste meelelaadi arvestades oli kõik tõesti... ühelt poolt kuidagi üheülbane kui ka Euroopa mõttemallides kinni. Võibolla on aga asi selles, et autor ongi laps :) Ehk siis, arenguruumi jagub.

Kõik teised on aga viie-väärilised. Mõni isegi enam. Jääskeläinen ei petnud ootusi, oli hästi mõnusa kompaga /jah, mulle meeldib, kui kogu jutt on läbi komponeeritud ja jalad saavad juustega lõpus kokku/ ja isegi idee tundus selline, noh, kui mitte liiga originaalne, siis kindlasti uue nükkega vana. Tuleviku mäletamist on nii või naa veidi ulmes kasutatud, või vähemalt seda, et homne on teada, aga tänast enam ei mäleta. Ükskõik, kuidas seda lahendada. Jääskeläineni lahendus oli huvitav...

"Tõvemees" oli samuti uus-vana ideega jutt, haigustesööjast. Esimest korda kohtasin vist seda ideed aastaid tagasi ühes x-files osas. Või oli see mõni muu film. Vaat ei mäletagi. Aga legend on kuidagi äärmiselt tuttav.

Chtulhu-jutt, kindlustusfirmast pajatav Sinisalo "Me kindlustame su ära" oli aga vaat et minu jaoks parim selles kogus. Kontori-õudus kogu oma ilus on ju kohutavam kui kogu see nimetu õõv, mis domineeris jutu teises pooles. Kontor on jubedam kui mistahes Chtlulhu. Ja see juba ütleb midagi...

"Oliveri raamat" oli nunnu düstoopia, kuigi ilmselt nimetatakse seda žanriliselt veidi teistmoodi. Nunnu ju, kui keegi on nii tavaline ja normaalne, et torkab meeldivalt silma, nunnu, kui raamatud on need, millesse talletakse selline tarkus, mis mujalt läheks kaduma. Ja nunnu, et mõnele lapsele meeldivad raamatud... mitte failid. Ja kõik see nunnundus oli vastupidiselt sõnale "nunnu" keeratud traagilisse võtmesse.

"Vaskmõrsja" ja "See, kes ratast pöörab" on mõlemad aurupungid. Mõrsja-värk oli selline emotsionaalne, hormoonidest tiine, samas õõvastav ja natuke isegi vastik. Aga selles vastikuse oli autor hästi kirja pannud. Rattapööramine tegeles igavikulisemate küsimustega kui hormoonidemöll, tegeles sellega, et kas pikk eluiga on needus või õnnistus. Mõlemad peategelased leidsid, kumbki omal põhjusel, et pikk eluiga ei ole nii hea asi midagi, kui tundub. See jutt asetus kogu seisukohalt mu jaoks teiseks.

Ahjaa, "Hiiu nahk" oli päris omapärane. Siiski, kuna ta sellesinase kirjatüki kirjutamise ajaks oli jäänud teiste varju, ei ole ta ilmselt see "5". Pigem pika-pika miinusega asi.

Ja see bibliofiili asi ei läinud ka eriti korda, kuigi, hästi kirjutatud ja iseenesest äge jutt. Ilmselt on aga ses süüdi see, et ma pole kohanud ühtegi päris normaalset bibliofiili. Tõupuhast bibliofiili, ma mõtlen, mitte ulmefänni :) Kõik nad on natuke hirmuäratavad ja seda oli ka see peategelane kogumiku esimeses jutus.

Teksti loeti eesti keeles

Ootasin ja ootasin, et saaksin seda raamatut lugeda. Miskipärast ei tulnud pähe seda originaalis teha. Nüüd saan aru, et see on viga. See see on, kui eesti keeles nii palju lugemata raamatuid riiulis ning siis mõtled, et loeks need kõigepealt läbi.

Niisiis, ära ootasin. Ja olen veidi pettunud. Mis mõttes pole ka raamatus tee ja maja vahel tara? Mis mõttes kass ei püüa hiiri? Mis mõttes ei söö nad värsket liha? Mis mõttes kassid ei limpsi verd? Kingi mr Churhc teeb kõike seda, mida tavaline kodukass teeb ilma igasuguse suremise ja elluäratamiseta.

Seda on mul meistrile raske andestada. Kuidas ta ei tea, mis või kes on kassid? Arusaamatu. Täpselt sama see lugu aiaga. Kuidas saab ükski normaalne laste ja loomadega pere mõelda, et ah, kiirtee, tappev tee, las siis olla. Ja aeda ees ei ole. Las siis olla nii. Ei vähimatki mõtet aia tekitamisest.

Aga muidu, õudus oli reaalne. Tüüpiliselt Kingile keris ja keris, esimeses osas polnud seda suurt ollagi, teine ja kolmas seevastu laksas serviti. Muidugi, kõige jubedam oli soo.Filmis oli vist see, kuidas laps moondub deemoniks. Ja kass oli ka kole. Raamatus olid mõlemad peaaegu nunnud. Noh, kass muud polnudki. Mis sest, et haises.

Ühesõnaga, veidi pettunud. Nii Kingis, tõlke paindumatuses kui ka iseendas. Et ei taibanud originaalteost lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Kui aus olla, siis ma ei lugenud Shiningut. Lugesin Surmahotell 1 ja 2.

Millest alustada? Tegemist on tõelise meistriteosega, väga hästi kirjutatud, väga hea õhustikuga jne. Natuke häiris see, et mul oli meeles filmi-neegerkokk. Selline muhe tegelane, kes läbi jubeda lumetormi hotelli poole sõidab ning kes koksatakse seal kohe maha. Täiesti sürr... Milleks nii palju aega kulutada tegelasele, kes kohale jõudes kohe maha lüüakse?

Aga King ei löönudki. Ainult lõualuu puruks ning muidu sandiks. Kuid ellu ta jäi. Ning see oli loogiline. Milleks kogu seda jama, kui tegelane ei suuda sihtkohas kümmetki sammu teha... Milleks anda pilt tema eluolust ning sellest, mismoodi ta hoolib poisist.

Kui nüüd jõuda raamatu, trükise endani, siis... tegemist on ilge kõntsaga. Esiteks, kes kurat tõlgib sõna "Shining" Surmahotelliks? Ajukahjustusega inimene? Ei tea. Kui see ei kõlanud piisavalt seksikalt, siis on lõputult teisi ja normaalsemaid variante.

See krdi "Surmahotell" on meil aastaid riiulis olnud. Iga kord olen ma sellest silmad üle libistanud, kuni Jyrka lõpuks halastas ja ütles, mis see tegelikult on. Seda ma kirjastusele ei andesta! Ning ka mitte haruldaselt haledat kaanekujundust, tagumikus küljendust ning äärmiselt sitta köidet. Kurat! Teha meistriteosest selline käkk, selleks peab olema ajukahjustus kuubis.

Teksti loeti eesti keeles

Jutul polnud suurt mõtet. Ja veidi tüütu oli kah... aga noh, kuna asi on vist tõesti katsetus, siis tasuks edasi ikka rabeleda.
Nii hull see asi ka pole, et sulge nurka visata.
Teksti loeti eesti keeles

Jubeigav. Algus venis nagu tatt, aga ühte ei saa ainult sellepärast, et lõpp hakkas jutu moodi välja nägema.
Aga noh, mulle ei lähegi sõjaline madin ega auastmete jama suurt väga korda, eriti kui see kestab lehekülgede kaupa.
Teksti loeti eesti keeles

Hea jutt. Tõesti hea. Selline hea emotsiooniga lugu, mis on ilmselt vist veidi ülekirjutatud? Sest mulle praegu tundub, et esimene variant sest jutust nii hea ei olnud...
Teksti loeti eesti keeles