Jutuvõistluse mõte kõige muu seas on ju ka ikkagi see, et uued tulijad saaksid oma kirjatööd kuhugi saata ja vähemasti on žüriil kohustus need läbi lugeda – välistab võimaluse, et lihtsalt inimlikel põhjustel mõni hea asi ei jõuagi kuhugi välja. Teisalt on ka tuttavatel nimedel võimalus alustuseks lasta omi tekste anonüümselt hinnata. Mis peaks teoorias välistama võimaluse nii positiivsete kui negatiivsete eelarvamuste baasilt loomingusse suhtumise. Viimase teema osas muidugi on näiteks Hargla oma „Väendruga“ tõestanud, et saab ka teisiti (edukalt) proovida… Muidugi on kahju sellest, kui žürii saab nö üledoosi kirjanduslikest jubedustest ja põeb pärast pikalt midagi posttraumaatilise stressihäire laadset. Kuigi ma loodan, et vägisi kedagi žüriisse ei võetud, nii et pole siingi viriseda lõppeks midagi. Eelarvustaja hr Sanderiga võrreldes on kohati küll selline tunne, et lugesime vist sootuks erinevaid kogumikke. Samas jälle teistel kohtadel lähevad arvamused ühte, kuigi võibolla emotsioon on vaoshoitum. Ehk siis vististi on teema selles, et tõesti halva teksti tunneb lihtsamalt ära, kuid need, mida juba põhimõtteliselt lugeda sünnib jagunevad mingite muude eelistuste alusel erinevalt. Aga eks erinevad inimesed peavadki asju erinevalt tunnetama.
Ma pole viimaste „Täheaegade“ puhul kunagi lugenud kõiki jutte. Pole ka kõiki arvustanud. Ega seekordki teisiti lähe.
„Meister ja õpipoiss“ (Loper) – noh, võidutöö ikkagi, sundisin end lugema. Põhimõtte pärast. Mind jätab fantasy sügavalt ükskõikseks. Selles vallas on üksnes mõni harv tekst, mis mulle tõesti väga meeldib ja üle „kõva kolme“ ei tule kohe kuidagi lihtsalt (selle jutu puhul väänan oma käe liigesest välja ja saab üle „kolme“ küll). Loperi teksti juures tunnustan seda, et tegemist on tõesti hästi kirjutatud asjaga; selle sisu ei lähe mulle kröömigi korda, mis pole üldse autori süü. Vastupidiselt eelarvustaja Sanderile ei leia põhjust nokkida alguse kallal; pigem kritiseerin alamžanri kui niisuguse esindajat: pole siin ei piisavalt maagiat, ei piisavalt eristuvat maailma (Hiina? Jaapan? miski anonüümne Ida-maa?), piisavalt aktsiooni, piisavalt missiooni ja lõppeb see asi kah eikuhugi. Sõnaga – lõpetamata. Ja miks ometi on idamaises kontekstis kirjutatud fantaasia kohe parem kui nö traditsiooniline? Olgu – seda ehk tuleb tõesti vähem ette, aga see ei tee asja kohe iseenesest paremaks. AGA – ja see on väga tähtis – hästi tehtud. Esikoht ei tulnud kindlasti niisama.
„Vastuoksa“ (Pihla) – alternatiivajalugu. Nojah… Ei saanud ma selle lugemisega hakkama. Minu viga. Rohkem ei kobisegi.
„See maailm on mulle“ (Tänav) – kuidagi omaette kunst on Mandi oskus oma tekste pealkirjastada. Kasvõi see juba annab ühe punkti hindamisel juurde. Sisu koha pealt riivas lugejana silma see Müraka, Alfa ja Beeta jmt asi. Kas tõesti on nii keeruline mõelda oma tegelastele konkreetseid nimesid? Käis mingi jant kuskil planeedil, mida taheti koloniseerida. Saan’dki aru, kas seal siis oli päikest või mitte? Ja kui päikest polnud, siis kust said taimed sooja ja valgust? Natuke nagu segaseks jäi... Muus osas: oki-toki jutuke. Pole soolikalennutamise lugudega tutvust teinud (jällegi pole minu lugemis-eelistus), kuid need osad Tänava tekstidest, mis liigituvad SF’iks, on täitsa mõnusad. On küll hetkel Eesti juhtiv ulmekirjanik.
„Varjutaimed“ (Jaaks) – mingi idee nagu oli. Aga kadus teksti pikkuse sisse ära. Võimalik, et kui sellest oleks võetud vaevaks kirjutada 50% lühem variant, siis oleks mina ka aru saanud.
„Joroski öö“ (Samoldin) – absurdihuumori žanris kindlasti klass omaette. Kui aga usutavust pidada kriteeriumiks, siis on selle jutu näol nimelt näide, kus vägisi eesti ja eestlaste (no hea küll – setud, ptüi!) külge jutu pookimine annab tulemuseks sellise kompoti, et no ei ole kohe mitte usutav. Jutul on idee, on olustik, midagi nagu on toimunud ka, möönan, isegi päevakajalisus vaatab sealt vastu, kuid tegevustik nüüd, siin ja praegu, kriis, probleem ja kõik see muu põnevus on puudu.
„Ma ka ujun“ (Kallas) – laastuna polegi viga. Lõbus episood. Aganomaivõi! Tõsiselt seda ikkagi võtta ei saa. Ehk siis tegelikult nii Joroski kui Kana Anna juures tahaks žüriile kohe pikalt silma vaadata, et miks ei olnud siin esikümnes siis ikkagi Friedenthali juttu ja neid teisi häid-paremaid absurditükke, millest Triinu Meres oma järelsõnas pajatab?
„Küljeluust ja lihast“ (Roosvald) – üks minu lemmikuid selles kogumikus. Kui üldse millegi üle viriseda, siis sellel teemal, et natuke uduseks jäi taustsüsteem – mis maailm see on, milles tegevus toimub?
Mõtlesin ja mõtlesin mina lugedes, et mis värk sellega on – osad lood nagu kohe kuidagi klapi. Ja lõpuks sain aru. Eraldusjoon jookseb sellel kohal, kus ühel pool on lugu, mida jutustatakse ja teisel pool on tegemist selle päris loo ümberjutustusega. Kes meist poleks omal ajal kuulnud (või proovinud ise edasi anda) ümberjutustust mingist huvitavast filmist? Meie pere elas nõukaajal väljaspool seda piiri, kuhu ulatus Soome TV levi ja nii oli mul loendamatuid võimalusi kuulata sugulaste ümberjutustusi küll Tähesõdadest, küll Knight Rider’ist, küll MacGyver’ist. Ma sain aru küll, et tegemist on heade asjadega. A’ see ümberjutustus ise oli noh… viisakam on mitte välja öelda.
Tegelikult peaks arvustama kõiki lugusid. Ja ma leian, et iga autor oleks väärt seda, et nende lugude kohta öeldaks mingid konstruktiivsed tagasiside sõnad. Rohkem kui 1…100 tähemärki. Sest kuidas muidu algajad õpivad ja tegijad arenevad? Aga eks ütleb ka arvustuse pikkus või arvustamast loobumine mingi hinnangu tekstidele…
Lugedes hr Sanderi mõttearenguid erinevate lugude juures, jäi silma seesamunegi asi, et kas lugu on tegevusega Eestis või nö angloameerika kultuuriruumis. Huvitav, et teda ei häiri samavõrd nt idamaadesse (ka ju kunstlikult) tõstetud sündmustik. Kuidagi on need vaesed Eesti ulmekirjutajad omanäolises kahvlis: kujutavad nad Eestit positiivses võtmes, siis öeldakse, et ei usu – Eesti ei saa olla globaalselt oluline (a’la estronaudid, eestlased globaalsetes kriisides lahendajatena, eestlastest teadlased mõtlemas välja asju, eestlased võitmas sõdu jmt); kirjutavad kohalikud sulesepad loo, mille tegevusel ja tegelastel pole eestlaste ja Maarjamaaga miskit pistmist, siis jälle häda. Juhan Habichti sõnadega Algernoni suvisest numbrist: „2010. a jutuvõistlus tõi mitu tugevat, mitte ainult formaalselt, vaid ka tunnetuse poolest äratuntavalt Eesti-keskset lugu. Ju oli ennatlik arvata, et on aru saadud, milles seisneb kohaliku (ulme)kirjaniku eelis kohalike lugejate jaoks, võrreldes kümnete tuhandete mujal maailmas ilmuvate juttudega. Kuna üleloomulikud nähtused, aga miks mitte ka läbimurdelised teaduslikud avastused võivad toimuda ükskõik kus, siis asetage need enda ja lugeja jaoks tuttavale taustale. Ainult sellest hea jutu sünniks veel ei piisa, kuid see on abiks.“ Kas siis ongi turvaline püsida mingisuguse etnohorrori ja fantasy radadel?
Kokkuvõtteks: aitäh koostaja(te)le (sh žürii) ja kirjutajatele. Oli täiesti huvitav lugemiselamus.
